Minu koolitee

Kui ma väike olin, viis mu koolitee läbi nõukogude sõjaväeosa.
Tähele pidin panema kahte olulist asja- et parasjagu ei oleks tee peal haiglavormis sõdureid ega vene poisse.
Esimesed neist võisid vabalt olla perverdid. Tõsi, tavaliselt ei teinud nad muud, kui istusid oma sinistes haiglarüüdes kaksiratsi aia otsas ja karjusid mööduvatele neidudele venekeelseid nilbusi. Aga oli ka liputajaid. Ja paar tõsisemat intsidenti.
Vene poiste käest võis aga lihtsalt tuupi saada. Mis sest, et olid tüdruk! Ikkagi eestlane. Jooksin mitmel korral nende eest hingetuks. Nad olid väga tugevad. Kui kätte said, väänasid käsi või võtsid midagi ära. Mäletate, kui moodi tulid puukotad? Minulgi olid säärased. Beezid. Need juhtusid jalas olema ka sel korral, kui aset leidis üks pikemaid ja tõsisemaid tagaajamisi mu koolist kojutulekute ajaloos. Lidusin sukkade väel, kotad näpus, mitu kilomeetrit, poisid kui koerakari karjudes sabas.
Pimedas ei võinud ma seda teed mööda üksi tulla. Siis pidin Estonia bussipeatuse telefoniputkast koju helistama ja vanemad tulid bussijaama vastu.
Ükskord otsustasin mitte helistada. Ilmselt tundsin end piisavalt suure ja tugevana, et ise oma asjadega hakkama saada. Tee oli pime ja vaikne. Eemalseisvatest venelaste barakkidest paistis küll tulekuma, kuid olulist päästet see mulle ohu korral ei tõotanud.
Korraga nägin kodu poolt tulemas kahte inimkogu. Kangestusin hetkeks hirmust, kuid taipasin pea, et need on "kõigest" mu vanemad. Kujutage ette, ema sisetunne olevat öelnud, et nüüd tuleb minna! Et ma olen teel. Et ma olen ohus. Mäel (tee viis mäkke) elektriputka kõrval olevat varitsenud üks jõuline retsinäoline mees.
"Miks sa ometi ei helistanud?"
Ma tõesti ei tea, miks. Siiani ei tea.
Küll aga imetlen oma ema intuitsiooni. Ja julgust seda kasutada.
Tänapäeval hoitakse asju kontrolli all nutitelefoni abil.
Põlvest põlve pärandatud ürgnaiselikku hingetarkust see aga paraku ei asenda...