kolmapäev, 14. oktoober 2020

Rongisõit


 Kuna Otto koduaknast paistavad põllu tagant möödavuravad rongid hästi kätte, tegi ta nende välise vormiga tutvust juba õige pisikesena. Esimese reaalse rongisõidutegi aga Otto koos minuga selle aasta jaanuaris, Sauelt Laagrisse ja tagasi. Peale seda tähelepanuväärset ja pikka kõneainet pakkunud sündmust sai rong tema keeli ka uue nime- Mannelagarongipeal, mis muundus mõne aja pärast veidi teise rõhuasetusega sõnaks MannelaKaRongipeal. Niisiis, kui porgandikarva rööpamõõtjad edaspidi mööda tuhisesid, hüüdis Otto alati umbes nii: "Vaata, MannelaKaRongipeal sõidab!" Jube pikk sõna, kas pole?

Täna toimus aga rongisõit vol.2. Õigemini lausa rongipäev, sest ka kõik rongisõidule järgnev oli kaudselt rongidega seotud. Teadsin juba ette, et sellest tuleb üks imetlusväärne päev, sest Otto on üliemotsionaalne poiss, kes ei hoia oma tundeid mitte vaka all. Ja mul oli suur rõõm ja au seda kõike temaga kogeda.

Sõit Sauelt Balti jaama on tunduvalt pikem, kui me esimene paari peatusega sõiduke. Otto lobises kogu sõidu vältel kõigest, mis rongiaknast mööda libises. Enamaltjaolt tabas ta pilk muidugi erinevaid sõidukeid- autosid, traktoreid, teerulle, busse ja palju muud, mille olemasolu üle ma tavapäevil eriti ei juurdle. Täna aga olin Ottoga ja pühendasin talle ja sõidukeile kogu oma tähelepanu. Meie kõrvalpingis istus üks suurem poiss koos oma emaga. Vahel sai ka tema mõne Otto repliigi osaliseks. Igas peatuses kontrollis poisike ka seda, et kas ehk ei peaks me juba "alla" (ehk välja) minema. 

Aga meie läksime Balti jaama, sest me järgmine sihtpunkt oli Nukuteater ning etendus "Tsuhh-tsuhh-tsuhh". Loomulikult rääkis seesuguse pealkirjaga tükk ei muust kui... rongidest! Ottole oli see esimene Nukuteatri külastus. Ta ei teadnud üldse sõna "teater" tähendust. Seetõttu ei taibanud ta esiotsa ka seda, miks teda koos teiste lastega toolidele istuma suruti, kuigi nende mäng võinuks sealsamas otsemaid käima minna. Suurema nurina vältimiseks lubasin Ottol ühe teise poisiga etenduse alguse ootuses veidike lava juures hüpata. Täpselt samal ajal, kui tuled kustusid, tekkis Ottol väljakannatamatu pissihäda ja kui me uuesti saali jõudsime, oli tükk juba rõõmsasti käima läinud. 

Enam ei küsinud Ottoke kordagi, miks me istuma peame. Laval toimuv haaras ta üleni endasse! Minu meelest on lihtsalt vapustav, kui vahetult oskavad lapsed oma vaimustust, põnevilolekut, muul viisil kaasaelamist väljendada. Seal ei ole mingit häbitunnet- kui on naljakas, tuleb laginal naerda, kui on põnev, tuleb kohe häälekalt hinge kinni pidada, kui olukord järsult muutub, pole palju ka hüüatada või kiljatada. Võib plaksutada, niheleda, kõrvalistujatega oma teadmisi jagada. Kõik inimlik on lubatud! Täiskasvanutena surume ju ka kõige naljakamat tükki vaadates oma väljapurskuda tahtvaid kõõksatusi iga hinna eest vaiksemaks ja soliidsemaks. Mõni, kes oma naeru liiga röögatult valla laseb, võib koguni häirima hakata. Tundub nagu natuke napakas... 

Etenduse lõppedes said lapsed loomanukkudele pai teha. Otto kasutas seda võimalust esimeste seas ära ja haaras loomakesed lausa karu-kallisse. Täiskasvanud pidid jääma näitlejaist veidi kaugemale- ikkagi koroonaaeg. Noh, sain vähemalt ohtralt pilte teha.

Aga sellega ma rongi-üritus ei piirdunud. Edasi seadsime sammud rootsi kiriku mängutuppa. Ja loomulikult valis Otto ka sealseks mängimiseks välja... rongi! Rootsi kiriku mängutuba on väikeste laste imemaa. Tean seda juba kolmikute väikelapseajast ja sellest on ka selle blogi algusaastatel juttu. Otto mängis ja mängis. Jah, muidugi lisandusid varsti mängu ka lennukid, nukuvankrid ja lego-klotsid. Aga rongid olid ikkagi tähtsaimad. Mitu korda ütlesin Ottole, et äkki hakkaksime nüüd uuesti päris-rongile minema- ta ei kuulnudki mind! Jäime kahest esialgu planeeritud rongist maha. Kolmandale siiski jõudsime.

Tagasiteel istus Otto oma kohal minu vastas. Õigemini põlvitas pingil, et ikka hästi aknast välja näeks. Kogu vagun kuulas ja naeratas tema lakkamatu jutuvada peale. Tahtsin Ottot veidi küünarnukist toetada, et juhul, kui rong pidurdab, ta ei kukuks, aga Otto vaatas mulle rangelt otsa ja ütles: "Esä!" See tähendab muidugi "ise". Noh, olin siis kaugemal hüppevalmis. Aga see tekst, mis poisikese huulilt kogu sõidu vältel pudenes, oli lihtsalt vapustav! Nii emotsionaalne ja vaimukas! Eks väsimus andis ka vunki juurde.

Selline oligi me tore rongipäev. Ja säärased koovad me elukangasse õigeid ja kauneid mälestuste värve.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar