Kell

Mulle kellakeeramine sobib. Teine vastuvõetav variant oleks elada pidevas suveajas. Sest märtsis tõuseb päike ilmselgelt liiga vara ning triogi uneke lipsab uksest välja juba tublisti enne poolt kaheksat, vaat et seitsme ajal. Keeramine sätib asja ilusti paika ning hommikud on taas pikad ja vaiksed.
Kui katuseharjalt kostev ühtlane toksimine välja arvata. Lind ehitab sinna taaskord pesa.
Tihane vist.

Maikrahv

"Kus on need maikrahvi paberid, mis ma sinu kätte andsin", kostab ukse tagant Loviisa nõudlik hääl.
Mähh? Küürin parasjagu vannituba.
"Maikrahvi paberid! Mäletad, ma andsin need sinu kätte!"
Ee... Paberid? No mitte ei mäleta!
"Sa ei tea, kuhu sa need panid?" Hääleke muutub järjest nõudlikumaks.
Ega ei tea küll. Karta on, et võisin nad lihtsalt... minema visata.
"Kuidas sa küll võid nii lohakas olla?"
Ohkan. Küürin edasi.
Loviisa uurib mu nägu.
"Kas sa oled kurb?"
Noogutan hajameelselt.
"Ära ole! See, et sa lohakas oled, ei tähenda veel, et sa hea ei oleks!"

*Mul pole õrna aimugi, mis see maikrahv on. Pidavat mingi arvutimäng olema. Konkreetsemat seletust mulle ei antud.

Kuldsed sõnad

Loviisa kuldsed sõnad mulle täna, kahekümne seitsmendal märtsil: "Emme, kui sul on veel võimalus võita, siis ära mõtle endast, kui kaotajast!"
Kas ka teised saavad aru, et see tüdruk on eriline?

Duššigeel

Viisin Loviisa õhtusesse pessu.
"Tahaksin seda duššigeeli", viipas plikake ühele haldjapildiga pudelile, mille külg reetlikult teiste omataoliste varjust välja küünitas. Just need kellegi "heategija" poolt kingitud shampoonid-geelid olin hiljuti meelega laste vaateväljast ära tõstnud, sest peale ahvatlevate piltide esikülgedel puudusid neil igasugused kasulikud omadused ning kuna vähemalt idee kohaselt peaks me vannitoas valitsema parabeeni ning kõiksugu värv- ja mürkainete vabadus, ei õigustanud nad oma olemasolu õigupoolest mitte millegagi.
Aga Loviisa märkas!
Samas märkas ta ka minu pilku. Ning ilmselt ütles see kõik, ilma et pidanuksin suudki lahti tegema. Aga kuna Loviisa on minu laps, mängib ta mu "kiiksudega" kartmatult kaasa.
"See on jah kohutavalt sünteetiline", lausus ta teadjal ning õudusest veidi võbiseval häälel. Hetk hiljem Loviisaks tagasi muutudes lisas ta aga kelmikalt silma pilgutades: "kuid see-eest lõhnab kohutavalt hästi!"

Poiste mõistus

Eile, kui kõhuviiruses Lisann ja Karl Johann olid juba magama heitnud, lebasime Loviisaga kõrvuti minu voodil, nautisime vaikust ja lugesime kumbki oma raamatut.
Korraga ütles Loviisa: "Kuule, mulle tundub, et poiste mõistus pole ikka päris seesama, mis tüdrukute oma."
"Miks sa nii arvad?" kergitasin kulme.
"No vaata...", seletas mu kõrval lebav patsiplika targal toonil, "see nende sõnavara, kui nad millestki räägivad, on kuidagi väike. Minu oma on palju suurem! Nad ei kasuta näiteks üldse oma jutus sellist sõna nagu "hale"."
"Ahsoo", ei osanudki ma nagu kuidagi reageerida, "ja kas on veel midagi, peale "haleda", mida nad tüdrukutest kehvemini teevad?"
"Muidugi!" teatas tüdruk võidurõõmsalt, "Joss näiteks nõustub üheosalise kombe selga panema, kuigi see pole üldse nii lahe, kui kaheosaline. Aga ta ei saa sellest aru!"
Einoh, mis sa oskad kosta!? Argumendid missugused...

Kevadine suusajutt

Nii vara ei ole mu tulbid veel ühelgi aastal oma ninasid mullast välja pistnud! Mulle nii meeldib see! Mulle meeldib üldse tänavune talveta olemine, st. vähene lumi ja suhteliselt soojad temperatuurid. Mulle meeldib, et kordagi ei tekkinud süütunnet seoses garaazis seisvate suuskadega- et äkki peaks ikka mõne korra Harku ringi üle mõõtma. Mkmm! Pole ju lund. Juhuu!
Sest- teen nüüd tähtsa avalduse- murdmaasõidust ei tunne ma tegelikult mingit rõõmu. Mõtlesin välja, miks seda möödunud talvedel üldse nii usinasti üritasin harrastada (ja miks see ikka ja jälle haledasti läbi kukkus)- ma tahtsin maratonile! Aga mitte selleks, et  armastan suusatamist, vaid selleks, et näha ennast maratonil. Sellistel kaalutlustel sportida on küllaltki piinarikas. Mõttetu pealekauba. Nagu armastuseta abielu...
Aga sellest on küll jube kahju, et sel talvel mägedele ei jõudnud.
Vaat mäest allalaskmist ma küll armastan! Kohe väga.
Kõrgelt.

