"Mispärast teie lapsed lasteaias ei käi?"
Soohhh...
Õhtusöök oli olnud maitsev, vestluskaaslased toredad- ja nüüd siis jälle üle pika aja see teema.
Huvitav, et teatud teemad ajavad mind kurgust krampi, puudutagu need siis laste vaktsineerimist, haiguste alternatiivravi, kollektiivi mõju inimloomuse kujunemisel või mingit muud kõneainet, milles end aeg-ajalt "vastuvoolu ujujana" tunnen- igal juhul tekkib minus sääratel puhkudel mingi kõrgendatud valvelolek, ütleme lausa intuitiivne kaitseseisund...
"Mina igal juhul soovitaksin!" See kõlas nagu käsk!
V. vaatas abiotsivalt minu poole. Olin end diivanile mõnusasti kerra tõmmanud ja mul ei olnud mingit tahtmist hakata pidama loengut omaenese väärtushinnangutest ning nende kujunemise põhjustest. Juba majja sisenedes ja paari lause vahetamisest olin intuitiivselt tunnetanud selle pere elustiili ja mõttemaailma- mis ei olnud ju sugugi valed, ainult natuke teistsugused- ja mis ei takistanud meid sugugi üheskoos suurepäraselt aega veetmast.
Kunagi kahekümnendates eluaastates, Helise noore emana, oli mul veel tahtmist ja viitsimist oma tõekspidamisi aeg-ajalt kuuldavale tuua ja nende üle kirglikult vaielda- eks see oli vast seotud isiksuseks kasvamise võlude ja valudega- nüüd aga püüan seda iga hinna eest vältida, mida aeg edasi, seda enam...
"Kas sa tahad, et su poisist mingi pehmo kasvaks?"
Paistis, et seekord pole siiski pääsu...
V. juba niheleski, tunnistades, et poisi tundlikkus on, jah, üsna suur probleem.
Kõrikramp laiendas haaret, hõlmates märkamatult kogu õlavöötme. Diivan kivistus istumise all.
Niisiis- lasteaeda tuleks panna selleks, et inimesest juba varajases nooruses nn "pehmed väärtused" välja juurida? Et õpiks jalaga ust lahti lööma? Et niidaks juba enne dialoogi tekkimist "vastase" jalust? Et kilbistaks end pideva kaitseseisundiga? Maailmas, kus tunnetel pole niigi kohta...
Jah, mu poeg on õrnahingeline. Aga mis siis? Ta on, muide, vaid nelja-aastane...
"Läheb kooli ja saab kohe peksa!"
Seda viimast lausudes avas pereisa uue õlle ja mina avaldasin arvamust, et "eks meil ole ka nüüd aeg minema hakata..."
Huvitav, sellises valguses pole ma veel lasteaia-teemat vaadelnudki.
Arvasin seni, et nii dresseeritakse võitluskoeri...
neljapäev, 18. aprill 2013
teisipäev, 16. aprill 2013
Kabekops
Loviisal on kolmikutest kõige selgem diktsioon. Ka kaunis r-täht on tal juba ammuilma suus. Kuid ikka ja jälle jäävad mulle kõrvu vaid Loviisale ainuomased sõnad, mis otsekui rõhutaks tema olemust ja arusaamist maailma asjadest.
"Kabekops" on just üks neist sõnadest. Jah, muidugi peaks see tegelikult tähendama vingus ja virilat "kadekopsu", aga Loviisa poolt väljaöelduna lisandub sõnale mingi nähtamatu, kuid ometi selgeltaimatav power, mis sõna häbistavale varjundile vastupidiselt ja vaata et liigagi krapsakalt kõlab. Nojah, ega jagamine polegi Loviisa tugevaim külg. Seetõttu teisele "kabekopsu"-silti kleepides avaldab ta ehk veidike mõistmistki. Vahel tundub mulle, et oleks isegi heameelega "kabekops". Noh, nii naljaviluks...
Teine tore sõna lipsab Loviisa huulilt "kodemata". Vaat see on üks kummaline igavikku haihtuv sõna. Saagu Loviisa hakkama kuitahes üüratu lollusega, üle õla visatud "kodemata" tühistab kõik nagu "tsurr" kullimängus. Nii tegu kui sõna libisevad märkamatult olematusse.
Imelik on see keel! Ikka tohutult sõltuv rääkijast, inimesest! Proovige teie, täiskasvanud, öelda sõna kogemata! No näiteks: "ma kogemata kaotasin su raamatu ära!" Eks ole, otsemaid lisandub sellele mingi isiklik suhe, kogemus, ma küll palun vabandust, tegelikult aga ei ole ma enam vaba ei sõnast ega teost. "Kodemata" on selle kõrval nagu lind- rapsib paar korda tiibadega- ja läinud ta ongi!
