Meie

Õde Ellu tuli Tartust. Joss oli teda uksel tervitamas.
"Kuidas sul läheb, venna?" küsis Ellu.
"Loviisal oli palavik," vastas väikemees tõsiselt.
"Aga millega sina praegu tegeled?" päris õde edasi.
"Praegu me mängime," ütles Joss rahulikult.
Kas märkasite? Tõepoolest, "mina"-vormi kasutab trio üliharva!
Ikka "meie"!
Nii mures kui rõõmus.

Veel lasteaiast

Minu talvine kaheosaline lasteaiateemaline kirjutis siin ja samateemaline kiri tagasisidena lasteaiale tõid esmasel hindamisel meie probleemidesse uskumatult positiivse lahenduse.
Kasvatajad hakkasid nimelt minuga aktiivselt suhtlema! Päevapealt. Kohe iga korra järel tulid ja rääkisid laste päevast. Mul oli nii hea meel!
Uus langus tuli aga märtsis. See oli ühel reedesel päeval, kui mina sõitsin Rooma, mistõttu lapsed olid sunnitud lasteaeda lõunauinakule jääma.
Siinkohal oleks paslik teha väike kõrvalpõige ja rääkida veidike kolmikute magamisharjumustest. Titena oli meie kõige suurem unimüts Loviisa. Lisann oli üsna erk ja rahutu. Johanni unevajadus asetses kusagil õdede oma vahepeal- kuidas kunagi.
Nüüd aga on olukord vastupidine.
Lisann on kuldmagaja, Johann saab samuti asjaga hakkama, Loviisakese ööpäevane unevajadus on aga teistest umbes kahe tunni võrra väiksem. Naljatame isekeskis, et Loviisa magas oma une beebieas täis. Iga kord ei ole see aga talle endale sugugi lõbus. Näiteks siis, kui need kaks üleliigset tundi just lasteaia uneajale juhtuvad sattuma. Eks katsuge ise kaks tundi järjest sunduslikult lamada!
Peale seda reedet, mil ma Rooma sõitsin, ei ole mul õnnestunud triot enam kordagi lasteaeda magama jätta. Vähe sellest- tekkis uus vastuseis üldse lasteaeda minekule.
Tükk aega ei saanud ma probleemile pihta.
Arutasime asja kasvatajatega, nemadki kehitasid õlgu, nentisid, et asi on üsna võimatu ja soovitasid koguni psühholoogi poole pöörduda. Lastelt sel ajal mingit adekvaatset hinnangut ei tulnud.
Mida kevade poole, seda enam tundusid lapsed eelistavat üht kasvatajat.
Mina suhtlesin endiselt mõlemaga ja kummagi käitumises mingit probleemi ei näinud.
Asi süvenes.
Mais mindi "vale" kasvataja päeval aeda vaid väga valju nutuga. (Välja arvatud Lisann, tema pole kordagi nutnud). Minu kannatus oli katkemas.
Ja siis hüüdis Johann ühel heal päeval poolkogemata läbi pisarate õige põhjuse välja: "Ma ei taha, et Loviisa teise rühma viiakse!"
Mis mõttes teise rühma???
Kujutage ette, kasvataja oli öelnud, et kui Loviisa oma jonni(!) otsemaid järele ei jäta, viiakse ta tittede(!) rühma, kus on seesuguste pirisejate koht! Laps kartis paaniliselt võõrasse rühma minekut!
Samas ei suutnud ta käsu peale nuttu peatada, sest meil kodus ei ole kombeks tundeid maha suruda. Meil pole kombeks ka probleeme üle ukse visata.
Ja Johann, väike mees, tüdrukute vapper kaitsja, tundis olukorrast säärast jõuetust, et suutis vaid kaasa nutta!
Kuidagi kurb on.
Hakatuseks jäime suvevaheajale.
Eks pika suve jooksul jõuab mõelda...

