Millalgi sügise algul võtsin plaani kõndida iga päev kümme tuhat sammu. See ja toitumise korrigeerimine - süüa iga päev üheksat eri sorti juur- ja puuvilja, osaliselt toorelt, osaliselt keedetult või veel parem, aurutatult, süüa palju kala ja vähe punast liha ning küllaldaselt täisteratooteid, vältida suhkrut ja poolfabrikaate - on osa mu isikliku tervenemise teekonnast. Kusjuures kõndimine ei ole lihtsalt värskes õhus jalutamine. See on kiirkõnd, mis muudab naha pisut märjaks.
Kui saabusid libedad ajad, muutus ka kõndimine hulga vaevalisemaks. Ühel hetkel otsustas Jaan, et ei luba mind enam üksi kõndima. Teineteist küünarnukist toetades on suurem tõenäosus jääda püsti, selgitas ta. Tõsi on küll see, et just tema on selle aja jooksul kaks korda ristseliti pikali kukkunud, õnneks õnnelikult. Aga hoopiski ei tahaks salata seda toredust, mida säärane kooskäimine meile mõlemale annab. Või vähemalt mulle :)
Me saame rääkida, arutleda, vaielda, naljatleda. Aeg lendab poole kiiremini - kümme tuhat sammu on nimelt umbes 7,4 kilomeetrit, mis teeb ajaliselt umbes tund ja kakskümend minutit. Saame ergu olemise ja hea une. Saame olla koos!
Tänaseks on loomulikult ka vahelejäänud päevi. Ajagraafikud on vahel liiga tihedad. Aga sellest pole lugu! Ka toitumine pole meil ju igapäevaselt ideaalne. Pulmad, sünnipäevad ja muu säärane nõuavad mööndusi. Aga seegi ei loe. Tean hästi, milles järeleandmisi ei tee. See aitab püsida heas vormis ja säilitada rõõmus meel.
Soovitan kooskäimist kõigile - ja ikka nii, et nahk märg! Laagrist Harkusse ja tagasi on näiteks ligi üheksa tuhat sammu ja kõigest tunnike! Kõlab ju vahvalt?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar