Lehm

Meie piimamees on tõreda olekuga napisõnaline vana.
Lastega paistab tal olevat iseäranis raske kontakti saavutada.
Trio aga täiskasvanuid ei pelga. Piimamees teeb neile oma kohmaka olekuga palju nalja ning temaga sooviksid nad alati väga vestelda.
Viimati nägi trio jälle piimameest tulemas. Robinal tormasid nad uksest välja.
Ukse taga on külmakast, kastis purk ja üheeurone münt. Piimamees valab piima purki ja võtab euro omale."Kuule piimamees," hüüdis Joss heleda häälega, "kui me sulle siia kasti viiskümmend eurot paneksime, kas sa siis tooksid meile terve lehma?"
:)

2015

Olen olnud oma abikaasaga koos peaaegu poole oma seni elatud elust. Suvel saanuks kakskümmend aastat.
Alanud aastast aga jätkame oma eluradu eraldi.
Minu jaoks on kristlik abielu olnud alati püha ja puutumatu. See tähendab eluaegset otsust, läbikaalutletud lubadust jagada muresid ja rõõme, õnne ja õnnetust, üheskoos seista vastu eluraskustele, toeks teineteise jäägitu usaldus.
Aga alati ei lähe kõik nii nagu loodad või eeldad.
Võib juhtuda, et teine hakkab arenema sinust risti vastupidises suunas. Peres, kus kasvab mitu väikest last ning jõuvarud tihtilugu otsakorral, juhtub see tavaliselt märkamatult. Igapäev ei ole klantspilt, kust vaatavad vastu kasitud ja naeratavad poisid-plikad. Needsamad, jah täpselt needsamad ilusad lapsukesed keeravad kodu minutitega pahupidi, jalutavad poriste kummikutega üle toa, pühivad oma rasvased näpud su äsjapestud kampsunile, on alalõpmata kättpidi millegi keelatu või karvupidi teineteise küljes, needsamad elu õiekesed võivad ööde kaupa köhida või oksendada, üleväsimusest või halva tuju tõttu kõik oma registrid valla päästa ning headel päevadel lihtsalt muukui järel käia ning küsida, uurida, puurida, nõuda- tüütuseni...
Normaalne, üleelatav periood? Paraku mitte kõigile...
Tänapäev ilustab hedonistlikku elustiili. Miski ei tohiks tulla vaevaga. Kõigest peab tundma vaid mõnu. Tee seda, mis sulle meeldib! Ela tänases päevas! Naudi!
Tee järjest pikemaid tööpäevi, määra õhtudki täis kohtumisi ja puhkepäevad täida hilisõhtuteni kestvate koosviibimistega. Sõida palju ringi. Tutvu uute inimestega, puhka! Küll näed, kuidas kodu hakkab tunduma üks hall ja igav paik, kus kondab ringi vaid üks väsinud ja tujutu inimvare. Kus muutud kõikide jaoks üha võõramaks. Kuni jõuab kätte see hetk, kus ühed huuled suudavad sosistada vaid "mine!"... kuuldes seejärel tagantselja ukse klõpsatust.
Ja ongi kõik.
Ma ei eitagi enese "kaassüüd". Jah, ma ei olnud viimastel aastatel naisena olemas. Ei jaksanud märgata. Vajasin ise abi. Selle koha peal pidanuks seadma kaks tooli vastakuti ja rääkima.
Minu vastasolev tool jäi aga tühjaks.
Mind paneb imestama, kui raskeks võib oma ilusa elu elada! Oleks nagu kõik, mida õnneks vaja- aga ikka tahaks rohkem, tahaks teisiti. Või... ei tea, mida üldse tahetakse.
Sügisel astusin Tartusse õppima eriala, mis õpetab toime tulema inimese hingega. See on parim, mis minuga peale trio sündi on juhtunud. Sest eelkõige õppisin aitama iseennast. Nüüd tean, kui palju on mu elus kõigest hoolimata imelist ja head! Kuidas mind on hoitud! Ja mis kõige tähtsam- et ka kõige sügavamas "augus" ei ole ma kunagi üksi...
Pidin sellest rääkima. Muidu ei saaks ma seda blogi siin jätkata.

