Loviisa killud 39

Lapsed mängivad põrandal mänguloomadega. Mõned loomadest abielluvad parasjagu. Korraga kostub läbi üldise melu Loviisa kõrgendatud hääl: "Ei-ei, selle koeraga ei saa abielluda! Tema on abielus ja tal on juba kõik seemned ära tulnud!"

Mitte blondiini-anekdoot

Mina armas ämm ei ole tehnikas just kõige teravam pliiats. Õigem oleks öelda, et tema ja tehnika on lausa vaenujalal.
Ämmal on mobiiltelefon. Vana punane Nokia, igati heas korras pensionär- nagu ämmgi. Ainult et- millegipärast ei helista ämm oma telefoniga ealeski. Ega vasta ka kõnedele.
Hakkasin siis mina seda asja eile ääri-veeri uurima. Milles asi? Ämm ainult nihverdas ja nohises- kohe näha, et inimesel on midagi südamel. Lõpuks ei pidanud ta oma suures mures vastu ja pahvatas: "See minu telefon... see on lihtsalt rikkis! Ma pean kohe homme EMT-sse helistama ja neile ütlema!"
Oot-oot, pea nüüd hoogu!
Mis selle telefoniga siis lahti on? Olen sealt sõnumeid (loe:reklaami) kustutanud, kõik tundub toimivat!?
"Ei toimi seal ühti! Sellega ei saa üldse helistada! Nii, kui ma hakkan helistama, seisab telefonil "lõpeta"! Ja nii iga kord!!!"

Toortoitlaste viperused IV

Olin mingi aja toortoitlaste fb grupi liige. Mu õde on samuti toortoitlane ja sealt sai huvitavaid toitumisalaseid nõuandeid. Paraku olid seal grupis ausa koha sisse võtnud ka mõned elu ja olemise erilised "asjatundjad", võiks ehk öelda lausa "gurud", kelle mõningaid "eluterveid" "pirne" ka siin kajastan:

Sissekanne toortoitlaste FB-lehel:
"Just praegu tuli meeletu savi isu. Sõin, peotäie. Kodus oli vaid valget. Vett jõin ka hiljem peale."

Noh, eks oligi juba aeg uuteks "pirnideks"!
Ja mina tõstan taas mõttes käed, ümisedes pool-kuuldavalt, ürgse sisemise jõuga "alle-aa, alle-aa"...

Loviisa killud 38

"Hare krišna, hare krišna..." kostis taamalt lõbus laul ja trummipõrin.
Kolmikud jooksid kaema.
Oranžide ürpidega laulumehi nähes tardusid nad soolasambaks. Midagi nii kummalist polnud nad eluseeski näinud! Kleitidega onud, kes laulavad ja tantsivad tänaval!
"Lähme lähemale, äkki annavad kommi," müksas Loviisa lõpuks teisi.
"Need onud ei söö kommi, usk ei luba..." ei hellitanud mina asjatuid lootusi.
"Ei söö kommi???" Loviisa silmad läksid nüüd päris suureks. Laulavad, tantsivad- ja ei mingit kommi!?
"Nagu kassid!" oli ta täiesti rabatud...

