Viiul

Mul on kabinetis laua peal väike viiulikujuline pudel aprikoosi likööri. Keerutan seda pudelit tihtilugu sõrmede vahel. Eriti meeldib mulle pudeli kaelal neljanda sõrmega vibrato´t harjutada. Kahjuks ei ole sel pudeliviiulil keeli. Ja ka poognat pole peenele keelekastele paraku juurde lisatud. Muidu oleks lihtne. Täna õhtul mängiksin Monti Csárdás´it . 

 Alustaksin nagu muuseas. Sissejuhatust võib venitada. Lubatud on isegi fraasisisesed kõikumised- kõik see lisab vaid vürtsi allasurutud kirele. Kõrgeimad noodid lõhestaksid otsemaid Kuulaja hinge, kriipides südame verevermeisse. Ometi anuks ta jätkamist. Madalate toonidega tekiksid ta otsaesisele sätendavad piisad, mis aeg-ajalt suurte pisaratena meelekohtadelt allapoole niriseksid.
Täna ei tunneks ma mingit halastust. Mul on selleks täielik õigus.
Kiire osa haaraks kaasa kogu ruumi. Oskan keerutada nii, et pearinglust ei teki. Mul on jalas pannaldega tantsukingad, seljas ülimalt kahar seelik. Tempo kogub aina tuure. Keeled muutuvad poogna all kõrvetav-tuliseks. Kuulaja tahaks hullununa viskuda seeliku pitsivahtu, et silme eest möödalibisevat elu jõuga taas tänaseks taandada. Aga ta on oma toolile otsekui kinni liimunud. Oimukohtadel tukslevad veresooned. Hingamine on katkendlik.
Oi, kuidas mulle täna viiul meeldib!
Lõpp oleks järsk. Kummardaksin seeliku kahisedes. Aplodeerida ei oleks vaja. Ta ei oleks selleks võimelinegi...
Vaataksin talle sügavalt silma ja keeraksin valju raksakaga viiulikaela kahekorra. Võtaksin jultunult ühe suure sõõmu säravpuhta armastuse terviseks.
Ning seejärel...
Laseksin tal taibata.

Orelireis Põhja-Poolasse

Mai esimestel päevadel käisid  kaksteist eesti organisti Eesti Orelisõprade Ühingu eestvedamisel orelireisil Põhja- Poolas.

Esimesel päeval tutvusime Gdanski orelitega. Sealseks vaieldamatuks pärliks on Oliwa katedraalis asetsev ligi 7900 orelivile ja 110 registriga Johann Wulfi orel, mille esialgne, nüüdseks ajaloo keerdkäikude tõttu mitmeid kordi ümber ehitatud versioon valmis aastail 1755-1780 . Juba selle pilli unikaalne vitraazaknent ümbritsev rokokoo-prospekt võttis oma võimsuses sõnatuks. Kui sellele lisandus organisti sõrmede alt Händeli Messiase võimas Halleluuja-koor, muutes oreli otsekui elavaks- üle kogu prospekti liikusid muusikaga kaasa keerubid ja trompeteid mängivad inglid, keerlesid kellamängud- oli orelirõdul seistes tunne sõnulseletamatu.

Teist reisipäeva alustasime ringkäiguga suursuguses Pelplini katedraalis ning jätkasime imekaunis Toruń´i linnas. Sealses Ristija Johannesele ja evangelist Johannesele pühendatud peakatedraalis on muuseas ristitud kuulus astronoom, heliotsentrilise maailmasüsteemi alusepanija Mikołaj Kopernik. Meie reisiseltskond huvitus eelkõige väikesest barokkorelist, mis ehitatud aastal 1688 kohalike meistrite poolt. Sealse organisti lahkel loal said seda vana väärtuslikku pilli oma käega proovida kõik soovijad. Tagasiteel Gdanskisse põikasime sisse ka Malborki (Marienburg). Sealne linnus, mille peakatedraal ootab küll veel renoveerimist, on suurim telliskividest ehitatud linnus ja suurim gooti stiilis linnus maailmas.

Kolmanda reisipäeva ning võib öelda, et kogu reisi „pärl“ avanes meie ees Pasłęk´i linnakeses. Hiljuti täielikult renoveeritud meister Hildebrandt´i orel, mille kahte vastasseinal asetsevat võimsat prospekti ühendas, sarnaselt Gdanski Oliwa katedraaliga, kaunis vitraazaken, võitis oma imelise kõlaga kõigi südamed. Siinkohal ei saa jätta mainimata ülipõhjalike orelialaste teadmistega kohalikku preestrit Jan Sindrewicz´it, kes ei pidanud paljuks jutustada ülipõhjalikult oreli keerukast ajaloost ja renoveerimisest ning lubada seejärel kõiki soovijaid ka oma käega seda kaunist pilli proovida. Pasłękist sõitsime edasi Fromborki, kus asub võimas katedraal imekauni barokse oreliprospekti ja kiriku tagaosas põrandal, otse kuulajate keskel asetseva 5-manuaalise mängupuldiga.

