16

Mu trioke ja lapselapsed

 Jagan tänase tähtsa päeva puhul killukesi oma kuueteist-aasta tagustest mõtetest. Et kolmikute ootus ja sünnitamine on niivõrd teistsugune, on võibolla põnev lugeda:

 

… Kõht hakkas kasvama peaaegu kohe. See oli naljakas, sest tegelikult on ju lapsed päris mitu kuud nii tillukesed, et nende peatset ilmaletulekut välisel vaatlusel küll aimata ei saa. Minult aga küsis üks mu kolleeg neljanda ootuskuu algul, millal ma sünnitama hakkan. Selleks ajaks oli rasedus vägagi väljapaistev. Võrdluseks võin tuua kursuseõe küsimuse mu esimese lapse ootusaja kaheksandal kuul – oot, kas sa oled rase?

 

Raseduse teisest poolest alates läks olukord keerukamaks. Et olen üsna kribu kehaehitusega, hakkas mu hiiglaslikuks paisuv kõht üha enam tähelepanu tõmbama. Lisaks ei olnud mul õige pea enam ühtegi selgamahtuvat riideeset. Ostsin ootavatele emmedele mõeldud poest kõige suuremad müügilolevad püksid, varsti pidin aga neidki kandma avatud luku ja värvli laienduseks õmmeldud kummipaelaga, üll hiiglaslik tiigritriibuline pluus, mille all too kentsakas püksilahendus võis turvaliselt peituda. Üks mu sõbrannadest laenas mulle mingi pruuni jope, mis keskelt ülilai, alt äärest aga veidikenegi ahenev, mistõttu ma ehk päris mardisandina ei mõjunud, kentsaka emalaevana aga kindlasti. Aluspükstest ma parem ei räägi. Need sain vanaemalt. “Hüvasti noorus” või kuidas neid nimetatigi…

 

…Ühel heal päeval olid mu gabariidid niivõrd suured, et ma ei mahtunud enam oma auto rooli. Pidin tol hommikul, nagu tavaliselt, tütre kooli viima, aga ühtäkki oli see ilmvõimatu. Hakkasin peaaegu nutma. Sõit jäigi tegemata, nagu ka kõik ülejäänud roolisolemised sünnituseni välja. Sel ajal ei saanud ma ka enam ise jalanõusid jalga. Kõht ei lubanud nii sügavat kummardust. Kandsin kuni laste ilmaletulekuni lääpatallatud kannaosaga madalaid laia liistuga kingi. Ka lumega. Need sai lihtsalt jala otsa torgata. Selline ma siis olin, naine, daam…

 

… Kõik lapsed püsisid enamvähem ühes kaalukõveras, kasvades kenasti ja siputades lõbusasti. Tähendab, küllap neil oli lõbus, minul mitte eriti. Mida aeg edasi, seda vähem sain olukorda nimetada mugavaks.

 

 Viimased kaks raseduskuud ma praktiliselt ei maganud. Proovisin küll üht-, küll teistpidi, ostsin endale erinevaid kõhtu toetavaid raseda patju – aga ei midagi! Lamamisele lisaks ei õnnestunud ka seista ega istuda.   Küllap võite aimamisi kujutleda kolmikuid ootava ema üüratut kõhtu. See, kui palju ta tegelikku venimisvõimet omab, pakkus mitmeid üllatusmomente mulle eneselegi. Sellest hoolimata välistas fakt, et lisaks lastele jäid rasedusaegsesse kõhtu ka kõik seal seni viibinud elundid, mis järk-järgult sisemise olelusvõitluse haledat lüüasaamist hakkasid tunnistama, igasuguse kosutava une. 

 

 Kui ühte last ootavad emad teevad oma ümaratest beebikõhukestest fotosessioone, siis mina ei suuda tänaseni oma “viimase vindi” rasedusaegseid ülesvõtteid vaadata. Mu kõht oli üle igasuguse mõistuse suur, käed-jalad aga piitspeenikesed. Nägin välja nagu hirmuäratav hiigel-ämblik…

 

Olin seadnud endale vaikimisi ühe olulise väljakutse – pidada vastu vähemalt 36 rasedusnädalat. Nimelt olin kuulnud, et selleks ajaks on lapsed ilmaletulekuks peaaegu valmis ja viimasel, üheksandal kuul tekib juurde vaid rasvkudet, mis tõstab kaalu ja muudab nad pehmeks ja pontšakaks.

 Muidugi oli säärane väljakutse minu tahtest täiesti sõltmatu, jutustades vaid lugu tervetest, ajaliselt sündivastest lastest, kes oleks valmis peatseks kojuminekuks. Lugesin päevi ja hiljem ka tunde selle eesmärgi saavutamiseks. Kolmikud sünnivad keskmiselt 32. rasedusnädalal, ajal, mil nad vajavad kosumiseks-kasvamiseks arstide abistavat kätt ja toetavat haiglainventari. 

 Mul vedas…

 

… Tahtsin väga oma triot ise sünnitada. Arst aga ütles, et see on ilmvõimatu. Esimene laps pidavat küll ilusti ära sündima, kuna aga emakas on kolmikraseduse puhul tohutult suur, ei jõudvat ta piisavalt kiiresti kokku tõmmata ja sünnitus jäävat seisma. Seejärel tekiks ikkagi vajadus erakorraliseks keisriks. Püüdsin arsti ära rääkida, et äkki siiski proovime.  “Meie, arstid, mõtleme eelkõige laste tervise ja heaolu peale,” muigas ta seepeale, “emade kapriise ei saa me alati arvestada.” Nojah, lõppkokkuvõttes oli tal muidugi õigus…

 

 Ikkagi tundus mulle keisrilõige veidi nagu “lati alt” läbiminek. Eks seda “loomulikku” oli ka piisavalt sotsiaalmeedias propageeritud. Lootsin väga, et vahetult keisri eel hakkab sünnitus siiski ise pihta ja pärast saame ainult käsi laiutada, et oli nagu oli. Aga ei hakanud ta pihta ühti!

 

… 29.12 hommikul kella poole üheksa paiku oligi see elumuutev hetk käes. 36 rasedusnädalat. Plaaniline keiser. Keisrilõige oli raskem, kui ma aimata oskasin. Olen oma päevikusse kirjutanud, et kõige hirmsam osa sellest oli protseduuri ettevalmistus. Operatsioon tehti spinaalanesteesias ehk seljasüstiga…

 

…Kahjuks ei saanud ma ise oma alakõhtu vaadata, sest sirm oli ees. Hetk, mil mu kõht lõhki lõigati, tundsin end aga väga huvitavalt – mul oli tunne, et mu nahka rebiti nagu kangast. Teate küll, kuidas kangapoe müüja, olles kangarullist vajalikud meetrid ära mõõtnud, need rullist lihtsalt ära rebib. Just selline rebimise tunne oligi mul alakõhus. 

 

 Edasi läks kõik kiiresti. Esimesed kaks last tulid kirjade järgi ilmale lausa ühel ja samal minutil – kell 9.11. See minut pidi olema pikk, sest sirmi tagant toodi mulle näha esmalt üks, siis teine tütar. Kell 9.12 kohtusin aga oma vastsündinud pojaga…

 

… Kolmikud olid sündides enam-vähem ühesuurused:

 

Loviisa kaalus 2506 grammi ja oli 46 cm pikk.

Lisann kaalus 2572 grammi ja oli 48 cm pikk.

Karl Johann kaalus 2406 grammi ja oli 47 cm pikk.

 

 Kolmikute sünnitust võttis vastu terve meeskond arste ja õdesid. Iga lapse jaoks oli määratud kolm inimest - ämmaemand, lastearst ja õde. Mind lõikas üks naistearst, abiks oli teine, pluss anestesioloog. Opiplokk oli inimestest tulvil – kõik minu ja trio heaks! See oli vägev! Olime hoitud, miski ei saanud jääda kahe silma vahele.

