Tunded ja tajud

Kas pole nii, et teatud asjade või tegevustega seoses, mida parasjagu teeme, kangastuvad minevikust mälupildid, mis on vahel nii võimsad, et isegi lõhnad, tunded ja aistingud, mis selle mälestuse juurde kuulusid, taasaktiveeruvad.

Nii juhtus minugagi. Esiteks siis, kui ma üht Karl Johanni kapist väljapraagitud noodihunnikut sorteerisin ja üllataval kombel leidsin noodi ühe klaveripalaga. Ma ei tea, kes on selle autor ja kust kogumikust on too koopia pärit. Aga ma tean, et see oli meie koolis tõeline hitt. Ta on ilus, katkematult voolav, samas rahustav, lausa teraapiline, mõningaste džässi elementidega, selles esineb variatsioonilisust, improvisatsioonilisust, ta püsib ühes helistikus, olemata seejuures igav, ta on keskmise raskusastmega, nii et päris lehest seda ära ei mängi, aga klaverimängu valdajad saavad selle üsna vähese harjutamisega selgeks. Aga kõik eelnev loetelu ei tegelikult üldse oluline. 

Oluline on see, et minu jaoks elustus korraga kogu toonane kooli elu-olu. Nägin vaimusilmas koridore, mida mööda käisime, inimesi, kes seal liikusid, harjutasid, töötasid. Tundsin selle maja lõhna, kergelt kopitanud olekut, nägin trepi käsipuudelt ja seintelt kooruvat värvi ja kuulsin sedasama lugu. See kostis peaaegu kõikidest harjutusklassidest (tõsi, mõnes kääksus siiski viiul või pasundas mõni puhkpill). See pala oli uskumatult populaarne. Kõik soovisid selle selgeks saada. See oli vist otsekui uks uude, vabasse maailma. Sest aeg oli just sealmail, kus ajaloos toimus suur pööre. Mina olin siis umbes 16. Õpin selle loo nüüd uuesti selgeks!

Teine äratundmine leidis aset täna ja meie enda koduhoovis. Sõelusin veranda ja kuuri vahet, sest istutasin veel mõned toalilled ümber, (tean, et täiesti vale aeg!) selleks oli mul vaja mulda ja lillepotte. Ja aiakäru. Ja järsku olin tagasi minevikus. Mu käed lükkasid punast lapsevankrit, mille sees olid tillukesed kolmikud. Tegin ringe ümber muruplatsi, tegin lõputult ringe, muru oli sile, polnud ohtu, et nad rappudes ärkaksid. Aga nad ei maganud, nad ei tahtnud üldse uinuda, keegi neist oli ikka veel ärkvel, ja ma muudkui kõndisin ja kõndisin. Püüdsin mõelda, et mul on mugav, et kui hea, et meil on oma aed. Hingel lasus aga raskus, mure, et nad on veel nii väikesed, et nende suurekskasvamiseni on veel nii palju aega, et ma peaksin jõudma ka muid asju teha, miks nad ometi ei maga… 

Siin ma siis olin. Raputasin selle raskuse oma õlult, nuhutasin sügiseseks muutuvat õhku, krõbistasin taldade all lebavaid männiokkaid ja mõtlesin, et mnjah, kõik möödub. Ja kõik läheb mälestustes ilusamaks, rahulikumaks, voolujoonelisemaks. Isegi see kool, isegi see laste imikuaeg. Aga mingitel hetkedel lubatakse meieni siiski ka kõik see, mis meid ühel või teisel ajal hirmutas, nukraks tegi, ärevust tekitas. Kõik need tunded ja lõhnad ja konarused. Siiski on hea, et mäletad. Ilu ei peitu ju ainult meeldivates asjades. Ilu peaks olema elu ise. Kõikide lisadega.