Katoliiklikus Poolas on kogudused suured ning kirikud rahvast täis. Huvi tundub jaguvat ka oreli kui muusikainstrumendi vastu. Suuremates, väärtuslikumate pillidega katedraalides toimuvad mitu korda päevas (Oliwa katedraalis lausa igal täistunnil) oreli esitlused. Kuulajaile demonstreeritakse selle jumaliku instrumendi pea ammendamatuid võimalusi- käo kukkumisest, tuulekohinast või karu möiretest kaasaegse filmi- või lausa poppmuusika peaaegu audentselt kõlavate esitusteni, rääkimata sümfooniaorkestri või või oratooriumi-koosseisu võimsast imitatsioonist, kus lõpuakordid otsekui kergitaksid kiriku katust. Meie reisiseltskonnas tekkis arutelu, kas säärased esitlused, kus rahvast meelitatakse vaid „hittidega“, millel tihtilugu ei ole „päris“ orelimuusikaga mingit seost, ikka õigustavad ennast. Pidime tõdema, et küllap õigustavad- kui see veidikegi aitab orelit ja organisti elukutset populariseerida. Muide, Poolas on valdav enamus organistidest mehed. Tööpäevad on pikad, lisaks oreli esitlustele kolm-neli missat päevas, pluss uue repertuaari pidev omandamine. Loomulikult on tegemist suurepäraste mängijatega.Pikkadel autosõitudel (vahemärkus: Poolas on nüüd uued, harukordselt head teed!) ja õhtustel koosviibimistel tuli lisaks päeval nähtule jutuks olukord eesti kirikus ning organisti roll tänases koguduses. „Ma ei soovi olla ainult organist“, kõlas üks viimase õhtu mõtetest. Ning kellelegi ei tulnud lahti seletada, mis on selle töö tegelik haare. Tänutunne kordaläinud reisi ja toreda seltskonna üle jääb küllap veel kauaks kaiguma koraaliimprovisatsioonina kaunil Hildebrandti orelil- „Oh võtkem Jumalat suust, südamest nüüd kiita...“ 

