Ma tahaksin harjutada

Teate, ma tahaksin harjutada.
Hulluseni.
Võtaksin kõigepealt Bachi prelüüdi ja fuuga h-moll. Mähiksin end pealaest jalatallani sealsete pikkade fraaside võrku ning lainetaksin modulatsioonidel, ootamatuil hüppeil, geniaalseil veepeegeldustel- kindlas rütmis ja kindlas teadmises, et fuuga viimane peateema pedaalis tuleb taas põhihelistikus. Jõuan tagasi koju.
Seejärel paneksin endas helisema Franki prelüüdi, fuuga ja variatsiooni. Teose lõpuosas, teate küll, kus tuleb too imeilus teema palistatuna arpeggiodega vasakus käes- seal muutuksin vulisevaks ojaks. Sätendaksin kuldses päikesepaistes, kosutaksin januste huuli ning kurbade kõrvadele laulaksin sedasama kaunist meloodiat- võidu lindudega.
Nüüd muutuksin loojangu poole kappavaks hobuseks. Liszt. B-A-C-H. Bachi motiiv pedaali forte fortissimos kogub hoogu ning jõuab õige pea vahuste rakmeteni. Aga kes see hull käsib kihutada! Prrrrrrr! Siin on nii vaikne... Surun hingeldamise jõuga tasaseks. Kuulen oma hobusesüdame summutatud tukseid. Kabjad vajuvad rannaliiva. Kidurate põõsaste pikad varjud tähistavad harvasid akorde piano pianissimos. Elu... Kas sinu eest ma kappasingi? Või tahan vaid näha, kuhu päike vajub? Jah, pimedus on päral. Ta kompab mind. Ma astun edasi. Järgneb. Tunnen kuklal ta jahedat hingust. Esimesed galopisammud ei kuuletu hästi. Keha tahaks veel veidike puhata. Kuid suudan end sundida. Walze annab väge ja fortet. Ma ei tea, kas jooksen mööda maad või mööda vett. Tunnetan vaid üha kasvavat jõudu. Mäed lõhenevad. Taevas rebeneb. Viimased akordid ulatuvad päikeseni. Helivõnked täidavad kogu universumi.

Ma tahaksin harjutada. Et kuulda neid ja paljusid teisi mõtteid. Et jõuda äratundmisele. Teistes inimestes. Oma tegudes. Maailma tunnetuses.
Läbi muusika peaks see õnnestuma...

Aga millal ma harjutan?

Lisanni killud III

Loviisal oli kurk kähe ja panin ta veidikeseks ajaks inhalaatori taha istuma. Ise läksin Johanni pesema. Loviisal hakkas magamistoas üksi igav ja ta hakkas mind hõikuma.
Palusin Lisanni: "Ole hea tüdruk, mine õele seltsiks!"
Lisann läkski korraks magamistuppa, paari sekundi pärast aga oli vannitoas tagasi ja podises pahaselt, lõug rinnal:
"Ega ma mingi lapsehoidja ei ole!"

Lisanni killud II

Täna oli taevas pilves. Kui enamus pilvedest lebas laotuses õiges, see tähendab, horisontaalasendis, siis üks vahune isend tundus algavat vaat et maapinnalt, sirutudes püstloodis teiste pilvede vahele.
"Nagu mingi loom istuks seal," arutasid lapsed isekeskis.
"Koer," ütles Lisann veendunult.
Tõepoolest- nagu puudel!
"See on Jumala koer," tegi Lisann ka omaniku kindlaks.

Toortoitlaste viperused III

Olin mingi aja toortoitlaste fb grupi liige. Mu õde on samuti toortoitlane ja sealt sai huvitavaid toitumisalaseid nõuandeid. Paraku olid seal grupis ausa koha sisse võtnud ka mõned elu ja olemise erilised "asjatundjad", võiks ehk öelda lausa "gurud", kelle mõningaid "eluterveid" "pirne" ka siin kajastan:

Toortoitlaste FB-nurgas läheb põnevaks!
Üks tüüp postitab lingi, kust saab kuulda kapsa surmaeelseid karjeid, enne kui ta nahka pistetakse.
Puhkeb pisuke hüsteeria, kuni teine mõttehiid asjad paika paneb:
"Kapsaaailmas liigub info väga kiiresti ja see, mida üks taim tunneb, kui teda süüakse,on kohe kõigile lähedalasutavatele taimedele teada. Isegi see, keda järgmisena süüakse! Aga kui taime ühisväljaga on head suhted, pole hullu midagi!"
Tore, et kirjasõna ei valda vaid inimliigi esindajad...

Meie aga võtkem jälle kätest kinni ja hüüdkem vabastunult: "Alle-aa, alle-aa!!!"

Toortoitlaste viperused II

Olin mingi aja toortoitlaste fb grupi liige. Mu õde on samuti toortoitlane ja sealt sai huvitavaid toitumisalaseid nõuandeid. Paraku olid seal grupis ausa koha sisse võtnud ka mõned elu ja olemise erilised "asjatundjad", võiks ehk öelda lausa "gurud", kelle mõningaid "eluterveid" "pirne" ka siin kajastan:
Murelik toortoitlane kaebab FB-s:
"Näonahk on nii kuivaks jäänud, et lausa ketendab! Kas keegi oskab nõu anda?"
Ja oh imet, nõuanne ei lasegi end kaua oodata: "Sa vibreerid valel sagedusel, on vaja saada kõrgemale tasemele."

Ning jällegi moodustub mu kujutlustes mõttehiiglaste käteahelaist ühtlane sõõr ja kostub vaikne ning kaunis: "Alle-aa!"

Loviisa killud 16.

"Mäletad, rattaga sõites rääkisin sulle midagi kummikommidest..."
"Mida täpsemalt?"
"Noh, et koju jõudes võiks neid süüa..."
"Kummikomme?"
"Jah!"
"Miks just kummikomme?"
"No ikka sellepärast, et pipra maitse ei oleks kogu aeg suus!"

Jossi killud 3.

Loviisa otsib endale sobivaid ööriideid. Üks öösärk on liiga soe, teine valedes toonides, kolmas sootuks kadunud. Õnnetult tuuseldab tüdruk kapi kallal. Minu pika keelitamise peale hindab ta sobivaks ühed kassidega lühikesed püksid ning ülemisse otsa Jossi vana rohe-puna-valge särgi.
"Äkki Joss ütleb, et ma olen poiss," kahtleb ta veel hetkeks, kuid mina kinnitan:"See särk võib vabalt olla nii poistel kui tüdrukutel."
Väärikal sammul astub Loviisa magamistuppa.
Joss põrnitseb teda voodist. Ei, ta ei arva, et Loviisa oleks poisi moodi.
"Sa oled ju nagu pizza," kostub ta häälest siiski üllatust...