Kirjutan harva, sest…

Miks ma nii harva kirjutan? Tegelikult ei kirjuta harva. Kirjutan lausa iga päev, mõnel päeval kohe pikalt. Aga seda kirjutist ei saa ma veel siin jagada, sest sellest sünnib mu uus lapsuke, uus raamat. See on ilus töö, mis kannab mind uuesti läbi ühest erilisest eluetapist. Varsti jagan lähemalt! 

Aga tegelikult soovin varsti ka siia kirjutada. Tahan kirjutada armastusest. Taipasin hiljuti, et ma ei ole siiani päriselt toibunud sellest, millest me Jaaniga oleme pidanud läbi tulema ja kui jõletult ja halastamatult on meiega käitutud - selle eest, et julgesime olla teistsugused, julgesime elada. Et valisime armastuse. 

Enamik inimesi on muidugi head. Ka kirikus on häid hulga rohkem. Paljusid ma aga enam lihtsalt ei usalda. Pigem olla ettevaatlik. Näiteks neid, kes esinesid mu suurte sõpradena, kui mul oli kõik hästi, aga kes mu koheselt hülgasid, kui jamaks läks, muide, kõik “kirikuinimesed”. Mõni andis sõnadega hagu juurdegi, nagu olen kuulnud. Ja mõni teine on hakanud käituma nii, nagu mind ei oleks olemaski. Ma ei saa öelda, et säärased reeturid ei oleks teinud haiget. Jah, seisnuks nad kaugemal, oleks mul ükskõik. Aga nad käisid ju mu koduski!

Aga see pole veel kõik. See, et avalikus ruumis räuskavaid “kristlasi” kõrgemalt poolt ei peatatud, teeb samuti kohutavalt kurva tunde. Omasid ei hoita. Meie’t pole olemas. 

Vahel tahaksin kõige agaramatele obaduste jagajaile lihtsalt karjuda, et teie, kes te me elu ära laastasite - selle eest, et meie kaks valisime koosolemise, kuigi ei tohtinud seda teie arvates teha - teie olete samuti kõigest inimesed, kuigi kujutate endast eiteamida. Ehk arvate siiani, et kõnelesite oma kurjuse ja hävitamisega Jumala nimel? Jätke meelde, te olete inimesed, täpselt nagu meie! Ükskõik milliste auastmetega te end üle ei külva või kui vagana te end ka ei esitleks. Te olete inimesed, kes on arvanud enesel olevat õiguse kaasinimeste elusid purustada. 

Kust teie teate, kui palju me oleme isekeskis kannatanud? Kust teie teate meie alandlikkuse määra? Kust teie teate, milliste raskuste ja dilemmadega seisime silmitsi enne ja pärast elutähtsate otsuste langetamist? Kust te, kalgid, teate, kui palju oleme andestust palunud päris Jumalalt, halastavalt Isalt, et me teisiti ei suutnud, ei osanud? Päris Jumal on andestav. Inimene võib aga olla lõpmata julm. 

Muide, varem ma tundsin nende osas, kes oma kolme-, nelja- või viiekümnendat abieluaastat avalikkusega jagasid, mõningast kadedusetorget. Nüüd on mul aga üksõik. Ma ei keskendu enam üldse võõrastele eludele, mille nüansse ma ei tea. Julgen seista iseenese eest ja valju häälega öelda, et minu elus on imeline armastus. Ja armastust on mu elus eelnevaltki olnud. Nagu ka Jaani elus. Lühemalt kestvad armastuslood ei ole mitte kuidagi väärtusetumad, armastus, mis ei kesta kogu elu vältel ühe ja sama inimese vastu, ei ole mitte mingil määral lahjem ega ebaõigem. Tähtis on kvaliteet. 

Jah, tahan kirjutada armastusest. Ja sellest, kuidas me oma äralaastatud elud jälle kokku korjasime. Ja sellest, kuidas Jumal meid hoidis - kui osad “padukristlikud” inimesed võtsid voli meid hävitada.

Varsti. 

Eesti pidupäeval

 Ma ei annaks mitte päevagi Eestimaa suvest, et olla kusagil võõrsil. Juba sellest ajast alates, kus puudel pungad puhkemas ning õrnrohelised rohututikesed mullusuiste kollaste mätaste vahelt ninad välja pistnud, ei taha ma reisimisele mõeldagi. Õigemini, reisida võib. Aga ainult armsas Eestis. 