Minu ja oreli kohtumine

Kuna olen praegu mälestuste-lainel, räägin selle oreli-loo ka kohe ära.
Olin just Otsa-kooli klaveri eriala toredasti ära lõpetanud ja paberid ilusti-kenasti edasiõppimise tarvis Muusikaakadeemia vastuvõtuosakonda toimetanud,kui korraga paelus mu pilku ühel stendil rippuv uudis uuest, õigemini taasavatud oreli erialast. Konsultatsiooniaeg oli samuti märgitud. Kui ma ei eksi, oli see samal päeval ja üsna samal ajal, kui seda teadet lugesin- vaevalt oleksin mõnel teisel juhul Kivimäele tagasi sõita viitsinud.
 Niisiis pistsin mingil mõistetamatul põhjusel oma uudishimuliku nina oreliklassi uksest sisse, teretasin sealseisvat prof. Lepnurme hädisel häälel ja küsisin midagi taolist: "mida... ee... oreli erialale astumiseks muidu üldse tegema peab?" Mnjah, selle kohta, kas klaveri erialale astumiseks tuleks ikka tavapäraselt klaverit mängida, ei olnud ma küll ühegi pedagoogi käest kinnitust nõudnud. Professor aga ei naernudki mind välja. Ei naernud ka siis, kui orelipingile istudes arglikult "pedaalirida ei sooviks ma küll puudutada" piiksatasin. Vastasin eitavalt ka tema küsimusele mu improvisatsioonioskuse kohta. Ning tegin õige pea piinlikkusest õhetavana sääred.
Tegelikult olin kunagi fakultatiivselt orelit õppinud küll. Nii umbes pool aastat ped.praktika õpilasena. Aga kuna meiesugused pidid leppima ülihõivatud harjutusaegade olematute riismetega, kaotasin õige pea asja vastu huvi. Parasjagu asetleidva üldise ärkamisajaga samaaegselt toimus paljude toonaste noorte usuline ärkamine. Meil sõbrannaga oli oma väljakujunenud "külastatavate kirikute ring", mistõttu sattusin üsna sageli ka Jaani kirikusse. Just sealne orel jäi mulle hinge. Suursuguse ja kättesaamatuna. Ühe meeleliigutuse ajel kirjutasin millegipärast oma märkmikusse mingile suvalisele reedesele päevale "minust peab saama orelikunstnik". Soovidel on teatavasti kombeks täide minna, eriti kirjapandutel (oi, mul on soovide kirjapaneku kohta veel mitu vahvat lugu rääkida!). Aga et nii täpselt... Tol hetkel aga unustasin muidugi oma kirjutise aastateks. Ei tulnud see mulle ka tol vastuvõtu-ajal meelde.
 Järgmisel päeval andis klaveriõpetaja sisseastumiseksami kavale viimase lihvi ning võtsin harjutusklassi, et kõik veel rahulikus tempos läbi mängida. Keset suurt süvenemist tõmbas aga valvelaua-tädi mu klassiukse nii valju raksakaga lahti, et ma käed klahvidelt võpatasin ning teatas ärevusest pineva häälega, et mind oodatakse all fuajees. Mis nali see on? Üsna pahaselt lonkisin alla.
All seisis... professor Lepnurm. Lihtsas heledas mantlis. Andis terekätt.
"Teate," ütles ta, "te võiksite ikkagi orelisse tulla."
Ma ei mäleta, kas ta midagi veel lisas.
Ma ei tea, kas ma midagi  vastasin.
Oli vastuvõtu-avalduste viimane päev, käimas olid viimased tunnid. Kandideerida võis vaid ühele erialale.
Järsku teadsin kindlalt,et see on märk. Küll inimese vahendusel (ja missuguse inimese!), aga märk palju kõrgemalt, kui inimmõistus suudab hoomata.
Harjutamisest ei tulnud enam midagi välja. Õigupoolest polnud seda enam vajagi. Jõudsin avaldust ümber tegema viimasel tunnil, päris viimasel hetkel. Minu valiku muutusest ei teadnud mitte keegi. Mitte ainumas hing! Kursuseõed ootasid mind järgmisel päeval asjatult klaverieksami ukse taha. Mina mängisin samal ajal oreliklassis noodist koraali. Kobamisi, aga südamerahuga.
Sellest sai alguse uus lehekülg mu elus.
Lehekülg, mida ma pole kunagi kahetsenud!

Enesekindlusest II

Minu üldklaveriõpetaja, tänaseks meie seast lahkunud suure südamega inimene täheldas juba esimestel tundidel, et mängin ju õigupoolest päris hästi. Ainult see tohutu ebakindlus...
Kuigi osa aega tundidest kulus vestluseks, õigemini temapoolseks ärakuulamiseks, hakkas sestpeale toimuma midagi erilist. Tegin tohutu tempoga tagasi kõik, milles olin seni toppama jäänud. Selgus, et mu kätel polnud vähimatki viga! Loobusin kooliskäimisest ja aina harjutasin, harjutasin, harjutasin... Otsustasime koos, et ta aitab mind klaveri erialale tagasi.
Mõelda vaid, olin raisanud sobimatule alale peaaegu kolm närvesöövat aastat oma noorest elust, korraga aga täis indu ja teotahet!
Vaesed gümnasistid, tuli hetkel uitmõte vahele- nad tuubivad kolme aasta jooksul neljateistkümmet erinevat õppeainet, millest enamus on mitte- huvipakkuvad. Mille nimel? Meie haridussüsteemis on midagi totaalselt valesti... aga see pole ju praegu teema.
Poole aastaga suutsin teha imet! Vahetasin kooli, pöördudes tagasi hingelähedasele erialale, otse kolmandale kursusele, väga hinnatud pedagoogi käe alla, kaotamata ühtki õppeaastat! Ma ei mäleta, kas ikka tänasin oma Õpetajat piisavalt...
Kooli lõpetasin heade tulemuste ja suure rahuloluga, kuigi kohati oli muidugi raske uskuda, et mina, käpard, olin selleks üldse võimeline.
(See, kuidas oreli erialale sattusin, väärib omaette teemat, sest tegu on järjekordse ime, õigemini Jumala juhtimisega.)
Nüüd aga teen ajas suure hüppe ning maandun töö- ja kontserdiellu, ühesõnaga- "tänapäeva". Kummalisel kombel on needsamad kunagi külgepoogitud kompleksid mind ikka ja alati saatmas:
Ma ei ole piisavalt hea, millal nad seda ometi taipavad?
Kui nad sellest aru saavad, mis siis saab?
Ah et mu mängu kiideti? Nad peavad valetama, sest see ei olnud hea.
Eiei, see polnud üldse hea! Ma mängin ju kohutavalt!
Minu tööd peaks tegema keegi palju andekam!
 Sügisel oli täielik nullseis. Üle pika aja oli tulemas kontsert. Aga mina tundsin, et ei suuda mängida. Noodid oleksid nagu selged, aga muusikat ei tule. On ainult hirm. Et nad nüüd lõpuks saavad aru. Nüüd, lõpuks.
Mõtlesin mustmiljon varianti, mismoodi sellest kontserdist pääseda. Enam kunagi ei valeta ma end haigeks. Aga muud veenvat ei tulnud samuti pähe. Lõpuks võtsin end kokku ja läksin oma endisele oreliõpetajale ette mängima. Ta kuulas, tegi mõned asjalikud märkused, mille peale ma ise poleks tulnud ja mis otsemaid mängule positiivselt mõjusid ning lõpuks ütles kuldsed sõnad: "Kõik on ju olemas- muusika, fraas, tehnika... mine ainult ja mängi!"
"Kas..." kogelesin vastuseks, "ma siis võin... et see on nagu kuulatav?"
Ta embas mind. "See oli väga hea!"
Teate, kui maailmas oleks rohkem häid ja teineteist innustavaid inimesi, oleks see elamiseks üks õnnelik paik. Kui lihtne on ühe lausega purustada! Ülesehitamine võib väldata aastaid, isegi kogu elu.
Sel päeval tundsin, otsekui oleksin saanud tiivad. Kontsert läks imehästi.
                                                                ***
Eile aga... pidin ootamatult esinema paljude muusikute ees. Ja taas puges mu hinge, küll õige vargsi, aga siiski selgelt äratuntav kahtluseuss- "kas ma olen ikka piisavalt hea... mida nad küll arvavad?"
Küllap läheb veel omajagu aega, kui end tõeliselt väärtustama õpin. Mitte ainult selle kaudu, mida teen. Ka igapäevaelus.
Sellepärast siis selline uusaastasoov...