Koolikirik

Hästi paljud koolid käivad sel aastal jõulu jumalateenistustel, jõulukontsertidel, jõuluhommikutel või kuidas nad seda iganes ei sõnasta- ühesõnaga hästi paljud koolipered käivad nende jõulude ajal kirikus. Vanad ja väärikad ning noored ja edasipüüdlikud koolid eesotsas oma sügavamate väärtuste kandjatega on seda teinud igal aastal, hoolimata ehk paarist-kolmest vihasest lapsevanemast, kelle arvates aastas tund kirikus võib nende võsukest rohkem kahjustada kui päevast-päeva massimeedia poolt meeltesse tambitav saast.
Nüüd on aga ilmselt ajad päris hulluks läinud, inimeste janu vaimsete väärtuste vastu drastiliselt kasvanud ning hingelisse kreeni vajumine niivõrd massiliseks muutunud, et kirikuvõlvide alla söendavad astuda ka need, kes seni kõhklesid, kartsid või lausa põlgasid. Eks põlgajaid jagu tänagi piisavalt, ometi ei pääse nende hääl sel aastal domineerima, vähemalt mulle tundub nii. Ju on ajad tõesti rasked.
Vaatan igal jõuluteenistusel orelirõdult üle sädistava lasteparve. Kui sarnased ja samas kui erinevad nad ometi on! Iga lapsega käib kaasas tema lugu. Rõõm ja kurbus ei paistagi ehk esmapilgul välja, küll aga räägivad kehakeel ja silmad igatsusest- või vastupidi- tahtmatusest või võimetusest sobituda seesinasesse hetke. Koos nende inimestega.
Õpetajate närvid on räbalateks kulunud. Ometi peavad nad üles näitama hullumeelset entusiasmi. Kõik, mis me teeme on hiigla-vahva! Jõulud on nii nunnud! Päkapikupolkat tantsime, lumememme jenkat kargame! Lapsed põrnitsevad altkulmu. Mõni tõukab tasakesi kaaslast. Too müksab vastu. Plikad itsitavad. Altari juurest kostab aisakella-rock. Kas-sa-saad, vibutab väsinud klassijuhataja kulmu kortsutades nutitelefoni näppivale poistekambale näppu.
Õnneks on igal teenistusel ka kirikuõpetaja kõne, mis tavaliselt puudutab kõiki. Ka seda tüdrukut seal seitsmeteistkümnendas reas, kelle vanemad ei jõuagi välismaa-töökohast jõuluks koju. Ka seda jässakat poisiklutti, kes, unistamata mingist jõulurõõmust, hoiab hinge kinni, et isa jätaks sel korral klaasi tõstmata... Ka seda punase peaga plikakest, kellele kasuisa teeb viimasel ajal imelikke märkusi... Ka seda prillidega noormeest, kelle koolikiusamine on võtnud enneolematud mõõtmed...
Kuidas saab öelda "olge rõõmsad!", kui tagataskus puudub retsept päeviks, mil kõik pole sugugi roosiline? Kui kogu elu tundub kui õudusunenägu?
Vaat selleks ongi jõulukirik vajalik. Laulgu nad pealegi päkapikkudest ja Rudolf-punaninast. Kui mõnessegi väikesesse valutavasse südamesse sattub idanema lootuseseeme ja teadmine, et ka kõige mustemal päeval pole sa üksi, et keegi valvab alati su üle ja et just sina oled väärtuslik ja vajalik, on seesinane maailm jälle elamiseks veidike parem paik.

Päkapikutamine

Sel aastal meil päkapikkudest pääsu pole- lapsed käivad ju lasteaias ja seal kestab päkapiku-trall juba mitu nädalat jutti. Kui eelmisel aastal olin seisukohal, et ignoreerin seda hullust täiega (sest milleks lasteaeda päkapikud, kas kodu omadest jääb tõesti väheks?), siis sel aastal hingasin sügavalt sisse-välja- ning leebusin. Las nad siis toovad sealt hordide kaupa kõrremahlu, komme, helkureid, mininukke, miniautosid, õhupalle, nätse, magneteid, kleepekaid ja muud trääni, kui see tõesti hetkelise rahulolu pakub! Eks hiljem jõua ju kõik katkiläinud või järelejäänud nutsakad vaikselt kõrvaldada ning elu tavapärases rütmis jätkata... Hoopiski ei kõlba minul ainsa emana rühmas kogu "püha üritus" kahtluse alla seada!
Kodus on lihtsam. Eelmisel aastal kinkis tädi Kerstin (häälda: Tšäšštin, rootsi k.) meile advendi eel hiiglasliku taskutega seinavaiba, millel numbrid ühest kahekümne neljani. Igast taskust paistis nutsakas, mis vastaval päeval põnevusega avati. Kuna trio siis veel lasteaias ei käinud, ei tulnud toona arutlusele, kas pakid sätiti taskutesse päkapikkude või Kerstini (loe: Tšäšštini) poolt. On sel üldse mingit vahet?
Sel aastalgi täitusid advenditaskud esimeseks detsembriks imeväel. Ja nagu arvata võib, loetakse nüüd kogu toodud kraam päkapikkude andamiks. Mis seal´s ikka... Õnneks on meie päksid hästi mõistlikud. Nad toovad ka sellist nodi, mida minul väga vaja- näiteks juusturiiv koos hoidikuga või küünlad või seep. Kommi ei tooda üldse, sest meil on erinevatelt jõulupidudelt tänaseks õnnestunud hankida kuus kilo (!) maiustusi. No ei ole naljakas!
Õnneks on varsti päkapikundusega lõpp. Aastaga ka.
Olen mitmel korral alustanud kirjutamist tõsistel teemadel, kuid näe, päkapikud ronivad ikka vahele. Las siis praegu olla nii...