Külma aja võiksin seevastu vabalt veeta mujal. Soojem kliima meelitaks mind vägagi libedalt enese rüppe - näiteks novembrist aprillini - kui mu pere ometi samal arvamusel oleks! Kui enamusele inimestest meeldib lumerohke talv - nende jutu järgi on siis valgem ja helgem, siis mina võiksin seda valget tardumust väga vabalt pelgalt piltidelt vaadata, kui sedagi. Mulle sobiks pidevad plusskraadid, soovitavalt üle viie, alates kümnest oleks meie kliimas täiesti suurepärane. Aga teame ju kõik, et nii ei ole. Talv võib olla kohutavalt pikk ja hullult külm. 

Ometi armastan Eestimaad. Suvist, kevadist, sügisest. Talvistki kui oma kodu. Enim meeldib mulle kivine rannik, meri, kadakased aasad, avarus ja liikuv õhk.  Aga sama hästi võin armuda mõnda kaunisse väikelinna, tillukesse kirikusse, müstilisse vaatesse, imeliselt lõhnavasse metsasihti, oma sängis rahulikult voolavatesse jõgedesse, vastupeegeldavatesse järvesilmadesse. Võin lõputult imetleda pilvede värve, kodumetsa turvalisi radu, hilisõhtust hiiglaslikku täiskuud, merre vajunud päikese kuma, sädelevaid kastepiisku hommikusel ämblikuvõrgul, pääsukeste lennuharjutusi päevases leitsakus. Isegi liginevaid äkesepilvi ja tõusvat tuult pean armsaks. 

Ja inimesi. Tähendusrikkaid kohtumisi. Suhete võrgustikke. Eestimaa väiksuse tõttu võib kogeda väga palju toredaid äratundmisi, teadmisi, aimamisi. Üheshingamist. Poolehoidu. Armastust. 

Läheks Eestimaal ometi hästi…

Söögitegemisest ja muust

 Viibisime Jaaniga nädala keskel ühel toredal üritusel ühes Eestimaa keskel asuvas väikelinnas. See päädis suurema seltskonna ühise lõunasöögiga. Mina sain taas uusi tutvusi, kõik inimesed olid lahked ja heatujulised. 

Aga mitte selles ei tahtnud ma kirjutada. Minu mõtteisse jäi hoopis üks teema, mida tänapäeva noorte maailmas hoopis teistsugusena tajutakse, kui nn vanema põlvkonna seas. Nimelt soorollide teema. Kusjuures ma pole kunagi väga valjult julgenud mõelda, et seisan siinkohal noorema põlvkonna poolel.

Üks eakam härrasmees meie lauast hakkas nimelt korraga väga oma prouat kiitma. See oli väga-väga ilus. Inimesed on kaua abielus olnud, aga ikka armastavad teineteist ja soovivad seda teistegagi jagada - kui südantsoojendav! Aga siis ütles härra sellise lause: ”Eks ma ta ikka söögitegemise pärast kunagi võtsin, sest nii hästi kui tema, ei tee süüa ükski kokk! Ma ise ei tea köögiasjadest mitte midagi.” Laudkond noogutas. Mina mitte. Hingasin sügavalt sisse ja välja. 

Kui me Jaaniga “kokku saime”, siis meie esimesel kooselu nädalal, mis ei möödunud üldsegi Eestis, tegi süüa eranditult Jaan. Olin seni arvanud, et kirikuõpetaja Tammsalu ei oska isegi muna praadida. Ta tundus nimelt olevat reaalsest maailmast üsna hoitud. Pealegi tundub selles valdkonnas kehtivat pigem reegel, et naine peab tegema pirukat ja pesema kohvitasse. Minu sees oli sel teemal palju sisemisi vastuolusid. Meie esimene nädal üheskoos kõneles aga hoopis muud. Olin toona Jaani söögitegemise oskusest lausa vaimustuses. Toidud olid lihtsad, kuid maitsvad. Ta üllatas mind.  

Millegipärast olin arvamusel, et just söögitegemisest saab meie paarisuhte “nõrgim lüli”. Nimelt, kuigi ka mina teen süüa hästi ja mis põhiline, kiiresti ning võin seda teha järjepanu nagu mingi kombain, sest pere on suur, siis peetagu meeles - see ei ole tihtilugu sugugi mu esimene valik. Samas, eks mullegi meeldib, kui Jaan kiidab ja lapsed ütlevad, et emme toit on maailma parim. Ja rõõmu teha mulle ju meeldib. Aga kui Jaan väidaks, et ta võttis mu naiseks pelgalt söögitegemise oskuse pärast, oleksin ikka väga pettumud. 

Hoolimata meie esimese nädala üllatusesinemisest ei jäänud Jaan meie pere söögitegijaks. Mkmm. See olen endiselt mina. Nimelt õige pea, kui meil toidu-teema jutuks tuli, tunnistas ka tema üles, et tegelikult talle see absoluutselt ei meeldi. Samas tabasin ära, et see ei tähenda sugugi, et see mees köögis ei suudaks viibida ja et tal asjad käest kukuks - ei! Selgus, et talle meeldivad köögis risti vastupidised toimetused kui mulle ning seega sai paika pandud, et võin vabalt võtta söögitegemise protsessi enda kanda, ilma igasuguse pingeta. Tema teeb lihtsalt neid teisi asju. Tihti toimetamegi kahekesi. Või kasutame muid toiduhankimise variante. Igatahes võib öelda, et sööme tervislikult ja hästi.

Naised ei pea olema kudujad ja küpstajad, kui nad on hingelt hoopis maalrid või restauraatorid. Uute põlvkondade jaoks on selline suhtumine elementaarne. Isad hoiavad lapsi emadega võrdselt, karjääri võivad teha mõlemad - kui nad seda soovivad ja teistmoodi ei otsusta. Naise rollile on hoopis vähem eeldusi. 

Muide, meie peres on enamus asju siiski soorollide-põhised, aga mitte meie vanuse pärast, vaid seepärast, et meile sobib nii. Jaani jaoks polnud mingi probleem, kui soovisin Muhus mõnel päeval tõrvaõlitada ja saagida ning lõunasöögi termopotiga mujalt lauale tõin. Ilmselgelt armastab ta mind hoopis muude asjade pärast. Jumal tänatud!

See paar, kellest eelnevalt kõnelesin, oli ikkagi imearmas. Nad on lihtsalt teistsugused, oma ajastu lapsed. Maailm muutub koos ajaga. Mõned võtavad uued arengud koheselt omaks, osad aga ei soovi muutusi oma elupäevade lõpuni. Usun, et valesid variante polegi. Peaasi, et kõik osapooled oleksid rahul ja õnnelikud. 

Ahjaa, üks asi veel. Minu vanaisa tuli alati söögilauda hõikamise peale, kui laud oli kaetud. Vahel pöördus ta aga sõnatult oma tuppa tagasi. Kui vanaema küsis, mis siis nüüd, vastas ta: “Ma ei saa sea kombel sööma hakata. Võid pole laual!” Ja vanaema tõigi või lauale. Heh…

Üle pika aja

 August on sel aastal kuidagi noor. Eelnevail aastail olen tajunud suve vananemist ühes ta kärbuv-kollakate juuksetuttide ja lopsakate roheleheliste kehavormidega ning üha varasematel õhtutundidel pealetikkuva ööunega märksa varem, juba kuu algul. Aga kuna aeg soosib nooruslikkust ja head vormi, küllap siis püüab me suvigi oma “parim enne” möödumist iga hinna eest varjata. Või mine tea, ehk ongi sel aastal kauem noor…

Kuna on soe, on ka mugav ja mõnus. See ei ole parim loomeaeg, kuna mõtted hüplevad pidevalt kusagil mujal, üha uutel ärategemist nõudvatel radadel, küll õues, küll sees. Süda nõuab küll oma pärisosa, vaba eneseväljendust, aga tunnike hüplemist siin ja teine seal vormivad enne, kui sõnagi oma tahet vahele saan pista, tähtsate tegude saiapätsiks tänase, homse ning ülehomsegi päeva. Õhk on tulvil pidulikku sõtkumist, kuid meeled suurtest ideedest puha puutumata.

Olin täna päris mossis. Näen ju, et mõned teised jõuavad, aga mina mitte. Mõtlen siinkohal eelkõige neile andekaile, kes oma kaunite kunstide, kas siis sõnaseadmise, pintslitõmmete või helide maailma ilu ja võluga mu hinge võbelema panevad. Nende hetkede järgselt ei suuda ma muud, kui oma mõtteis ja meeltes pool-laulva, pool-nutva “tahan ka”-igatsuse kuuldavale lasta. Mis on muidugi loomingust kaugel.