Kosmeetik 2

Ah, olgu nende kujutletavate rollidega nagu on...
Kogu see igitobe väänlemine, tõmblemine ja sagimine oli lühidalt välja öeldes korraldatud selleks, et reaalsustaju täieliku hävingu ajel lahkunuks ma salongist 1400 (loe: tuhat nelisada) eurot maksva kreemikohvriga.
Müügipsühholoogia, tuleb tõdeda, on vägagi huvitav valdkond...
Jättes aga sealsetele inimestele kellegi kõrge ülemuse poolt päheõpetatud teksti (kuhu kuulusid säärased totakad repliigid nagu "mul on suur rõõm sinuga lähemalt tuttavaks saada", "tore oleks ka sinu erialast lähemalt kuulda, täna aga räägin mina sulle kosmeetikast", "ma ei tea küll ühtegi sinu poolt nimetatud igapäevaselt kasutatavat toodet, aga hoiatan, et paljud neist sisaldavad hormoone", "sinu näonahal on peale tänast protseduuri tunduvalt vähenenud pigmendilaigud ja kuperoosa, kortsupõhi(!) on tublisti tõusnud jne.) kõrvale, analüüsiksin meeleldi kahte mõtteidtekitanud olukorda.
1) Näide. Algul tehti too lubatud kosmeetikaprotseduur mu ühele näopoolele, misjärel pidin sellele andma hinnangu, võrreldes tulemust teise, protseduurita näopoolega. Ehkki tunnetasin vaid seda, et mu ühe näopoolega on tegeldud ja seetõttu oli ehk vereringe aktiivsem, ei rahuldanud nii mage vastusevariant teenindajat. "Las ma annan omapoolse hinnangu", ütles ta ning märkides soravalt ära pigmendilaikude vähenemise, kuperoosa (mida mul pole eluski olnud) tunduva kadumise, näonaha helenemise, kortsupõhja tõusu ja naha parema üldise toonuse, tegi ühtlasi küsitlusankeeti rahulolevalt riste, misjärel mämmutas nagu lapsele: "Näed, viis ristikest kümnest, no mitu protsenti see on? Lausa viiskümmend! Milline suurepärane tulemus!"
Ülaltoodud näitest lähtuvalt tõstatangi küsimuse, et kui tegu peaks olema minu hinnanguga, mispärast siis tema märgitud ristikesed arvesse läksid? Aga ega ma asja kaua vaka all hoidnuki!
Kui saabus järgmine küsitlusvoor, kus üks ettekirjutatud küsimustest kõlas nii: "Kas arvate, et teie näonahk võiks seda toodet kasutades kuu ajaga tunduvalt paraneda?", oli mu vastus esmalt küll: "Saaksin sellele küsimusele vastata ju alles kuu aja pärast, mis siin ikka arvata!"
Aga nagu võite arvata, oli see vastus päris vale. Kosmeetiku nägu tõmbus pilve ja ta selgitas mulle taaskord nagu lapsele: "Kui palju sul täna näonahk paranes? Viiskümmend protsenti! No mõtle ise, kui palju paraneb ta kuu ajaga!"
Seepeale puhkesin ma naerma ja vastasin: "Hea küll, kui teie nii ütlete, siis küllap on ette nähtud nii vastata, pange aga rahuga kirja!" Ja ta panigi!
2) Kui esimene punkt oli üles ehitatud lihtsal pettusel, siis teine teema psühholoogiliselt palju kavalam. Selleks on raha.
"Kas võiksite meile öelda põhjuse, miks selle kohvri ostust loobute?" kõlas küsimus ja vastust teadsid nad juba ette. Jah, noogutasid nad mõistvalt, tavalisel eesti inimesel ei ole paraku nii palju raha, et endale midagi säärast lubada.
Selles lauses peitubki kogu psühholoogia!
Inimesele ei meeldi üldiselt vaene näida. Oma ringkonnas võidakse küll kurta madalate palkade ja kallite hindade üle, võõrastele püütakse aga esineda igati edukana. See fakt võis saada komistukiviks nii mõnelegi eevatütrele (sest keegi peab ju ometi neid kohvreid ostma!). Spetsiaalselt sulle tehtud tubli allahindlusega hinnapakkumine "müügijuhi" poolt (kes tuligi tagasi, oo õudust!), 1200 eurot 12-kuu pikkuse järelmaksuvõimalusega, annab ehk ajule tõepoolest ilustatud valesignaali- no mis see 100 eurot kuus ikka maksta on! Aga küllap pääseb terve mõistus juba koju jõudes taas võidule, ahastusega käsikäes.
Ka rikkal inimesel pole rohkem lootust. Keegi ei hakka võhivõõrale selgitama, et teate, tegelikult saaksin ma need potsikud teilt ära osta küll, kuid ei pea seda sugugi otstarbekaks. Kõlaks kui asjatu ärplemine. Pealegi on too vastusevariant eelnevalt ära blokeeritud, kuna märkisin (loe: kosmeetik märkis) kõik tooted ülivajalikeks.
Mäng käib niisiis suuresti inimese enesehinnanguga. Ma enda oma just ülikõrgeks ei pea, aga kogu see tsirkus valmistas mulle lihtsalt nalja. Ning vahepeal ka hämmeldust. Ostumõtet ei tekkinud hetkekski. Tahaksin lihtsalt huvi pärast kohtuda inimesega, kellele säärane müügitaktika sobib.
Lõppvaatuses sirutas Väänlev Madu mulle paberi. Pidin sinna kirjutama viieteistkümne uue ohvri telefoninumbrid. Mind paigutati istuma kõige viimasesse ritta. Ma ei huvitanud enam kedagi. Tants käis juba uute tulijate ümber.

