teisipäev, 18. veebruar 2014

Muljeid lasteasutusest 1.

Trio on nüüdseks käinud lasteaias poolteist kuud. Selles ajas seisavad esimese nädala uudsus ja põnevus kõrvuti järgnevate pettumuse ning trotsiga. Etteruttavalt mainin siiski, et kardetud hingelist traumat ei saanud neist keegi, seega võib ürituse põhimõtteliselt kordaläinuks ja jätkusuutlikuks lugeda.
Mõningad mõtted tahaksin aga siiski kirja panna.
 Nagu kartsin, on tegemist "korraliku riikliku lasteaiaga". See tähendab, et kõik on väga korralik ja reglementeeritud. Päevaplaan näeb välja laitmatu, õppekavas ei leia parimagi tahtmise juures ainsatki viga (sest ma lihtsalt ei kujuta ette, milline peaks olema 4-5 aastase mitte-täiuslik õppekava, õigupoolest pean punastades tunnistama, et ma vaid eeldan, et olemasolev on täiuslik, sest oma pikkuse tõttu osutus selle läbilugemine ületamatuks probleemiks, mistõttu jätsin asja sinnapaika).
 Lapsed istuvad enne hommikusööki perfektses ringis, puhtad käed korralikult põlvedel. Nad ei tohi liigutada, sest see võib kasvatajat segada. Vahel korratakse hommikusöögi ootuses vaiksel häälel üle mõni tähtis luuletus või eelnevatel päevadel omandatud õppetükk. Kutsuva noogutuse peale istutakse lauda. "Head isu!" tähendab õigust tõsta lusikas. Toit tuleb manustada kiiresti ja valutult. Ringivaatamine ja vestlemine on rangelt keelatud. Tänapäeval ei sunnita kedagi vägisi taldrikut tühjaks sööma, kuid aeglane söömine, nihverdamine ning sonkimine ei ole soovitatav, sest õppetöö peab algama täpselt kell üheksa.
 Kui meie lustlik kolmik esimesel hommikul kohale jõudis, tundus mulle, et siseneme haiglasse, muuseumisse, raamatukokku või mõnesse muusse tähtsasse ametiasutusse, mille ukselasetseval kleepsul mobiiltelefon rasvase punase joonega läbi tõmmatud, mis tähendab täielikku vaikusenõuet. Loomulikult korraldasid minu lapsed esikus tavapärase tramburai, mistõttu (ilmselt seepärast) jäime ka ilma oodatavast "tere tulemast!" rõõmuhõikest ning pälvisime vaid kaugeid kõõrdpilke.
 Õnneks oskan ise "härjal sarvist" haarata ning "kes on kasvataja?" pärida. (See oli peale meie olemist-tulemist teine andestamatu viga, sest tänapäeval loetakse õpetajat kasvatajaks kutsumist vähemalt sama alandavaks, kui mustanahalise neegriks hüüdmist). Siiski näidati lastele nende kapid kätte ja suunati nagu määrused ette näevad otsejoones käsi pesema.
 Viisakusreeglid saadi muidugi üsna pea selgeks. Siiani ei tea aga lapsed oma kaaslaste nimesid...
(järgneb)

teisipäev, 28. jaanuar 2014

Loviisa killud 42

Loviisa ei jäänud järjekordselt lõunaund magama.
Küsisin ohates, mis teda ometi üleval hoiab.
"Mu mõte ei lasknud mind magada," vastas tüdruk.
"No mis mõte see selline küll oli?"
"Selline tüütu mõte," seletas Loviisa, "et kuna mu nokamüts ära kadus, pidin aru saama, kas ma siis ostan uue... või ei osta?"

esmaspäev, 20. jaanuar 2014

Jossi killud 16

"Ma panin täna selle vana pidžaama", ütles Karl Johann eile õhtul, "ma pole seda juba kolmkümmend aastat kandnud!"

Lisanni killud 9

"Täna me küll pirukaid ei osta," ennetan trio nõudmist, kui Laagri pirukapoest möödume," emmel on praegu vähe raha."
"Aga äkki keegi toob sulle õhtul raha juurde?"
"Ei tea kes?"
"Noh... issi."

pühapäev, 19. jaanuar 2014

Loviisa killud 41

Meil Loviisaga on jututeemaks on lahutus.
"Miks X-i isa X-i juures ei ela?" tahab tüdruk teada.
"Sest X-i emme ja issi läksid lahku"
"Miks nad lahku läksid?"
"Ma ei tea! Aga mis sina arvad, mispärast nad võisid lahku minna?"
Väike mõttepaus.
"Võib-olla tahtis X-i ema, et seina ääres oleks kollane kohver, aga isa tahtis hoopis sinist?" kostub igati loogiline seletus...