Hall pilvkate ja niiske soe õhk soosisid mu halavat meelelaadi. Aga mu abikaasa mitte. Teate, kui hea, kui üks pool suudab sedaaegu, kui teine oma emotsioone pinnale puistab, asjalikuks jääda. Kui ta sealjuures veel hüva nõu oskab anda, on tegu täieliku lotovõiduga. 

Mu mees ütles, et kui tahan tegeleda loominguga, pean selle jaoks võtma eraldi tööaja, mille lülitan oma päevaplaani samamoodi nagu teraapiad või orelimängud. Muide, ta oskas mulle öelda isegi ajad mu päevaplaanis, kuhu hõlpsasti kogu loomemajanduse paigutada saaksin, ilma et keegi mind segama hakkaks. See kõlas nii lihtsana, olles seejuures täiesti geniaalne! Miks ma ise selle peale ei tulnud?

Maalisin hiljuti Muhu köögi laetaladele lillemustreid. See tegevus rõõmustas mind väga. Ometi meenus mulle just sel päeval pidevalt lause: “mingi Puškin sa muidugi pole…” Pikapeale muutus see lausa häirivaks. Arvasin, et olen selle lausega juba ammu rahu teinud ja ütlejale sama rabeda ja ebaviisaka pallipõrgatusena tagasi saatnud - aga kanäe, sellises kentsakas kohas, päris lae all, suutis ta mu tegutsemist ühtäkki siiski takistada. 

Kõige suuremaks komistukiviks osutus sel päeval karikakra maalimine. Esialgu nägi mu maaling välja nagu saialill, edasiste pintslitõmmete abil muundus mingiks iseäralikuks väekaks õistaimeks, mis mind vägisi lae alt alla diivanile häbenema suruda üritas. Olin päris hädas. Siis aga otsustasin, et meie lae all olgu eluõigus igasugustel lilledel. Ühtlasi otsustasin, et ma ei taha olla ei Puškin ega Šiškin. See lause ei kuulu minu maailma! Tahan olla mina ise, tundes rõõmu sellest, mis mind kõnetab, tunnistades ühtlasi ka oma haavatavust. Ollagi tundlik naine! Seepeale tuli karakakar enam-vähem tõetruult välja. 

Nüüd siis kavatsen tegeleda loominguga iga tööpäeva hommikul umbes üheksast kuni poole üheteistkümneni. Sel ajal ei vaata ma sotsiaalmeediat ega võta vastu telefonikõnesid. Ühtlasi hoian inimeste poole, kes mind inspireerivad ja innustavad. Me kõik vajame teineteise toetust ja tunnustust. 

Õhus ei ole veel sügise märke. Isegi vihm nutab täiesti sooje pisaraid. Õigupoolest tunduvad need tilgad hoopis õnnepisarad, läbi naeru, läbi rõõmu, läbi heldimuse. Olla tohtimise tee võib olla küll käänuline, kuna on juba lapseeas selliseks astutud, aga peaasi, et me ei laseks sellel rohtu kasvada. Mina enam ei lase. 

Vihmajutt

Helis tahtis täna poistega Kloogaranda sõita. Sõitiski. Esimene pilt, mille ta mulle saatis, oli jõnglastest, kes päikesepaistes, napid riided seljas, rõõmsalt jaama poole rühkisid. Ka teine, rongisõidu oma, kandis sama vaibi, lisaks ootusärevus, et millal me juba kohale jõuame! Kolmanda saadetud pildiga tuli aga pööre- uudishimulikud koonukesed vaatasid küll ainiti akna poole, sealne taust oli aga totaalselt muutunud. Ütleme, et keskmisest tumedamaks, et mitte hirmutada sõnaga “mustjas”. Ja neljas pilt polnudki enam foto, vaid screenshot, mis teatas lakooniliselt, et Kloogarannas on tulekul äikesetorm. 

Nii nemad sama rongiga tagasi sõitsivadki. Õigesti tegid! Järgmine rong tulnuks nimelt kodu poole kolme ja poole tunni pärast.