Kosmeetik 1

Ohohoo, kus mina täna käisin!
Kosmeetiku juures! Ah et mis siin siis niiväga erilist on?
Kohe räägin!
Asi algas sellest, et paar päeva tagasi helistati mulle tasuta kosmeetikuaja pakkumisega. Mõistus ütles küll kohe, et tasuta lõunaid ei ole, aga no kesse siis mõistust kuulab! Ikka südant- et võta aga vastu kui tasuta pakutakse! Pealegi olevat just mind soovitanud üks mu hea tuttav, kelle kohta teadsin, et ega ta mulle vast mingit jama kaela määrida ei laseks. Ütlen kohe ära, et asja sisul polnud põhimõtteliselt vigagi, ainult et keegi oleks võinud poole sõnagagi hoiatada, et too kosmeetik ja palju teisi kaastegevaid asjapulki etendavad samal ajal minu lõbustamiseks mingit arusaamatut komejanti. Vaadake, mulle pole kunagi eriti sellised tükid meeldinud, kus publik ettehoiatamata etendusse kaasatakse, hoidku veel selle eest, et tema kulul peenikest nalja visata- et noh, kuidas reageerib. Just sellisesse jantmängu sattusin aga täna hommikul.
Muide, nad helistasid mulle muide kahe päeva jooksul umbes viis korda, kas ma ikka tulen ja ega ma ometi ära pole unustanud- mul on tõepoolest vahel mäluga kehvasti, kuid päev-paar seisavad asjad siiski meeles. Noh, ilmselt enamus ütlevadki aja peale kolmandat kõnet ära, ainult minusugune ahnepäts ei taganenud tasuta pakutavast "präänikust" ka maniakaalse tüütamise puhul.
Etendus algas minu sisenemisel salongi. Mesimagus Näitsik volkles leti tagant nähtavale nagu graatsiline madu, näidates mulle aupaklikult koha esimese reas, kummardudes ning pälvides nähtamatult publikult esimese aplausi.
Mõne hetke pärast asus mängu Proua. Proual oli kandvam roll. Pealegi tekitas Proua ametinimetus- müügijuht- täiesti haakumatu kontrasti tema välimusega. (Mõningatel vanaldastel naistel on nimelt komme end üle meikida, et seeläbi nooremad välja paista, mis on aga eos määratud ebaõnnestumisele, tekitades ka käesolevas näiteks vastupidise ja küllaltki hirmuäratava efekti). Kahetsusväärsel kombel meenutas Proua seal õõtsudes ja minuga kurguhääselt kudrutades bordelliemand Kate´i Steinbecki raamatust "Ida pool Eedenit"- jah, sedasama elukogenud ja halastamatut, kes ajaks, mil lõbumaja pidama hakkas, juba mitu inimest, kaasa arvatud oma eelkäija, teise ilma oli saatnud.
Too proua saatis mind õnneks vaid kosmeetiku ruumi, pälvides oma rolli eest nähtamatult publikult  teise marulise aplausi. Veidi tegi mind küll ärevaks Proua lubadus mõne aja pärast tagasi tulla- kujutlesin nimelt üsnagi selgelt tema rünnakut, üdini kavalat ja jälgijätmatut.
Õnneks astus just õigel hetkel mängu Lihtne Maatüdruk, mu kujutletav kaitsjanna, kelle selge ja ilma absoluutselt mingi näitlejameisterlikkuseta hääl mulle teatud turvatunde sisendas- ning ma otsustasin siiski jääda...

