Pahurad

Joss joonistas sõbrale sünnipäevakaarti. Kõigepealt valmisid neli autot. Kõik süsimustad. Poiss vaatas, ta ilme peegeldas mõningast rahulolematust. Peale hetkelist mõttepausi ilmusid autode katustele mingid kummalised torud.
"Joonistasin pahurad ka peale," kommenteeris poisike endamisi.
Einoh muidugi, hoopis teine tera! Kui torudest kuulidki vihisema hakkasid, sai ka minusugune pikaldane aru, et "pahurad" suurte inimeste keeli hoopistükkis kahureid tähendavad!
Samas- jube tabav nimi, kas pole?
Lõpuks tuli ka püänt- otsekui seda otsatut maskuliinsust pehmendada püüdes lendlesid töö lõpul kuulirahe keskel roosad liblikad...
Pilt oli üleandmiseks valmis.

                                                              ***

Üks kommentaar eelnevale- meil ei ole kodus ühtki püssi ega sõjamasinat, me ei vaata ka sellesisulisi filme. Järelikult on "sõdalane" poisikestele kaasasündinud nähtus!

Minu ja oreli kohtumine

Kuna olen praegu mälestuste-lainel, räägin selle oreli-loo ka kohe ära.
Olin just Otsa-kooli klaveri eriala toredasti ära lõpetanud ja paberid ilusti-kenasti edasiõppimise tarvis Muusikaakadeemia vastuvõtuosakonda toimetanud,kui korraga paelus mu pilku ühel stendil rippuv uudis uuest, õigemini taasavatud oreli erialast. Konsultatsiooniaeg oli samuti märgitud. Kui ma ei eksi, oli see samal päeval ja üsna samal ajal, kui seda teadet lugesin- vaevalt oleksin mõnel teisel juhul Kivimäele tagasi sõita viitsinud.
 Niisiis pistsin mingil mõistetamatul põhjusel oma uudishimuliku nina oreliklassi uksest sisse, teretasin sealseisvat prof. Lepnurme hädisel häälel ja küsisin midagi taolist: "mida... ee... oreli erialale astumiseks muidu üldse tegema peab?" Mnjah, selle kohta, kas klaveri erialale astumiseks tuleks ikka tavapäraselt klaverit mängida, ei olnud ma küll ühegi pedagoogi käest kinnitust nõudnud. Professor aga ei naernudki mind välja. Ei naernud ka siis, kui orelipingile istudes arglikult "pedaalirida ei sooviks ma küll puudutada" piiksatasin. Vastasin eitavalt ka tema küsimusele mu improvisatsioonioskuse kohta. Ning tegin õige pea piinlikkusest õhetavana sääred.
Tegelikult olin kunagi fakultatiivselt orelit õppinud küll. Nii umbes pool aastat ped.praktika õpilasena. Aga kuna meiesugused pidid leppima ülihõivatud harjutusaegade olematute riismetega, kaotasin õige pea asja vastu huvi. Parasjagu asetleidva üldise ärkamisajaga samaaegselt toimus paljude toonaste noorte usuline ärkamine. Meil sõbrannaga oli oma väljakujunenud "külastatavate kirikute ring", mistõttu sattusin üsna sageli ka Jaani kirikusse. Just sealne orel jäi mulle hinge. Suursuguse ja kättesaamatuna. Ühe meeleliigutuse ajel kirjutasin millegipärast oma märkmikusse mingile suvalisele reedesele päevale "minust peab saama orelikunstnik". Soovidel on teatavasti kombeks täide minna, eriti kirjapandutel (oi, mul on soovide kirjapaneku kohta veel mitu vahvat lugu rääkida!). Aga et nii täpselt... Tol hetkel aga unustasin muidugi oma kirjutise aastateks. Ei tulnud see mulle ka tol vastuvõtu-ajal meelde.
 Järgmisel päeval andis klaveriõpetaja sisseastumiseksami kavale viimase lihvi ning võtsin harjutusklassi, et kõik veel rahulikus tempos läbi mängida. Keset suurt süvenemist tõmbas aga valvelaua-tädi mu klassiukse nii valju raksakaga lahti, et ma käed klahvidelt võpatasin ning teatas ärevusest pineva häälega, et mind oodatakse all fuajees. Mis nali see on? Üsna pahaselt lonkisin alla.
All seisis... professor Lepnurm. Lihtsas heledas mantlis. Andis terekätt.
"Teate," ütles ta, "te võiksite ikkagi orelisse tulla."
Ma ei mäleta, kas ta midagi veel lisas.
Ma ei tea, kas ma midagi  vastasin.
Oli vastuvõtu-avalduste viimane päev, käimas olid viimased tunnid. Kandideerida võis vaid ühele erialale.
Järsku teadsin kindlalt,et see on märk. Küll inimese vahendusel (ja missuguse inimese!), aga märk palju kõrgemalt, kui inimmõistus suudab hoomata.
Harjutamisest ei tulnud enam midagi välja. Õigupoolest polnud seda enam vajagi. Jõudsin avaldust ümber tegema viimasel tunnil, päris viimasel hetkel. Minu valiku muutusest ei teadnud mitte keegi. Mitte ainumas hing! Kursuseõed ootasid mind järgmisel päeval asjatult klaverieksami ukse taha. Mina mängisin samal ajal oreliklassis noodist koraali. Kobamisi, aga südamerahuga.
Sellest sai alguse uus lehekülg mu elus.
Lehekülg, mida ma pole kunagi kahetsenud!

