Vastlakuklid

Mulle kohe üldse ei meeldi, et kui on üks püha, praeguses kontekstis siis vastlapäev, võtavad kõik maailma-, või no ütleme eesti-, või no ütleme minu lähi-ringkonna inimesed, paaris-loe ja kihutavad ummisjalu vastlakukleid ostma/valmistama- sest nii on kombeks! Mind huvitab kohe väga, kas need saialised kellelegi ka päriselt maitsevad, ja kui maitsevadki, siis kas keegi ka mõtleb, et seal sees pole mitte kui midagi muud, kui aineid, mis vatsa kergitavad, vastikut täiskõhu-tunnet tekitavad ja seega kogu päeva normaalse menüü hetkega nullivad? Palju suurem kahtlus on mul, et kõik need normaalsed inimesed, kes vastlakukleid teevad/ostavad- sest nii on kombeks- neid tegelikult üldse ei naudi, neist iga hinna eest lahti tahavad saada- ja siis toovad nad need mulle!  "Söö!", ütlevad nad, "sest just need kuklikesed on eriti head! Näe, pakkisin sulle mõned kaasagi, saad perele viia!"
V. magusat ei söö, Helisel on lõputu dieet. Lapsed plökerdavad näpud vahukooreseks, limpsivad veidi, ülejäänu hõõruvad näole laiali. "Me enam ei taha", ütlevad nad seejärel ja jooksevad mängima. Aga mina? Mida ma teen kümnekonna pool-kuivanud saiakärakaga?
Paraku mitte midagi, mis andjad õnnelikuks teeks.
Kui neid see enam huvitabki...

Ütlen ausalt...