Pere lugu

Tartust tulles on mul alati pea mõtteid täis. Sel korral tuli minna süvitsi oma perekonna looga. See on ääretult huvitav, kuid samas vägagi mõtlemapanev. Huvitav, kui paljud inimesed oskavad luua seoseid enda ja oma vanemate või vanavanemate käitumis- või suhtemustrite vahel? Miks mõnede sugupuude paaride seas on massiliselt lahutusi, teistes elatakse hambad ristis ebarahuldavates suhetes, kolmandas ei suudeta katkestada alkoholismi ahelat, neljandas sulandutakse liialt lastega...
Mida ütleb alateadvus partneri valikul? Mida mõistus? Kui tugevale vundamendile ehitatakse oma armastuse lugu? Kuidas käitus minu vanaema? Kuidas ema? Mida tegin mina?
Piiblis pole asjata öeldud, et vanemate patud nuheldakse kolmanda- neljanda põlveni. See iidne tõde vaatab vastu pea igalt koostatud genogrammilt. Aga kui paljud teavad sellest, et esivanemate õnnistus kümme ja enamgi põlve jõus on? Et tegelikult on meist igaühe võimuses katkestada meil lasuv needuse ahel? Et sellelt sarnaseid suhtemustreid täissirgeldatud pildilt vaatab vastu vaid üks takistus, too inimese igipõline vaenlane- suutmatus teha elus muudatusi. Muuta ennast, muuta olukorda või otsida abi.
Üks täiskasvanuks olemise lihtsaid tunnuseid on oskus võtta vastutus. See hõlmab ka "suurekssaamise vastutust" ehk vanemate tehtud vigade andeksandmist ning lahkudes päritoluperest elu jätkamist tuginedes iseenda kujundatud väärtushinnanguile. Väljakujunemata minapilt jätab inimese otsekui õhku. Korralikult laotud vundamendita ei ehita ei maja ega inimsuhteid...
Nii me siis joonistumegi põlvest põlve, ühest raskest ajast teise, vedades enesega kaasa lõputu hulga läbimurdmata sõlmpunkte ning teise sama palju põhjendusi. Kellele neid vaja? Mulle küll mitte!
Kas pole nii, et tihtilugu veaks elu justkui poolvägisi võõrale, tundmata rajale? Ega naljalt ei lähe! Pigem kahlata puusadeni tuttavate soolaugaste vahel, kui valida kuulu järgi kuivem variant. Tihtilugu tõrgub alalhoiuinstinkt kõige võimsamalt just seesmiste pingete tipul. Mõistus kisendab küll omasoodu, et "ära sa neisse jalajälgedesse enam astu!", kuid veri nõuab jäärapäiselt oma.
"Ja sa läed, ja sa läed, sa läed- kuni lõpuks näed... su ees on enda jäljed iga päev", laulab Tõnis Mägi.
Nii see kipub olema.
Tõsi, ega õlipuu hakkagi kunagi viinamarju kandma- kuid korralikku lõikust vajavad aeg-ajalt mõlemad. Oma juurtest pole pääsu, aga võra kaunimaks ning viljakandvamaks teha on igati meie võimuses.
Teisalt, poolvägisi teistsuguse teeraja valimine ei pruugi samuti oodatud lahendust tuua. Kurbus ja hirm suudavad ikka korralikult pimedusega lüüa. Nii võid pea norus astudes komistada küll maasvedeleva kullakoti otsa, kuid sama tuimalt... sellest lihtsalt üle astuda. Ning keegi kõrvalseisjatest ei saa aidata.
Sest õnnetuks olemine käib paraku samuti põlvest põlve...
Kuidagi kurvaks kisub? Aga ma tahaksin niiväga, et inimesed mõtleksid!
Oma perele, oma tänasele päevale, oma õnnele, oma väärtusele.
"Kullakotid" on ju tegelikult kõikidel olemas.
Kui vaid õnnistust jaguks...

Armastan väga seda väikest tüdrukut, kes elab mu sees. Kutsun ta täna välja. Kontakti loomiseks surun ta pisikesse pihku... tumepruuniks kõrbenud leivakannika. Tean, et ta armastab neid! Tüdruk on veidi uje, ei vaata silma. Kükitan ta silmade kõrgusele. Ta naeratab veidi eemalolevalt. Panen käed õblukestele õlgadele. "Ütle alati välja oma arvamus ning õpi kehtestama piire," lausun. Veidi ärev pilk vilksatab elutoa poole, kust kostab vanemate hääli. "Nii on ka neile parem," julgustan veel. Siis tõusen püsti. Asetan käed lapse pealae kohale. Mu huuled liiguvad vaikselt. Silitan kaht peenikest patsi. Me pilgud kohtuvad. Nüüd on see tehtud. Tüdrukuke pöörab ümber ja läheb. Tema tuba on koridori lõpust vasakul...