Minul nii hàsti ei läinud. Olin siis umbes kuus kuni kaheksa. Mu vanematel polnud veel autot. Kui suvitasime Kadrinas, tuli rannaisu korral istuda bussi ja sõita kas Viitnale või vahel ka läbi Rakvere Võsule. Bussigraafik pidas supelsaksu kenasti silmas- hommikul viis sihtpunkti, õhtul tõi tagasi, mis tundus normaalset suvepäeva arvestades igati inimsõbralik, lausa superarmas. Paraku ei ole aga minu mällu talletunud ainsatki säärast kaunist rannapäeva, kuigi neid pidi olema meie toonast päevitamis- ja ujumislembust silmas pidades valdav enamus. Ei ainsatki mälupilti! Küll aga meenub see…

Meid, kes me end hommikul Viitnale sättisime, oli, kui mu mälu mind ei peta, seitse. Mina ema-isaga, ema sõbranna oma mehega ning äkki ka mu onu ja onunaine. Aga võibolla viimaseid siiski polnud…

Ma ei tea, milline oli ilm meie kodust lahkudes, Viitnale jõudes ei olnud aga enam kahetimõistmist- sadas. Ladinal. Tol ajal oli Viitna järve liivaranna poolses osas ehk pikliku veekogu ühes otsas mingi paviljon. See oli üsna päevinäinud ning ta otstarve polnud mulle teada. Küll oli aga ehitisel katus ja sestap hakkasimegi just seal saju lõppu ootama. 

Lapse jaoks on taoline ootus üks jubedamaid asju üldse. Eriti, kui ühtki teist last pole läheduses. On ainult neli kuni kuus lobisevat täiskasvanut. Istuda pole kuhugi. Vihm kogub muudkui tuure. Ja buss läheb alles viie ajal. 

Mingil hetkel lippas üks onu- ema sõbranna mees, mingiks ajaks metsa. Pärast selgus, et ta käis hoopis Viitna poes. Küllap taheti seda fakti minu eest varjata, kuigi säärasel päeval olnuks pood lapse jaoks tõeliselt head vaheldust pakkuv variant. Millegipärast pidin mina aga truult paviljonis passima. 

Ta tõi hunniku šampust. Mäletan, kuidas libedad pudelid kilekotis kõlisesid. Ja muidugi läks neil õige pea lõbusaks, minul aga järjest nutusemaks. Õhtu ei tahtnud ega tahtnud saabuda. Võisin vabalt ka veidi jonnida. 

Umbes pärastlõuna saabudes muutus olukord siiski väheke põnevamaks. Too sõbranna mees tarbis nimelt liiga palju. Ta tarbis tegelikult alati liiga palju ja kõik teadsid seda, aga nõuka ajal “jõid ju kõik”. Ja siis otsekui üllatusid. Mäletan ahastavaid hõikeid, et “sina S enam ei joo” ja seda, kuidas too meheke ikkagi jõi. Loomulikult jõi! Mäletan, kuidas ta ringi kaaberdas, arusaamatut pläma ajas ja lõpuks vist ka ära vajus. Kas ta lõpuks ka paviljoni põrandal lebas või oli see mingi muu kord mingis muus kohas, seda ma küll täpselt ei tea. Naiste kiljumist oli aga üksjagu. Keegi avaldas ka kahetsust, et kitarri kaasas pole… 

Ka see päev sai lõpuks otsa. Kuidagi tarisid nad tolle väsinud venna bussi peale. Mina sain ka muuseas koju. Ei tea, kas keegi teine peale minu seda lugu üldse mäletabki…

Viiendal pildil, mille Helis mulle saatis, istusid kaks väänkaela läbimärgadena porilombis. Oma kodu lähedal. Minu meelest nii lahe! Soe dušš käeulatuses, seniks aga elagu looming ja vabadus! 

Pavilioni-päevi ei soovi ma küll ühelegi lapsele! Olid ikka ajad….

Sitikas

Huvitav, mismoodi oleks olla see imepisike putukas, kes parasjagu mu magamistoa laelaudadel jalutab? Mina siin all voodis peaksin talle tunduma kui hiiglane. Ja minu köha peaks sinna üles kostma kui avamaalahing. Aga vaevalt ta mind üldse märkab!

Huvitav veel, kas ta mingilgi määral hoomab, et tema jalutuskäik üle mu laelaudade käib pea alaspidi? Ja kas tal oleks pisutki teine tunne, kui ta võtaks sellesama asja ette samade laudade teisel pool, õigetpidi asendis? Muidugi ei ole ta poolt sõnagi kuulnud maa külgetõmbejõust - mis sa sest ikka tudeerid, kui see sinu kohta ei käi. Aga huvitav, kui avar ta silmaring üldse on? 