Enesekindlusest II

Minu üldklaveriõpetaja, tänaseks meie seast lahkunud suure südamega inimene täheldas juba esimestel tundidel, et mängin ju õigupoolest päris hästi. Ainult see tohutu ebakindlus...
Kuigi osa aega tundidest kulus vestluseks, õigemini temapoolseks ärakuulamiseks, hakkas sestpeale toimuma midagi erilist. Tegin tohutu tempoga tagasi kõik, milles olin seni toppama jäänud. Selgus, et mu kätel polnud vähimatki viga! Loobusin kooliskäimisest ja aina harjutasin, harjutasin, harjutasin... Otsustasime koos, et ta aitab mind klaveri erialale tagasi.
Mõelda vaid, olin raisanud sobimatule alale peaaegu kolm närvesöövat aastat oma noorest elust, korraga aga täis indu ja teotahet!
Vaesed gümnasistid, tuli hetkel uitmõte vahele- nad tuubivad kolme aasta jooksul neljateistkümmet erinevat õppeainet, millest enamus on mitte- huvipakkuvad. Mille nimel? Meie haridussüsteemis on midagi totaalselt valesti... aga see pole ju praegu teema.
Poole aastaga suutsin teha imet! Vahetasin kooli, pöördudes tagasi hingelähedasele erialale, otse kolmandale kursusele, väga hinnatud pedagoogi käe alla, kaotamata ühtki õppeaastat! Ma ei mäleta, kas ikka tänasin oma Õpetajat piisavalt...
Kooli lõpetasin heade tulemuste ja suure rahuloluga, kuigi kohati oli muidugi raske uskuda, et mina, käpard, olin selleks üldse võimeline.
(See, kuidas oreli erialale sattusin, väärib omaette teemat, sest tegu on järjekordse ime, õigemini Jumala juhtimisega.)
Nüüd aga teen ajas suure hüppe ning maandun töö- ja kontserdiellu, ühesõnaga- "tänapäeva". Kummalisel kombel on needsamad kunagi külgepoogitud kompleksid mind ikka ja alati saatmas:
Ma ei ole piisavalt hea, millal nad seda ometi taipavad?
Kui nad sellest aru saavad, mis siis saab?
Ah et mu mängu kiideti? Nad peavad valetama, sest see ei olnud hea.
Eiei, see polnud üldse hea! Ma mängin ju kohutavalt!
Minu tööd peaks tegema keegi palju andekam!
 Sügisel oli täielik nullseis. Üle pika aja oli tulemas kontsert. Aga mina tundsin, et ei suuda mängida. Noodid oleksid nagu selged, aga muusikat ei tule. On ainult hirm. Et nad nüüd lõpuks saavad aru. Nüüd, lõpuks.
Mõtlesin mustmiljon varianti, mismoodi sellest kontserdist pääseda. Enam kunagi ei valeta ma end haigeks. Aga muud veenvat ei tulnud samuti pähe. Lõpuks võtsin end kokku ja läksin oma endisele oreliõpetajale ette mängima. Ta kuulas, tegi mõned asjalikud märkused, mille peale ma ise poleks tulnud ja mis otsemaid mängule positiivselt mõjusid ning lõpuks ütles kuldsed sõnad: "Kõik on ju olemas- muusika, fraas, tehnika... mine ainult ja mängi!"
"Kas..." kogelesin vastuseks, "ma siis võin... et see on nagu kuulatav?"
Ta embas mind. "See oli väga hea!"
Teate, kui maailmas oleks rohkem häid ja teineteist innustavaid inimesi, oleks see elamiseks üks õnnelik paik. Kui lihtne on ühe lausega purustada! Ülesehitamine võib väldata aastaid, isegi kogu elu.
Sel päeval tundsin, otsekui oleksin saanud tiivad. Kontsert läks imehästi.
                                                                ***
Eile aga... pidin ootamatult esinema paljude muusikute ees. Ja taas puges mu hinge, küll õige vargsi, aga siiski selgelt äratuntav kahtluseuss- "kas ma olen ikka piisavalt hea... mida nad küll arvavad?"
Küllap läheb veel omajagu aega, kui end tõeliselt väärtustama õpin. Mitte ainult selle kaudu, mida teen. Ka igapäevaelus.
Sellepärast siis selline uusaastasoov...