Ämma killud 1.

Nagu eelmises postituses juttu, põeb S. tuulerõugeid eriti raskelt.
Eile saabus armas ämm triot hoidma ja nägi samuti, mida laastav haigus nägusa noormehega teinud on.
"Vaene poiss!" hüüatas ta summutatud nuuksete saatel (ta on nimelt erakordselt õrna hingega ja vaatepilt, kordan veel, ei olnud kergete killast).
Eelnevalt kirjeldatu platseerus muidugi ülejäänud päeva konkurentsituks esiteemaks ja mitmel korral pühkis vanaemake vargsi pisaraid.
Õhtul, juba veidi rahunenult teemat lahata suutes, täheldas ta aga muuseas järgmist:
"Igatahes see on hea, et Helis S.-ga juba enne tuulerõugeid tuttavaks sai..."

Tuulerõuged

Meil käis täna hommikul kiirabi.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb aga alustada nelja nädala tagusest ajast.
Nimelt jäi siis trio täies koosseisus tuulerõugetesse. Kõik ühel päeval!
Haigus kulges ülikergelt, tagades südamerahu, et "nüüd on see siis tehtud".
Neljapäeval, kaheksandal mail käisime arsti juures, kes meid terveks tunnistas. Reedel,üheksandal, tuli Helis koos S.-ga (peigmees) koju. Teadsin, et Helisel pole tuulerõugeid olnud, aga kuna kõikidel lastel tundusid koorikud kenasti peal olevat ja arsti juureski käidud, oli süda kerge- nakkusohtu enam pole. S. teadis end olevat seda lastehaigust põdenud.
Elu läks edasi.
Helis läks Tartusse tagasi, vahepeal veetis ka napi nädalakese hansalinn Lübeckis.
Käesoleva nädala esmaspäeva õhtul tulid noored taas koju.
Helisel oli väike palavik. Ah, mis see 37,5 ikka teeb! Järgmiseks hommikuks oli palavik läinud. Ainult nägu oli selline... nagu oleks raevukalt vistrikke pigistatud.
Mida sa oma näoga teinud oled, halasin. Ausõna, mitte midagi pole teinud, halas ka tema vastu, kuna punniline nägu tegi tuju tusaseks. Mingeid seoseid meil kahe nädala taguste sündmustega ei tekkinud.
Kuna Helis tahtis väga oma sõprade lõpueksamit kuulama minna, tegin talle korraliku õhtujumestuse, millega kõikse hullem õnnestus ära peita.
Pärastlõunal ta aga helistas.
"Mul on tuulerõuged." Niisiis- ikkagi.
Tema koju jõudes ei olnud selles enam kahtlustki.
Aga ka S. oli haigeks jäänud. Kõrgesse palavikku. Edasi kulges olukord paralleelselt.
Helis muutus järjest täpilisemaks. Temal palavikku enam ei tulnud.
See-eest püsis palavik S.-l. Kusjuures väga kõrge.
Neljapäeval saabus Helise täppide kõrgaeg.
Ühtlasi saabus ka tõe-hetk- S. läks samuti täpiliseks. Kohe väga. Kohe üliväga.
