Inimesed

Õppisin nõustamiskoolitusel, et igas sekundis hõljub meie ümber 200 miljardit bitti infot, millest aju mitteteadvustatud infotöötluse tasand haarab endasse sekundis 9 miljardit bitti.
Ma ei tea, miks mulle see fakt hetkel meenus- õigupoolest hakkasin hoopis oma tänast päeva meenutama, püüdes seda teha eelkõige inimeste tasandil. Proovige teiegi korra mõelda kõigile neile tuttavaile, kellega täna kasvõi korraks ja kasvõi telefonis kõnelesite. Mis oleks esimene, mis ühe või teise kohta tänase päeva taustal meenub? Minu mälupildid on siin:
Ta oli õnnetu, et vastas kaks küsimust valesti.
Ta soovis mulle õhtul sada kaitseinglit.
Ta rääkis köögis midagi nii pinevalt ja valjult, et lõpuks läks hääl ära.
Ta nuttis, kuna tädi on suremas.
Ta naeris, kui ma lõõtsutades uksest sisse tulin.
Ta lehvitas.
Nad kallistasid mind koos.
Ta ütles, et mul tuleb siiski see laulatus ise mängida.
Ta mainis, et see mees surigi ära.
Ta ütles, et kõigepealt tahaks küll midagi süüa.
Ta ei olnud ju üldse lühike!
Ta tahtis teada, kas ikka tegin selle ülekande ära.
Ta teatas, et kõik kolm tegid tegid täna eripedagoogile koolivalmiduse testi.
Tal oli punane jope.
Ta ütles, et mängigu nad õues, ärgu tuppa tulgu.
Ta arvas, et ehk ta paraneb.
Ta küsis, kuidas tänane kava oli.
Ta avaldas imestust, et olen juba valmis.
Ta tundis huvi, millised kombinatsioonid on vabad.
Mõelda vaid, kui palju erinevaid elusid ning kui huvitav on juurelda, mida mina neist täna endasse haarasin! On seda palju või vähe, on see vaid taustamüra või mõjutab kuidagi ka mind? Kas ma homme mäletaksin neid fakte, kui täna poleks üles kirjutanud? Ei tea.
Igatahes said kõik need inimesed mulle praegu kuidagi omaks ja armsaks.
Ehk see polegi nii tähtsusetu?

Hüpped

Loviisa hüppab hüppenööriga. Õigetpidi hüppamine tuleb ideaalselt välja. Lausa kakskümmend hüpet! Aga vaat tagurpidi hüpped, need ei taha hästi edeneda. Kaks-kolm hüpet, ei enam.
"Ah pole viga," lohutan mina.
"Pole viga jah,"on ka Loviisa päri,"kui mitte enne, siis pulmadeks saab ikka selgeks!"

Veel ühest raamatust

Trio loeb ka palju. Õigemini loen mina neile ette.
Viimane laste lugemiselamus väärib samuti äramärkimist. See on Ketlin Priilinna "Roosi ja Liisu seiklused", kus lihtsal ja põneval viisil, jänkutüdrukute kaotamise ja leidmise taustal seletatakse lastele ära elu tähtsad väärtused- sõprus, julgus ja abivalmidus, heidetakse pilk erinevate laste erinevatesse kodudesse, kõneldakse rikkusest ja vaesusest, üksindusest ja kiusamisest, vanemate suhetest ja (vähesest) ajast lastega, usaldusest- ühesõnaga paljudest lapsele selgitamistvajavatest asjadest.
Minu kallikesed olid sellest raamatust väga põnevil ning ootasid lugemisõhtuid väga. Mul oli ääretult hea meel tõdeda, et nendes on palju empaatiat, nii peitis näiteks Karl Johann pea teki alla, kui raamatu Jan ja Helen astusid sõpradega üheskoos kiusajate vastu, Lisann imestas siiralt, kas last saab tõesti tõesti narrida ainult sellepärast, et ta on paks (saab, saab, noogutasin mina, ja kuidas veel, mäletan kõiki kooliajal narritatud paksukesi ülihästi!), Loviisal oli aga hea meel, et Gertrud, kes esialgu oli üks ülbe ja ennasttäis tüdruk, muutus ja teistega heaks sõbraks sai. "Tal polnud ju ühtegi sõpra," leidis Loviisa," ta ei teadnudki, kuidas sõpradega käituda! Ta ju istus seni ainult arvutis, isegi vanematel polnud aega temaga tegeleda!" Väga õiged tähelepanekud!
Hindan meie lugemisõhtuid väga! See on tõeline kvaliteetaeg!