esmaspäev, 13. jaanuar 2014

Uudis

Meie trio käib nüüd lasteaias! Nad käivad seal kaks korda nädalas, teisipäeviti ja reedeti. Leppisime kokku, et ühel korral jäädakse ka lõunat magama.
Kaks korda nädalas tundub olevat just paras tihedus. Ei jõua ära tüdineda. Ning jääb aega ka muudeks põnevateks tegevusteks, vanavanematega kohtumiseks ja niisama olemiseks. See viimane on tihtilugu teenimatult alahinnatud.
Mina aga saan kaks korda nädalas hommikuti akna all kaks suurt tassitäit teed juua ning segamatult mõtteid mõlgutada. Kuidas mulle meeldivad säärased rahulikud hommikud! Kaks korda nädalas on just piisav sagedus. Ei jõua ära tüdineda!

laupäev, 11. jaanuar 2014

Tallinn ja Tartu

Ma saan veel kuidagi aru, et erinevates maades ravitakse inimesi erinevalt, aga et see vahe tillukese Eesti kahe linna vahel nii totaalne on, ei oskaks uneski näha- kui ise poleks kogenud.
Ühele mu lastest on kaasasündinud komppöia tõttu (mis tava-vaatlejale silma ei jää ja ka tema elukvaliteeti enam oluliselt ei mõjuta) määratud puue. Puude raskusastme määramiseks ja edasiseks tegutsemiseks, näiteks taastusravi jms. koostatakse inimesele rehabilitatsiooniplaan. Nii ka minu lapsele. Käisime mitmete erinevate isikute vastuvõttudel sotsiaaltöötajast logopeedini välja. Kui vaja, siis vaja! See kõik oli aga vaid "taustamüra".
Paberitel- ehk siis plaanil, kui soovite- oli vaid üks lapse seisundit tõeliselt parandada võiv soovitus- muretseda talle ortoosid, st. kõvad "kingad" mis käivad tavajalanõude sisse. Korralike lapsevanematena võtsimegi kohe asja käsile. Jalanõud maksid hingehinda, aga kes siis ikka raha loeb, kui tegemist oma lapse tervisega! Kandma hakata neid aga ei õnnestunudki. Sest laps lihtsalt keeldus! Ei, ma ei ole lapsevanem, kes esimese jonnituuri ajel pimesi ta tahtmisi täitma tormab. Aga midagi tundus mullegi kahtlane. Kas sellised kobakad tõepoolest aitavad neid niigi hapraid jalgu? Kas kõnnak, mis neid kandes tekkib, mitte ei süvenda peaaegu nähtamatut puuet?
Muide, see jõud, millega mu laps ortoosid jalgadelt eemaldas, niipea, kui need talle jalga sain topitud, sarnanes täismehe omale! Sest neid oli üliraske, et mitte öelda võimatu jalga ja ära saada. Väänasin iga kord peaaegu käed paigast! Aga küllap laps juba intuitiivselt teadis...
Ühele tervishoiuga seotud inimesele oma suurt muret kurtes sain nõuande kuulata ka mõne teise arsti arvamust.
Näiteks doktor X Tartust.
Ühel kenal varasuvisel päeval sõitsimegi kambakesi ülikoolilinna.
Esimene asi, mida too tunnustatud doktor meid nähes ütles, õigemini karjatas, oli: "komppöiaga ei tohi ortoose kanda! Võtke need otsemaid ära ja ärge enam kunagi jalga pange!"
Oli ausalt öeldes keeletu. Arst seletas mulle pikalt mismoodi mu lapse jalg toimib ja kuidas ma selle loomulikule taastumisele kingaga piduri peale panen.
"Ainult paljajalu!" vibutas ta meie lahkudes sõrme, "ja kui king- siis väga õhukese tallaga. Lapse lihased peavad tööd saama!"
Ma ju tegelikult ei teadnud, keda uskuda. Ka Tallinna arstid tundusid oma väidetes usaldusväärsed. Ja mina... ma ei jaga ju antud teemast ööd ega mütsi! Siiski loobusime ortoosidest koheselt. Nüüd sai seda ju kerge südamega teha!
Kahtlused aga jäid. Aasta pärast läksime uuesti Tartusse kontrolli. Kabinetis oli parajasti üks praktikant. Arst näitas talle mu lapse jalga ja kiitis: "Näete, kui ilusasti on laps taastunud vaid paljajalu käies! Ortoose ei tohi määrata!" lisas ta summutatud häälel.
Nüüd võisin ometi kergendatult ohata. Kõik saab korda!
Sügisel vähendati puue raskelt keskmisele.
Kuna aga vana rehabilitatsiooniplaan aegub peagi, helistasin täna uue asjus.
Et kas peaksime minema Tartusse?
Või Tallinnasse?
Tallinnas ilmneksid koheselt probleemid. Miks ei ole laps kandnud ortoose? Plaan on ju seega täitmata! Tähendab- problemaatiline perekond.
Tartu on jälle väga kaugel- kui arvestada, et rehaplaani koostamisel tuleb külastada isikuid alates sots.töötajast logopeedini.
Inimene telefoni otsas kuulas mind ära. "Jah," ütles ta, "te ei ole esimene sellise murega pöörduja. Tallinnal ja Tartul on  väga paljudel juhtudel risti vastupidised ravivõtted. Ma ei oska seda kommenteerida."
Mina ka ei oska.
Aga kes siis oskab?
Midagi on pildil ikka totaalselt valesti.