24 Veneetsia

 Siit tulen ma, Veneetsia,

su kaunist kunsti nautima!

Siin gondlil mõõdan kanaleid

ja imetlen su veteteid.

Su sillad, vanad, uued ka

küll ohkeid kandvad, rinnakad,

on sajandeid sul olnud truud…

Siin tahaks olla armund pruut!

Nüüd tulen ma, Veneetsia

Sul tervist valge veiniga

ma soovin.

Soovin salaja…

23 Kadekops

 Ma tahtsin vaidelda, kui sügis

mind püünelt põrandale nügis,

et ennast kauniks etelda

ja kirjul lehil kätelda.

Ta edevus mind jalust rabas

ja otse südamesse tabas 

mind äratundmine, et nii

saab endast muljet jättagi.

Kui kest on kirju, huvitav,

siis keda sisu huvitab!

Et soojast külma viib meid ta,

ei imetlejad aru saa.

Et ainult mõni nädal veel 

ja kõik on märg ja kõdune,

saab küllaga vaid pimedust -

kas see ei piira imetlust? 

Nüüd küllap vangutate pead,

kas näha ma ei oska head,

kas sügis mind ei kütkesta,

kui vaat et armudagi saaks?

Ei, pomisen siit põrandalt,

mind vedada ei saa te alt! 

Ja teie vastu - vaat kus lops!

Sa oled lihtsalt kadekops! 

22 Kopp ees

Pikk mees

Lühike mees

Paks mees

Peenike mees

Ilus mees

Inetu mees

Noor mees 

Vana mees

Kiire mees 

Aeglane mees

Lõbus mees

Kurb mees

Lahke mees

Kuri mees

Metsas kuri

Jahimees

Kes ees

See mees

Tee mees

Kohvi mees

Kopp ees

Popp mees

Kopp kopp

Lahti tee

21 Ei tule

Ei tule täna luuleridagi

Mis põhjendusi veel on vaja

Kui maha võtsin hetkeks aja

Ja hinges tunnen - sellest pole midagi…

Ei tule täna üldse mingit juttu

Eks räägitud ja mõeldud ole sedasi,

Et elu liigub täiel käigul edasi

Kuid esmalt, arvan, minema peaks tuttu 

20 Käes!

 Rohetab, punetab, kolletab!

Käes sügisvärvidega mängu aeg!

Aeg ilutseda,

avalisüli võtta vastu 

need kaunid ehted, tuules keerlevad.

Koos tantsida

ja naerda, vallatleda.

Koos hinges tunda

pisut pitsitust,

kuid käega lüüa.

Veel rohkem hüüda,

päikest püüda

ja veelgi rohkem rõõmu

võtta vastu.

Ses ilu - elumeres,

rohe-puna-kollavärvi

pööripäeva peres. 

Surm,

kõdunenud rootsud,

külm, pori, vihm ja tuul,

on samuti reaalsus.

Ei ole pelgalt luul,

vaid mängu viimne vaatus.

Kui kleepuv põrm,

pruun, 

saapatalla all.

Ka inimese saatus

on veidi sarnane.

Võib võtta võõristama.

Kuid ärgem muretsegem ette,

vaid õnnepiruette

siinsamas, nüüd ja praegu,

kesk õnnelikke aegu

koos tehkem,

nagu homset poleks!

Ah, oleks nii,

et jääkski rõõmu rohkem.

Ja värve.

Oleks…

Oleks…

19 Vahel

 Vahel arvan ma, et pole õige

see, mil viisil ümbritsevat tajun -

tões et tõusen, vales aga vajun,

olles ise pelgalt kõrvalpõige

sellele, mis tegelikult määrab.

Sügavuti arusaamist väärab

tardumus ja püüe saada läbi

ilma, et peaks elus miskit muutma.

Kõige lihtsam tahta on ja suuta

sel, kes kõige vähem tunneb häbi, 

kes ei koge ebakindlusfooni.

Vahel tunnen ma, et annab tooni

ümbruskonna ootus olla õige,

öelda tuimalt igatsusest lahti,

leegist enam imetleda tahti

jahedust ehk tunda üle kõige.

Siiski raputan need mõtted maha,

pühin kokku, tõstan ukse taha.

18 Jätsin maha

Täna ma jätsin ta maha

Ei taha

Näha ühtegi igavat meest

Ei tagant, ei eest

Jätsin ta maha

Sest paha 

Nii paha on vaadata taha

Et kuhu ta jääb

Kas maailma üldsegi kogeb

Ja näeb

Ilus ja pikk

Haritud, šikk

Kuid nõnda fantaasiavaene

Oleks siis lihtsalt vaene

Et mina, pirtsakas naene

Võiks ära põlata

Mehise õlata

Ei tundu just liialt helge

Selge

Äkki ma hoopiski ise

Võtsin ta olemise

Olen ehk liiga raju

Maakeeli öeldes ei taju

Aegluse võlu

Tuimuse tugevust

Kidakeelsuse jõudu

Oh taevake,

Paigalseisu armetut õudu…