 

… Peale sünnitust nägin välja nagu üheksandat kuud rase naine. Üks laps oleks otsekui veel kõhtu jäänud. Seda see emaka aeglane kokkutõmbamine tähendaski, millest arst rääkis. Rohketest rasedusarmidest ja kõhulihaste diastaasist – seisundist, mille kohta kuulsin esmakordselt jõusaali treenerilt aastaid hiljem – ei hakka ma siinkohal isegi kirjutama. Ehmatama pani aga avastus, et too keskmine luu, mille külge kinnituvad rindkere alumised roided, oli ruumipuuduse tõttu praktiliselt püsti paindunud ning moodustas naha alla ehmatava mügariku.  Õnneks vajus ta mõne nädalaga normaalsesse asendisse tagasi. Teine küsimusi tekitav kehaosa oli selg – hiilgelkõhu vedimine lükkas puusad ette ja ülaselja ebaloomulikult taha. Otsisin päris tükk aega taga oma tavapärast, loomulikku kehahoidu…

 

… Olin arvestanud, et kui lapsed on terved, saame peaaegu kohe koju. Asi, millele ma aga ei osanud üldse tähelepanu pöörata, oli mu enda vaevarikkast ootusajast ja keisrilõikest taastumine. Mulle ei tulnud pähegi, et kui keha on saanud sellist vett ja vilet, ei ole kohene raseduseelne tippvorm mingi valemiga võimalik. Õnneks reguleeris keha oma suutlikkust ise, kui minutaoline aktivist seda enneaegselt lõhkuma püüdis hakata…

…Tegelikult võttis mu sinise naha ja lillade Dracula-huultega nägu väga kiiresti tavainimese jume, jalad hakkasid taas pearingluseta kandma ning kuuendal päeval peale sünnitust, mis oli 4. jaanuar, lubati meid beebidega koju. ..

… Sünnitumajast kojuminek oli meeleolukas, siis kuulsime esimest korda, millist kisa suudavad teha kolm pisikest kõri korraga. Eks nad tajusid, et muutus on tulekul, kui neile nende esimesi tibatillukesi villaseid kostüüme selga sikutasime – Loviisale roosat, Lisannile kollast ja Karl Johannile helesinist. Täiesti uus eluperiood terendas ees… 

Kadedus

 Kui viimati Jaaniga koos ühte jõuluüritust tegime, tema sõna, mina muusikaga, ütles üks toimunust ilmselgelt liigutatud veekalkvel silmadega vanahärra mulle vaikselt:"Hoidke oma abikaasat. Ta on haruldane inimene." Jaan oli taaskord tõesti südantpuudutavalt kõnelenud. 

 Kadedus luusib aga mööda maad ringi nagu kodutu koer. Kusjuures kadedus on säärane peni, kes silmapaistvale või andekale otsemaid säärde tahaks karata, aga argus ei luba. Sestap lõriseb kadedus varjulisemates paikades. Oma pahatahtlikkuse poetab ta välja näiliselt viisakate lõugade vahelt, üsnagi süütuna tunduvate haugatustena. Näiteks sotsiaalmeedias.

 Kadedust on nii kentsakas jälgida. Ühest küljest võib teravalt tajuda, et temagi sooviks olla säärane, kui see, keda ta parasjagu kujutlustes pureb. Teisest küljest aga tahaks ta häiriva elemendi koheselt pikali tõmmata ja endasarnaseks muuta. Kadeduse hääl nõuab põõsa taga näilist võrdsust. Andekust ja sarmi pole tema arvates olemas. Tähendab, ta teab küll, et need on olemas, aga arvab, et naeruvääristamise kaudu saab nad olematuks muuta. Keegi ei tohi olla parem.

Kadedust tuleb lihtsalt ignoreerida. Lapsena õpetati mind, et hoiduksin hulkuva koeraga silmsidet loomast, muidu võivat ta rünnata. Arvan, et kadedusega on sama lugu. Las ta haugub seal põõsas! Temast tuleb julgelt mööduda, ei ta siis külge karga! Kardab. Võibolla on pisut piinlik ka. Halvasoovlikkus ei ole ju ometi mingi auasi. Ka siis, kui ta juba säärde on karanud, ei maksa rapsida. Kadeduse hambad pole enamasti eriti teravad. Kui rahulikult edasi liikuda, ei tohiks verele kiskuda. 

Õnneks ei ilmuta kadedus end liiga sageli. Tema varju võib puude ja põõsaste vahel küll aimata, aga välja julgeb ta üsna harva ronida. Kadedus talub vaid osalist avalikkust. Seal, kus kindel toetusgrupp kajana kaasa lõriseb. Üksi pole kadedus mingi tegija. Tal pole selleks piisavalt ressurssigi. Teistega võrdlemine võtab kogu jõu. 

Õnneks närivad targemad kohe läbi, kui kadedus taas põõsas lõugu lõgistab. Nad ei pane seda õieti tähelegi. Ainult mina tunnen end veidike häirituna. Pean end veel veidike treenima. 

Jõulukingiks raamat!

 Minu raamatu müük on läinud toredasti! Osadest poodidest on see juba ammu otsas. Minugi käes on raamatuid veel üsna napilt. 

See raamat oleks minu arvates hea ja südamlik jõulukink. Siitkaudu saab seda kuni jõuludeni - või kuni neid jätkub - väga hea hinnaga! 

Kirjuta oma soovist okmaris@gmail.com ja panen Sulle raamatu posti!

Mai-Liis Napa foto

Veel sügist

 Elusama elu poole, maisest taevalikku

Tuhatkeelsed tuuled hoogu tiibadele andmas

Mahehäälselt veeretamas viisi anderikkus

Arm see hinge küllusele tekki peale kandmas

Sinu silmad kõnelemas, minu huuled kuulmas

Esmaskordne sügis, mis ei meenutagi ängi

Kirjut kleiti keerutades tantsitab meid tuul. Kas

rõõmust rõkkavale peole või ehk armsalt sängi? 

Igatahes külm ei ole enam külma moega

Küllust külvab südamesse taevast piiluv kuld

Pilvedesse sirutume teineteise toega

Loojangusse sütitame armastuse tuld

See november

 November on oma vibe’ilt kui hell, haigetsaanud hing. 

Sel aastal tundub ta mulle küll tuttav, aga ometi nii lõpmata kauge. Sel aastal ei tunne ma koos temaga valu ega ängi. Mul on sel aastal võime ta rõõmsamaks mõelda. Kohe päris õnnelikuks! 

Tean küll, mida mineviku-november mulle oma koltunud kõrte ja vihmaspisaraist vetruvate pilvepallidega meenutada soovib. Mõistan suurte puude raagus oksi, mis hirmutavalt - või hoopiski hirmunult - hämarduvasse tühjusse osutavad ning metsaraja pruunikas-kollakane krõbisevat lehevaipa, mis tundub suubuvat hilissügiseste pisarate jõkke. Aga see ei puutu enam kuigivõrd minusse. 

Niipalju siiski puutub, et tean temas peituvat ürgset loometungi ning verevermeis hingesügavust, kui ta kurbuse kohal kummuli oma traagikat sõnasse või muusikasse mässib, juuksesalkudes takerdumas viimased vihmast vettinud pihlakobarad. Selles laulus on haprust ja igatsust, mis puudutab ja paneb kuulama. Kel vaja, sel aitab samastuda. 

Praegune positsioon meeldib mulle siiski kordades rohkem. Olen heameelega rõõmust pakatav publik, kes maailma kunstipärase valupunkti ära tabab, selle eri avaldumisvormide peale käed punaseks plaksutab - või oli täna õues lihtsalt erakordselt külm? - ning õhtul kogetut punase veini klaasi taga koos tähtsa inimesega mõnuga mekutab. 

Nii saab pimedus olla ühtlasi valgus, kurbus olla ühtlasi rõõm ja üle kõige kroonida elukogemus, teadmised, aktsepteerimine. Olemise õnnerikas kergus. Armastuse soojendav foon. 

Novembrikuu lohutamatutest looduspiltidest hoolimata.

Hing

 Ta istus mõtlikult laes.

Meie lebotasime all diivanil ja kuulasime podcastist luulet. Aknalaual väreles küünal. Oli hingedepäeva õhtu. 

Korraga alustas ta laskumist. See toimus üsna kiiresti. Ta lähenes meile sirgjooneliselt ja jäi meie silmadest paarikümne sentimeetri kaugusele rippuma. 

Vaatasime teda vaikides.

Ta alustas tantsu. Kõigepealt vibutas kahe esijalaga. Siis siputas kahe tagumisega. Seejärel tõmbas kõik kaheksa koiba kokku ja temast tekkis lill. Sirutas koivad laiali- ja muutus päikeseks. 

Ja siis sõitis ta tagasi lakke.

Luule jätkus. Toas oli hämar. Küünal võbeles veidi, aga valgus ruumis oli rahustav. Lebasime teineteise kõrval. 

Ta istus mõtlikult laes. 

