neljapäev, 28. detsember 2023

Kirikukontsert

 Ma ei taha olla kriitiline. Lihtsalt võrdlen. Ja olen veidi mõtlik. 

Kaks kirikut. Esimesse sattusime linnas jalutades täiesti juhuslikult. Lihtsalt möödusime ning palusin, et astuksime sisse. Parasjagu käis kuuene teenistus. Preestrid või papid või isakesed või kuidas neid iganes nimetatakse laulsid kooriga vaheldumisi Jumalale kiitust ja palusid armu. Õhus hõljus viiruki lõhna. Seisime seal veidi ning tajusime, kuidas südant täitis rahu. 

Teise kirikusse läksime kontserdile. Seega ei sattunud juhuslikult. Teadsime mõlemad hästi, et kontsert pole teenistus. Kontserdile tullakse tavaliselt otsima elamust. Kirikukontserdilt loodetakse küllap lisaks ka hingerahu. Või mõned ootavad ehk perfektset sooritust. Meie tulime kodust välja nii öelda olude sunnil - et kolmikud saaksid sõpradega sünnipäeva tähistada.

Siinkohal tekibki mul sisemine konflikt. Jah, sooritus oli perfektne. Tajuda võis inimeste andekust, pühendumist ja ettevalmistust. Aga… see kõik oli nii tühine! Asjal puudus sisu. Sünnipäevalaps, peategelane, Jeesus Kristus, oli lihtsalt ära unustatud.

Altari ees käis üks dissonantne trall. Olid päkapikud, piparkoogid, jõuluvana, lumi ja isegi lastesaadete tegelased. Aga ma ei taha kirikusse hanepoegasid ega kelgusõitu! Hapukapsaidki mitte. Isegi kui tegemist on veatu moodsa džässiga. See kontsert muutis mind närviliseks ja lahkusime vaikselt enne lõppu. 

Ometi oli kindlasti inimesi, keda selline melu seal altari ees kõnetas, sest kirik oli ju rahvast täis. Piletite eest maksti küllap heldelt. 

Sellesse esimesse kirikusse ei lubata kunagi ühtegi kontserti. Muusika on rangelt kiriklik ja ainult jumalateenistuste sees. Ma ei arva, et igal pool peaks nii range olema. Kuid ka teises kirikus oleks ju saanud esitada kasvõi osaliselt vaimuliku sisuga jõulu-repertuaari, kasvõi sellessamas dissonantsidest tulvil moodsa džässi-võtmes, maitse asi. Kuid et äsjasündinud Kristus altari ees lihtsalt kõrvale lükata ja lugude vahel niisama tühja loba jahuda… Milleks? Kelle südant ja millega selline kokkusaamine pidi täitma? 

Rõhutan veelkord, et tegu on andekate muusikutega. Ja laste- ning talvelaulud on ju üldiselt ilusad ja nunnud. Aga miks kirikus? Kuna rent on odav? Või et kirik on jõulude ajal üks ütlemata kena koht? 

Tegelikult, et mitte olla liiga ülekohtune, üks vaimulik laul ikkagi kõlas. Ja äkki tuli lõpupoole, kui me ära olime läinud, mõni veel. See paraku ei aidanud.

Võibolla oleksin oma tunnetuses leebem, kui poleks selle esimese kiriku rahukogemust ning igavikulisuse sügavat taju, olgugi et viibisime seal vaid loetud minutid. Võibolla on asi pelgalt minu maitses, sest mängin ju ka ise vahel muusikat, mis mind kõnetab, kuid mida liigitatakse ilmalikuks.

Kes teab, mis nüansid meid ühel või teisel ajal ja moel mõjutavad. Selles olen küll kindel, et kirikust tahaksin eelkõige Jumalat, Tema Poega ja vaimsust. See on vundament, millele saab ehitada hoone, mis püsib läbi ajastute ning kingib rahu ja kindluse. Vaimsus võiks olla valdav. 

 Kuulasin hilisõhtul ühte sarnast vokaalgruppi hoopis Instagrammist. Nemad ei esinenud kirikus. Aga laulud olid Jõululapsest. Paarist piisas, et kummaline tunne hingest kaoks.

Siiski, kirjutama pidin ka. 

teisipäev, 12. detsember 2023

Pinnatuisk (pluss pisut mõistujuttu)

 Pinnatuisk naelutas täna mu pilgu kindlalt teele, seda sugugi mitte ettevaatlikkuse kaalutlustel, sest mina ei olnud roolis, vaid hoopiski põnevuse mõttes. Pinnatuisk - see pole mingi lumesadu, vaid suure tuule vinge etteaste, kui too hakkab äsja mahasadanud kerget lund uuesti ülespoole tuuseldama. See pisut “jahune” etendus otse auto tulevihkude valguses mõjub minu arvates ääretult intrigeerivalt, olles pisut äraarvamatu, põnev, ohtlik ja samas nii kaunis. 