"Pillatsid" kõlab aga nagu pilla-palla-pillerkaar! Värviline ja tohutult suurte kalli- kätega. Kummalgi käel oma seitse kuni kümme sõrme! Jah- kui Loviisa "pillatseid" otsima hakkab, tean, et päevgi jätkub sama värvikalt. (Noh, kui pildile satubki mõni "kabekops", on see kindlasti "kodemata".) Pliiatsitega ei saaks ealeski selliseid imesid korda saata. Pliiats kõlab ju nagu sirge pulk! "Pillats" aga- looming, mäng ja vabadus!
Loviisa oskab ülalmainitud sõnu ka korretselt, õigekeelsusreeglite- kohaselt hääldada.
Aga milleks? :)
"Kabekops" on just üks neist sõnadest. Jah, muidugi peaks see tegelikult tähendama vingus ja virilat "kadekopsu", aga Loviisa poolt väljaöelduna lisandub sõnale mingi nähtamatu, kuid ometi selgeltaimatav power, mis sõna häbistavale varjundile vastupidiselt ja vaata et liigagi krapsakalt kõlab. Nojah, ega jagamine polegi Loviisa tugevaim külg. Seetõttu teisele "kabekopsu"-silti kleepides avaldab ta ehk veidike mõistmistki. Vahel tundub mulle, et oleks isegi heameelega "kabekops". Noh, nii naljaviluks...
Teine tore sõna lipsab Loviisa huulilt "kodemata". Vaat see on üks kummaline igavikku haihtuv sõna. Saagu Loviisa hakkama kuitahes üüratu lollusega, üle õla visatud "kodemata" tühistab kõik nagu "tsurr" kullimängus. Nii tegu kui sõna libisevad märkamatult olematusse.
Imelik on see keel! Ikka tohutult sõltuv rääkijast, inimesest! Proovige teie, täiskasvanud, öelda sõna kogemata! No näiteks: "ma kogemata kaotasin su raamatu ära!" Eks ole, otsemaid lisandub sellele mingi isiklik suhe, kogemus, ma küll palun vabandust, tegelikult aga ei ole ma enam vaba ei sõnast ega teost. "Kodemata" on selle kõrval nagu lind- rapsib paar korda tiibadega- ja läinud ta ongi!
"Pillatsid" kõlab aga nagu pilla-palla-pillerkaar! Värviline ja tohutult suurte kalli- kätega. Kummalgi käel oma seitse kuni kümme sõrme! Jah- kui Loviisa "pillatseid" otsima hakkab, tean, et päevgi jätkub sama värvikalt. (Noh, kui pildile satubki mõni "kabekops", on see kindlasti "kodemata".) Pliiatsitega ei saaks ealeski selliseid imesid korda saata. Pliiats kõlab ju nagu sirge pulk! "Pillats" aga- looming, mäng ja vabadus!
Loviisa oskab ülalmainitud sõnu ka korretselt, õigekeelsusreeglite- kohaselt hääldada.
Aga milleks? :)
reede, 12. aprill 2013
Jossi killud 1
Johann fännab 6-aastast onutütart Susannat. Kui Susanna meil on, eelistab ta täpselt samu asju, mis Suusigi, puudutagu see siis menüü või mängude valikut.
Täna käis Joss Suusil sabas. Nagu väike sabarakk. Suusile käis Joss närvidele. "Ära käi mul muudkui järgi, " käratas ta viimaks.
Nähes väikemehe veekalkvel silmi, hakkas mul temast hale.
"Minu sabas võid sa, pojake, küll käia," lubasin lahkelt, "niipalju kui süda kutsub!"
Nüüd hakkas Joss päriselt nutma.
"Aga Suuuusi on ju palju ilusaaaam!" ahastas ta pisarate purskudes.
Täna käis Joss Suusil sabas. Nagu väike sabarakk. Suusile käis Joss närvidele. "Ära käi mul muudkui järgi, " käratas ta viimaks.
Nähes väikemehe veekalkvel silmi, hakkas mul temast hale.
"Minu sabas võid sa, pojake, küll käia," lubasin lahkelt, "niipalju kui süda kutsub!"
Nüüd hakkas Joss päriselt nutma.
"Aga Suuuusi on ju palju ilusaaaam!" ahastas ta pisarate purskudes.
Poole vinnaga
Ma ei salli, kui asju tehakse "poole vinnaga"!
Siis võiks ju üldse tegemata jätta!