Raamat

Loen üsna palju, aga tavaliselt ei ole siia oma isiklikke "raamatuarvustusi" postitanud. Teen seda oma käsikirjalise päeviku vastavatel lehekülgedel, kuhu kirjutan loetust lühitutvustuse, et hiljem meenuks, mis sisu pealkirja all peitus ning lisaks märgin subjektiivse hinnangu meelimisest või mittemeeldimisest.
Täna teen aga erandi.
Nimelt lugesin eile õhtul ühe hingetõmbega läbi Kerttu Rakke poolt kirja pandud loo "Pimedusest välja", mis tekitas minus nii tugevad emotsioonid, et mõtlen sellele üha uuesti ja uuesti. See tõsieluline raamat jutustab ühe lastekodupoisi, Janeki elust, kes üheainsa eksliku diagnoosi- "imbecillitas"- tõttu oma haiguspaberitel sattus kõige jubedamasse kohta, millest oma senise elu jooksul Eesti lastega seoses olen kuulnud- Imastu Laste Internaatkoju, lamajate osakonda- kuigi poiss suutis ilusti käte abil liikuda ja tema mõistus oli samuti korras. Ma ei hakka üksikasjalikult kirjeldama, mida tema ja ta saatustekaaslastega selles jubedas majas tehti (soovijad võivad ise lugeda), kuid fakti,et hilis-nõukogude ja varajase vabariigi aastate lastekodus midagi nii õõvastavat sai toimuda, tõrgub mõistus lihtsalt vastu võtmast. Ja kui kohutavalt pikka aega see kestis! Kirjeldatute kohta, kes selles asutuses puuetega lastega, nende kõige kaitsetumatega, töötasid, on raske öelda sõna "inimene". Need olid julmurid, lastepiinajad, vargad ja mõrtsukad(!), kes peaksid  ammu trellide taga istuma. Loost selgub aga, et mõnigi neist jätkab ausa näoga sealkandis oma igapäevaelu tänagi. Nõrganärvilistel ei soovita ma kohe kindlasti seda raamatut lugeda!
Ülalmainitud paigast mitte väga kaugel elasid mu vanavanemad. Nende majas elas mu lapsepõlves perekond, kelle kolmest lapsest kaks olid vaimupuudega, üks sügavaga. Mäletan vägagi hästi üldlevinud seisukohta, et vigased lapsed sünnivad vaid joodikutel. Mingit kaastunnet nende vastu nõuka- ajal ei õpetatud. Pigem narriti, et näha "mis loll teeb". Julm? Kohutav, ütlen täna.
Kui mu sugulase käelabal avastati sündides liigsõrme meenutav moodustis, (mis ülikiiresti ära opereeriti), oli suguvõsa šokk sedavõrd suur, et juhtunust räägiti vaid sosinal ja kardinate taga. Samuti räägiti pool-sosinal, et kellelgi olevat minuvanune vigane laps, kes istub vaid toas. Mäletan siiani, kuidas seda last kujutlesin. Hommikumantlis, köögilaua taga- nii nagu ma ise tavaliselt haigena olin...
On hea, et see kõik on minevik ning nüüd on asjad palju paremini. Kuid kas ikka on? Viimasel teraapia koolituspäeval tuli arutelu-teemaks küsimus, kas näiteks psühholoog saaks psüühikahäirega inimest ära kasutada? Noh, ükskõik mis võtmes, aga teha midagi sellist, mis ei käiks kokku ameti-eetikaga. Siit-sealt kostis arvamusi, et küllap saaks, sest ega patsienti ei kuulaks nagunii keegi, kuna "see on ju täiesti hull".
Meenub lugu, mida jutustas ühe autistist noormehe ema. Nimelt noortel autistidel, kes saavad täisealisteks, ei ole enam kusagil kohta. Nendega peaks tegelema spetsiaalse väljaõppega inimesed, keda aga Eestis pole. Tavalisse päevakeskusesse autistid ei sobi, hooldekodusse samuti mitte. Sügavama autismidiagnoosiga inimesed võivad juba vähimagi muudatuse korral (kas päevakavas või toidusedelis vms.) endast välja minna ja märatsema hakata. "Nad ei tule sellega toime", ütles see ema, mõeldes väljaõppeta töötajaid. "Ta hakkab märatsema, nad kutsuvad kiirabi, mu poeg sõidutatakse psühhiaatriahaiglasse, seotakse rihmadega kinni, tuubitakse pealaest jalatallani rahusteid ja unerohtusid täis. Ärgates ei saa ta tükk aega aru, mis toimub. Ja kõik õpetus, mis juba ilusti toimis, peab algama otsast peale."
Meenub üks teine lugu. Hooldekodu, kus ei räägita kunagi surmast. Kus surm on ometi iganädalane külaline. Kus kõik aimavad, kuid keegi ei ütle midagi. Tühjaksjäänud kohtadele paigutatakse ruttu uued. Keegi ei süüta küünalt, ei mälesta. Kuidas selline asi saab täna Eestimaal võimalik olla?
Näiliselt võivad asjad tõesti paremad olla. Tegelikkuses oleneb ikka niivõrd palju inimesest, tema halastusest, headusest, armastusest. Kalgi südame tunneb ära nii surija vanur, kui liitpuudega väikelaps. Nõrgemaga kahekesi olles võivad vaid seinad tunnistada...
Olin kevadel praktikal Diakooniahaiglas. Dementsete osakonnas veetis oma elupäevi J. Mind hoiatati, et temaga pole mõtet kuigi pikalt juttu vesta, ta lood pidavat ka pidevalt muutuma. Nii oligi. Üks asi aga ei muutunud kunagi. J. igatsus armastuse järele. "Väike tüdruk", ütles ta mulle iga kord, "kui sa teaksid, kuidas ma tahaksin kedagi hoida ja kallistada... ma tahaksin, et keegi viiks mind mu ratastooliga jalutama, ükskõik kuhu... ega kõik hooldajad pole ühtviisi head, mõni on südamest väga kuri, neid ma kardan... aga sina, väike tüdruk, võiksid mind ikka vahel vaatama tulla..." Viimasel praktikapäeval ütlesin seda ka J.-le. Ta ei öelnud, mulle tavapäraselt- väike tüdruk, tule mind ikka vaatama. Ta teadis, et ma nagunii ei tule. Ta vaatas mu minnes hoopis mujale...
Jah, raske töö, närune palk. Kuid südameta seda tööd ei tee. Pole mõtet.
Sest Jeesus ütleb: "Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete teinud ka minule..."