Mõnes kohas, olenevalt tuule suunast, tekitab pinnatuisk teele suured lumevaalud. Nii kõhutasid nad ühtäkki meie Muhu kodu sissesõiduteel nagu hiiglaslikud valged hülged, laisad ja lumised. Ka suurel maanteel ilmusid lumevaalud siin-seal, kord sabapidi, kord ninad ees, niigi tuisusele teele. Neist üle sõitmine ei andnud just erilist kindlust edasiseks teelpüsimiseks, sest nood mängu-loivalised panid auto vibama ja eksitasid veidi ka teeäärte silmaspidamist. Kõik see lisas me seekordsele rännakule vürtsi ja J oli linnakoju jõudes päris väsinud. 

Tegelikult oli Muhu- ja Saaremaal tore. Päeval, kui üle mere sinnapoole sõitsime, oli Tallinnas iseäranis kuiv külm, rääkimata tohututest miinuskraadidest. Olin kontideni läbi külmunud ja lubasin enesele talve kohta läbi hammaste mõnegi krõbeda fraasi. Keelitasin J-i andma lubadust kolida lõunamaale koheselt, kui lapsed pesast läinud. Hoidsin jalataldu pikalt ja kramplikult ahju tulise külje vastas. Kõik pidid taipama, kui talumatu antud olukord minu jaoks õigupoolest on. Eh, muidugi nad ei teinud seda niivõrd teatraalselt kui mina, kuid erilist vastupanu ei kuulnud ma samuti, nende õnn. 

Saaremaale jõudes tundus, et olimegi jõudnud “tõotatud maale”, lõunasse. See tohutu klimaatiline erinevus selgus koheselt, kui autost väljusime. Muidugi oli ka Saaremaal talv ja lumi, kuid et õhk oli sametpehme ja isegi nurga tagant välja tuhisev tuul ei saanud seda tundmust ümber lükata ning pidi häbenedes taanduma, muutus kõik ka minu jaoks tsipake armastusväärsemaks. Eilne tiir ümber vaikse ja lumise Sõrve sääre kinnitas mu aimdust, et ehk selles Eestimaa servas oleks isegi talvisel ajal võimalik... Lõpuni ma seda mõtet siiski ei mõelnud. 

Pinnatuisk ei ole mingi pehmuse sünonüüm. Pigem maagilisuse ja mängu ilu oma, kuid sedagi ühes varjatud võimuvõitlusega, kus võitja ette teada. Autost vaadatuna ohutu, näost näkku aga halastamatu ja külm.

Hakkasin mõtlema, et vahel esineb pinnatuisu moodi nähtust ka inimsuhetes. Tõsi, inimlik “pinnatuisk” tekib tavaliselt seljataga, teadvustatuse valgusvihkudest eemal, seega erilist inspiratsiooni ega põnevust see enesega kaasa ei too. Pinnatuisust tekkinud takistused ehk lumevaalud lömitavad aga selleski kontekstis sama jäisel pinnal ja neid läbides on täiesti reaalne oht pikali prantsatada - eriti kui keegi sulle samal ajal jala taha paneb. 

”Raskel ajab tuleb ilmsiks, kes on tõelised sõbrad.” Seda lauset on vast kõik kuulnud ja pean noogutades nentima, et see on tõsi. Aga mitte täielikult. Mulle meeldib üliväga, kui oskuslikult lahendas sõprussuhte läbikompamise üks andekas muinsuskaitsja, kes oma töölt koondati, keda ajakirjanduses tümitati, ühesõnaga, kellel oli seljataga päris keerukas aeg. J tunneb ja austab teda, aga päris igapäevaselt nad läbi ei käi. Nii kohtus ta temaga juhuslikult alles siis, kui see lugu ei olnud enam aktuaalne ja küsis, kuidas läheb. Küsimus oli ju iseenesest asjakohane ja siiras, too andekas muinsuskaitsja küsis aga otse ja keerutamata vastu, “J, miks sa mulle siis ei helistanud, kui mul raske oli!” Mõtlemapanev, kas pole…

Ülaltoodud vestlus on veidike lohutav. Ka meil J-ga mõlgub meeles inimesi, kelle helistamist või kirjutamist oleks ehk keerukal ajal oodanud. Antud loo taustal mõistsime aga ühtäkki, et kontakti puudumine ei pruugi üldsegi olla seotud inimese hinnangu või arvamusega. Inimesed lihtsalt ei oska olla. Nad ei julge helistada, arvates, et küllap teeb seda keegi teine. Nad ei kirjuta, kuna kahtlevad kirja vajalikkuses ning ei leia õigeid sõnu. Nad ei astu ligi, kuna näevad rahulikku ning vahel isegi naeratavat nägu - järelikult saab hakkama. Nad küll mõtlevad… aga ei ütle. Nii see läheb.

