esmaspäev, 24. jaanuar 2022

Lõpu mitu jumet

Liiga pikalt, naiselt, plikalt
liiga naerusuuga 
pärid. Eriskummaliselt,
tegeledes muuga...

Arvad saavat ridamisi
õigustusi, näiteid
seoseid, kinnipidamisi,
veidi valeväiteid...

Arvad jõudvat selgusele
kui on toimund muutus.
Haigetsaamispelgusele
silmitus ja suutus
piiri oleks justkui pannud.

Inimlikul hoolel
küsinud, kas ikka vannud
tõde valel poolel?

Vaikusegi vastusena
õigeks oleks lugend
pigem teadmatuses õhtul 
teki alla pugend.

Niisiis tee, mis läheb rappa
ongi sinu rada
võimalik, et sule sappa
liigne jutuvada 
pistab. 

Pikalt kulgeb algus
lõpp kaob kurvis silmist
Uuesti kui süttib valgus
Põgened kui filmis.

Jätad lõpu enda teada
trambid jäljed lumel
pudruks. Uue tee võid seada
vana sappa
uude rappa
võimalik, et suveks...

pühapäev, 23. jaanuar 2022

Miinus viis

No ei ole rahul, kohe üldse mitte!
Pidin ju olema, lubasin endale ja teistele, mingi aeg isegi uskusin... aga no hakkab peale! Ei sobi enam!
Sel pole mingit mõtet ja pointi, mida ütlevad ja arvavad teised. Küllap on neil minu probleemist isegi natuke kergendust- eriti kui ka endal ideaalne pole. Ja siis nad ütlevadki (nii muretult, et see mõjub lausa teesklusena), et ah, häda pole midagi. Et nemad ei saa küll aru, mis muutunud on. Et nende meelest on kõik lausa ideaalne. 
Ei, see ei loe enam! Loeb ainult minu enda tunne. Loeb vaid see, mida oma silmaga näen. Loeb see, mis eluviisid mul on. Mida ma endale suhu topin. Kui sageli. Mis kellaaegadel. Nojah, ka see, mis mentaalses plaanis ma parasjagu olen. Kas liuglen utoopia lainetel, olen millegipärast masenduses või on mul lihtsalt liiga kiire. See kõik nimelt võimendab. Olen niisiis probleemi ori. Kinnijäänu.
Või äkitselt polegi? Võibolla saab seda hoopis probleemi teadvustamiseks nimetada? Et kui midagi ei sobi, siis muuda seda. Et ära ole enda suhtes ülemäära kriitiline, kuid mine ikka seda teed mööda, mis teeb sind õnnelikuks. 
Muidugi ei ole õnn otseselt selle murega seotud. Aga natuke ripub ta selle küljes küll. Vabaks lasta ei saa, sest häirib. Muutusteks tundun jällegi nõrk olevat. Nii ma siin ägangi. Et ei ole rahul. 
Ah, teen siis jälle enesele väljakutse. Miinus viis. Vähemalt. Võibolla ka kuus. Ei ole mõtet silmi pööritada! Jah, on küll palju, aga mul puudub valik. 
Sest muul viisil ma ei ole rahul, no ei ole! Tee või tina!
Mis teha, selline olengi. Eiei, mitte selline, nagu praegu näete! Nagu juba mõnda aega näete. Ja võibolla näete kergendusega. Eei, see pole mina! 
Mina olen see miinus viis, jätke meelde. 
Homsest.

kolmapäev, 19. jaanuar 2022

Taevalik muusika

Mängisin taevalikku muusikat
Korraga puudutas mu kätt
Kuldne päikesekiir
Keerasin ta ümber peopesa
Ja mängisin edasi
Keerukate passaažide ajal 
Keerutas päikesekiir end mitmeid kordi
Ümber mu käe
Viimaks oli käelaba
Kui kuldne lõngakera
Soe ja mõnus
Kuid pisut sikutav

Tõmbasin tasakesi päikeseniite
Need ei katkenud
Vedasin veidi kõvemini
Tundsin tugevamat takistust
Kuid siis juhtus ime

Korraga põrkas päike ise 
Mu peopesa kumerusse
Lõkendav taevakeha
Naeratas mu süles suurelt ja soojalt
Naeratasin vastu
Olin korraga
Läbi valgustatud
Mu süda, mõtted ja tunded
Hiilgasid päikeselõõsas
Peegeldusid tagasi maailma avarusse
Langesid rahuvaibana
Looduse rüppe

Oli see vast hommik
Täis hoomamatut rõõmu
Lihtsast olemisest 
Ausast läbipaistvusest
Taevalikust muusikast
Jumalikust juhtimisest 
Kõikvõimsusest Looja hoole all

Kudusin päikese 
igapäevaste noodiridade vahele
Hüpitasin ta helide maailma
Julgete kujutluste maalile
Kiired suunasin näitama teed 
Sinnakanti, kus vähegi ihkan
Soojuse vajutasin sügavaks kallistuseks
Valguse puistasin hingede kokkupuuteks
Kirkuse kirjutasin armastuse ülemlauluks
Pühenduse
Ja taevaliku ühendusega

