Milda

 Milda-tädi on teenimatult unustuses. 

Oma eluajal jäi ta oma õe, katakteerse Liidi-tädi varju. Iseloomuomaduste poolest oli ta teisest märksa vaiksem ja vaoshoitum, mistõttu pole temast meeles just ülearu palju lugusid. 

Igatahes oli Milda ehk Armilda mu isapoolse vanaisa õde ja selle Muhu saare suure, 8-lapselise pere noorim. 

Milda-tädi oli kogu elu üksik ja elas Pelgulinna imetillukeses korteris oma õe Liidiga, oli samuti üksik. (Liidist loe siit: https://maris74.blogspot.com/2020/04/liidi-tadi.html?m=1). Nendest paar-kolm tänavat eemal elas kolmaski õde, Naadi, kes, oh imet, oli samuti üksik. Kui aga Liidil ja Naadil õnnestus eluajal üks lapski sünnitada, (kahjuks Liidi pojal polnud määratud täiskasvanueani elada), siis Milda oli ja jäi lastetuks. Isa on küll paar korda maininud mingit Vasalemma peikat, kes tavatses õeste juures kärakat panemas käia, kuid püsisuhet sellest ei tekkinud. 

Milda käis kokku Liidiga ja pääses isiksusena mõjule alles peale viimase surma. 

Siiski- meie, lapsed, usaldasime Mildat. Ta oli leplik ja lastesõbralik, omamoodi nagu kambajõmmgi, minemata siiski üle piiri. Mäletan, kui saabusime millalgi teismeeas vastu hommikut mingilt Orisaare diskolt. Olime viimasest bussist maha jäänud ja tulime esimese hommikusega. Muidugi ei saanud me sellest kellelegi teada anda, sidevahendid olid ju ajastule omaselt algupärased. Lisaks olime väsinud ja padunäljased. 

Meeli, mu isa kasuema, valmistus just hommikuseks lüpsiks ja oli meid, roidunud ilmarändureid nähes maruvihane. Ainus, kelle poole julgesime oma tapva näljatundega pöörduda, oli Milda. Too ärkas nurisemata ja vorpis meile ülearuseid küsimusi esitamata võileibu. Miks me neid ise ei teinud, ei tea! Äkki oli tegu vajadusega hoituse ja mõistmise järele? 

Milda mõistis.

Milda ei olnud absoluutselt konfliktne. Ta ei öelnud vist kunagi ühegi inimese kohta halvasti. 

Hiljem aitas Milda mul Helist hoida. Ta mängis lapsega ja oli temaga ülisõbralik. Ainus asi, mida ta teha ei osanud, oli mähkmevahetus. Tol ajal olid Pampersid luksuskaup. Ostsin neid vahel mingist Keskturu juures asuvast keldripoest ühekaupa. Milda tulles panin lapsele alla. Kui koju jõudsin, oli mähe vahel põlvini, laps ja Milda aga rõõmsad. Ei olnud siis minulgi ütlemist. 

Mildasugused rahulikud ja mittekurtjad inimesed muudavad vist maailma paremaks. 

Elu lõpul liitus ta ka õe Naadi kogudusega, adventistidega. Olen kindel, et ta on nüüd paremas paigas.

Pühamu

Ole mu pühamu.

Luba oma silmist märgata 

hinge ja universumit,

sügavuse sütitavat jõudu.

Tee, et su otsaesine 

oleks kui altar.

Oma laupa ta vastu surudes

tunneksin meeldivat jahedust,

väärikuse suursugust hõngu.

Su õlad olgu kui ristipuu

kus tajun rippumas Päästjat. 

Kannad ehk mindki vahel…

Süda olgu sul Piibli asupaik

Tee, et avaksin selle

alati

armastuse käsu kohalt.

Tänupalves.

Puusaluust

las olla voolitud

naiselikkus ja ilu.

Maarja lapsega külglöövi maalil.

Väärikas alandlikkus

põimumuna

armastuse kõikvõimsusega.

Su tugevad jalad 

olgu kandmas

keha, hinge ja vaimu

otsekui kirikuhoone.

Seisku nad alustaladena

vastandlike jõudude,

mees- ja naisenergia,

positiivse ja negatiivse,

maa ja taeva,

sinu ja minu ristumiskohal…

Ärevuse aeg

Elame äreval ajal

ärevas ilmas.

Mõni ei julgegi enam

piiluda elu.

Saepuru silmas,

puudest, 

mis juurteni lõigatud maha.

Mõelda ei taha.

Ei taha, ei ette,

ei maha…

Kuid üles?

Äreval ajal 

keegi ehk kannab sind süles,

kellega julged vaadata

taha ja ette.

Kas piruette kardad

või siledat rada?

Raiutud mõtteid, kõva kontrolli?

Tarka või lolli?

Kummitust, kolli?

Ärevus meeled segaseks ajab.

