Jõuluvanandusest

Minu lapsed küll jõuluvana ei usu. Sellest hoolimata teevad nad kogu taadi ümber käiva tralli tolerantselt kaasa, sest kes siis heast noosist ilma sooviks jääda! Tänane jõuluvana oli hästi lahe. Mõne teravkõrva jaoks kõlas ta hääl pisut Lauri Nebeli moodi, aga see selleks- tähtsaim on, et mees suutis kogu lastekarja naeru lõkerdama panna ning vanemategi aadressil tuli nii mõnigi hea "pirn". Näiteks pani ta ära minnes ette, et kolmikute isa võtaks nüüd juhtimise üle ja annaks ülejäänutele nippe... heh, teadagi milleks :)
Loviisa vedas aga kojusõidul ikkagi suu tähtsalt kriipsuks ning teatas, et tema igatahes küll ei usu, et see jõuluvana päris oli. "Nii valget habet," nentis ta teadjalt, "ei ole ühelgi vanamehel."
"Nojah, aga uskuda ju ikkagi võib," panin ette.
"Milleks?" jäi tüdruk vankumatuks.
Ehh, kogu see jõuluvanandus ja päkapikundus on sihuke piiripeal kõndimine. Ühest küljest nagu hästi vahva, aga teisest täiesti seosetu ja läbinähtav. Kui inimene tahab teadlaseks saada- Loviisa näiteks- siis lihtsalt ei saa talle suurisilmi ja vaimustusest käsi kokku plaksutades ühe jõuluaja jooksul viit erinevat jõuluvana esitleda ja muud soga ajada.
Ta vaatab sulle pisut altkulmu otsa. Lihtsalt vaatab.
Ja pärast on veelgi narrim tunne...

Kingitus

Mulle avaldas tohutut muljet ühe avalikkuse ees tuntud meesterahva (ma ei mäleta täpselt, kes see oli) lause, et "kui mu lapsel või naisel on mingi mure, võib kasvõi president ise oodata". Eks ole ju meeste seas tavapärasem pigem see, et tähtsate inimeste seas väljavalituna viibimine on justkui suurem au, kui soojuse jagamine oma kõige kallimatele. Seetõttu jagaksin täna selle inimese mõtet ka siin. Isegi kui see juhtumisi tema enda tegudes päris tõsi pole, paneb see ehk mõne lugeja viivuks mõtlema.
Peres, kus ei esine "sinu mure või minu valu", vaid on ühine mure või valu, kasvavad lapsed, kes märkavad. Nad märkavad esmalt isa murekortsu või ema veekalkvel silmi, õe pettumust või venna allasurutud kurbust, hiljem aga juba sõbra muutunud käitumist või töökaaslase imelikku hajevilolekut. Ja lisaks märkamisele tunnevad nad huvi ning julgevad küsida- mis juhtus? Kas ma saaksin kuidagi aidata? Kas saaksin olla sinu kõrval? Jah, ma loobun täna tühjast-tähjast, mida plaanisin, et olla sinuga. Ma ei karda su valu, ma ei jookse su pisarate eest peitu!
Peres, kus ei esine "sinu mure või minu valu", kasvavad inimesed, kelle peopesal seisab kunagi kogu hirmust värisev maailm.
Ja see on väga suur kingitus.

Niisama mõtted

Nüüd jäi küll postitustesse pikk vahe! Endine mina ajaks otsemaid süü kiire jõulueelse aja kaela. Aga praegune mina tõstab nina pisut nipsakalt taeva poole ja teatab, et pimeda aja tõttu on lihtsalt uned pikemaks veninud.
Tõepoolest- nii sirgeselgselt, kui sel aastal, ei ole ma oma kuhjuvaid tööülesandeid veel kärpida osanud! Ilmselt oligi selleks tarvis kahekordset töökoormust, pluss töökohta uuel erialal ning õpinguid, mis käesoleval nädalal teooria poolelt küll otsa said, kuid praktika osas veel pikalt ees terendavad.
Olen täiesti elus! Mul on piisavalt aega pere jaoks, praegugi on me maja täis piparkoogilõhna ning hommikupoole tõin raamatukogust taas portsu jõuluajale sobivat rahulikku lugemist. Olin vahepeal ühe lihtsa tõe ära unustanud- õpi selekteerima olulist ebaolulisest. Ja muide, üks nüanss veel- kui ebaoluline on olulisest märksa toredam, suuna too oluline sujuvalt kellegi teise tööpõllule ja tegele ise vähem olulisega- aga südamest! See teine, oh üllatust, võib sinule tüütust ülesandest omakorda enesele palju rõõmu leida!
Ah, mis ma ikka targutan. Ega need asjad tegelikult ikka päris sõrmenipsuga käi. Vaim on tihtilugu valmis palju enamaks, kui kehale kasulik. Aga ega kehagi rumal pole! Eelmisel nädalal tegi ta mulle "kena" kingituse mingi angiini-taolise viiruse näol ja olin lihtsalt sunnitud paariks päevaks koduseinte vahele varjuma. Mis näitab, et tegelikult tuleks koormust veelgi vähendada.
Minu meelest on praegusel pimedal ajal kõige tähtsam hea uni. Kui vähegi võimalik, lasen triol hommikuti magada täpselt nii kaua, kui und jagub- ning alles siis seame sammud lasteaeda. Tunnen, et see on hea otsus. Ka kõikidele jõulupidudele ei ole üldsegi tarvis tormata. Tihtilugu on need nõndanimetatud peod mingi mõttetu rüselemine, millel jõuludega absoluutselt mingit seost pole. Milleks oma ja laste närve rikkuda? Rullime aga taigna lahti ja teeme hoopis veel ühe plaaditäie piparkooke! Süütame palju küünlaid, sätime kaminassegi halud praksuma. Ja siis loeme. Mina loen, trio kuulab. Loe veel, paluvad nad ühtlugu pikendust. Heameelega!
Tuul vuhiseb väljas. Aga meil on mõnus, soe ja rahulik...