Õhtulgi veel
Kuldas käte peal 
Päikeseniite…





Ajaviiv

 Vaikus tilgub mööda kellaseiereid
Ööpimedusse
Piisk piisa haaval 
tõstame Looja ette oma tänase päeva
Iga mööduv sekund
Käib viivuks läbi olemise
Et järgmisel hetkel sulanduda ühte
Mineviku, eilse, möödunuga…

Ka need, keda enam ei ole
On kusagil seal
Ja kohad ja asjad ja kohtumised liiguvad
Katkematul ajalindil
Eilseks muutuvas tänases

Niisiis polegi vahet
Kas siin või sealpool
Kindlalt minevikus
Sekundiseiereid mööda
Eilses
Või sajandite taga

Kuid läbi Looja
Oh õnnistust
Istutatud ka igavesse tulevikku…

pühapäev, 16. jaanuar 2022

Suur tädi

 Täiskuu aeg läheneb taas. Ega see kiriku kontekstis midagi muud erilist tähenda, kui et nad on lihtsalt veidike aktiivsemad. 

Suur tädi on kirikus käinud ennegi. Ta teab täpselt, millal tulla- veidi enne jumalateenistuse lõppu. Suur tädi teab hästi, et kirikusse räpasena ei tulda. Seetõttu käib ta tavaliselt enne sisenemist ka pesus ära. See, et meie kiriku WC kraanikauss on imetilluke, suurt tädi ei heiduta. Ta muudab kogu tualettruumi duširuumiks. Inimesel peab ju ometi fantaasiat ka olema! See, et teised wc külastajad peavad hiljem nagu basseini hüppama, pole üldse mainimist väärt. 

Seejärel siseneb suur tädi uhkelt kirikusaali. Selleks ajaks on jumalateenistus jõudnud armulaua osani. Suurele tädile meeldib armulaud väga. Armulaud on suure tädi jaoks nagu pääse hilisemale koguduse koosviibimisele, kus saab rohkelt süüa. Suur tädi teeb püha näo ette ja jääb ootele. 

Mitte keegi ei tea, mis keeles suur tädi räägib. Või kas ta üldse räägib. Suur tädi ei räägi nimelt kunagi kellegagi. Ta võib vabalt olla tumm. Või kurt. Või mõlemat. Küll aga ei kannata suur tädi näljahäda käes. Samuti ei saa öelda, et tema läheduses oleks tunda vaesust, räpasust või pesematust. Kui mitte teisiti, siis kirikute kraanikaussides saab igal juhul suurepäraselt puhtust hoida. Suur tädi ei ole ka kurb, vastupidi! Tema olekust peegeldub rõõm ja rahulolu.

Kui armulaud algab, manitseb kirikuõpetaja tavaliselt inimesi põlvitama vaid kohtadel, mille märgiks on altarivõrele asetatud valged rätikud. Siis saavad kõik hoida turvalist distantsi. Suure tädi kohta see manitsus ei käi. Suur tädi ei saa mitte ühestki keelest aru. Või on tal kirikus viibides lihtsalt sisemine dialoog käsil. Või äkki on tõesti kurt.

Kuna täna on päev, mil kuu on võtnud peaaegu täiskuu mõõtmed, oli ka suur tädi iseäranis otsekohene. Ta tormas armulauale esimeste hulgas ja loomulikult prantsatas maha kahe pitsilise rätiku vahele. Ei, ärge saage valesti aru, valele kohale prantsatab ta absoluutselt alati, täna oli vahe lihtsalt liikumise kiiruses ja väljapoole peegelduvas enesekindluses. Seal ta siis kõrgus, suusamüts uhke majakana pealael ja tundus olevat õnnelik. 

Kirikus lihtsalt ei saa inimestelt nende õnne ära võtta. Seetõttu vaatasid kõik teised kusagile mujale. Suur tädi oli nagu jõehobu elutoas, kellest kõik seinaääripidi mööduvad. 

Ma arvan, et suur tädi võib ka tegelikult olla päris õnnelik. Iseäranis täiskuu ajal. Aga miks mitte ka tavalisel, rutiinsel perioodil. Nii chilli eluviisi ei suuda viljeleda kaugeltki mitte kõik. Tehke järele!

Rahalugu

 Teenisin esimese päris oma raha, kui olin 14-aastane. Käisin selleks Veepuhastusjaama territooriumil heina riisumas. Töö kestis iga päev kella üheksast üheni. See ei olnud eriti kontimurdev, kuid sellest hoolimata mõistsime ka luuslanki lüüa. Koos naabritüdrukuga. 

Teenisin tehtud töö eest veidi üle kolmekümne rubla. Tahtsin selle raha eest endale mustad kingad osta. Sügisel sõitsimegi ema ja tema paljude töökaaslastega muusikakoolist Leningradi-reisile, minul rahakott kaasas, et unistus mustade kingade ostust teoks teha. Ilmselt Tallinnas seesuguseid ei müüdud, miks muidu suutsin teenitud raha nii kaua puutumatuna hoida. 