Siis tuli ta uuesti. Liugles otse meie silmade kohale. Kiikus veidi edasi-tagasi. Lehvitas meile. Tegi uuesti lille ja päikest. Tantsis. Vaatles meid.

Ja sõitis taas tagasi lakke.

Vaatasime teineteisele otsa. Vaatasime talle järele. Ta istus mõtlikult laes. Õhus hõljus õdusust. Küünal kumas. 

Ja siis tuli ta kolmandat korda. Libistas end otse me silmade kohale. Tantsis taas oma graatsilist tantsu. Suhtles meiega. Viipas meile.

Lõpuks laskus tasakesi mu pleedile. Seisatas. Mõtles veidi. Ja kõndis rahulikult kusagile ära. Tema etteaste oli lõppenud. 

Selline kohtumine ühe hingega. 

Saade

Anu Saagim küsis mu abikaasalt oma saates "Puuduta mind", mis eile veebis avanes, et kuidas ikkagi olla kindel, et meie kaks kokku jääme - alguses on ju kõik suhted ilusad. See on igati õigustatud küsimus ja mu mees vastas sellele targalt ja armsalt. Sooviksin aga lisada mõned omapoolsed mõtted. 

Garantiikirja ei anta kaasa ühelegi suhtele. Küll aga annab aeg ja elukogemus oskuse tajuda teatud tendentse ja oma otsustes nende järgi talitada. Noorena kipume armuma rohkem ülepeakaela ja meil ei pruugi olla oskust märgata, kas üks või teine inimene meile ka päriselt sobib. 

Põhjus, miks mina arvan, et me jäämegi kokku, peitub tegelikult juba väga ammuses ajas. Küllap olete juba lugenud sellest mõttevälgatusest, mis läbi mu pea käis, kui Jaan Jaani kirikusse tööle tuli ja end töötegijaile tutvustas - see mees sobiks mulle. Tema mõtteviis oli nii arusaadav ja turvaline. Aga ega sellest ei piisa veel armumiseks! 

Meie koostöö ajal oli sageli hetki, mil miski tema kõnes või jutus või palves niiväga puudutas, et hakkasin intuitiivselt sellele muusikalist vastust otsima. Tihtilugu läks see minu arvates ka korda. Sinnapaika oleks see võinud jäädagi, kui tema ei oleks mind vastu tajunud. Eks ole ju nii, et kui ka ise oma töö- või loomepanuse heaks hindad, siis juhul, kui keegi seda ei märka ega hinda, loobud käega lüües "pärlite loopimisest sigade ette", nagu  üks mu kolleeg tabavalt ütles ja hakkad tegutsema "ülejala".

Temaga nii ei saanud. Ega tahtnudki. Sest ta märkas. Teate, kui hea tunne on, kui peale mängu, mis on esinemisolukord, interpreedile püha aeg, öeldakse, et wow, seda sa tegid küll imeliselt! Ja kui vahel öeldakse seda lausa kantslist, teiste ees. Või kui peale esinemist tullakse rahvahulga ees kätt suruma - kuigi talituse formaat seda ei nõua. Need on väikesed asjad, aga omavad tohutut väärtust, sest nad tõstavad inimese enesehinnangut ja tõstetud inimene tahab oma tööd veelgi paremini teha. Tõstetuna pääsevad meie anded tõeliselt valla. 

Nii et tööalane suhe selle mehega oli sobiv. Me tajusime teineteist imehästi. Meie vahel oli nähtamatu dialoogi vormis sünergia, mis tekitas tohutult ägeda tunde. 

Teine asi, mis mulle tema juures korda läks, on inimlikkus. Küllap aimate isegi, et kirikutöö ei tee miljonäriks. Kaugel sellest! Mina pidin ja pean normaalse keskmise töötasu väljateenimiseks töötama mitmes koguduses. Toona ei olnud mul omandatud ka veel teist eriala. Pühapäeviti jooksen tegelikult siiani ühest kirikust teise, ühelt teenistuselt teisele. Jube lihtne olnuks mind võtta pelgalt alluva, naisinimese ja nõrgemana ning oma tähtsust vastu rinda tagudes nõudma, et teeksin valiku, kas Jaani või see teine kirik. Tal oli nimelt kohutavalt palju ametitalitusi ja tihtilugu olnuks mugav panna näiteks lapseristimise aeg teenistuse otsa. Aga ta ei teinud seda, kuna arvestas minuga!