Enesekindlusest I

Eelmises postituses kirjutasin oma uusaastasoovis muutuda enesekindlamaks. Püüan selle nüüd veidi lahti seletada.
Juba lapsest saati on mul enesekindlusega suured probleemid. Alles nüüd, uue elukümnendi lävel, võin kergendatud ohkega öelda, et asjad on paranenud. Kuigi päris korras siiski mitte.
Kust ma säärased kompleksid sain, ei olegi ehk väga oluline. Algklassides olin igatahes juba päris korralik "alaväärne". Lisaks oli mul kooli ees korralik hirm. Mu harvad lemmikpäevad möödusid haigena (täpsemalt öeldes- haiget teeseldes) kodus, oma väikeses fantaasiamaailmas, vaikuses ja rahus. Mõelda vaid, isegi praegu kerkib minus, möödudes sellest vanast väärikast koolimajast, toonane lapselik ebakindluse tunne ikka ja jälle esile. Õnneks ei olnud ma tagakiusatud, (popp, tõsi küll, samuti mitte). Ma lihtsalt ei sobinud pakutavasse süsteemi.
Põhikoolis läksid asjad üha hullemaks. Jätkates õpinguid uues, muusika erikallakuga koolis, keerasin maailmale näiliselt ülbe, sisult aga veelgi ebakindlama poole. Jah, sel ajal olin teiste arvates üle kooli plika. Millegipärast mängiti mulle ja sõbrannale selles klassis kätte mingi imelik liidripositsioon. Aga tegelikult omandasin lihtsalt tõelise näitlejameisterlikkuse. Mulle võis vabalt haiget teha, sest näiliselt valitsesin olukorda. Tegelikult viibisin aga pidevas kaitseseisundis. Kartsin, et "kohe saavad nad niikuinii aru, kui väärtusetu ma tegelikult olen". Mu klaveriõpetaja alandas mind tunnist tundi, väänates mu käsi ebaloomulikku asendisse ning sundides sel viisil omandama algklasside repertuaari, kuna nõudlikuma "läbinärimiseks" polnud ma tema sõnul võimeline. Mul oli oma andetuse pärast piinlik. Jooksin tihtilugu erialatundidest ära. Õpetaja meelest olin tänamatu. Vanemate arvates ei harjutanud ehk piisavalt. Klassikontsertidel olin põletavast häbist teiste, märksa andekamate eakaaslaste ees, kes juba sellal nii muuseas, varrukast, nõudlikke klaverikontserte klimberdasid, võimetu oma titelugusidki soperdamata ette kandma. Pedagoogid saalis vangutasid hukkamõistvalt päid ja sosistasid meelega hästi kuuldavalt. Keegi ei märganud küsida, mis mu väljakujunemata hinges tegelikult toimub
Viimases ahastuses vahetasin eriala. See oli mu klaveriõpetaja poolt tugevalt survestatud ja ega muud võimalust tegelikult polnudki. See mõtlematu (kuid teisest küljest paratamatu) otsus andis mu niigi madalale enesehinnangule uue ja senisest veelgi tugevama kabjahoobi...
Pidin hakkama "seina vehkima". Mina ja koorijuht?- väristan siiani jubedusest õlgu. Sellel pooleldi pealesunnitud ja täiesti sobimatul erialal kujunes õige pea välja olukord, et ajal, mil tulihingelised dirigendihakatised päris koori ette pääsemise nimel omavahel innukalt võistlesid, soovisin mina olla nähtamatu. Muidugi langesin sellega taaskord "halbade laste nimekirja". Aga et mu stressinivoo oli selleks ajaks juba täiesti laes, lõin kõigele käega.
Hakkasin koolist puuduma. Mitte pelgalt popitegemise pärast. Minus tärkas sohuvajunu  vajadus "haarata viimasest õlekõrrest, enne kui lootusetult hilja". Ja oli üksainus inimene, kes minusse tollal uskus...
(järgneb)

