Vanaemast

Minu vanaema oli siis, kui ta veel noorem oli täpselt selline nagu Karlssonil! Kõige pragajam. Tal oli niivõrd vali hääl, et kui ta pragama hakkas, kostis see üle kogu maja. Me olime selleks ajaks juba ammu toast pagenud, aga ka välja kostis see hiiglama hästi- lausa sõna-sõnalt! Mis iiinimesed te küll olete, oli ta lemmikfraas. Aga sama kiiresti kui ta pragama hakkas, läks ta tusatuju ka üle ja me olime jälle maailma kõige-kõige-kõige kallimad lapselapsed- mida ta kuulutas sama valjuhäälselt. Vanaemal oli tohutult ilus ja vali lauluhääl. Ta laulis meile nii omaloomingut kui eesti ja maailma koorimuusika kullafondi kuuluvat. Ikka sama valjuhäälselt, nii et tingimata kostis õue- lausa sõna-sõnalt! Minu vanaemal oli kaks põhihobi, need olid poliitika ja mood. Viimases oli ta lausa spetsialist. Kuna ta oli väga põikpäine, siis mille ta pähe oli võtnud, selles jäi ta edaspidi kõigutamatuks. Nii oli ta pähe võtnud ka selle, et minul pole eriti moesoont ja tema ülesandeks on mind selles vallas pidevalt harida. Tihti juhtus nii, et kui mõne uue riidehilbuga tema silme alla läksin, vaatas ta mind hindavalt pealaest jalatallani ning lausus siis virila naeratuse saatel: aga see värv ei ole ju üldse moes- või- oh, kui ebamoodne lõige sel jakil on, kust sa sellise ostsid- või lihtsalt- koleee. Teismelisena ajas see mind tohutult närvi. Olin vahel lausa solvunud ja karjusin ta peale. Aga ega see teda ei kõigutanud! Talle jäi ikka tema arvamus. Vahel võis vaid kaastundlikult lisada: mis sa sellepärast karjud, see jakk lihtsalt on kole ja kõik. No mis sa teed! Kusjuures minu õde ta näiteks kunagi ei kritiseerinud. Oleks tema seljas olnud ütleme seesama kole jakk, oleks ta vast öelnud, et see on päris kena. Kahjuks või õnneks me ei kanna õega samas stiilis riideid. Kui ma juba abielus olin, läks asi märksa paremaks. Vanaema nimelt avastas, et mu mehel V-l on jube hea maitse. Nüüd küsis ta alati mu uue riideeseme kohta, kas ostsin selle V-ga koos. Muidugi õppisin ma üsna ruttu selgeks hädavale: jaa, me ostsime koos. No näe, kostis vanaema rahulolevalt, V-l on ikka hea maitse, küsi alati tema käest! Edaspidi ma siis küsisingi- alati! :) Kui telekast tuli poliitika saade, pidi olema hiirvaikus. Telekas käis muidugi hiigla-kõvasti, nii et õuegi kostis kõik sõna-sõnalt- aga katsus keegi midagi piiksatada, kohe oli kõttttt!!! Juhtusin ma kogemata poliitikasaate ajal helistama, küsis ta alati imestunult, kas ma saadet ei vaatagi!? Ega ma niisama lihtsalt ei pääsenud, hiljem jutustas ta mulle selle ümber- sõna-sõnalt, pidin olema viisakas ja kannatlik. Kui ta juba vanemaks jäi, laskus ta madalamale ja luges isegi Kroonikat (tema, kes ta kunagi "külamuttide plära ei suutnud kuulata" ja lolle seebikaid ei vahtinud). Siis jutustas ta mulle ka kuulsuste elu telefonis ümber- kusjuures oma arusaamise kohaselt, ta sai vahest natuke teistmoodi aru, kui ajakirjas seisis. Nii olid mõnedki paarid lahus ja mõned kummalised jällegi üksteist leidnud! Ma pidin nõustuma, sest vastu vaidlemist vanaema ei sallinud. Selline koloriitne kuju oli minu vanaema... Aga miks ma minevikus räägin, ta ju elab! Jah... paraku on aga aeg teinud oma töö ja neist veidrustest ei ole enam midagi alles. On lisandunud uued, mitte-vanaemalikud, vanadusest, jõuetusest ja abitusest tulenevad ning vana on vajunud mälestustesse. Kuidas ma igatsen taga endist vanaema, kes alati ootas laud lookas- hea söök oli ka ta elu mõte- ja kui olime end oimetuks vitsutanud, küsis imestades: kas te midagi ei söögi!? Igatsen vanaema, kellele esinedes sain kõige südamlikuma aplausi, milletaolist pole saanud ühelgi päris kontserdil. Igatsen vanaema, kes küsis põhjalikult kõigi mu sõprade kohta ja viitsis minu heietusi kuulata. Igatsen vanaema, kes andis mulle kõige ilusamad maasikad, kõige küpsemad tomatid ja kõige kaunimad õunad. Kes kudus mulle kõige soojemad kampsunid ja toppidega kindad... Kes kuulutas valju häälega kui kallis ma talle olen... Eks siis nüüd ole minu kord kuulutada: vanaema Sa oled hea ja kallis! Oled alati olnud ja oled ka nüüd, väga vanana. Südamesse jääb ju kõik kõigest hoolimata alles...