Mõistsime, et tegelikult on neid, kes oma vihaga hakkama ei saa ja meile tõemeeli iseenda elunormid Jumala tahtmise egiidi all pähe kallata sooviksid, vaid imetilluke käputäis. J-l üks poliitikutest abielupaar, kelle sõprust ta varem vankumatuks pidas ja kes nüüd ei vaevu isegi teretama. Üks endisest kolleegist naisvaimulik, kes just praegu J eks-abikaasasid läbi kirjutab, millest ehk hüsteerilist laastamistöö-katsetust võib järeldada, kuid mis loodetavasti ära keelatakse. Lisaks minu üks või äärmisel juhul kaks endist sõbrannat (teise osas pole ma päris kindel), kes meie loo valguses “pühadeks õdedeks” muundusid ja täiesti ebaadekvaatselt käituma hakkasid. Säherdune rahvateater… 

Aga veel. On üks väike kirik, üks endine “meie”, kel ühine ajalugu, ridamisi ühiseid tegemisi, ühiseid reise, matku, külaskäike, üritusi, perekondlikke tähtpäevi, isiklikke jagamisi - minu kunagine kogukond, mida nüüd näen läbi auto tuuleklaasi, läbi tuule ja tuisutormi, läbi lumme uppund metsasalude, üle laiade lagendike… ära kaduvat. Ei küsitud, kuidas mul läheb, ei kutsutud, et räägime, viimaks ei vaadatud otsagi. Keegi üritas põhjendada, keegi ütles, et ärgu ma pangu tähele. Kui tuisk on nii tugev ja lumevaalud nii lahmakad, kuis on see ometi võimalik!

Vaikiva, pilku ära pöörava hinnangu ja meie sõiduraja vahel viliseb kõle tuul, mis peksab üles lund ning tillukesi torkavaid jääkristalle. Tahaksin neid väga haarata, sest tunnen, et sel kõigel on siiski väärtus. Neis jääkristallides tundub peegelduvat osake minu elust. Peaaegu kolmkümmend aastat. Las puruneda, hüüavad aga nemad läbi viliseva tuule. Tõmban oma väljasirutatud käe järsult tagasi. Järsk roolipööre, kraavist lahutavad vaid millimeetrid…

Ma parem ei vaata seljataha. Olgu siis pealegi nii. Vähemalt sain selle nüüd välja kirjutatud.

Koju jõudes küttis J kamina. Mina keetsin nõmm-liivateed. Lapsed olid ka kodus. Jumal tundus korraga nii ligi. 



teisipäev, 5. detsember 2023

Abielu olulisus

 


Miks on abiellumine oluline, küsis meie käest üks ajakirjanik. Tõepoolest, miks?

Mõned mu sõbrannadest, kes on olnud abielus, ütlevad nüüd, et “ei eales enam”, kuigi mõnel neist tundub olevat igati tore ja turvaline kaaslane. Mina aga teadsin kohe, kui oma pikast abielust lahutasin, et kui peaksin kellegi sobiva veel enese kõrvale leidma, sooviksin kindlasti uuesti abielluda. Vähe sellest, lubades kellelgi end restorani või jalutama kutsuda, meeldis mulle üsna koheselt mängida mõttega oma nime ja kutsuja perekonnanime kokkusobivusest. Kuigi pea kõik need kohtumised lõppesid pettumusohkega, et igati toredate inimestega klappi lihtsalt ei tekkinud, võib vast nentida, et mingist nüansist või igatsusest säärased mõttevälgatused siiski kõnelesid. 

Terapeutidel on tore väljend “varuväljapääsude sulgemine”, mis võib tähendada ka abiellumist. Jah, loomulikult saab ka ebasobivaks osutunud abielust lahku minna, kuid et abiellumise sammule eelneb alati otsus- jah, just temaga soovin end tõepoolest päriselt siduda - siis vabalt koos elades jääb sellise kindla otsuse koht hajusamaks või puudub sootuks. 

Mulle isiklikult oli enese abiellumissoovist veelgi olulisem, et ka mees abielluda sooviks ja seda kuidagi väljendaks, kui aeg sealmail.

Tendents on paraku hoopis teine. Paljud (keskea kanti) eesti mehepojad kipuvad kuuldavasti juba esimesel kohtumisel avaldama arvamust abielu mõttetusest ja kinnitama, et sellist viga nad küll enam eluski ei tee. Minu jaoks muudaks selline avaldus mehe koheselt ebaatraktiivseks. Mõelda vaid, ta välistab võimaluse, et mina olengi kõige imelisem naine maailmas, et minuga võiks end kindlasti siduda! Einoh, olgu siis vähemalt vait…

Minu abikaasa jaoks on laulatatud abielu ainus mõeldav kooseksisteerimise vorm. Teadsin seda kohe ja seega oli see küsimus (muude probleemide kõrval) kogu abielu-eelsel perioodil teemast maas.

Aga ikkagi - miks? Sest mulle meeldib oma mehega kokku kuuluda. Tunnen end abielus olles turvaliselt ja äravalituna. Sel korral olin esimest korda elus valmis isegi oma neiupõlve nimest täielikult  loobuma ja ainult abikaasa oma kandma hakkama. Temagi soovis nii. Varem oli mul liitnimi, pikk ja mõnede dokumentide jaoks vaat et võimatu. Nüüd kannan ühte ilusat nime. Lapsed on juba suured, aga meie vananeme ju koos. 

Mulle meeldib, et mul on abikaasa, mitte elukaaslane või partner või sõber või teab kes muu. Usun, et see on sisemise tunnetuse küsimus. Ka tema pöördub juba praegu, mil me abielu saab arvestada veel vaid päevades, minu poole päris tihti sõnadega “kallis abikaasa” või “armas proua T.” See on minu arvates … väga seksikas! 

Laulatus on aga vajalik selleks, et abielu saaks Jumala õnnistuse. See on ülioluline. Ma väga loodan, et Jumal meie abielu rohkelt õnnistab!




pühapäev, 3. detsember 2023

Kolmikutest

 Täna kirjutan kolmikutest. Minu elusündmuste keerises on see tore trio ebaõiglaselt tahaplaanile jäänud, ometi oli see blogi esmalt mõeldud just nende elu ja arengu kirjeldamiseks. (Kujutan juba ette kolmehäälset karjatust: “emps, pliiz, ära meie arengut küll kirjeldama hakka!”)

Tõepoolest ei ole peaaegu 15-aastaste kolmikute puhul enam põhiküsimuseks see, kuidas mina nendega hakkama saan. Pigem peaks arutlema selle üle, kuidas nemad minuga toime tulevad. Ega me ju kõiges päris sarnased ole, kohati ei saa ma nende keelestki aru. Näiteks eilses messengeri grupis toimunud vestluses oli nende ja Helise vahel säärane inglisekeelses slängis andmine, et mina tõstsin lihtsalt käed ja andsin alla. Aga ikkagi võin öelda, et saame üheskoos väga hästi hakkama! Läbikukkunud emana ma end küll ei tunne, vähemalt enamaltjaolt mitte. Veidike kanaema olen aga küll. 

Kolmikud käivad ikka samas koolis, nüüd siis 8.klassis. Nende õppeedukusega olen igati rahul, mõni on lausa puht-viieline. Aga teate, kuna mulle kui terapeudile on nii mõnigi nendevanune kibestunult välja pursanud, et “mu vanemaid huvitab ainult see, kuidas mul koolis läheb, ja üldse mitte see, kes ma päriselt olen”, lõpetan kooli-teema siinkohal ilusa punktiga ära.

Kes nad siis tänaseks päriselt on? Lapsed, kellega, julgen öelda, on mul päris hea kontakt. Usun, et nad saavad minuga olla nemad ise, isegi juhul, kui teema meie vahel pole kõige mugavam (noh, näiteks kui nad peavad koristama, aga kohe kuidagi ei taha). Alati tohivad ja soovivad nad meie koju kutsuda oma sõpru ja tihti võtavad minugi (ajutiselt) seltskonda. Seegi on hea märk.

Loviisa meenutab mulle kõige enam mind ennast samas vanuses. Ta on kolmikutest kõige mässumeelsem, seda aga vaid kodus, koolis vast mitte. Loviisale meeldib mugav elu, kõik ebamugavused, mis inimesele teisme-eas (ja mitte ainult!) osaks langevad, tuleb talle peensusteni ära seletada ehk normaliseerida. Näiteks varajane ärkamine, et kahel päeval nädalas kella 8ks kooli jõuda. Loviisale meeldiks luksuslik eluviis koos ohjeldamatu reisimisega ja eks me oleme arutanud, kuidas selleni jõuda, ilma et kodakondsed end liiga harvade väljasõitude võimaldamise valguses päris vaeste ja väetitena tundma hakkaks. Kutsume J-ga Loviisat heatahtlikult Printsessiks.

Loviisa käib kunstikoolis ja joonistab üle mõistuse hästi. Et mul endal igasugune kunstianne puudub, on see ääretult imponeeriv. Tal on tundlik loomus ja hea taju ka inimeste osas. Sõprade osas on Loviisa valiv.

Lisann on lõbus noor inimene, kel on tohutult sõpru. Minul on raske selle nimekirjaga järge pidada ja seetõttu vestleme tihti sellest, kustkaudu üks või teine sõps tee temani on leidnud. Muidugi unustan selle info ka kiiresti ja küsin varsti uuesti, aga mis siis. Lisanni sõbrad tunduvad kõik olevat toredad ja targad noored, kellega koos tehakse palju põnevat.

Lisann on üldiselt väga lahke ja paindlik. Ta on ka ääretult empaatiline ja viisakas. Kui tal parasjagu seda tuju peal pole. Kui tal see tuju peal on, siis ta lihtsalt hammustab. Aga see tuju on vaid tilluke osa Lisannist. Üldiselt on ta armastusest pulbitsev ja muretu nagu suvepäikese käes lendlev liblikas. Ta on ka mu lapselaste Otto ja Rubeni vaieldamatu lemmik. (Koos onu J-ga). Lisanniga lihtsalt on lihtne suhelda.

Ka Lisann käib kunstikoolis ja on väga andekas. Muide, Lisann värvis oma juuksed peaaegu mustaks ja ta on ainus me perest, kellele tume juuksetoon vägagi hästi sobib. 

Karl Johann on tänaseks minust peajagu pikem, seitse numbrit suurema jalaga, murrab hoolega häält ja on igati südamlik ja tore noormees. Tõsi, arvutis võiks ta veidi vähem viibida ja raamatuid sellevõrra rohkem lugeda, kuid siin väljaöelduna jääb see ka ainsaks pretensiooniks. Karl Johannilgi pole sõpradest puudust, ööl vastu tänast oli meie juures näiteks kaks sõbrast ööbijat. Tunnustamist väärib see, et poisid oskavad olla vaikselt (noh, eks nad mängivad arvutis), kui oleme J-ga magamissoovi avaldanud. Seega pole meil midagi külaliste vastu, toredad poisid kõik. 

Karl Johann käib regulaarselt jõusaalis. Ta on oma ülipeenikese kogu kohta ebareaalselt tugev, tehes näiteks rippudes muljetavaldava arvu lõuatõsteid (ma ei tee ühtegi!) ja avaldades muul viisil oma tugevuse ja sitkusega muljet. Ka Karl Johanni võin rahumeeli usaldada, mingeid lollusi ta küll kokku ei keera. Majapidamistöödes lööb Karl Johann heal meelel käed külge. Vahel tuleb teda lihtsalt üle ühe või kahe korra paluda. Aga ta oskab ka suurepäraselt inimesi (tüdrukute sõnul siiski vaid mind!) tajuda ja vabandamine pole tema jaoks probleem. 

Nüüd, kui meie peres üks inimene lisaks, tuli triol ka temaga harjuda. Ausalt öeldes ei uskunud ma, et see nii libedasti läheb. J-i tarkus suhe kolmikutega koheselt südameasjaks võtta ja nendega väga palju rääkida tasus kiiresti ära. Selline siiras lähenemine võitis noorte usalduse ja nüüd tohib ta isegi veidi reegleid kehtestada, (näiteks see, et üheskoos söögilauas istudes ei ole keegi telefonis), trio aktsepteerib seda täielikult. J on neile ka heaks õpetajaks, näiteks vene keeles. Ta ei lähe närvi. Jossi kaasab ta mängleva kergusega nn meestetöödele appi. 

J küsis triolt, kas minus on nüüd, kui elame koos, midagi muutunud. Trio väitis, et ma olevat märksa rõõmsam ja rahulikum. Ja tegevat palju tihedamini süüa. No näed, lapsed vajavad õnnelikke vanemaid, kas siis koos või eraldi, aga mitte hambad ristis “laste pärast” koos elavaid vanemaid. Ka lapsed on minu arvates praegu õnnelikumad, kui varem.

Mul on kolmikutele mõeldes hea soe tunne. Teismeiga ei pea olema mingi jubedus või lakkamatu võitlus. Kui kontakt kodu ja vanematega on tugev, on kõik hästi. Ma ei oota, et nad oleksid küpsed täiskasvanud. Luban neile nende vanuse kohast eksimisruumi. Arvan, et see ongi asja võti. Miks peaksid nad mind meelega alt vedama? Neile on ju kõik lubatud, niisamagi on kõik hästi. Pealegi kuulevad nad iga päev, kui palju ma neid armastan. Ja kui palju tänan Jumalat, et ta mulle sellise imelise kingituse on teinud…


neljapäev, 30. november 2023

Talvine teekond

 


"No vaata ometi, kui ilus", õhkas mu kallis abikaasa, kui täna õhtul üheskoos kodu poole sõitsime. Tee oli lumine, meie küla vahel näitas sõidusuunda vaid üks looklev roopapaar, mis kadus eespool valendavasse eikuhugi. Männid hoidsid oma hiiglaslikel oksakämmaldel kõrgeid kauneid lume-pulmatorte, kuuskede härmatanud oksad olid aga lumekuhilatesse lausa uppumas. Lakkamatult ja samas nii lõbus-muretult sadas aga juurde ja juurde.

Ma ei ole eriline talve-inimene. Ometi pidin tunnistama, et mingi ilu sel kõigel siiski on. Kui midagi antakse nii heldelt ja rikkalikult, nagu praegust novembrikuu lumekest, ei saa seda päris ükskõikselt võtta. Pealegi ei pea ma enam katkemiseni rookima ning muretsema kinnikiilunud värava või murtud okstega kuusepuude eest. Minult on vaikselt, kuid kindla käega võetud vastutus kohati ülejõu käivate ülesannete eest. 

Jah, kallis, mulle meeldib talv! Kui sirutan tugitoolis istudes oma jalatallad vastu sinu poolt äsjaköetud kamina kuuma külge, tunnetades seejuures üle keha, lausa pealaeni levivat mõnusat soojusjuga, ja kui uneke mind vaikselt oma hõlma alla meelitab ning kõik jäsemed nii tinaraskeks muutuvad, et otsekui tugitooliga üheks vajuvad, ja kui kööginurgast õhkub veel veidike üheskoos, kogu perega söödud õhtusöögi küüslaugu ja köömnesegust aroomi ja kui rooside ja liiliate lõhnanüanss tuletab une ja ärkveloleku piirimail meelde armastuse kõikvõimsust, on kõik korraga nii turvaline ja hea, et väljaslaiuvaile hangedelegi jätkub küllaga imetlusruumi - mis sest, et siin toas, mis sest et magusas unes...

Hommikupoolikul oli kodus piisavalt üksiolekut ja askeldusaega, mis annab alati piisavalt ruumi ka mõtete mõlgutamisele. Tajusin esmakordselt iseäranis selgelt, et olen enda kõrvale saanud mehe, kes julgeb ka päriselt päriselu elada, mis teeb tema armastamise erakordselt lihtsaks. Selgitan kohe, mida sellega mõtlen. 

Vaadake, väga vabalt on võimalik olla koos inimesega, kellest ei saa ealeski osakest sinu maailmast. Olen säärastega päris palju kohtunud. Neist enamikus olen pettunud, asjatult. Mõnda olen püüdnud ka nende enda kammitsaist päästa, asjatult. See kõik on eneseraiskamine. Täna tajusin esmakordselt õõvastusega seda tardumust, milles seesugused inimesed elavad. See on paraku muutumatu.