Mõne inimese puhul ei saa aru ka, kas ta on andetu või lihtsalt laisk...
Tuleb meile asendustreener. Trenni nimetuseks on "tantsuline aeroobika".
Alustuseks tammume tuima näoga kümmekond minutit "samm juurde", tunne nagu varateismeliste diskol. Teise poole kargame "ristsammu" nii, et süda paha. Seejärel tuleb kombinatsioon, mis koosneb "mambost", (mida harjutame kaua-kaua) "a-sammust" ja "v-sammust" (mida tatsume, kuni ise ka ei usu, et see võimalik on) ja "sääretõstetest" (kuni tossud on tagumiku siniseks tagunud). Jah, iga lõiku harjutame vähemalt sada korda. Seejärel õpime sama kombinatsiooni "peeglis" ning kordame iga lõiku teine sada korda.
Muide- kell jääb ka sellise jama peale seinal seisma, ausõna!
Nüüd järgneb miljon kükki, mõnisada kätekõverdust ning hulk "plankasendeid", mis "teevad keha homseks oioioi, kui hellaks!"
No mis mõttes!?
Kas see ongi trenni mõte???
Tantsuline aeroobika tähendab minu jaoks keskmisest keerukamat loomingulist kava, mis lisaks lihasgruppide koormusele pakub lahedat tantsunaudingut ja veidikest eneseületamist.
Kui mu lihased järgmisel päeval hullumoodi haiged on, ei kõnele see mitte megaheast trennist, vaid kehvapoolsest treenerist, kes ei valda venitamise kunsti.
Kui ma metsikult plankasendeid ja kätekõverdusi vihtuda sooviks, paneksin end kõrvalsaali kangi- järjekorda ja pumpaksin kasvõi ninast vere välja.
Aga mina soovin ju tantsida! Ja mind ei tohi selles suhtes petta!
Luban pühalikult, et edaspidi hoian asendustreeneritest eemale... (ja imestan endamisi, et keegi üldse selliste juurde trenni läheb, isegi kangid on poole loomingulisemad, ausõna!)
Siis võiks ju üldse tegemata jätta!
Mõne inimese puhul ei saa aru ka, kas ta on andetu või lihtsalt laisk...
Tuleb meile asendustreener. Trenni nimetuseks on "tantsuline aeroobika".
Alustuseks tammume tuima näoga kümmekond minutit "samm juurde", tunne nagu varateismeliste diskol. Teise poole kargame "ristsammu" nii, et süda paha. Seejärel tuleb kombinatsioon, mis koosneb "mambost", (mida harjutame kaua-kaua) "a-sammust" ja "v-sammust" (mida tatsume, kuni ise ka ei usu, et see võimalik on) ja "sääretõstetest" (kuni tossud on tagumiku siniseks tagunud). Jah, iga lõiku harjutame vähemalt sada korda. Seejärel õpime sama kombinatsiooni "peeglis" ning kordame iga lõiku teine sada korda.
Muide- kell jääb ka sellise jama peale seinal seisma, ausõna!
Nüüd järgneb miljon kükki, mõnisada kätekõverdust ning hulk "plankasendeid", mis "teevad keha homseks oioioi, kui hellaks!"
No mis mõttes!?
Kas see ongi trenni mõte???
Tantsuline aeroobika tähendab minu jaoks keskmisest keerukamat loomingulist kava, mis lisaks lihasgruppide koormusele pakub lahedat tantsunaudingut ja veidikest eneseületamist.
Kui mu lihased järgmisel päeval hullumoodi haiged on, ei kõnele see mitte megaheast trennist, vaid kehvapoolsest treenerist, kes ei valda venitamise kunsti.
Kui ma metsikult plankasendeid ja kätekõverdusi vihtuda sooviks, paneksin end kõrvalsaali kangi- järjekorda ja pumpaksin kasvõi ninast vere välja.
Aga mina soovin ju tantsida! Ja mind ei tohi selles suhtes petta!
Luban pühalikult, et edaspidi hoian asendustreeneritest eemale... (ja imestan endamisi, et keegi üldse selliste juurde trenni läheb, isegi kangid on poole loomingulisemad, ausõna!)
teisipäev, 9. aprill 2013
Lisanni killud 1.
Seekord oli jututeemaks lastekodu.
Miks peavad mõned lapsed lastekodus elama?
Kas seal süüa antakse- või saavad nad ainult juua?
Kas emad toovad neile sinna süüa?
Kui kaua nad seal peavad olema?
Miks nad koju ei lähe?