Laelauad, juhul kui ta oma pea-alaspidi-käigul peaks vaatama ainult otse ette ja juhul, kui meie silmad mingilgi määral funktsionaalselt sarnanevad ja muidugi ka juhul kui ta silmad meie mõistes loogilises kohas asetsevad, mitte kusagil külgedel nagu jänesel, ühesõnaga siis peaksid laelauad ka tema jaoks tunduma siledana ja tekitama võimsa tasandiku kogemuse. Vähemalt mina arvan nii. 

Vaheldust saab sel teekonnal kogeda vaid värvide mõningase muutumise kaudu - oksakohad on tumedamad. Tema tundub muidugi ühtlase tempoga kõikidest eripäradest üle jalutavat. Nojah, kui teekond on eesmärgistatud, ei tohikski üksluisus väga kurnata. Aga kas on?

 Laudade vahel, mis kaunilt külg külje kõrval laes lebavad, on muidugi praod, millest tuleb ka kuidagi üle saada. Aga mulle tundub, et need tema mõistes hiigelkraavid pole siiski midagi, millega ta oma sitikapead eriliselt vaevata võtab. Mingit Doonaud või Missisipit siit ei leia.

Aga ikkagi- kas ta mind näeb, kui seal sedaviisi astub? Või olen ma tema jaoks hoopis mingi kauge loodusnähtus, aeg-ajalt liigutav mägi ja paukuv äikesetorm, kellele ei pöörata mingit tähelepanu? Kas ta üldse nii kaugel asetsevaid kehasid kogeb? Võibolla pole tal kõrvugi? Lähen ma talle mingilgi määral korda? Kas ta teab, et mul ilmus luulekogu? Tuhkagi…

Aga muide, ka teatud inimestel tuleb minna lasta, kui oleme nende teekonda juba piisavalt jälginud, saamata vastu seda, mis inimsuhted märgiliseks teeb. Võibolla polegi nad halvemad ega paremad, lihtsalt nende vaateväli on teine. Silmad võivad asetseda külgedel või olla teistsuguse ülesehitusega. Mõned võivad olla ka kadedad või lubamatult ükskõiksed. Nad ei näe elu samal viisil, aga kipuvad aeg-ajalt siiski lähedale, võttes sellega vaid aega ja energiat. Kõtt!

Näh - ja kadund see sitikas ongi!

Pean vist kah üles tõusma…

Triost

Karl Johann tehases

 8. klass on edukalt ühel pool. 

See on uskumatu, kui tubli trio mul on! Ausalt, mul polnud sel aastal erinevatel põhjustel üldse ressurssi, et nende õppimisega kursis olla. Stuudiumisse sattusin üliharva. Ja loomulikult vastavad teismelised küsimusele, kuidas koolis läheb, üheselt: hästi. Mõelda vaid, oligi hästi! 

Kaks last lõpetasid klassi ainult viitega, kolmandal olid mõned neljad seas. Vinge tulemus! Ja mis kõige tähtsam - nad tunnevad end koolis hästi, neil on toredad sõbrad. Nad on rõõmsad noored, mu süda saab olla rahulik. 

Ka suvevaheaeg ei tule neil sel aastal tavapärane. Lisann konkureeris ühele stipendiumile, et õppida Saksamaal saksa keelt - ja saigi! 30.06 lendab ta kolmeks nädalaks Bremenisse. Esimest kotda üksi, ilma pereta. Minu tilluke tüdruk! 

Loviisa aga  konkureeris täiesti iseseisvalt suvisele töökohale, et omaenda raha teenida - ja saigi! Teda võib mõnel päeval nädalas näha askeldamas Kuressaare kuursaalis. Ühtlasi õpib ta meie Kuressaare korteris veidi iseseisvat elu. 

Karl Johann on aga praegu Soomes ja vaatab ühes autotehases, kuidas töö käib.  Tõsi, tegelikult on ta ühtlasi koos isaga külas, sest tegu on me sõprade tehasega. Varsti on ta kodus tagasi ja saab tulla Muhusse puhkama. 

Seda tänutunnet, et mul on nii vahvad ja asjalikud lapsed, ei oska sõnadesse pannagi! Loodan, et meil kõigil tuleb imeline, kosutav suvi!