Nad ei julge olla head, sest kardavad saada haiget. Nad ei julge olla fantaasiarikkad, sest pelgavad jääda teise silmis klouniks. Nad ei tule kunagi lähedale. Nad on kauged ja jäävad kaugeks, sest ei julge eksida. Neil on peas oma tähtis maailm, mida tegelikult pole olemas. Nad jutustavad endale ja teistele lugusid, mis kõlavad sügavalt ja mõtestatult, mis otsekui selgitaks nende teekonna suunda ja kavatsust, kuid millel pole ühtki kandvat tõepõhja, sest tegelikult ei tee nad mitte midagi, kuna nad ei ela ega jaga seda elu kellegagi. Süütundest võivad nad mängida mingeid väljamõeldud ja eriliselt rõhutatud rolle, aga tegelikult nad seisavad ja hoiavad hinge kinni. Ainuski muutus nende maailmapildis eeldaks mingitki fragmenti päris elust, seega ka eksimisvõimalust. Seda nad aga enesele ei luba, sest kord või paar on nad juba läbi kukkunud. Nad ei tea, et ka läbikukkumised on täiusliku elu osa.  Nende kõrval painutaks teine end ribadeks, kui sooviks näidata päris elu lihtsust ja ilu, tõmmata neid kaasa. Nad ei märkakski seda. Asjatu vaev.

Päris hirmutav, kui palju sääraseid elusaid elutuid emotsionaalselt ihuüksi vanaduse poole liigub. Aga mis see minu asi on.

Vaatan oma meest, kes parasjagu roose lõikab, et need vaasides kauem kaunina püsiksid. Vaatan teda vaikides ja varjatud imetlusega. Ta tuli, võttis minuga koos mu pere, ei küsinud asjatuid küsimusi, ei vuristanud iseenesest keerukaid versioone. Kui hakkasime elama, siis hakkasimegi lihtsalt elama ja otsustasime olla õnnelikud. Ta on nii päris!

Ühtlasi ei võrdle ta kunagi, kas ehk tema teeb rohkem kui mina ja et ega ma teda juhuslikult ära ei kasuta, ega mul mingeid varjatud kavatsusi pole. Ta ei tao endale oma tublidust rinnale, ei võistle toimekuses või sellest timgitud õhtuses väsimuses, ei teeskle eksimatut ega mängi märtrit, vaid laseb ka minul olla ja särada. Ta võtab ausalt ja siiralt omaks minu elu, mu lapsed, meie kodu, avab oma südame, kannab kartmatult kätel. Ta räägib asjadest ausalt, nii nagu need on. Ta märkab ja kiidab. Nagu minagi, sest temaga on see nii loomulik. Mul on hea ja kerge, sest saan sellest keelest aru. 

Loomulikult on päris elu elavatel inimestel ka rohkem võimalusi eksida. Eks ole temalgi olnud. Aga siinkohal lasub ju üheskoos kulgejail võrdne vastutus. Sellest ei hakka ma aga täna kirjutama. Mõni teine kord. 

Teate, mulle meeldib see päris elu! Mulle meeldib, et me kogu selle talvise teekonna rääkisime. Et meil on teineteisega soe, hell ja hea. Ja kui ma sellele koduteel üheskoos kulgemisele tagasi mõtlen, tundub see tõesti ilus. Aga eelkõige seetõttu, et tema oli minuga. Ja alles siis need valendavad niidud ja lumised puud. Päriselt.



teisipäev, 28. november 2023

Kadripäev



 Nüüd on see siis tehtud. 

Oli kadripäev. Oli lumi. Oli kirikutee. Oli hämmastavalt palju imelisi inimesi, kelle jaoks meie mokaotsast  paotatud “teeme seda väga vaikselt ja väikselt” ei lugenud midagi, kes tegid meile üllatuse ja tulid. Sest hoopis meie lugesime. Sest need inimesed olid meiega ka keerukatel aegadel ja olid tihti küsinud ühe lihtsa küsimuse: “kuidas läheb?”. Nemad teadsid me päevast. 

Õhk oli armastusest harras. Kõik tundus nii hea, nii õige…

Kaunid sõnad põrkusid kirikuvõlvidelt pärlendavate õnnepisaratena otse me avali südameisse:

Kirjanik Paulo Coelho on kirjutanud: „Elu suurim siht on

armastada. Kõik muu on vaikus. Meil on vaja armastada. Ka

siis, kui see viib meid maale, kus järved on sündinud

pisaraist…. Parem armastada ja kaotada, kui elada

armastamata. Meie ainus tõeline valik on süüvida selle

ohjeldamatu jõu saladusse. Võiksime küll öelda: „Olen juba

palju kannatanud ja tean, et see ei jää kestma,“ ning Armastuse

oma lävelt peletada, aga kui nõnda teeksime, oleksime sama

hästi kui surnud. Sest looduses ilmutab ennast Jumala

armastus. Mida me ka ei teeks, tema armastab meid ikka.