Mõtlesin, et 4-aastastega väga süvitsi ei lasku ning püüdsin leidlikult jutuotsa kokku tõmmata:
"Nende laste emad lihtsalt ei saa laste kasvatamisega hakkama,"
"Jah," noogutas Lisann ning täiendas omapoolselt: "sest nende laste emad joovad aeg-ajalt viini!
Miks peavad mõned lapsed lastekodus elama?
Kas seal süüa antakse- või saavad nad ainult juua?
Kas emad toovad neile sinna süüa?
Kui kaua nad seal peavad olema?
Miks nad koju ei lähe?
Mõtlesin, et 4-aastastega väga süvitsi ei lasku ning püüdsin leidlikult jutuotsa kokku tõmmata:
"Nende laste emad lihtsalt ei saa laste kasvatamisega hakkama,"
"Jah," noogutas Lisann ning täiendas omapoolselt: "sest nende laste emad joovad aeg-ajalt viini!
esmaspäev, 8. aprill 2013
Trennis
Täna istus judotrenni "vanemate rõdul" üks ema oma 6-7 aastase tütrega.
Nii närvilist lapsevanemat pole ma ammu kohanud!
Ta õiendas ja tänitas ja mis kõige kohutavam- alandas oma last vahetpidamata. Tigedalt. Tülgastavalt.
Näiteks- laps joonistas Merineitsit, ema vaatas pilti ja ütles põlglikult: "No mis Merineitsi see selline on, see on üks kole plärakas."
Laps tõi mänguasjade kastist lelu, ema tänitas:" Mida sa vead siia tittede mänguasju..."
Laps hakkas midagi rääkima, ema käratas: "Ära karju siin niimoodi!"
Ühesõnaga, mida iganes see vaene tüdrukuke teha püüdis, ema poolt kostis vaid vastikut sõimu. Mitmed vanemad pöörasid pead, mina kaasa arvatud.
Aga keegi ei öelnud midagi.
Äkki see laps elabki pidevate mõnistuste saatel? Kas ja kui kaua säilivad sel juhul mingidki enesehinnangu riismed?
Või äkki oli emal lihtsalt kohutavalt halb päev? Homme on jälle enam-vähem normaalne?
Ei tea.
Eestlane naljalt ei sekku.
Kas peaks?
Nii närvilist lapsevanemat pole ma ammu kohanud!
Ta õiendas ja tänitas ja mis kõige kohutavam- alandas oma last vahetpidamata. Tigedalt. Tülgastavalt.
Näiteks- laps joonistas Merineitsit, ema vaatas pilti ja ütles põlglikult: "No mis Merineitsi see selline on, see on üks kole plärakas."
Laps tõi mänguasjade kastist lelu, ema tänitas:" Mida sa vead siia tittede mänguasju..."
Laps hakkas midagi rääkima, ema käratas: "Ära karju siin niimoodi!"
Ühesõnaga, mida iganes see vaene tüdrukuke teha püüdis, ema poolt kostis vaid vastikut sõimu. Mitmed vanemad pöörasid pead, mina kaasa arvatud.
Aga keegi ei öelnud midagi.
Äkki see laps elabki pidevate mõnistuste saatel? Kas ja kui kaua säilivad sel juhul mingidki enesehinnangu riismed?
Või äkki oli emal lihtsalt kohutavalt halb päev? Homme on jälle enam-vähem normaalne?
Ei tea.
Eestlane naljalt ei sekku.
Kas peaks?
neljapäev, 4. aprill 2013
Üks suur eneseületamine
Täna leidis aset minu elu vaat et suurim eneseületamine- tegin nimelt kaasa Scoutspataljoni kevadrännaku, mis kulges 30 kilomeetrit mööda Pakri poolsaare metsi ja mereäärt ja oli (ilmselt kõigi jaoks) väga-väga raske.
Ma sain hakkama!
Tõsi, minu seljas ei olnud 15-kilost liiva täistopitud seljakotti. Oli vaid 3-4 kilone tavaline seljakott, milles veidi sööki ja vett. Ometi tundsin peale oma 5 tunni ja 17 minutise aja teadasaamist, et olen hakkama saanud millegi erilise ja suurega- ja millegi hoopis teistsugusega...
Võib- olla kirjutan mõnel päeval pikemalt...
Ma sain hakkama!
Tõsi, minu seljas ei olnud 15-kilost liiva täistopitud seljakotti. Oli vaid 3-4 kilone tavaline seljakott, milles veidi sööki ja vett. Ometi tundsin peale oma 5 tunni ja 17 minutise aja teadasaamist, et olen hakkama saanud millegi erilise ja suurega- ja millegi hoopis teistsugusega...
Võib- olla kirjutan mõnel päeval pikemalt...
Tellimine:
Postitused (Atom)