Söön oma sõnu!

Kolmikute ema olemine tähendab seda, et mõistuse ja üldse adekvaatse seisundi juurde jäämiseks pead vahel muutma ka oma põhimõtteid ja veendumusi. Seda ka lastekasvatuse teemadel- jah, õigem oleks öelda, et seda eriti lastekasvatuse teemadel. Siin kehtib nagu rusikas silmaauku lause- never say never. Meie lapsed küll nii ei hakka tegema, arutasime V.-ga tihti ühe või teise lapse käitumist vaadates. Noogutasime innukalt ja uskusime, vaesed inimesed, kogu südamest, mida ütlesime. Meil ju ei olnud enne kolmikuid olnud!
Nüüd leian end tihti oma sõnu söömast. Viimati sõin oma sõnu siis, kui lapsed sõid ise oma taldrikutest. Ma ju ütlesin isegi ühes oma siinsetest kirjutistest, et ma ei ole valmis selleks, et nad ise sööma hakata proovivad. Mu kogemused sellega olid nirumast nirud. Ometi olid neil ühel hetkel jälle taldrikud ees ja lusikad käes. Seekord aga veidi teisiti. Kui eelmistel kordadel harjutasin neid taldrikus oleva veega, siis seekord panin sinna igaühele lusikatäie püreed, mis neil parasjagu söögiks. Asi toimis! Lusikad käisid kausist suhu, tavaliselt küll tagurpidi, nii et enne suhujõudmist toitu ka lauale ja sülle sattus- aga siiski, nad sõid! Oo, ma olin õnnelik! Sõbrannadki said kuulda, kui andekad mu 1,3-sed tegelikult on. Aga... see oli veidi ennatlik. Nad nimelt tüdinesid. Nad nimelt vaatasid, et ma olen liiga rahul. Pole põnev. Ja siis läks lahti. Kui järjekordse toitmise eel nende oma taldrikutesse nende oma toidulusikatäie tõstsin, ei hakanud nad enam midagi truult sööma. Ei, kus sa sellega! Nad näitasid mulle, kui palju saab tegelikult ühe lusikatäiega mökerdada. Võtad natuke ja määrid käele. Siis silitad sellesama käekesega õe pead, laua klaasist pinda, oma pükse, varbaid, miks mitte ka emme nägu- ja juba läheb palju lõbusamaks. Teised teevad ka sedasama, küll väikeste variatsioonidega, aga nii ongi põnevam! Näiteks Karl Johann avastas, et püreed saab ka põrandale visata. Lisann vallandas aga teiste naerulagina kogu taldriku teistpidi keeramisega. Loviisa ei saanud alla jääda- tema mätsis lusikaga oma kausikese teiseltpoolt, nimelt põhja poolt, püreega kokku. Sai laua peale taldrikukujulise templi!
Mul on kaameli kannatus. Ma surun hambad kokku. Ma küürin nõud, laua, põranda. Ma viin lapsed kraani alla. Ma pesen kolmkümmend kriimu sõrme, kolmkümmend kriimu varvast, kolm rokast näokest. Ma võtan neil riided seljast. Viskan mustapesu kasti. Panen uued riided. Vahetan ka enda riided ära. Luban endale pidulikult- läbi hammaste ja väga karmi häälega- Maris, need lapsed enne kooli ise sööma ei hakka! Tund aega hiljem tean juba südames, et ka järgmine kord sööme laua taga koos püreega sõnu...