Ütlen ausalt ära, et tegelikult mu sisemaailm lausa kubiseb erinevatest kompeksidest (või siis pehmemalt öeldes-"kiiksudest")! Ja mul pole halli aimugi, kuidas neist (võimalikult valutult) vabaneda.
Eile, näiteks, palus V. tuua poest muuhulgas paki sigarette. Ta ei palu seda peaaegu kunagi, kuna teab, milliseid hingepiinu mulle sellega valmistab. Mõnes mõttes õige ka- oma pahedega tuleb inimesel ikka ise ja võimalikult salaja hakkama saada. Seekord polnud aga ilmselt muud võimalust, seega, häält hästi muretuks, et mitte öelda lausa ebaloomulikult laulvaks moonutades, (teravama kõrvaga kuulnuks kindlasti kaasa ka vilelöömist), ütles ta lihtsalt nii: "viska palun üks pakk suitsu ka korvi". Sellest piisas mu poodluseiha täielikuks kustutamiseks. Ma lihtsalt ei taha neid vastikuid sigarette osta! Mulle tundub, et suitsupaki ostukorvi lisamine viib mind otsemaid mingisse "kahtlase naise" staatusse, et see on tegu, mille kaasostjad otsemaid üheskoos häbistava pearaputusega hukka mõistavad ning mulle pikaks ajaks "seesuguse" maine külge poogivad (missuguse siis, polegi ka mu enda jaoks päris selge).
Tervele mõistusele tundub seesugune mõttekäik täiesti jabur, eks ole! Ka ma ise vaatan ju vahel sabas seistes igavusest erinevate inimeste kassalindil jooksvaid kummalisi ostueelistusi, püüdes samal ajal ära arvata ostja päritolu, perekonnaseisu, haridustaset ja positsiooni ühiskonnas. Hetk hiljem on aga katseisikute nägu jäädavalt mälulindilt pühitud ega taastu iialgi.
Miks siis ikkagi on mu jaoks nii raske oma käsi korraks kassa kohal asetsevale riiulile küünitada ja sealt üks pakk, "mis tapab", kiirelt ära napsata?
Ma eile proovisin. Valisin kassasaba, kus tundusid seisvat "kõige neutraalsemad" inimesed. Olin üsna õnnelik, sest neil kõigil oli ka suhteliselt vähe oste ning nad ei jäänud kassa ümbrusse kohmitsema. Kuid oh häda- just siis, kui kätte jõudis too saatuslik "küünitamise hetk", kauaoodatud "hüpe", valis justnimelt selle toreda kassa üks hiigla ontlikuna tunduv perekond kahe lapsega. Pereema lasi kiirelt oma pilgu mu ostudest üle käia, tõdesime mõlemad rahuloluga, et rämpstoitu mu valikutes ei ole. "Piiks, piiks" lõi kassapidaja tooteid aparaati, "piiks, piiks" lõi mu peas häirekell, et "sööst" peaks kohe-kohe toimuma. Ja siis ma sirutasingi käe. Tahtsin ruttu haarata. No mida??? Ei tule! Tõmbasin veel. Appi! Nüüd jäid ka näpud kinni! Tõmbasin valuga. Ontlikud vakatasid seljataga. Lapsed tõmmati instinktiivselt veidi tahapoole. Lõpuks tuli! Koperdasin tõmbejõust kantult sammukese tagasi. Jube häbi oli! Nagu mõnitamiseks ei pannud kassapidaja toda õnnetut sigaretipakki mitte kassalindile, kus ta ehk teiste asjade alla peitu sõitnuks, vaid andis otse mulle, viisakalt ja pehmelt, silmadega otsekui juurde lausudes: "palun, pistke käekotti, saab ruttu ukse juures läita!" Sel hetkel tundsin hiiglaslikku inimparve enesele lähenevat, kõigi ainitised pilgud mulle ja suitsupakile suunatud, kõik otsekui mantrana pomisedes "Milline häbi! Milline häbi!" Ontlik pereema kühveldas närviliste liigutustega lindile äärmiselt tervislikku toitu. Pereisa lõbustas koha valikut arvestades liigoptimistlikult lapsi. Kellelegi otsa vaatamata ladusin asjad kotti ja lahkusin jooksujalu sündmuskohalt...
Mu tunded ei ole ju normaalsed!
Sirvisin hiljuti viimast ajakirja "Psühholoogia". Selles tutvustati erinevaid teraapiaid. Oi, neid oli ohtralt! Sain ainuüksi nende loendamisest stressi! Lisaks kisendas ridade kohal suurte rahade lämmatav lehk. Kas tõesti jagub kõigisse kliente? Minusuguseid? Või veelgi hullemaid?
Ma ei usu, et teraapiad aitavad! Ainus, mis siin elus tõepoolest "vee peal" hoiab, on oskus iseenese üle naerda. Kasvõi läbi pisarate! Või pisarateni.
Teiste üle on aga veelgi magusam naerda, kas pole?
Seega loodan, et ka teie saite sellest loost veidike abi:)

Heliseb

Helis suudab õppida korraga kahes koolis, saavutades mõlemas vaid parimaid tulemusi.
Helis võtab edukalt osa olümpiaadidest ja konkurssidest.
Helis mängib vähemalt kolmes erinevas orkestris.
Helis mängib vähemalt kolmes erinevas bändis.
Helis tegeleb heliloominguga.
Helis käib, kui vähegi võimalik, trennis.
Helis käib, kui vähegi võimalik, teatris.
Helis on truu kaaslane oma sõpradele. Ta ei reedaks neid iialgi.
Helis on hea laps oma vanematele. Ta ei veaks meid ealeski alt.
Mulle tundub, et ma ei hoomagi päris täpselt, mida see kõik tähendab.
Äkki ma olen lihtsalt harjunud?
Äkki ma aeg-ajalt lausa unustan, et see on midagi erakordset?
Miks ma siis muidu närvi läksin, kui ta ühel õhtul sõbrannaga kohvikusse lobisema läks ja suhteliselt hilja koju laekus? Või järgmisel hommikul kohmitsemise tõttu bussist maha jäi...
Ma ei saa võtta ühtki ülesannet Helise turjalt.
Ja hoopiski ei tohiks ma oma isiklikku pahameelt tema kaelale lisakoormaks riputada!
Ainus, mida saan teha, mida lausa pean tegema, on teda jäägitult ja kogu südamest toetada. Kõiges.
Armastus ja austus on ainus viis kasvatada oma järeltulijaist "tugeva alustalaga" väärikad inimesed.
Tegin selle nüüd enesele veekordselt puust ja punaseks.