Veebruari maasikad

Tüdimus on kiire tulema.
Iseäranis siis, kui ei oska asju näha positiivses valguses.
Et aga valgust on praegusel ajal vähevõitu, tuleb positiivsust enamiku ajast pimeduses ja käsikaudu otsida.
Ja üles leides seda mitte kaotada.

 Õudselt külm on. Orelipingi taga undab täistuuridel suur soojaelement. Keha on täiesti soe, aga näpud kui jäätükid. Mängi siis sellistega!
 Õudselt palju juhuslikkust ja minu tahtest sõltumatut varjutab mu täiusetahet. Täna näiteks üürgas üks vali pedaaliregister, allumata ühelegi liigutusele temast vabanemiseks ning tehes vaiksete lugude esitamise võimatuks. Eks ma siis mängisingi vaid ülivaljusti. Loodan, et kuulajad mu mõistuses kahtlema ei hakanud!
 Õudselt palju on tööd. Ma ei saa endale nii palju kodunt eemalolekut lubada. Tihti palun asendajalt abi. Töölkäimine tundub olevat pealemakstud üritus.
 Õudne väsimus. Mitmed kontserdikavad nõuavad harjutamist, valimimas on uus plaat. Kelle või mille arvelt see aeg tuleb? Õigus- uneaja! Orel on mu öötundide lahutamatu kaaslane.
Aga ometi ei ole ma stressis...

...sest näiteks täna ma ei olnudki mina! Olin hoopis Lotte-ema. Loviisa oli Lotte-isa, Karl Johann Suur-Lotte ja Lisann Väike-Lotte. Meie pere elas verandal. Päike, vaevu suutes puulatvade kohalt oma kahvatuid kiiri meieni sirutada, kõditas ometi narritavalt ninanöpse ja oli imekspandavalt soe.
Tõelisele eesti perele kohaselt tegeles tähtis Lotte-isa lõputu kamandamisega, sellal kui Lotte-ema väsimatult veranda paksu jääkihti lahti tagus ja Lotte-pojukesed maasikatest kehakinnitust üritasid leida. Maasikad olid suured, valged ja külmunud.  (Üritasin tobeda täiskasvanu kombel mitu korda mängu katkestada, üha valjuhäälsemalt korrutades, et "lund ei tohi süüa"- kuid peale jäid ikkagi "maasikad", nagu võis arvatagi. Laste jaoks ei ole ju mängu- ja päris maailma. Nii varjusin minagi lõpuks allasurutult Lotte-ema pikakoonulise maski taha tagasi ja jätkasin tööd jääkamakate kallal.)

Sellesama päikesesillerdava tunde sooviksin enesele töölnädalail kaasa haarata- et kui jälle külmast ja väsimusest halama kipun, saaksin mõttes ümber kehastuda, saaksin õlgu kehitada, et ei tea, miks küll mõned meist sellised vinguviiulid peavad olema, mina Lotte-ema, saan küll kõigega suurepäraselt hakkama! Tahate, pakun kõigile veidi maasikaidki- suuri, valgeid ja külmunuid. Lapsed ise korjasid!