Koolidest

Sel aastal lõpetab Helis 9. klassi. Paljudele temavanustele- ja ilmselt ka talle endale- on see elus üsna oluline pöördepunkt. Ometi ohkasin kergendatult, kui ta otsustas oma koolis jätkata ja loobus katsetest nn. eliitkoolidesse. Minu põhjendus on väga lihtne- milleks muuta seda, millega enam-vähem rahul ollakse. Kunagi ei tea, mis ootab ees uues keskkonnas, uute inimeste keskel. Mis vahet on, mitmendal kohal kuskil kunstlikult koostatud edetabelis asub üks või teine kool? Võrdluseks võiks koostada edetabeli sellest, millisest koolist võrsub kõige rohkem rikutud närvidega lapsi või siis sellest, kust tuleb enim isikupäratuid tuimasid tuupureid... Helise sõnul on neil palju häid õpetajaid, kelle tundides on huvitav ja kes teevad aine mängeldes selgeks. See on esimene suur pluss. Tema klassist sai valdav enamus, kes tahtis end neilsamadel katsetel proovile panna, kas sisse või siis vähemalt vestlusele. See on teine suur pluss- järelikult on teadmiste tase hea. Turvalisus, koostöövalmidus ning vanematevaheline hea kontakt vaid mõningad lisaplussid, mis kohe meenuvad. Neid plusse üheski koolis, kus mina õppisin, kahjuks ei olnud, millest tulid kindlasti mitmed minu alaväärsuskompleksid, milledest mõnega maadlen siiani. Seetõttu olengi rõõmus, et Helis ei jookse uisapäisa ära sealt, kus tal on olnud hea (või vähemalt normaalne) õppida. Ta ei teagi, milliseid koole on tegelikult olemas! Mina tean küll... Mul endal pole koolidega vedanud. Esimesed 5 aastat Reaalis on mulle nagu halb unenägu. Ma ei tahtnud seal käia, kuigi sissesaamiseks tuli samuti rasked katsed teha (rääkis ema). Ma ei sobinud oma klassiga, mul ei olnud seal ühtegi sõpra. Õppimine läks hästi, aga hirm oli suur. Ma ei teagi enam täpselt, mida ma kartsin, aga just hirmutunne seostubki mul selle majaga tänaseni! Sellest ajast said alguse suured alaväärsuskompleksid, mis võtsid hoopis teise kuju TMKK-s, kuhu ma Reaalist põgenesin. Tegelikult ma ei tahtnudki sinna minna muusika pärast. Seal õppis üks mu lapsepõlvesõbranna (kes aasta peale minu koolivahetust sealt välja visati, kuna ta ei olnud eriti musikaalne:). Vanematele ütlesin muidugi, et minus on tärganud äratundmine saada muusikuks. Muidugi oli see puhas vale! Aga nad läksid liimile. Sellest koolist said alguse tõsised vintsutused, mu alaväärsuskomplekside pundar kosus üha, ma kaotasin iseend täiesti ja läks mitmeid aastaid enne, kui leidsin oma õige mina ja õige tee. Ma ei sattunud õpilaseks õpetajatele, kes mind oleks armastanud ja innustanud. Nii lihtsalt oli, ma ei tunne kellegi vastu viha ega taha kedagi süüdistada. Ju ma ei olnud ka ise väga meeldiva käitumisega- teismeline on laps ning ju mul siis oli elus midagi olulist puudu ja ma ei osanud seda teisiti väljendada... Ka sealt koolist põgenesin ma ära. Otsa kool oli järgmine. Seal hakkas juba mingi rahunemine toimuma. Oli õpetajaid, kes mind väärtustasid ja ma hakkasin esimest korda tundma, et võib-olla ma olengi natukene andekas ka. Isiklike suhete pinnalt tõmmati muidugi sellele mõttele kolinal vesi peale, aga see on juba hoopis teine teema. Kokkuvõtteks olid koolivahetused minu jaoks põgenemised. Niisiis tegelikult ikkagi vajalikud... Isegi TMKK oli mingil määral vajalik- sest ma sain heaks muusikuks, selle kooli kiuste! Ometi on mul suur rahulolu südames, et mu oma tütar selliseid vastikuid ja agooniast vaevatud valikuid ei pea tegema, vaid võib loodetavasti kunagi rahulolevalt öelda, et 1-12 klassini õppisin ma ühes väga heas koolis, koos väga heade õpetajate ja toredate kaaslastega. See on ääretult oluline!