Niisama

Olen oktoobri algusest detsembri lõpuni oma mõlemal töökohal tegutsemas üksinda, kuna mu kolleeg suundus täiendõppele Saksamaale. See on päris huvitav väljakutse ja kuigi ühe oreli taga on vaat et poolteist koormust, teise taga mööndustega pool, lisaks teraapiaõpingud, mis sel aastal, tõsi, leiavad aset Tallinnas, ei oska ma hetkel muretseda.
Lastega klapivad me päevaplaanid üllatavalt hästi ning kuna nende koolieeliku-maailm on hetkel niivõrd täis avastamisrõõmu, mängulusti, uudishimu ning tegutsemistahet, hakkavad nad tasapisi mu seelikusabast lahti pudenema, kogedes üllatusega, et ema jääb emaks ka pideva pai ja patsutuseta. Milline rõõm on keset mängutralli kogu sõprade pundiga koduuksest sisse tormata, laualt mõni juustu või moosiga pannkook haarata, rasvase käega "tsau" vibutada ja huilgega põõsastikku kaduda!
Teate, ma tahaks vahel samamoodi vuhiseda! Ainult et ma tõuseksin kohe päris lendu. Liugleksin sügiseselt kirju Eestimaa kohal. Vaatleksin oma peegelpilti veesilmade kohal. Punuksin juustesse punastest vahtralehtedest pärja. Kiikaksin tühjaksjäänud kurepesadesse. Liugleksin mööda inimtühju randu. Rulluksin tormise mere vahustes voogudes. Sik-sakitaksin ühes jõesängidega. Peatuksin mahajäetud kirikute varemeil. Luusiksin läbi Lõuna-Eesti. Tõuseksin kerge hüppega Munamäe tippu. Hüüaksin sealt, kuis kopsud võtavad. Mu hääl kanduks Peipsi veerele ja Narva taha, kaiguks üle Soome lahe kuni Noarootsi poolsaare ning Hiiu- Saare ja Muhumaani, vaibudes viimaks Pärnu taga Soomaa metsades.
Mul on vedanud, et minagi kasvasin metsade keskel. Et mu vanemad pole põlis-tallinlased. Mu lastel on samuti vedanud.
Õhtul käisime saunas. Trio läks päris paljalt verandale. Taevas sirasid tähed. Kuulatakas naeratas madalalt puude vahelt. Orav sättis männilatva magamisaset. Keegi krabistas mustikate vahel. Õhus oli kargust. Aga ometi tundus kõik nii turvaline.
Isegi siis, kui varbad külmetama hakkavad, jääb meile kõigile teadmine, et oma voodis on alati soe. Ka kiirete päevade loojangul.