Seepärast austagem loodust ja püüdkem mõista, mida ta meile

õpetab. Me armastame, sest armastus teeb meid vabaks. Ja

söendame öelda sõnu, mida varem ei julgenud iseendalegi

sosistada. Me võtame vastu otsuse, mida olime kaua edasi

lükanud. Õpime ütlema „ei“, pidamata seda sõna äraneetuks.

Õpime ütlema „jah“, kartmata selle tagajärgi. Unustame kõik,

mida meile on armastuse kohta õpetatud, sest iga kohtumine on

isemoodi ja toob kaasa omad mured ja rõõmud. Laulame

valjemini, kui armastatu on kaugel, ja sosistame luuletusi, kui

ta on lähedal. Hoiame silmad lahti ja teame, et maailma valgus

võib panna meid tegema ennekuulmatuid asju. See käib

armastuse juurde. Meie süda on armastusele lahti ja me

anname end julgesti tema hoolde, sest enam ei ole meil midagi

kaotada. ……. Armastus on vaid sõna, kuni me otsustame lasta

tal end üdini enda võimusse võtta. Armastus on vaid sõna, kuni

tuleb keegi, kes annab talle mõtte.“


Sündmuse märksõnaks sai Puudutus. Puudutas. Väga.


                      **************************************************


Õhtul kõnelesin oma kallitele umbes nii:


Mul on südamest hea meel, et tänane päev on ometi saanud teoks! 

Et see teine aeg, mille saime nüüd ametlikult seljataha jätta, see aeg, milles sai alguse meie imeline, kuid keerukas lugu, on nüüd ümber. Selles ajas pidime tegelikkust varjama, iseendale, teile ja teistelegi vastandlikke sõnumeid andma. Olime kohati iseenesegi jaoks kadunud, ometi armastades, armastades koos valu ja igatsusega, kogedes õndsusena väheseid varastatud hetki, kolmapäeva hommikuid, kiireid väljasõite, juhuslikke riivamisi, et siis jälle minna… ja jälle oodata…


Kohtume, kallis, kohtume!

Seal, kus ei taju ohtu me,

kus pole võõraid silmi.

Pilte ei tehta. Ja filmi. 


Kohtume lauda kõrval,

orus või mäe peal või nõlval.

Linnas, hotellis või kontoris,

kellegi teadmatu korteris.


Kohtume metsas ja merevees.

Kodus ja kirikus.

Väljas ja sees.

Autos ja hanges ja metsateel. 

Kohtume, kallis, kohtume veel…


Jah, see on meie lugu. 

On see teistsugune kui teised armastuslood, kes oskaks või võikski hinnata. Igal juhul oli see inspireeriv, unetuks tegev ja hullumeelne… aga mul on hea meel, et see sai ümber ja alanud on hoopis teine lugu. Siiras, turvaline ja hea. 


Mul on eredalt meeles, kuidas J kõlkus kunagi siinsamas veranda kohal umbes viie meetri kõrgusel peenikese redeli otsas katuseräästa all ja parandas eluga riskides auku, mille üks tore rähn oli oma pesa sissepääsuks toksinud. Mina värisesin all, et kui ta nüüd maha peaks prantsatama, mis siis saaks- surnud praost minu õuel… Õnneks ta ei kukkunud, katusealune sai parandatud ja rähn toksis täpselt samasse kohta õige pea täpselt samasuguse augu - aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Oleme kunagi palju rääkinud lendamisest. Julgusest lennata nii kõrgelt, et õhk kannaks, kuid et päike tiibu ei kärbiks. Lennata loomingus: kirjanduses, muusikas, kunstis, usus, elus eneses...

Kirjutasime oma armastuse alguses teineteisele kumbki loo ühise lennu igatsusest. Paraku jäi see toona poolikuks. Kas tiivad veel ei kandnud või nappis julgust unistada, kes seda enam mäletab. Tänaseks aga saaksime suure jupi edasi, sest lendu tõusmine on saanud teoks ja üle on elatud ka suured tormid, mis meid on tublisti räsinud. Ometi püsime õhus, oleme koos ja armastame.


See oli üks varakevadine päev. Olime sõitnud Paldiski kanti mereranda, et taas rääkida. Rääkida sellest, mis ometi saab. Meie lool ei paistnud ühtegi mõistlikku lahendust. Pealegi olin selle juba eelnevalt kirja teel ära lõpetanud. Neid lõpetamisi tuli hiljem muidugi veel ja veel…


Mäletan seda päeva hästi. Päike paistis, õhk oli küll karge, kuid adru lõhna täis. Me saapad olid määrdunud, kuna olime hüpanud üle merre suubuva oja, mille kaldad hästi ei kandnud, et olla täielikus eraldatuses ja rahus. J võttis mu ümbert kinni, vaatas mulle silma ja ütles: Sinu viiekümnendaks sünnipäevaks oleme me abielus. Luban seda sulle. 

See oli toonases kontekstis täiesti absurdne lause. Aga ma jäin. 

Mu viiekümnenda sünnipäevani on täna veidi üle kahe kuu…


Ma ei räägi sellest, mis sai edasi. See on pikk teekond, kus ilusaid ja teistsuguseid lugusid terve raamatutäis. Ja viimaks otsus. J valis armastuse. Mitte keegi meist ei ole pidanud oma elus säärase hinnaga valikuid tegema, kui tema. Ta on kangelane.


