Minu koolitee

Kui ma väike olin, viis mu koolitee läbi nõukogude sõjaväeosa.
Tähele pidin panema kahte olulist asja- et parasjagu ei oleks tee peal haiglavormis sõdureid ega vene poisse.
Esimesed neist võisid vabalt olla perverdid. Tõsi, tavaliselt ei teinud nad muud, kui istusid oma sinistes haiglarüüdes kaksiratsi aia otsas ja karjusid mööduvatele neidudele venekeelseid nilbusi. Aga oli ka liputajaid. Ja paar tõsisemat intsidenti.
Vene poiste käest võis aga lihtsalt tuupi saada. Mis sest, et olid tüdruk! Ikkagi eestlane. Jooksin mitmel korral nende eest hingetuks. Nad olid väga tugevad. Kui kätte said, väänasid käsi või võtsid midagi ära. Mäletate, kui moodi tulid puukotad? Minulgi olid säärased. Beezid. Need juhtusid jalas olema ka sel korral, kui aset leidis üks pikemaid ja tõsisemaid tagaajamisi mu koolist kojutulekute ajaloos. Lidusin sukkade väel, kotad näpus, mitu kilomeetrit, poisid kui koerakari karjudes sabas.
Pimedas ei võinud ma seda teed mööda üksi tulla. Siis pidin Estonia bussipeatuse telefoniputkast koju helistama ja vanemad tulid bussijaama vastu.
Ükskord otsustasin mitte helistada. Ilmselt tundsin end piisavalt suure ja tugevana, et ise oma asjadega hakkama saada. Tee oli pime ja vaikne. Eemalseisvatest venelaste barakkidest paistis küll tulekuma, kuid olulist päästet see mulle ohu korral ei tõotanud.
Korraga nägin kodu poolt tulemas kahte inimkogu. Kangestusin hetkeks hirmust, kuid taipasin pea, et need on "kõigest" mu vanemad. Kujutage ette, ema sisetunne olevat öelnud, et nüüd tuleb minna! Et ma olen teel. Et ma olen ohus. Mäel (tee viis mäkke) elektriputka kõrval olevat varitsenud üks jõuline retsinäoline mees.
"Miks sa ometi ei helistanud?"
Ma tõesti ei tea, miks. Siiani ei tea.
Küll aga imetlen oma ema intuitsiooni. Ja julgust seda kasutada.
Tänapäeval hoitakse asju kontrolli all nutitelefoni abil.
Põlvest põlve pärandatud ürgnaiselikku hingetarkust see aga paraku ei asenda...

Lihtsalt teadmiseks

Issi tõi triole reisilt kolm vahvat konna.
Loviisa konna nimi on Konn.
Jossi konna nimi on Krooks-Konn.
Lisanni konna nimi on aga... Pille-Riin. :)

Jossi killud 14

Loviisa vaatab "Pealtnägijat", kus näidatakse parasjagu opereerivaid arste.
"Mulle meeldivad arstid," tähendab ta, "ma tahaksin ka arstiks saada."
Joss muutub hetkega valvsaks. Operatsioon pole ju naljaasi!
"Siis sa pead palju õppima!" manitseb ta, "see ei ole nii, et lõikad kõhu ära ja pärast enam tagasi ei pane!"

Nov.

Kui kätte jõuab see aeg, mil mu Igapäevase Olemuse ja Tegeliku Sisemaalima vahel lösutab Hall November, silmalaud pisaraist pundunud ning südame all kõhedusttekitav jahedus, aeg, mil ma end aeg-ajalt kui tundmatut piidlen ja Nagu Kedagi Teist oma elu näen elamas ja ei lähegi selle peale närvi, sest milleks lähedasi lisamuredega koormata, jah, kui see aeg tõepoolest käes, tunnen, et olen lõpuks ometi jälle õnnelik.
Sest ma ju ei saa enesele mingeid lisakohustusi anda.
Kõik on just nii nagu parasjagu on.