Kollane liblikas

See suvi tuleb päikeseline, kindlalt! Kollane liblikas lendas nimelt meie aias ringi. Ta tahtis mulle märku anda, et ma ei muretseks. Ma ei muretsegi, kollane liblikas! Juhuu!!! Meil on kõik toredasti. Lapsed kasvavad mis mühiseb ja õpivad iga päev uusi trikke (et mitte öelda lollusi). No mõelda vaid, kas oli nüüd vaja, et Loviisa ja Joss ise söögitoolidesse hakkaksid ronima. Mul süda taob kurku ebaregulaarseid tukseid, kui näen ühte neist muretult selg ees kõrgel tooli käepidemel istumas. Röögatada ka ei tohi, siis võib ehmatada ja alla kukkuda. Hiilin siis vaikselt hinge kinni hoides lähemale ja juba vähegi haardeulatuses hüppan nagu panter saagi järele- ja kraban! Väike inimene muidugi ei mõista, miks ta ei tohi nii toredas kohas istuda. Kisa on õiglaselt valju! Aga jah, ma korjan need toolid homme selleks ajaks, kui me ei söö, teise ruumi. Säästan närve. Täna käisime kogu perega Tuhalas nõiakaevu vaatamas. Tore vaatepilt oli küll! Aga kindlasti on seal veel toredam öösiti, kui nõiad vihtlemas käivad. Vot seda tahaks kaeda! Me saime ka ise, nagu alati, vaatlusobjektideks. Nii mõnigi pani kaaslasega pead kokku ja oli kuulda sosistamist stiilis "kakssssikud", "ei, kolllllmikud", "osssssa, kui nunnnnnu". Inimesed ei ole pahatahtlikud, aga see on pisut tüütu. Tuleb leppida, ega pääsu pole, sest üha rohkem tahaks hakata nendega igal pool ringi käima. Kollane liblikas tõotas ju ilusat suve!

Elu Sümbol

Täna meenus see mulle taas. Sisalik. See oli mitu aastat tagasi. Talv oli olnud üsna külm ja meie maja põhjapoolsel küljel oli jää sulamisega probleem. Ükspäev abistasin ma seda protsessi, tagusin jää raudkangiga lahti ja viisin tükid muruplatsile päikese kätte sulama. Ühel hetkel aga kangestusin. Jääkuubiku sees, mille hetk tagasi olin toore jõuga lahti löönud, lebas graatsilises poosis külmunud sisalik. Ahhh... olin hingetu! Kui ilus, oli mu esimene mõte. Kuidas ta sinna sai? Millal toimus külmumise hetk? Mõtleks, kuna raiusin jääd just trepi juures, olime temast kogu talve iga päev üle kõndinud! Ma arvasin sisaliku jääs surnud olevat ja korraks käis läbi mu pea mõte see ilus kuubik koos temaga kusagil säilitada. Tajunud aga selle mõtte võimatust, asetasin ma selle peale pikka imetlemist aia muruplatsile sulama. Aeg läks, päike paistis, jää sulas. Sulas ka jäätükike, milles oli kaunis olend. Lõpuks sulas loomakese selg jääkuubikust välja. Istusin selle kõrvale. Vaatasin. Puudutasin ettevaatlikult sisalikku oma näpuga. Ja siis juhtus midagi eriskummalist... ta hingas! Ta hingas! Hingates läks sisalik külgedelt laiemaks, nii selgelt oli näha see esimene hingetõmme! See ei unune mul ealeski. Siis ei juhtunud tükk aega midagi. Loomakese jalad olid endiselt jäätüki sisse külmunud. Käisin teda aeg-ajalt vaatamas. Seda, et ta elas, reetis vaid just seesama hingamine, aeglane, võib-olla kord minutis, võib-olla harvemgi, kus õhk täitis kogu tema keha. Muus osas oli ta liikumatu, ilmselt ärkas veel oma pikast unest. Ja ühel hetkel oli ta läinud. Minu ees seisis tühi jääkuubik, millel sisaliku kaunis jälg. See on unustamatu elamus. Nii kaunis oma vaikses muutumises, kus surmast saab elu ja mina olen selle tunnistajaks! See hetk, sisaliku esimene hingetõmme, on minu jaoks muutunud üheks Elu Sümboliks.