Enesekindlusest I

Eelmises postituses kirjutasin oma uusaastasoovis muutuda enesekindlamaks. Püüan selle nüüd veidi lahti seletada.
Juba lapsest saati on mul enesekindlusega suured probleemid. Alles nüüd, uue elukümnendi lävel, võin kergendatud ohkega öelda, et asjad on paranenud. Kuigi päris korras siiski mitte.
Kust ma säärased kompleksid sain, ei olegi ehk väga oluline. Algklassides olin igatahes juba päris korralik "alaväärne". Lisaks oli mul kooli ees korralik hirm. Mu harvad lemmikpäevad möödusid haigena (täpsemalt öeldes- haiget teeseldes) kodus, oma väikeses fantaasiamaailmas, vaikuses ja rahus. Mõelda vaid, isegi praegu kerkib minus, möödudes sellest vanast väärikast koolimajast, toonane lapselik ebakindluse tunne ikka ja jälle esile. Õnneks ei olnud ma tagakiusatud, (popp, tõsi küll, samuti mitte). Ma lihtsalt ei sobinud pakutavasse süsteemi.
Põhikoolis läksid asjad üha hullemaks. Jätkates õpinguid uues, muusika erikallakuga koolis, keerasin maailmale näiliselt ülbe, sisult aga veelgi ebakindlama poole. Jah, sel ajal olin teiste arvates üle kooli plika. Millegipärast mängiti mulle ja sõbrannale selles klassis kätte mingi imelik liidripositsioon. Aga tegelikult omandasin lihtsalt tõelise näitlejameisterlikkuse. Mulle võis vabalt haiget teha, sest näiliselt valitsesin olukorda. Tegelikult viibisin aga pidevas kaitseseisundis. Kartsin, et "kohe saavad nad niikuinii aru, kui väärtusetu ma tegelikult olen". Mu klaveriõpetaja alandas mind tunnist tundi, väänates mu käsi ebaloomulikku asendisse ning sundides sel viisil omandama algklasside repertuaari, kuna nõudlikuma "läbinärimiseks" polnud ma tema sõnul võimeline. Mul oli oma andetuse pärast piinlik. Jooksin tihtilugu erialatundidest ära. Õpetaja meelest olin tänamatu. Vanemate arvates ei harjutanud ehk piisavalt. Klassikontsertidel olin põletavast häbist teiste, märksa andekamate eakaaslaste ees, kes juba sellal nii muuseas, varrukast, nõudlikke klaverikontserte klimberdasid, võimetu oma titelugusidki soperdamata ette kandma. Pedagoogid saalis vangutasid hukkamõistvalt päid ja sosistasid meelega hästi kuuldavalt. Keegi ei märganud küsida, mis mu väljakujunemata hinges tegelikult toimub
Viimases ahastuses vahetasin eriala. See oli mu klaveriõpetaja poolt tugevalt survestatud ja ega muud võimalust tegelikult polnudki. See mõtlematu (kuid teisest küljest paratamatu) otsus andis mu niigi madalale enesehinnangule uue ja senisest veelgi tugevama kabjahoobi...
Pidin hakkama "seina vehkima". Mina ja koorijuht?- väristan siiani jubedusest õlgu. Sellel pooleldi pealesunnitud ja täiesti sobimatul erialal kujunes õige pea välja olukord, et ajal, mil tulihingelised dirigendihakatised päris koori ette pääsemise nimel omavahel innukalt võistlesid, soovisin mina olla nähtamatu. Muidugi langesin sellega taaskord "halbade laste nimekirja". Aga et mu stressinivoo oli selleks ajaks juba täiesti laes, lõin kõigele käega.
Hakkasin koolist puuduma. Mitte pelgalt popitegemise pärast. Minus tärkas sohuvajunu  vajadus "haarata viimasest õlekõrrest, enne kui lootusetult hilja". Ja oli üksainus inimene, kes minusse tollal uskus...
(järgneb)