Koolid

Meie trioga oleme oma valla raamatukogu tihedad külastajad. Laenutame igal korral suure kuhja erinevaid raamatuid. Lugemiseta ei kujutaks meist keegi oma elu ettegi! Seetõttu oleme ka raamatukogu töötajate head tuttavad, vestame igal korral törtsu juttu (lapsed kauemgi) ning kui mõnikord mõne raamatu tagastamisega veidike hilja peale jääme, pigistatakse selle koha pealt silm kinni. Mulle nii meeldib selline omaküla-värk!
Eile küsis raamatukoguhoidja minu käest: "Kuidas te kooliga teete? Kas lähevad kõik ühte?"
Mnjaa... sellise nurga alt ei ole osanud asja vaadatagi! Seni olen lihtsalt kaalunud, kuhu kooli nad panna. Milline on parim. Aga et igaühele võiks sobida eri kool...
Peale hetkelist järelemõtlemist tõdesin, et tegelikult on küsimus täiesti asjakohane. Teoreetiliselt ju nii ongi.
Loviisa on meil "klassikaline tarkpea". Tal on väga hea mälu, kiire õppimisvõime, ta õppis ise lugema, kirjutab päris kenasti, kuuleb sõnas ära kahekordse vokaali, jätab probleemideta meelde võõrkeelseid sõnu, oskab jõuda loogiliste järeldusteni, jutustab kuuldud teksti soravalt. Jõuluvanale kirjutas Loviisa päris ise. Ta soovis Pet Shop´i öökulli. "Põhh- e- tš...-" luges ta kirjutamisele kaasa. "Tš? See on ju see poolik o!" Petcop! Just! Ise tehtud- hästi tehtud!
Aisaks Loviisa probleemiks on ülitundlikkus. Kõik ülalmainitu saab juhtuda vaid täiesti turvalises "tsoonis". Loviisal võtab väga kaua aega uute olukordade ja inimestega harjumine (mõnikord ta ei harjugi). Juhuslikkus, planeerimatus ja spontaansus on tema suurimad vaenlased. Loviisa peaks õppima väikese kooli väikeses klassis. Kristlik kool oleks ilmselgelt parim valik. Sellise kooli "alustalad" on turvalised ja kõikumatud. Õppekava pärast ma tema puhul ei muretse.
Lisann on üdini "kunsti- inimene". Hüüame teda väikeseks liblikaks. Muretu ja rõõmsameelsena lendleb ta päevad läbi "õielt õiele". Suhtlemine ei ole tema jaoks mingi probleem. Ta ei karda inimesi ega muretse teiste arvamuse pärast. Ta leiab endale kergesti sõpru ning tekitab sellega teistes trio liikmetes lausa kadedust. Temaga lihtsalt on lihtne sõbrustada. Miks? Sest ta ei tekita eales tühjast tüli! Tal on imetlusväärne oskus kriitiline olukord naljatledes ära lahendada- või siis hetkeks eemale tõmbuda. Tema saaks ilmselt igas kollektiivis hakkama. Aga... traditsiooniline õppekava Lisannile küll ei sobi. Tema maailm peab olema läbi põimunud kaunitest kunstidest. Milleks lugeda, kui loo kõrval on pilt? Igal pildil on ju ometi oma lugu! Lisann võib vabalt selle loo ise jutustada. Ja see võib vabalt olla igal päeval isemoodi! Mis tähtsust on sellel, mis tähega algab või lõpeb mingi tühine kirjapandud sõna? Lisanni see küll absoluutselt ei huvita! See-eest võib Lisann päevade kaupa joonistada! Tema käe alt valmivad oskuslikult viimistletud maalid, joonistused, kleepetööd, kunstilised väljalõiked. Andke ainult Lisannile aega- ja sellest valmib päeva kauneim lugu! Waldolfkool on sellele lapsele ainumõeldav.
Ja viimaks Joss-poiss, meie tugev sportlane ning väsimatu ringisebija- kas temale üldse leidub kooli? Kooli, kus ei peaks tüütult paigal istuma, vaid tohiks aeg-ajalt näiteks laua all ringi rullida? Või vahetundidel päkkade välkudes mõned tõsisemad tiirud teha? Tähed seina peale joonistada- miks mitte läbi mingi tehnikavidina? Pildid arvutiga programmeerida? Enamuse ainetest õppida õues? Läbi erinevate tegevuste, sest tegevusetus (loe: pliiatsiga laua taga istumine) on selle poisikese jaoks piin.
Jossil nupp nokib. Matemaatika tuleb käigupealt ning arvutitarkusega ületab ta varsti õde Ellutki (minust juba ammu rääkimata!) Kehalist kasvatust nõuaksid ta sitked lihased vähemalt seitse korda nädalas ning tööõpetuses meeldiks talle vägagi haamrite, saagide, puuride, höövlite ja muude tööriistadega möllata. Milline küll oleks Jossikesele sobiv kool? Milline õppeasutus annaks ta rahutule ja otsivale loomusele küllaldaselt hingamisruumi? Kui mu jõuvarud oleksid ammendamatud, jätaksin ta ilmselt esimesteks aastateks koduõppele...
Vaat millise väljakutse ees ma seisan!
Lapsed on sündinud ühel päeval, ühes kohas, minutiste vahedega- ning kas leidub veel erinevamaid? Horoskoobitädid-onud oleksid vist siinkohal küll kimbatuses...
Mis siis veel minust rääkida!