PS! Raagus vaarikad ei ole muide trepihalli aknast vaadates üldse vaarikate moodi...
Aga muidu olevat ühe inimese sõnul igati hea ja karge ilm.

Jossi killud 13

Käisime perearsti juures.
Joss hoidis teadlikult tagaplaanile- mine tea, mida hullu arstionule pähe võib karata! (Tegelikult oli vaid Lisannile ühte tõendit vaja ;)
Visiidi lõppedes vallandus kergendusohe üle poisikese huulte ning igapäevane krutskivend ilmus hetkega nähtavale.
"Ja kuidas siis sinu süda ka lööb?" küsis ta arstilt "head-aega" asemel kelmika silmapilgutusega, ise juba pooleldi koridoris...

                                                     """""
Koridoris oli poiss juba päris väge täis. Vaprusest kummis rind nõudis uusi julgeid tegusid.
Registraatori-tädi ajas parasjagu oma leti taga protseduuriõega juttu, kui Joss jooksujalu kohale tõttas, kikivarvukile tõusis ning üle leti valju ja selge häälega: "Noh, mida teie siin lobisete?" hõikas.
Kahe ülihämmeldunud näo peale tuli minulegi, häbematule, naeruturtsatus peale...

Loviisa killud 37

Õde Ellu helistab
Karl Johann räägib temaga.
Lisann räägib temaga.
Tädi Helin räägib temaga.
Ainult Loviisa ei jõua õigel ajal jaole.
"Mina ei saanudki õde Elluga rääkida," kurdab ta hiljem, "ja see oli ausalt öeldes päris piinav..."

Õmbleja

Põrnitsesime teineteist altkulmu. Tema silmadest peegeldus sulaselget hirmu, minu omadest aga pimedat viha. Nägin välja kui karjapoiss- kukekad viigipüksid hoidsid eestpoolt eriti uljalt püsti ning ihuvärvi põlvikuid, mida pükste alt kümne liigse sentimeetri võrra näha oli, võis vabalt ka paljasteks jalgadeks pidada.
"Sobib," pressisin viimaks läbi hammaste.
"Soobib?" ei uskunud ta oma kõrvu.
"Jah," kordasin lihtsalt.
Sobib.
Ta ei olnud ju mitte kunagi elus õmmelnud.
Ta nimi on Vera, pärit Narvast. Sel nädalavahetusel sattus ta pool- kogemata Tallinna. Endine pinginaaber FB kaudu kutsus. Polnud ju kooliajal erilist sõprustki, kuid sellistest kutsetest ei öelda kunagi ära. Aastate jooksul võib see olla ainus võimalus tõelist linnaõhku nuusutada. Kuuldavasti oli klassiõde pealinnas järje peale saanud. Tal oli oma tilluke õmblusäri. Mitte just paljudel nende kandist ei vea nõndaviisi...
Kutse tõeline põhjus selgus hiljem. Aljonal oli nimelt hädasti vaja tööjuurest päevaks- paariks eemale saada. Viimasel ööklubi-tretil oli ta kohtunud Vovaga, kes oli pärit Peterburist. Vova viis ta vastu hommikut  koju. Mersuga. See oli kallis masin, seetõttu ei tahtnud Aljona Vovat käest lasta. Suurilmadaami elu oli käegakatsutav. Aljona otsustas sõita asja uurima.
Vera ajas algul sõrad vastu.
"Nu kak?" oli ta õnnetu.
"Vot tak," ütles Aljona- ja läinud ta oligi.
Ja siis tulin mina. Sooviga oma vastostetud püksid lühemaks teha.
Mulle meeldib nii mõelda!
Mu pähe ei mahuks variant, et too näitsik "õmblebki" päevast päeva sealsamas! Ja et müüjad just teda soovitavadki, kui meeldivad püksid juhuslikult liig pikaks osutuvad!
Oo ei!
Sõitku parem kiiresti tagasi Narva!
Ega Vova seda Aljonat nagunii päriselt ei taha!