Saade

Telekas on seltskonna surm. Olen seda alati täheldanud.
Ometi ei taha mõni inimene antud väitest kuidagi aru saada.
"Tule mulle külla!" võib ta öelda. Mina aga pean sellest lausest välja lugema kutse "Tule koos minuga telekat vaatama!" Sest otse loomulikult käib pildikast mu sisenedes rõõmsates valjudes tuurides. Ja üldse ei ole mõnus!
Muide, ka raadio võib vestluse tappa. Sattusin kunagi tihtilugu ühe peretuttava juurde teed jooma. Meil oli nimelt mõnikord vaja üks ja sama aeg parajaks teha. Temal oli aga väga naljakas komme laual külitav raadio samuti vestlusringi lülitada. Ja see ütles ikka väga valjult sõna sekka! Kui ma siis päevauudistega võidu mingit omapoolset lihtlauset kuuldavale üritasin tuua, võttis ikka puterdama küll! Aga mine tea, äkki oligi mingi keskendumise harjutus?
Meie juures on igal aastal traditsiooniline isadepäeva pidu. Pakun sel puhul kõigile kokkutulnutele omavalmistatud kolmekäigulist õhtusööki. Laual põleb küünal. Mängib vaikne muusika...
Sel korral läks aga veidike viltu. Nimelt hakkas ämm kell pool kaheksa kangesti nihelema. "Kas te ... seda näosaadet ei vaatagi?" küsis ta viimaks üsna ärevalt.
Mmm... Õnneks vangutasid ka teised kohalolijad pead.
Mkmm.
"Tahaks kangesti vaadata..."
Tekkis hetkeline peataolek. Õlakehitus. Mõttepaus. Pomin.
No hea küll, eks vaata siis, otsustasime lõpuks suuremeelselt.
Oleksin ma teadnud, et too telesaade napsab kaunist kodusest pühapäevaõhtust kahe ja poole tunnise lärmaka hiigelampsu, oleksin vist peretüliga riskinud. Otse loomulikult tilkuski seltskond inimene inimese haaval aegamööda pildikasti manu. Sest saates on ka toredaid lõike.
Aga kui see viimaks läbi sai, oligi aeg minema hakata....

Minu koolitee

Kui ma väike olin, viis mu koolitee läbi nõukogude sõjaväeosa.
Tähele pidin panema kahte olulist asja- et parasjagu ei oleks tee peal haiglavormis sõdureid ega vene poisse.
Esimesed neist võisid vabalt olla perverdid. Tõsi, tavaliselt ei teinud nad muud, kui istusid oma sinistes haiglarüüdes kaksiratsi aia otsas ja karjusid mööduvatele neidudele venekeelseid nilbusi. Aga oli ka liputajaid. Ja paar tõsisemat intsidenti.
Vene poiste käest võis aga lihtsalt tuupi saada. Mis sest, et olid tüdruk! Ikkagi eestlane. Jooksin mitmel korral nende eest hingetuks. Nad olid väga tugevad. Kui kätte said, väänasid käsi või võtsid midagi ära. Mäletate, kui moodi tulid puukotad? Minulgi olid säärased. Beezid. Need juhtusid jalas olema ka sel korral, kui aset leidis üks pikemaid ja tõsisemaid tagaajamisi mu koolist kojutulekute ajaloos. Lidusin sukkade väel, kotad näpus, mitu kilomeetrit, poisid kui koerakari karjudes sabas.
Pimedas ei võinud ma seda teed mööda üksi tulla. Siis pidin Estonia bussipeatuse telefoniputkast koju helistama ja vanemad tulid bussijaama vastu.
Ükskord otsustasin mitte helistada. Ilmselt tundsin end piisavalt suure ja tugevana, et ise oma asjadega hakkama saada. Tee oli pime ja vaikne. Eemalseisvatest venelaste barakkidest paistis küll tulekuma, kuid olulist päästet see mulle ohu korral ei tõotanud.
Korraga nägin kodu poolt tulemas kahte inimkogu. Kangestusin hetkeks hirmust, kuid taipasin pea, et need on "kõigest" mu vanemad. Kujutage ette, ema sisetunne olevat öelnud, et nüüd tuleb minna! Et ma olen teel. Et ma olen ohus. Mäel (tee viis mäkke) elektriputka kõrval olevat varitsenud üks jõuline retsinäoline mees.
"Miks sa ometi ei helistanud?"
Ma tõesti ei tea, miks. Siiani ei tea.
Küll aga imetlen oma ema intuitsiooni. Ja julgust seda kasutada.
Tänapäeval hoitakse asju kontrolli all nutitelefoni abil.
Põlvest põlve pärandatud ürgnaiselikku hingetarkust see aga paraku ei asenda...

Lihtsalt teadmiseks

Issi tõi triole reisilt kolm vahvat konna.
Loviisa konna nimi on Konn.
Jossi konna nimi on Krooks-Konn.
Lisanni konna nimi on aga... Pille-Riin. :)