Kollane ja must

Kuna õde Ellu kooliaeg oli väga pingeline, ei meenuta ta seda just hea sõnaga. Ülikoolis pidavat palju mõnusam olema! Eriti hull tundub õde Ellule tagantjärgi mõteldes koolivorm. Ta ei kanna nimelt siiani koolivormi värvides riietust- õigupoolest võiks seda lausa jälestamiseks nimetada...
Eile, teel Vabaõhumuuseumisse, kus trio eelkooliga kadripäeva kombeid õppimas käis, möödusime ka õde Ellu endisest koolimajast.
"See," näitas Joss näpuga, "ongi see maja, mille pärast õde Ellu kollast ja musta selga panna ei saa!"
Tekkinud vaikuses segunes Ellu mõistmine lootusega, et ehk endal nii karmist saatusest siiski pääseda õnnestub...

Teater ja tunded

Loviisa on väga kolletktiivitundlik tüdruk. Talle ei sobi absoluutselt suurtes gruppides viibimine- vastupidi, rahvahulgad (loe: lastekarjad) tekitavad talle sellise stressi, et ta võib lausa haigestuda. Seetõttu üritan Loviisat kui vähegi võimalik, suurte gruppidega mitte koormata.
Sel nädalal oli lasteaiarühmaga teatrikülastus. Ausalt öeldes ei kujutanud ma ettegi, et sellest võib mingi probleem tulla. Aga tuli! Loviisal tekkis juba pühapäeva õhtul väike palavik, mida päev lähemale etendusele, seda rohkem ta end üles küttis, kuni lõpuks purskas välja, milles probleem:
"Ma tahan ainult oma perega teatris käia! Seal on liiga palju lapsi!" Muidugi pääses ta ühiskülastusest ja tänaseks on tervis igati vinks-vonks.
Lisannile ei valmista lastehulgad mingit muret. Ainus, mille pärast tal kulmuke veidi kortsu tõmbas, oli see, et äkki "keegi suur" istub teatris tema ette. Lisann on ju imetilluke! Õnneks lahenes seegi mure pea- kohad olid rõdu esimeses reas.
Johannile valmistab kõik tavapärasest erinev põnevust. Seetõttu vingus ta küll esiti Loviisaga solidaarsusest kaasa, küll selles võtmes, et too etendus teda ei köida, teatripäeval aga vupsas esimeste seas bussi. Johanniga peab vaid ette vaatama, et ta end liialt emotsioonidest kanda ei laseks- hulluseni väsinud Johann (keda võib näha peale laste sünnipäevi või muid pidustusi) on tohutu katsumus nii mulle kui talle endalegi.
Nii lihtsalt on. Lapsed on erinevad ja minul peab olema tarkust sellega toime tulla.
Muide, Helis oli samuti lapsena täielik erak. Tollal, noore emana, tundsin selle üle suurt muret. Nüüd aga, vaadates seda täiesti vabalt suhtlevat noort neidu, ainult muigan. Olin ikka totu!
Lisann leiab endale sõbra absoluutselt igas söögikohas, mängutoas, ujulas- isegi bensiinijaamas! Loviisa podiseb aga minu selja tagant: "Ma tahaksin ka nii osata. Aga ma lihtsalt ei saa!"
No ja mis siis! Küll Lisann ja Johann sind kampa tõmbavad! Ja kui ei tõmbagi- eks sa siis istu minu juures. Sest see oled sina. Praegu nii, võib olla kunagi hoopis teisiti.
Kogu oma erilisusega.

Ihust ja hingest

Eesti meditsiin on selles mõttes hästi imelik, et tegeletakse ainult kehakeskse raviga. Sümptomite tekkimisel ei arvestata absoluutselt patsiendi psüühilist seisundit antud eluhetkel, tema toimetulekuressursse, tugivõrgustikku- ühesõnaga inimese hingeelu on täielikult teisejärguline. Keha on nagu konteiner, mis tuleb kiiresti ravimeid täis toppida ning seejärel haiguse taandumist oodata. Aga haigus ei ole ju vaid kehas!