Uueks aastaks

2013. aasta on minevik. Minu jaoks oli see aasta sündmusterohke.
* Lumerohketel talvekuudel õpetasin Jossi suusatama, ehitasime aeda tohutu lumekindluse, kihutasime mägedest nii kelgu, kui snowtube´iga. Nautisime talve täiel rinnal!
* Aprillis läbisin esimest korda Scoutsrännaku
* Mais käisin ida ja kagu Läti avastusretkel
* Juunis toimus teine Eesti-Rootsi laulupidu (esimene oli 80 aastat tagasi)
* Helis lõpetas gümnaasiumi ja astus Tartu Ülikooli
* Juulis sõitsime kaks nädalat perega  Põhja-Norras ringi. Nordkapp, Lofoodid ja palju muid kauneid kohti jättis unustamatu mulje, kuigi ilmad olid väga jahedad. Kolmikud on super-reisisellid!
* Külastasime Eesti saartest Pakrit, Naissaart, Saare- ja Muhumaad.
* Selleaastane jalgrattamatk viis läbi Gauja rahvuspargi Lätis. Oli ülivahva- nagu alati!
* Oktoobris käisin taaskord palverännakul Pühal Maal. Helisega. Võimas.
* Novembris aga külastasin üle kümne aasta Peterburi linna. Jälle üks ääretult meeldejääv reis. Boonusena ootab mind nüüd Ermitaazis kaks lemmikmaali!
* Detsembris mängisin üle kuue aasta orelil soolokontserdi. Olgugi, et vaid pooltund, oli see minu jaoks laste kõrvalt tõsine eneseületamine, mis väärib tunnustust ja annab indu edasisekski pingutuseks.
* Oli ka paar Soome ja Rootsi trippi, neist üks, veebruarikuine lühireis Stokholmi vajab samuti oma toreduse tõttu äramärkimist. Olen üliväga tänulik, et mu kõrval on nii palju imelisi inimesi!

Samas esineb aga liiga tihti päevi, mil tunnen end otsekui "kokku jooksnuna". Enamasti on "süüdi" elu korraldamatus, liiga kõrged nõudmised iseenesele ja teistele, mitte-avatud inimsuhted, möödarääkimine ning paljud teised üliväsitavad pisiasjad. Seetõttu olekski ehk aeg mõnda olulist asja paremaks muutmise eesmärgil meelde tuletada, paludes sealjuures Kõigevägevama toetust- sest teatavasti on enese ja oma harjumuste muutmine üks raskemaid väljakutseid inimese elus. Siiski- proovida tasub!
* Soovin lõpuks ometi õppida aega planeerima. Nii kohale- kui valmisjõudmise mõttes.
- Õigeaegne kohalejõudmine on tihtilugu lausa ületamatu probleem. Eriti, kui läheme koos lastega. Eriti, kui läheme varahommikul. Ma lihtsalt ei ole suutnud asju nii korraldada, et meie auto õigeaegselt, lapsed kenasti peal ning kõik asjad kaasas, koduväravast välja tagurdaks. Toa suur seinakell on kõvasti ees. Ühest küljest on see otsekui lohutus- küllap on siiski veel veidike aega. Kuid enamasti ei jagu lootust kauaks- autokell näitab sõitma hakates ikkagi halastamatut hiljaksjäämist. Nuta või naera!
 Laste minekuvalmis seadmiseks kulub poolteist tundi. Tunnist ei piisa. Jäägu see mulle meelde!
- Tööde valmisjõudmisega on raskem. Valmistan oma etteasteid laste kõrvalt nii hästi-halvasti, kui suudan, enamasti öötundidest. Pingelisel perioodil tekkib suure väsimuse tõttu soov "mütsiga lüüa", mängides "vana rasva pealt". See võib, aga ei pruugi õnnestuda ning on seotud asjatu närvikuluga. Mitte- perfektne tulemus tekitab pettumuse isegi siis, kui kuulajad kiidavad.
Niisiis- enne pingelist perioodi alustan ettevalmistamisega varakult. Enne tähtsaid etteasteid mängin ka selle läbi, mida arvan kindlalt oskavat.
* Soovin loobuda õhtustest õgimistest. Hommikul suudan end kontrollida. Lõunal samuti. Aga õhtud on lausa katastroofilised! Nimetagu psühholoogid seda armastuse puudumiseks või milleks tahes, sellest kohutavast kombest tuleb lahti saada!
Vasardagu mul nüüdsest alati enne külmkapi avamist peas küsimus "kas su kõht on ikka päriselt tühi?" Enamasti ei ole...
* Soovin laste peale mitte ärrituda. Tihti tuleb ärritus põhjusest, mida oleksin suutnud ära hoida. Võtame või olukorra, kus meil on kiire, kuid  trio ei tegutse piisava entusiasmiga (loe: istuvad põrandal ja mängivad). Tegelikult riidlen antud olukorras oma saamatuse üle aega planeerida (loe punkti "kohalejõudmine")! Väga harva on põhjus milleski muus.
* Soovin muutuda enesekindlamaks ja julgemalt oma arvamust väljendada.
* Soovin õppida inglise- ja täiendada rootsi keelt. Jätkugu mul ometi järjekindlust!
* Õnnetunne ei tule väljastpoolt, vaid inimese enda seest! Tulgu see mulle meelde ka raskematel aegadel!
* Ja lõpuks kõige olulisem- saatku Jumal mind ja mu peret kõigis meie tegemistes!