Ju siis on vaja 

vaimsuse peeglit ja kaja…

Maailmavalu

Muusikapalu

mu käest ära palu-

maailmavalu

mu sees sa ei talu.

Kuis saaksid aimu

sa päevast, mis koidab

kui oma vaimu

mu valuga toidad? 

Andes sul tõeterad

noodina ette,

vastu ehk kumab vaid 

meelepete?

Tahan sind asjatust

ootusest säästa,

raskest faktuurist 

ja kurbusest päästa.

Sestap ma muusikas 

varjatult meelitan,

tumeda tuimuse

taanduma keelitan-

vahel ju aitab. 

Kuid sina ei lähe.

Ilmselt mu valu,

mis valgust ei talu

lihtsalt ei mahu su pähe…

Järjepidevus

 Loen parasjagu Murakami raamatut “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest”. See on raamat kirjaniku enda elust, kuhu kuulusid peale kirjutamise ka pikamaajooksud ning maratonid. Aga muidugi ei räägi ta ainult jooksmisest. Räägib ka inimeseks olemisest, eesmärkidest ning nendeni jõudmise valudest-vaevadest

Minu mõtted hakkasid liikuma järjepidevuse mõiste ümber. Maratonijooks on ju selline ala, mis nõuab tohutut enesedistsipliini ja päevast päeva harjutamise korda. Pikad distantsid panevad mõtted liikuma või siis kaotavad need sootuks. Igatahes, järjepidevus on ääretult tähtis. 

See, mis mu elus täielikult puudub. 

Kui ma harjutaksin järjepidevalt orelit, oleksin ma palju edukam ja silmapaistvam organist. Mul oleks hoopis enam erinevaid huvitavaid kontserdipakkumisi, minu repertuaar oleks mitmekesisem ja laiem. Ma naudiksin oma tegevust märksa rohkem. 

Klaveri igapäevane harjutamine annaks mu hingele vajalikku palsamit. Armastan oma praegust repertuaari väga. Mu romantiline hing vajaks igaõhtust musitseerimist. Lisaks arendaks järjepidev klaverimäng mu tehnikat. Valdaksin õige pea klaverit sellisel viisil, kus seda poleks piinlik teistelegi esitada. 

Unistan ka igapäevasest kirjutamisest. Millised imelised mõtted mu peast päeva jooksul läbi käivad- autoroolis, kabinetis, kirikus, kasvõi õhtul kodus, oodates, et lapsed ometi uinuksid. Nii kahju, et pole kunagi aega neid koheselt üles märkida. Vahel juhtub nii, et olen mingi teemaga algusegi teinud, kuid siis on see lihtsalt seisma jäänud ning ühel hetkel kustutan selle aegunu pähe ära. 

Mul on igapäevaeluga nii palju tegemist, et mingist järjepidevusest ei saa juttugi olla. Lapsed ei ole veel nii suured, et nad mind ei vajaks. Ka Helis vajab vahel mu abi laste hoidmisel. Võin olla täiesti kokku kukkumas, ometi aitan. Muidugi ei ole seda üldsegi tihti, kuid järjepidevale tegevusele tõmbab kriipsu peale sellegipoolest.

Olen ülalmainitu tõttu tihtilugu väga vihane. Teen peas oma arust hiilgavaid plaane- tavapäraselt sisaldavad need esmalt vaikselt oma tuppa hiilimist, ukse sulgemist ja millegi tegemahakkamise sügavat mõtestamist. Sellest staadiumist ei jõua ma paraku tihtilugu eriti kaugemale. Vahel ei jõua sinnagi. Nad tormavad mu tuppa ning kogu mõttelõng katkeb hetkega. Teate, kui palju selle taastamine ressurssi võtab! Samal päeval ei pruugi midagi juhtuda. 

Ometi tunnetan eneses olevat potentsiaali. Mis kõige tähtsam- mul on tung ja huvi. Ma nii tahaksin!

Aga ka supp tahab valmiskeetmist, vene keel õppida aitamist, pesumasin tühjendamist, kapiuksed läikima löömist. Ootan vaikset öötundi, kui hingeõnnistust. Maja magab, mina aga kirjutan. Või mängin, klapid peas. Või mängin, keskmine pedaal all. 

Teen neid asju ääretult ebajärjepidevalt. Olen lihtsalt niivõrd väsinud. Järelikult teen kõike ka ebakvaliteetselt ja mu tegevusel pole mitte mingitki tulemust. 

Rõõmu see muidugi kellelegi ei tee. 

Vahel on muusikapala ajapikku nii rooste läinud, et ahastus tuleb peale. Vahel ootavad mõtted nädalaid või kuid. Juba valmiskirjutatu ootab siiani kaante vahele saamist. Ma ei jaksa, ainult küürin ja õpetan.

Iseloomu või iseloomutusega ei ole siin miskit pistmist. Ka päevaplaani ei anna kuidagi paremaks sättida.

On lihtsalt selline ajajärk. Tohutu igatsusega täiuslikkuse ning loomingulisuse suunal.