Huvitav, et haigla hingehoid, (kogemus)nõustamine, perenõustamine ja muud teraapiad- ühesõnaga kõik, mis inimese hingevalu tuumani ja sealt ehk ka ihuhädade tõeliste põhjusteni võiksid jõuda, tunduvad enamikule arstidest kui punane rätik härjale. Ometi teavad ju kodumaisedki tohtrid, et hinge ja keha koosravimine toob märgatavalt kiirema ning tulemuslikuma paranemise. 

On igati loogiline, et kui näiteks lapsel esinevad haigussümptomid, võiks huvi tunda ka selle üle, mis parasjagu toimub tema elus, tema perekonnas. Kogelemine ei ole vaid logopeedi ja öine allapissimine perearsti valdkond. Ka allergia ja astma ohjamine ei pruugi olla vaid pulmonoloogi pädevuses. Lapsed kannavad tihtilugu uskumatult raskeid koormaid. Pole ju mingi ime, et nende keha kõneleb, kui nad veel ise ei mõista!

Miks ei taheta teha koostööd? Keegi ei võta ju ära teise leiba! Praegu on olukord, et terapeudi, hingehoidja või nõustaja juurde pöörduvad vaid teadlikud- ja muidugi need, kel on raha, et maksta. Vaid TÜ Kliinikumi mõned osakonnad on mõistnud hingehoiuteraapia vajalikkust. Enamuse kehad jäävad aga ravimikonteineriteks ning nende hingega ei tegele mitte keegi.

Kahju.

Tegevustest

Kuna hetkel tegelen intensiivselt nii õppimise, praktika kui täiskoormusega tööga ning ei soovi ka emaksolemises allahindlust teha ning kuna vaikselt hakkab kätte jõudma viimane jõulueelne kuu, mis minu erialal tähendab töökoormuse paratamatult järsku tõusu, tunnen märkmikku sirvides üha sagedamini, et kõike hakkab saama pisut liiga palju.
Mõni inimene tundub pilgeni täiskirjutatud märkmikku väga nautivat. Ma ei usu teda väga. Kohe selgitan, miks. Eile osalesin pereteraapia meistriklassis, mida viis läbi üks maailma tipptegijaid. Aga mitte sellest ei tule täna juttu.
Et Loviisa oli veidi tõbine, jäid kõik trio liikmed võrdsuse egiidi all hommikupoole lasteaiast koju õde Ellu hoole alla. Mina pidin koolituse lõunapausi ajal nad kodust peale võtma, tagasi linna kimama ja V.-le üle andma, et tema nad siis omakorda eelkooli transpordiks. Peale koolitust pidin 10 minutiga massaazi jõudma ning sealt omakorda 5 minutiga lastele eelkooli järgi. Koju jõudes pidi mu vend ühe asja pärast läbi tulema. Võite aimata, et kõik plaanitu ei toiminud minutipealt, esines väiksemaid ja suuremaid ajalisi kõikumisi. Aga see polegi kõige olulisem. Oluline on fakt, et mul puudus täielikult tegevuste vaheline aeg! Aeg olemiseks, tunnetamiseks, tajumiseks. Näiteks massaazi lõõgastavat mõju hakkasin teadvustama alles siis, kui see juba läbi sai, kuna eelnevalt viibisin veel suurepärase koolituse mõjuväljas. Hiljem lastele kooli vastu joostes voolas aga too vähenegi teadvustus uduvihmaga rentslisse.
Mõnes mõttes on ju suurepärane, kui pole tunnet, on ainult rida tegevusi. Padumehelik mõtteviis ja saavutuspõhine ühiskonnamudel ongi suuresti sellele üles ehitatud. Küsimus on vaid selles, mida saavutada soovitakse ja kas saavutatu kuidagi ka hinge rikastab. Mõnikord on võim vaid haavatud inimese kattevari ja sada tegevust päevas üks lõputu põgenemine.
Mulle meeldib teisiti. Just need tegevuste vaheajad, kui saan end sirutada ning ümbruskonna vastu huvi tunda, või siis vastupidi, pikali visata ja kuulatada kasvõi vihma trummeldamist katuseaknal. Minu meelest just need hetked annavad õige elusolemise tunde. Minu maailmatunnetuse.
Käin palju koolitustel. Olen märganud, et teatud inimestel ei saa suhtlemisest eales villand. Isegi lõunasöögile minekuks moodustatakse gruppe. Vaat nii mina ei saa! Mul on lihtsalt vaja pisukest üksiolemise aega. Kasvõi autos.
Täna pidin kaks korda kesklinnas käima. Pimedus ja vihmast läikiv asfalt, monotoonses rütmis esiakent puhastavad kojamehed ning kummide all lärtsuvad lombid andsid piisavalt ispiratsiooni tunnetamaks, kes olen tänases päevas ning miks on mõned asjad nii nagu nad on. See üksildane autosõit moodustas ilusa silla kahe tänase töise tegevuse vahel. Õhtul jäi energiat lastega legolinnagi ehitada! Oskaks ma samasugust joont jõuludeni hoida. Märkmik tahab küll liialt dikteerida, aga ma vist ei peaks teda nii tihti avama?