Ükskord venis Jaani kiriku jumalateenistus taaskord liiga pikaks ja Jaan ütles altarist läbi mikrofoni, et organist võib nüüd ära minna. Ta oli viiesaja inimese kõrvalt minu vajadust märganud! Mäletan, et see tõi mulle lausa pisarad silma. Ja sel ajal ei vaadanud me teineteist veel sugugi "sellise" pilguga. Aga teadsin, et mees, kes märkab teist inimest töösuhtes, teeb seda tõenäolisemalt ka perekonnas.

Kolmandaks, Jaan on eluline. Ta on lihast ja luust inimene, kes ei pea end oma ameti tõttu Jumala asemikuks maa peal. (Need "asemikud" on tõtt-öeldes üsna tüütud.) Ma ei julgenud tükk aega tema poole pöörduda, et rääkida oma kavatsusest lahutada. Kui ma seda viimaks tegin ja sain vastuseks siira mõistmise ja toetuse, oli see nii tohutu kergendus, et ma ei oska seda sõnadesse pannagi. 

Olin nimelt sõnumiga, et lahutus on üks suurimaid pattusid üldse, korralikult ära töödeldud. Täna saan väita, et just lahutus aitas mul normaliseerida kehvad suhted oma eks-abikaasaga ja taastada korralik vanemlik suhe. Paarisuhe ei ole tingimata vajalik, aga vanemlik suhe, kui on lapsed, on lausa hädavajalik! Lapsed peavad nägema toimivaid vanemaid, kas siis koos või eraldi. Oleksin kohe pidanud ütlema kõikidele, kes soovitasid purunenut väevõimuga ja vaid nendele teadaoleva piinava Jumala nimel koos hoida, et minge te õige metsa! Nii et jah, elulisus, inimlik soojus... Aga ka siis ei vaadanud me teineteist "sellise" pilguga.

Pikapeale sai Jaanist minu jaoks ikkagi eriline inimene. Ma ei tea kedagi "võõrastest meestest", kes oleks näiteks hinnanud seda, et sünnitasin kolmikud. Jaani silmis olin ma aga selle teoga kangelane ja ta nimetas mind lausa koguduse aasta tegijaks. Et ühel mehel on silma ja südant säärast asja märgata, on väga märkimisväärne.

Alateadlikult unistasin, et mul oleks just selline mees nagu Jaan. Lugesin tema kirjutisi, kuulasin jutlusi ja mõistsin, et see on mees, kes julgeb elada, mees, kes mõistab mind, kes tuleb mu pööraste ideedega kaasa, kellega on põnev rääkida, kes on kõigis oma tegudes kirglik. Ka armastuses. Ja kes kingib samas turvatunde. Aga see kõik oli pelgalt mõtte ja tajumise tasandil, päriselt otsisin ikkagi kedagi teist. Tema osas oli "rong" juba läinud. 

Siiski läks teisiti. Mõistsime päev-päevalt üha enam, kui sarnased me oleme. Nii hingesugulaste kui armastajatena. Nii mõtlejate kui kirjutajatena. Hakkasime teineteist tohutult vajama, et teineteisele puuduolevat jagada. Meil oli valus, aga kleepusime nagu magnetid kokku. Viimaks tuli teha otsus. Sinna polnud midagi parata. 

Ka meie sõbrad saavad praeguseks ideaalselt aru, miks just meie kaks. Nad on seda ka öelnud. Me oleme oma loome-elult sarnased. Meil on, mida teineteise ja maailmaga jagada.

Aga kõige kaalukam põhjus, miks arvan, et me jääme kokku, on kannatused. See, millest me üheskoos läbi oleme tulnud, panustades oma vaimse ja füüsilise tervisega. Peale nii jõhkraid katsumusi ei minda lahku. See oleks lausa eriskummaline. 

Me oleme tõesti väga lähedased. Avaldame teineteisele lugematutel kordadel päevas armastust ja imetlust. Isegi öösel, kui vetsus käime, musitame ja paitame teineteist uuesti uinudes, ise naerdes, et nii teeme. Jaan on täitnud kõik mu ootused tuhandekordselt. Ta on mu rahusadam.

Ma pole mitte kunagi olnud nii õnnelik, kui praegu.