Viis

Kell on kolm öösel. Ümberringi on vaikus ja pimedus. Ainult mina ei maga. Ei maga juba viimased kaks kuud. Jõululaupäevast saati on täielik lõhkikärisemise tunne, ilmselt andis kõhunahk järele selle viimse millimeetri, milleks ta suuteline on.
Täna öösel loen aga lausa minuteid. Paari tunni pärast hakkab koridor mu palati ukse taga elavnema. Esimesed protseduurid tehakse juba kell kuus. Ja kella kuuest jääb vaid kolm tundi. Uute eludeni...
Ma ei tea, mida tähendab keisrilõige. Kõlab kui jõhker vahelesekkumine. Aga otsustasin mitte palvetada, et nad ümber mõtleksid. Sest peale kella üheksat ei talu ma tõepoolest enam minutitki.
Otsustasin palvetada, et kõik hästi läheks...
29.12.2008 (väljavõte päevikust)

Kõik läks hästi.
Ma sünnitasin kolm tervet, ilusat last.
See oli minu maailma olümpiavõit. Palverännaku sihtpunkt. Uue ajastu algus.
Tänaseks on sellest päevast möödunud viis ilusat aastat.
Viis aastat tagasi pandi kolm pampu mu rinnale. Täiuslikud väikesed inimesed. Minu kallid lapsed. Peagi tuli esimene naeratus, tulid esimesed hambad, esimesed sõnad, esimesed lapsekäega tehtud kallid, esimesed joonistused, esimesed konarlikud tähed.... Kõike kolmekordselt.
Sestpeale pöörleb elu täistuuridel, kui karussell. Ka tänasest päevast sõidame uhkelt pillerkaaritades üle! Vastu uutele aegadele, uutele seiklustele.
Kui tänulik ma olen, et Looja selleks just mind välja valis!

Esimese lapse pea on juba täiesti vaagnasse vajunud. Ta võiks ehk ikkagi ise sündida. Mõni tund on ju veel aega!
Teine kolmik asub kõige taga. Tema liigutusi ma ei tunne, aga just tänu sellele said arstid nii palju ultrahelisid teha, kui süda lustis!
Kolmik-poiss on aga risti rinnakorvi all. Jõulised jalahoobid annavad tunnistust tõsisest tegijast.
Muidugi ootan ma neid. Aga natukene tunnen ka hirmu. Mis meie elust saab? Mis Helisest saab? Mis Veikost? Ja minust?
Kustutan nüüd valguse ja püüan veidikenegi suigatada... Veel mõned tunnid...
29.12.2008 (väljavõte päevikust)

Jossi killud 15

Väikemeest vaevas üks isevärki küsimus.
"Kui keegi inimene ära sureb, kas siis- kui tema maja ei ole ära põlenud- võib mõni teine inimene sinna sisse elama minna?"