Ta siiski ei olnud lapsena tuulerõugeid põdenud!
Täppe tekkis tund-tunnilt (võib-olla lausa minut-minutilt) juurde. Olemine muutus järjest talumatumaks.
Ööd jäid magamata. Miski ei leevendanud valusegust sügelust.
Eile õhtul sõitsid noored Merimetsa haiglasse.
Sealt saadeti S. rohtudega koju tagasi.
Olukord muutus aga veelgi hullemaks.
Täna hommikul, kui kraadiklaas jälle 39,5 näitas, kutsusime kiirabi.
Lastehaigustega pole täiskasvanutel nalja, vastati. Ja tuldi kiiresti kohale.
Haiglasse minna õnneks siiski ei tulnud. Haiguse "tipp" on praeguseks seljatatud.
Loo moraal on see, et tuulerõuged võivad (aga ei pruugi) täiskasvanuna tõepoolest tohutult raskelt kulgeda. Nägin seda nüüd oma silmaga.
Jätke meelde- kui palavik kõrge ja täppe lisandub minutitega, ei tohi jääda ootama, vaid tuleb otsemaid haiglasse sõita- on olemas rohi, mis viirust hävitab, kui seda haiguse algusjärgus võtta.
Mida meie ei teadnud.
Ja kuna Helisel läks kergelt, ei osanud kartagi.
Tunnistan, et pole nii hullu nahka ealeski näinud!
Mnjah, ja selle, et koorikutega punnid on nakkavad, peaks kah kuhugi infosse riputama...

Toortoitlaste viperused V

Olin mingi aja toortoitlaste fb grupi liige. Mu õde on samuti toortoitlane ja sealt sai huvitavaid toitumisalaseid nõuandeid. Paraku olid seal grupis ausa koha sisse võtnud ka mõned elu ja olemise erilised "asjatundjad", võiks ehk öelda lausa "gurud", kelle mõningaid "eluterveid" "pirne" ka siin kajastan:

Sõbrannal on juba 10aastasest peale olnud paanikahäired, vahelduva eduga on paremaks ja hullemaks läinud. Hetkel on asi nii hull juba et ta on valmis võtma antidepressante. Siinkohal minu küsimus: kas on ka teistmoodi võimalik?

Nõuandeid:
- Aitab kui hommikul kolmele asjale mõelda, mille üle tänulikkust võib tunda.
- Kord päevas saata sõnum või helistada erinevatele inimestele ja öelda, miks nad lahedad on.
- Lugesin tärklisetalumatuse kohta ja tuluke peas hakkas põlema.
- Sisuliselt tuleb analoogselt sinna paanikahoo algpunkti sisse saada. 
- Lasta hirmul kasvada ja kasvada ja kasvada samal ajal tunnetada mis tunded üles tõusevad.
- Tuleks tervendada ka minevikku ja eelmisi elusid.
- Aga äkki ei ole paanikahäire?
- Mõnel juhul võib olla tegu diagnoosimata autismiga.
- Antidepressante soovitaks vältida, need muudavad hingetuks robotiks.

Geniaalne!Meie, teadmatud, võtkem aga nüüd alandlikult kätest kinni ja hüüdkem gurudele valjuhäälne: alle-aaaaaa!!!