Karl Johann ja harjad

Karl Johann on suur koristaja. Tema vaieldamatud lemmikud on harjad. Põrandat võib ta pühkida tundide kaupa. Ise vahel porisedes (kui must siin kõik on!), närviliselt kiljatades, kui hari kuhugi kinni jääb (ei pane mu käest plehku, paha hari!) või rahulolevalt mõmisedes, kui hari rõõmsalt mööda tube edasi tagasi vuhiseb, poiss järel.
Aga eile me käisime õues. Õues on õueharjad. Karl Johann leidis KAKS harja. Ta võttis nad mõlemad! Kahe harjaga on väga raske, saate aru! Aga töö tahtis tegemist. Väike poiss maadles nagu oskas, vahel siruli, vahel istuli, vahel üks, vahel teine hari tagupidi käes. Minul ponud muud teha, kui valvata, et ühe või teise harja vars õdedele pähe ei koksaks. Ootasin tüdimust, aga tüdimust ei tulnud- tema poolt mitte. Pidin ta väevõimuga tuppa tassima. Sellest tuli suur kisa! Nii suur, et pidin kohemaid toas uue harja otsima, millega ruttu koristada saaks:)

Vaikne nädal

Täna on Suur Neljapäev. Homme Suur Reede. Vaiksed pühad, kus peaks olema enese sisse vaatamise ja üldse inimeksistentsi üle mõtisklemise aeg. Täna kirikusse sõites ummikus istudes ma seda küll ei tundnud. Vastupidi, õhus oli tavapärast tõmblemist, kiirustamist ja närvilisust. Kiirustasin minagi, kuna sel õhtul ummikut osata ei oodanud. Helistasin õpetaja P-le, ütlesin, et olen teel ja jõuan üsna täpselt. Avaldasin ka imestust, kuhu see rahvamass kõik teele on! Ega omati kirikusse? Ei, vastas tema- nad on teele neisse templitesse, kus arvavad end saavat raha eest õnne osta... kaubanduskeskustesse siis. Pikad pühad ju! Ja ometi on ju nii, et need asjad, mida oleme raha eest saanud, on odavalt saadud! Kujukas näide: minu tuttava isa haigestus raskesse haigusesse. See tuttav on tuntud selle poolest, et kui veidi vintis, hakkab oma maise varandusega hooplema. See selleks. Isa haigus rabas ta jalust, kuid end kogudes ütles ta tähtsalt, et raha tal on, ta palkab parimad arstid ja laseb isa terveks teha. Ma ohkasin siis ja ohkan ka täna sellise avalduse peale. Raha eest ei osta ei tervist ega armastust... Selles veendus ta peagi isegi. Teine näide: raske õnnetus, mis rabas hiljuti kogu Eestit. Noor inimene tobeda õnnetuse tagajärjel lootusetus olukorras. Oh, mis elulooma temast enam saab, oigasid pessimistid. Aga kindlasti oli rohkem neid, kes ei kaotanud lootust! Mitmed kirikutäied rahvast palvetasid tema eest, lisaks paljud head soovid ja mõtted, mida peaaegu võhivõõradki teele saatsid. Ja toimus imeline paranemine! See on see, mille me unustame. Kui kõik on hästi, tundub see nii loomulik. Kui halvasti, peab leidma süüdlase. Minu meelest võiks iga end mõtlevaks pidav inimene otsida kordki elus välja leheküljed Piiblist, kus kirjeldatakse Kristuse kannatuse ja sellele järgneva Ülestõsmise lugu. Võib-olla muudaks see midagi isiklikeski väärtustes. X X X ...lisaks siia vaid niipalju, et muidugi on minulgi vahel raske mõista, MIKS juhtuvad õnnetused, tulevad haigused, kaovad toredad inimesed. Miks? Inimese mõistus jääb siin vist liiga lühikeseks...