Ahastushüüe II

 Mul lihtsalt oleks vaja kedagi toeks! Veidigi! 

Näiteks täna- olen mina taaskord üksipäini Muhus. Rohin ja lõikan maasikataimi, nagu homset ei oleks. Töö on igav, kuid see-eest aeglane. Tüdinen hullupööra ära. 

Luusin põnevama väljakutse ootuses mööda aeda. Mu pilk jääb pidama vanal pirnipuul maja otsas. See võtab valgust ja ajab tohutut sodi. Ja mis peamine- ei kanna ainsatki pirni. Mitte ühelgi aastal! Olen juba ammu tahtnud, et keegi selle maha saeks. 

Tõmban mõttes selga oma salajase raudse leedi rüü. Manan ette karmi töömehe näo. Toon kuuri alt sae. Soojenduseks lasen maha mõne peenema rao. Saag istub mu käes täitsa profilt. Nüüd saen maha ühe konkreetsema väljanägemisega vanema puu. Too kukub raginaga külili. 

Ja siis tõttan pirni purema. Too on tohutult jäme ja kõrge puu. Saag undab ja läheneb järk-järgult tüve keskpaigale. Aga just sel hetkel hakkab mu mõttemaailm jukerdama. Ta manab mulle ette, et puu võib mulle kaela sadada- kuigi ta kasvab viltuselt hoopis teises suunas. Järgmiseks tekib hirm, et äkki haarab ta kukkudes enesega ka poole mu maja katusest. Kuigi ka see pole väga tõenäoline. Hirmul on lihtsalt suured silmad. 

Ja nüüd ongi paanika platsis. Äkki ikka mina, õrn naisterahvas, ei peaks siin selle puuga mõõtu võtma? Uhh, oli mul vaja...  Lõpetan saagimise. Puu ei kõssagi kukkumisest. Piidlen teda umbusklikul pilgul. Olen kahevahel. Äkki ikka laseks veel, kuni kukub?

Näh, nüüd ei julge ma enam ka “naistetööd” teha ehk maasikaid rohida! Mõtle, kui ta ühtäkki raginaga mulle otsa vajub! Ikkagi peaaegu pool tüve läbi saetud. Suuremad oksad ulatuvad kindlasti maasikapeenra peale. 

Helis riidleb minuga fb Peretšäti grupis. Ta ütleb, et mulle tuleks kehtestada saarte keeld. Siis ei saaks ma siin niimoodi ihuüksi möllamas ja puid langetamas käia. Ta jutus on terake tõtt. Aga kelle pidanuks ma endaga kaasa paluma? Mõne “aspergeri”? Või suhte-foobiku? Või mõne juba enne pirnipuud äramurdunud mehe? Jah, palun, need on mu viimased "kohviku-menüü" palad, äravahetamiseni sarnased eelmistega... 😏 (Teraapia aeg on õnneks juba paigas.)

Salajane raudse leedi rüü koliseb reeturlikult ebakindlusega ühte takti. Otsustan koju sõita. 

Kuna töö maasikatega jäi pooleli, pean ka järgmisel nädalal Muhut külastama. Ehk tuleb vahepeal sügistorm ja lükkab selle puu ise pikali! Siis ei tea mina asjast midagi... ja aspergerid ja foobikud ja murtudmehed istugu oma kappides edasi!

(Võtsin puu maha 14.11. Lihtsalt sõitsin kohale, tõmbasin sae käima ja töö sai tehtud. Tubli olen.)