Triibud

Ma ei tohi astuda triipude peale

ainult vahele

Harva läheb normaalkõnd

nii ladusalt

üle triipude,

et vaid kõnnid

ja naudid.

Tavaliselt on triipude vahe

poolteist sammu

või muu

ebanormaalne üksus

ning on

võimatu tavapärase kõnnakuga

triibule astumist

vältida! Eks siis

kalpsan,

ise piiludes,

ega keegi ei näe,

mis liigutustega liginen. 

Oma kiiksudest tervenemine

ei tule muidugi

kõne allagi…

Armastus

 Ma seisan jälle sel kivil. Taas puhub tuul mulle otse näkku, taas kinnitab ta hooletu tuhinaga mu niisketele juustele laineharjadelt lahtipääsenud, hallide pilvede poole üles püüdleva soolavihmase uduloori. 

Niisiis, olen kui üksik looritatud pruut ulgumere kaldal, suurel, lamedal kivil. Tunnetan tuule jõulist hingust, mere mehelikku energiat. Mina, naine.

Kivil seismine ei ole tihti mu tegelikkus. Tavaliselt pole mul selleks päriselus mahtigi. 

Hoopis sagedamini on see visualiseeritud, tunnetamaks kõigutamatut keset, rahupunkti, südame häält. Seda tunnet ei tabaks ma iial ei metsas ega põllul, ei rabas ega jõgede-järvede kallastel. Ainult siin, kus vaateväljal silmapiir ning soolased pritsmed põskedel. Kas päriselt või sisekaemusena. 

Iga kord pisut teisiti. 

Suvi oli ülisoe. Soojuses ja valguses tõuseb tahes tahtmata silme ette kamaluga ilu ja headust. Ka need muinasjutud, mis ei kipu väga õnnelikult lõppema, võivad end suvesoojuses nagu mõnulev uss kiviaiale kerra tõmmata- mine siis tea, kus on algus, kus ots! Nii võivad seguneda kirg ja ilu ning äng ja valu, mille lõõskav päike omakorda uimastavaks praeb. 

Jahe meretuul toob kõik taas ilmsiks. 

Vaatan oma peegelpilti kesk sädelevate põhjakivide, millest sööstavad rütmilises rahutuses üle kõiksust ja keset hägustavad raugenud jõuga laineharjakesed. 

Armastus…

See sõna kätkeb mu jaoks hoopis enam, kui käsikäes loojangusse jalutamine, harmooniline kooselu, kus teineteist mõistetakse poolelt sõnalt, sulnid pilgud ja pikad õhtud põsk põse vastas. Minu armastuses peitub paraku ka paine, valu, igatsus, lootus ning lõpuks… pettumus. 

Juba armumine ise on paras paanikaseisund, “roomaja aju” ülim valvelolek paeluva paarilise käitumise suhtes, tohutu vaimne ja füüsiline pinge kogu elundkonnale, hormoonide möll ning samas katse säilitada mingigi adekvaatsus. See kõik- unetus võitlemas meeletu väsimusega, tohutu töövõime paralleelselt täieliku läbikukkumisohuga, eufooria vaheldumas paanikaga- peab olema salastatud. Olles ometi nii inimlik…

Pisut looritatud pilk kõrvaldab kõik armastatu ihulised ja hingelised puudused, ravib pahed ja surub sügava suudluse mineviku varjudele. Sel korral, minuga, on ju kõik teisiti.

Ah, kuidas ma seda armastustunnet armastan! Naiivset lootust, ülimat usaldust, enese vabatahtlikku äraandmist, andumist. Kuidas saaksin ma sellest loobuda- isegi, kui peaksin igal korral pettuma? Mu elu oleks kordades vaesem, kui poleks mälestust kurku pekslevast südamest, üle keha värinaid tekitavast silmsidemest, ühekssulades kallistustest, põhjatutest suudlustest või ebamaisest ühtest. 

Jah, ka siis, kui viimaks võtab maad ilmsikstulek, et on midagi veel, ja see midagi võib rikkuda kogu ilu, vaat et elugi, ja siin ei aita enam valvelolek ja kõikide oma võlude väljakäimine, lihtsalt see miski tuleb ja lõhub kõik maatasa, jah, isegi siis, pisarais ja meeleheitel, igatsen seda tunnet üha uuesti. Äkki järgmisel korral…

Ma ei tea. Tean vaid seda, et see, mis minuga on toimunud, on olnud armastus. Tõeline. 

Tuul tirib mind looripidi kivilt. Sa oled mine oma, näib ta ütlevat. Täna panen ma visalt vastu. Ma ei anna end üksinduse meelevalda! Siin kivilatakal on vaid mu mõtted ja olemus, mu kese ja kest. Aga see tunne, see meeletu-meeletu tunne, see kuulub mujale. See kuulub kindlasti kuhugi, kuhu, seda teab vaid ehk… ehk tuul?