Sõitsime öörongiga. Meil olid neljased kupeed. Mina magasin üleval. See polnud päris turismireis, vaid külastati ka mingit vene muusikakooli, kuid vaba aega jäi siiski piisavalt.

Mäletan, et elasime kusagil kohalikul Lasnamäel, kõledas ja koledas paigas, vist mingis ühikas, kuhu tuli trolliga tohutult pikalt loksuda. Kuid seegi ebamugavus ei võtnud reisilusti vähemaks. 

Ühel päeval Gostinõi Dvoril see siis juhtuski. Kaubamajas oli tohutu trügimine. Mind muljuti igast küljest, vaevu suutsin ema varrukast kinni hoida ja mitte ära kaduda. Viimaks saime veidi hingamisruumi ja peagi nägime ka poodi, kus parasjagu müügil... mustad kingad! Võtsime aga ausate nõukogude inimeste kombel pidulikku sappa ning lõpuks jõudis järg ka meieni. Kingad olid kallid. Seitsekümmend rubla! Ema pidi poole juurde panema.

Kassas selgus aga kibe tõde- mu rahakott oli läinud! Seda see trügimine siis eelnevalt tähendaski. Need olid vargad, kes ummikut teeseldes väikese tüdruku rahakoti omastasid! Tumepunase, krokodillinahast, isegi see on mul täpselt meeles! Te ei kujuta ette, mida tundsin. Minu esimene omateenitud raha...

Ema ostis need kingad mulle ise. Kibe tunne saatis aga mind veel pikka aega. Miks ma ei olnud valvsam, miks hoidsin rahakotti suures kotis, kuhu oli lihtne ligi pääseda? Aga ma ju aimanudki!

Vähemalt tuli sellest lugu, mida täna meenutada.

neljapäev, 13. jaanuar 2022

Ära plära

 Ilmutan küll tublidust märksa vähem, kui päris aasta alguses, aga pole viga. Pean oma asju õppima veelgi paremini planeerima. Tunnen end praegu olevat päris heas arengufaasis.

Üks lause, mille uusaastalubaduste listi veidike hiljem lisasin, on "ära plära". Piir, mil jutust saab plära, on õhkõrn. Mina seda hästi ei tunneta. Vahel on nii mõnus telefonitsi või ehk ka külas olles erinevaid maailma asju arutada. Aga kas olete tähele pannud, et vestlus, mis algselt tundub kosutav ning ergastav, võib hakata mingil hetkel tohutult väsitama. Ja siis ei suuda seda enam lõpetada. See pole muide üldse seotud vestluspartneri toreduse või mitte-toredusega (tüütutega ei jaksa ma väga üldse vestelda). Kui ma oskaksin kaugelt enne seda, kui letargia ja suutmatus peale tulevad, kõne rõõmsalt lõpetada või külast koju minna, oleks kõik hästi. Külalisega, kes peale toredat õhtut veel üht-teist heietades lahkuda ei soovi, on muidugi keerukam.

Aga keskendun ikkagi eelkõige iseendale. Miks ma kaldun vahel plärama? Miks ei taju ma piiri, kus on kõik oluline selleks korraks öeldud? Äkki on küsimus jällegi enesehinnangus? Äkki ootan alateadlikult, et hoopis teine lõpetaks kõne või kohtumise? Võibolla on mul piinlik tõmmata järsku piiri ja minema kõndida? Ma ei tea!

Igatahes pean olema valvel. Me vajame inimesi enda kõrvale, kuid pikad, sisutud või vaid paari erinevat mõtet kordavad jutuajamised, eriti need, mis mitte kuhugi välja ei vii, on ilmselgelt tohutud ressursi raiskajad. Võin olla peale sääraseid dialooge (või monolooge) päris teovõimetu. Aga ometi tulen alles nüüd selle lihtsa asja peale- ära plära! Jah, mina, lobamokk.

Olen jube hea kummivenitaja. Tegelikult saab inimese kõnest väga hästi aru, kui ta tahab lõpetada. Teraapias panen näiteks viimaste lausete ajal vaikselt asju kokku. Asetan pastaka pinalisse, võtan märkmepaberi aluselt ja sätin selle kliendikausta. See kõik annab inimesele sõnumi, et aeg hakkab selleks korraks otsa saama. 

Miks ma sedasama taktikat siis sõpradega-tuttavatega plärasse langedes ei kasuta? Kõik saaksid ju aru ja aitaksid peatsele tšau-ütlemisele omalt poolt kaasa. Äkki on siis, kui oled juba piiri ületanud,  nagu joodikul, kes jälle tsüklisse sööstab- et enam pole midagi teha? Ja siis tiksudki kogu oma toreduses telefoni otsas või võtad külas olles veel mõne lonksukese veini. Ei lähe ära, mkmm!

Mulle tundub, et "ära plära" on hea lause. See sisaldab uskumatult palju. Tõtt öelda- puhas motivaator tegusamale elule!