                                                            ***

Eile täienes Helise diplomite ja karikate kogu veelgi- vabariiklikult muusikaolümpiaadilt tuli II koht ja ees ootab rahvusvaheline olümpiaad! Braavo, Helis!

Veebruari maasikad

Tüdimus on kiire tulema.
Iseäranis siis, kui ei oska asju näha positiivses valguses.
Et aga valgust on praegusel ajal vähevõitu, tuleb positiivsust enamiku ajast pimeduses ja käsikaudu otsida.
Ja üles leides seda mitte kaotada.

 Õudselt külm on. Orelipingi taga undab täistuuridel suur soojaelement. Keha on täiesti soe, aga näpud kui jäätükid. Mängi siis sellistega!
 Õudselt palju juhuslikkust ja minu tahtest sõltumatut varjutab mu täiusetahet. Täna näiteks üürgas üks vali pedaaliregister, allumata ühelegi liigutusele temast vabanemiseks ning tehes vaiksete lugude esitamise võimatuks. Eks ma siis mängisingi vaid ülivaljusti. Loodan, et kuulajad mu mõistuses kahtlema ei hakanud!
 Õudselt palju on tööd. Ma ei saa endale nii palju kodunt eemalolekut lubada. Tihti palun asendajalt abi. Töölkäimine tundub olevat pealemakstud üritus.
 Õudne väsimus. Mitmed kontserdikavad nõuavad harjutamist, valimimas on uus plaat. Kelle või mille arvelt see aeg tuleb? Õigus- uneaja! Orel on mu öötundide lahutamatu kaaslane.
Aga ometi ei ole ma stressis...

...sest näiteks täna ma ei olnudki mina! Olin hoopis Lotte-ema. Loviisa oli Lotte-isa, Karl Johann Suur-Lotte ja Lisann Väike-Lotte. Meie pere elas verandal. Päike, vaevu suutes puulatvade kohalt oma kahvatuid kiiri meieni sirutada, kõditas ometi narritavalt ninanöpse ja oli imekspandavalt soe.
Tõelisele eesti perele kohaselt tegeles tähtis Lotte-isa lõputu kamandamisega, sellal kui Lotte-ema väsimatult veranda paksu jääkihti lahti tagus ja Lotte-pojukesed maasikatest kehakinnitust üritasid leida. Maasikad olid suured, valged ja külmunud.  (Üritasin tobeda täiskasvanu kombel mitu korda mängu katkestada, üha valjuhäälsemalt korrutades, et "lund ei tohi süüa"- kuid peale jäid ikkagi "maasikad", nagu võis arvatagi. Laste jaoks ei ole ju mängu- ja päris maailma. Nii varjusin minagi lõpuks allasurutult Lotte-ema pikakoonulise maski taha tagasi ja jätkasin tööd jääkamakate kallal.)

Sellesama päikesesillerdava tunde sooviksin enesele töölnädalail kaasa haarata- et kui jälle külmast ja väsimusest halama kipun, saaksin mõttes ümber kehastuda, saaksin õlgu kehitada, et ei tea, miks küll mõned meist sellised vinguviiulid peavad olema, mina Lotte-ema, saan küll kõigega suurepäraselt hakkama! Tahate, pakun kõigile veidi maasikaidki- suuri, valgeid ja külmunuid. Lapsed ise korjasid!