Ah jaa- raamatukoguhoidja küsis lõpuks veel seda, milline oli Helis trio vanuses. Helis- miks ma ei mäleta, mäletan küll!- oli selge "segu" Loviisast ja Lisannist. Ürgse musikaalsuse tõttu hakkas ta laulma varem kui rääkima, toksis klaveril viise enne, kui nina üle klahvistiku ulatus- kuid samas lugemine ja arvutaminegi olid kaugelt enne kooli selged. Eks tema kui esiklapsega sai muidugi rohkem tegeletud ka. Siiski võin väita, et mul on neli täiesti erisugust ja täiesti erilist last! Kas pole fenomenaalne vedamine? :)

Veel telekavaatamisest

Üks teine ema kostis vastuseks minu kurtmisele, et praegusel pimedal ajal on lastel raskusi hommikuse maast lahti saamisega nii:" Mina tõstan oma lapsed teleka ette, seal nad siis tasapisi ärkavad, söövad ja riietuvad."
Mulle tundus seesugune variant täiesti mõeldamatu.
Mu mõtteid kinnitas erakool Läte infopäeval kuuldu- ärge laske oma lapsi hommikul telekat vaadata. Need lapsed, keda on hommikul lubatud multikaid vaadata, on äratuntavalt teistsugused kogu koolipäeva jooksul.
Mõtlemapanev, kas pole?

Telekahullud

Sattusin kõnelema ühe trio vanuse lapse emaga. Muuseas tuli jutuks telekavaatamine.
"Minu laps ei teagi, et kuskilt mujalt, kui ETV 2-st mingeid multikaid tuleks." pani too emme üsna pea trumbid lauale.
See oli kadestamistväärt väide, sest minu omad on kõik olemasolevad multikakanalid juba ammu välja nuhkinud ning vaatamise aega saan piirata vaid pultide peitmisega (õnneks enne kella 18 ei hakka nad üritamagi).
"Ah, ma ei tea, mis lugu neil selle telekaga on," lõin jõuetult käega, "sest mina ei pane telekat vabatahtlikult üldse käima. Kui V. on kodust ära, avamegi selle vaid lastesaadete jaoks."
"Oh, minul mängib telekas kogu päeva," sõnas aga too emme seepeale muretult, "ma lihtsalt lapsel ei luba neid jubedusi vaadata!"
Mhh.
Kuule, siis pole ju mingit vahet, tahtnuks talle öeda.
Aga ei öelnud.