Sukkpüksid

Tüdrukute sukkpükstesahtel ei läinud enam hästi kinni. Otsustasin asja uurida. Seitsmest paarist olid tirtsud minu hinnangul välja kasvanud. Kaheksa läks silma järgi vaadates järgmist aastat ootama. Nüüd ja praegu on aga kandmiseks parajad kolmkümmend üks sukapaari.
Ma ei mäleta, et oleksin ühtki neist ise ostnud.

Proua E.imerohud

Kunagi tükkis mulle sõbrannaks proua E., kes äritses toidulisanditega. Mina olin tol ajal kogemusteta noor ema ning Helis väike tüdrukutirts, keda tihtilugu kimbutasid viirushaigused. Proua E. lähenes mulle jõuliselt, pidades arvukaid loenguid, miks just tema poolt pakutavad pulbrid ja lahused meile eluliselt vajalikud ja samas "niivõrd soodsad" on, et nende võlujõu kasutamata jätmine lausa kuriteoga võrduks. Läksin õnge. Soetasin meile hullumeelse hinnaga "esmaabikomplekti" ning töö lapse tervise edendamiseks võis alata. Helis tögab mind siiani, kuidas ta hommikuti mingi pulbriga segatud banaanisonki sõi, aktivistist mina ampse lugemas. Tõsi, see olevat olnud hea maitsega- aga sellega tema kasulikud omadused ilmselt piirdusidki. Proua E.-le ei saanud imerohu vähesest mõjust iitsatadagi. "Njaa," oleks ta mõtlikul doktorihäälel kuuldavale toonud, "see on sellest, et sa N-i lisaks ei ostnud. Sa pead ikka selle ka võtma, kui tahad et laps terve püsib. Sulle annan poolmuidu!"
Mäletan, et kui mu rahakotis juba must auk haigutas, valetasin proua E-le, et laps on nüüd terve. Huvitav, tundsin end lausa süüdi, et tema lisandid ei grammivõrragi ei mõjunud. Tasapisi (ning vanuse lisandudes) sõitis aga mõistus koju tagasi.
Helise sagedaste viirushaiguste põhjus tuli ilmsiks tükk aega hiljem. Nimelt oskas mu oma ema teatud asju tähele panna.
Tegelikult olen end eluaeg pigem vastuvoolu ujujana tundnud. Otsin endiselt tavameditsiinile alternatiive, olles samas küllaltki "uskumatu Toomas". Võib olla on just proua E. teene see, et ma uisapäisa kõigest uudsest ei vaimustu ning kui miski on päris alle-aa, julgen selle ka välja öelda. Teisest küljest on mul alternatiiv- või loodusravi vallast mõned kindlad lemmikud, mille headuses kahtlemine ei tule enam kõne allagi. Milleks ma peaksin nende ravitoime kinnitamiseks "uskmatute" seas kaitsekõnesid pidama? Küllap see on rohkem müügimeeste töö...
Oh, jätkuks meil kõigil ometi selget pead!
Infot on liiga palju. Otsustamiseks on aga vaja vaikust, sest vaid vaikuses kuuleb südame häält, mis valeta kunagi.