Potid, pannid

Ma ei saa aru, milline osa päevast on üheksast viieni töölkäiva naise kvaliteetaeg oma lastega?
Minul, kes ma ei käi üheksast viieni tööl, (kes ma ei käi üldse igal nädalal tööl,) tundub seda üha enam nappivat!
Ja teate, mis mind takistab? Potid ja pannid! Ühesõnaga- lakkamatu söögitegemistarvidus! Üha selgemini joonistub mu silme ette ähvardav igapäevasituatsioon, mis laste kasvades vaid süveneb- pilt näljastest suudest laua ääres ning lõputuseni ärakurnatud iseendast, kõiki oma vabu hetki kuuma pliidiga jagamas. Ei ole just ahvatlev...
Ma päris tõsiselt ei taipa, kuidas mõni suurpere ema suudab söögitegemisest mängleva kergusega kõneleda! Ühe või teise roa kohta poetatakse kui möödminnes "oh, see on nii lihtne, podiseb ise potis valmis". (Khmm, äkki oskaks keegi nimetada toitu, mida selles tegevuses kaasa tuleks aidata?) Aga ükski toiduaine ei roni ju iseseisvalt patta, kas pole? Aeganõudev on seega hoopiski ettevalmistus (noh- ja pärast see laga, millest ei taha mitte rääkidagi...) Milline ajaröövel on näiteks selline lihtlabane tegevus nagu kartulite koorimine! Eriti valusalt annab see tunda, kui jalge ümber keerutavad kannatamatult kolm marakratti, kes teeksid mida iganes, et sa ometi se´st tobedast kööginurgast väljuksid ja nendega natukenegi mängiksid. "Kohe, kullake, kohe!", annan tavaliselt lõputuid lubadusi. Ja aeg muudkui jookseb... On päevi, mil ma ei jõuagi nende tillukesse maailma sisse põigata. Julm, aga tõsi.
Mõelda vaid, kui oleks üks inimene, kes kraamiks ja süüa teeks (mitte lapsehoidja!)! Ma tuleksin koju, toit auraks laual, kõik läigiks puhtusest... Mul oleks aega oma lapsi kaissu haarata, päevatööd turjalt heita ning kõik oma mõtted ja teod vaid neile kolmele väikesele ning ühele suurele pühendada. Meeski leiaks eest tunduvalt kaunima ja väärikama naise.
Potid ja pannid on mu maailma hõivanud. Nad kägistavad mu kõri. Nad imenduvad mu ajju. Varsti, tundub, õgivad nad mu jäägitult!
Laual aurab roog kaob kiirelt sööjate kõhtu.
Mina haihtun aeglaselt pottide õõnsasse sisemusse...

Paast (kokkuvõte)

Neljandal päeval hakkasin tasapisi paastumisest välja tulema.
Kokkuvõtteks saan öelda niipalju:
1) Paastuga saab väga tõhusalt liigsetest kilodest vabaneda.
2) Väga mõnus see ei ole.
Inimeste suhtumine oli peamiselt ühene- milleks sulle seda vaja, kus need ülekilod on? Ega mul visuaalsel vaatlusel polegi ju suurt häda:) Aga oma isikliku heaolu piiri tunnetab igaüks siiski vaid ise ja võib olla ääretult erinev.
Pealegi- õige paastuja jaoks ei olnudki see mingi paast!
-Esiteks, liiga lühike. Hea tunne pidavat saabuma viiendal päeval, ütles mu ainus jätkama innustaja, K. (Siiras aitäh talle toetuse eest!) Kahjuks polnud ma siiski piisav optimist, mõtlemaks viienda päeva heaolule, samal ajal piineldes nelja eelneva käes...
-Teiseks, raskuspunkt asetses vales kohas. Ma ei ole enesepiitsutaja tüüpi, ei hooli loosungitest paastu sügavpuhastava ja vaimu kirgastava toime kohta ega ihalda saada üheks vähestest pranatoidulistest (mu õe sõnul olevat neid Eestis kümmekond). Minus puudub täielikult fanatismi kaldumise geen.
Häid maitseid kogeda on mõnus!
Mulle meenus praegu ühe segase vaimumaailmaga naisterahva saadetud kiri. Tegu oli vist üheksakümne vaimuliku käsu, loosungi või tont teab millega (ühesõnaga hirmuäratav soga, millel peaks olema psühhiaatri diagnoos- mis pole aga antud teemas üldse oluline.) Kuues punkt sellest kirjast kõlas järgnevalt:
Sain kõhu täis ja vaenlane läks ära.
:)
Just nii tunnen mina end praegu!
Niisiis, head- kuid mõõdukat- isu kõigile!