Mu kallis mees, mu elu armastus. Jäägu selle kõne lõpetuseks üks luuletus Sinust, mis on ühtlasi palve me ühiseks edasilennuks:


Ole mu pühamu. 

Luba oma silmist märgata hinge ja universumit, 

sügavuse sütitavat jõudu.


Tee, et su otsaesine 

oleks kui altar.

Oma laupa ta vastu surudes 

tunneksin meeldivat jahedust, 

väärikuse suursugust hõngu.


Su õlad olgu kui ristipuu 

kus tajun rippumas Päästjat. 

Kannad ehk mindki vahel ...


Süda olgu sul Piibli asupaik. 

Tee, et avaksin selle alati

armastuse käsu kohalt, tänupalves.


Puusaluust

las olla voolitud naiselikkus ja ilu. 

Maarja lapsega külglöövi maalil. 

Väärikas alandlikkus 

põimununa armastuse kõikvõimsusega.


Su tugevad jalad

olgu kandmas

keha, hinge ja vaimu, otsekui kirikuhoone. 

Seisku nad alustaladena 

vastandlike jõudude, 

mees- ja naisenergia, 

positiivse ja negatiivse, 

maa ja taeva,

sinu ja minu ristumiskohal ...



                ****************************************************************



Mõned väljavõtted ka J kaunist kõnest:


…Sina oled mu taevasina

Selles sinas tiirutav kull

Roosavarbune, nösunina

Üsna tark ja vaid veidike hull…


Ära iial mind minema aja

minu viimaseks laevaks jää… (J.Smuul)


M on muutunud minu taevasinaks. Temagi on tark ja veidike hull. Ma ei oska enam ilma temata. Olen korduvalt proovinud, aga ei saa, sest kuidas saaks taevasinata ja miks peakski.

Elu siin maa peal on liiga lühike, et sellistes olulistes asjades järeleandmisi teha, teha keskpärast rahvateatrit, mängida massidele meelepäraseid rolle. Elu ei ole rahvateater. Elu on ELU ja see on mõeldud armastades elamiseks. … M-ga on mu elu armastuses elamine, värvideküllase elu elamine.


Lollilt elasin. Aastaid jääb väheks,

Minu armas, minu naine, minu roos

Sinult ühte ma palun, et läheks

Meie tee minu lõpuni koos… (J. Smuul)


Sinus on ääretult palju ilusat. Oled väga andekas ja kaunilt kirglik. Imetlesin sind ammu enne seda, kui sinusse armusin. Imetlesin sinu orelimängu, sinu koosmusitseerimisi tütrega, sinu kolmikute kandmist ja kasvatamist, edasiõppimist, energiat, paljude asjadega hakkamasaamist. Viimaseks piisaks sellest vaasis oli see, kui avastasin, kuidas sa kirjutad proosat ja luulet, kuidas sa näed, kirjutad, kirjeldad. Kuidas saab nii palju ühes naises olla! Sinus saab. 


Sain taeva ja õitseva maa sinu käest… (J.Smuul)


… luban hoida seda taevast ja teha kõik, et see maa jääks õitsema…


Hingematvalt kaunist päev!


laupäev, 18. november 2023

Pidu

 Viibisime eile ühel suuremal sünnipäevapeol, kus külalisteks päris palju avalikkusegi ees tuntud ühikonnategelasi, loome- ja kunstiinimesi, eri valdkondade andekaid tegijaid. Neist mitmed astusid pika õhtu jooksul meie juurde. “Ma olen su peale palju mõelnud”, “see kõik on nii arusaamatu”, “igal juhul toetan sind”, “armastus on kõige olulisem, kuidas küll seda ei mõisteta”, “sa oled eriline inimene”, “vaata, selle neiu sa ristisid”, “meid sa laulatasid ja see laulatus oli täiesti ainukordne”, “mina olen kindlalt sinu poolt, palju armastust teile”… Need on vaid mõned fraasid, mis sellest õhtust mu armsa suunal kõrvus kumisevad. Olin pisarateni liigutatud ja suutsin mõned korrad enda poolt piiksatada, “aitäh, teie sõnad lähevad meile väga korda”, “kui hea, et te seda ütlete” või “meil on seda teadmist väga vaja”. Sest nii ongi, Sõnadel võib olla nii ülesehitav kui purustav jõud. Meid ehitati eile tublisti üles.

Mitmel korral vajusin aga mõttesse. Kirikus, “omade” hulgas on see asi palju keerukam. Tõrvatilku ehk pimedat viha ja andeka inimese eelnevalt tehtu valjuhäälset karistamatut äratühistamist on ikka veel piisavalt, et olla häiritud. Seda nendelt, kes teda ja mindki tunnevad-teavad ja kes ometi arvavad, et armastus on midagi sellist, mida nemad saavad oma suhtumisega dikteerida. Kurvaks ja nõutukstegev. Ehk võiks see torm juba vaibuda? Äkki oleks aeg andestada? Inimest ja tema elutööd ei saa visata prügikasti. 

Aga mis sest enam. Lõppkokkuvõttes pääseb headus ikkagi võidule. Olen selles enam kui kindel. Eilne õhtu oli selle väärikas tunnistaja.