Paast (2.päev)

Ärgates oli enesetunne viis pluss, millele lisandus rõõm kadunud kilost -pooleteisest kaalule astudes. Suures eufoorias otsustasin jätkata. Päeva veeredes sai aga mu tüütuks kaaslaseks nõrk peavalu, mis võttis taaskord hoo maha ning sundis uuesti järele mõtlema.
Ma ei ole küll ealeski sõltlane olnud, kuid üha enam tundub mulle, et mu kehas toimuvad tavalised võõrutusnähud. Söömise omad siis. Söömissõltuvust ei loeta küll "päris" sõltuvuseks, samuti ei asu ta nn. ohtlike sõltuvuste rivis, kuid kas pole nii, et inimese tavapärased (loe: väärastunud) toitumisharjumusedki võivad niivõrd "veres" olla, et neist vabanemise on üks suur vaev ja valu. Keha ei tööta õgardluse, küll aga enese nälgajätmise vastu. Kumb on kahjulikum?
Meie suguvõsas on heale toidule alati suurt rõhku pandud. Nõukaajalgi olid lauad heast- paremast lookas ning jututeema keerles pidevalt toidu üle. Lapsena oli minus tasakaal- sõin nii palju kui vajasin ning sellega pälvisin "hirmus närbi lapse" tiitli. Pikapeale aga meeled hägustusid ning võtsin omaks esivanemate söömisviisi, mis tähendab kordades suurema toiduhulga tarbimist, kui organismile vajalik. Olen õnnelik, et aastatepikkuse "töö" tulemuseks on vaid mõni tühine ülekilo! Ometi muutub ka "tühisus" tähtsaks, näiteks kui oled sunnitud pingelise tantsutrenni poole pealt katkestama, et veidike hinge tõmmata. Häirivaid näiteid on teisigi.
Ma pole eluski dieeti pidanud.
See on esimene kord.
Arvatavasti ka viimane.
Vähemalt mõneks ajaks.
Mul on praegu võimalus. Teistkordselt ma ilmselt ei alustakski.
Kui kujutaksin nüüd ette alkohoolikuks olemist- võõrutusnähud peaksid vast samad olema- ja ma praegu loobuksin? Oleksin otsemaid kaotaja iseenese ees. Nii kiiresti! Nõrk...
Muidugi on see ehk pisut kohatu võrdlus, sest sööma hakkan ju uuesti. Pealegi on toit inimese esmatarbevajadus, mida ei saa öelda alkoholi kohta ja söödik pole ümbritsevatele ebameeldiv kah.
Ometi juhib kõiki sedasorti himusid üksainus organ- aju. Lihtsalt öeldes on kõik kinni mõtlemises.
Eks ma siis üritangi nüüd mõelda.
Hakatuseks aga lähen teen veidi süüa...

                                                        ***

Kõikide maailma dieetide kuninganna Helis (mõelge, mida olen emana pidnud üle elama!) peab sama paastu viiendat päeva- ja tal pole häda mitte kui midagi! Ema, loobu sellest, soovitas ta.
Mkmm.
Veel mitte...