Plaan c

 

Tee unistuste täitumise poole

Rääkisime täna Jaaniga unistustest. Ühtlasi rääkisime sellest, et kui inimesel on oma unistuste täideviimise tarvis plaan a ja plaan b, võib Jumal omalt poolt lisada ka plaani c. Tuleb olla paidlik, aga mitte ka “tolmurull”, keda koos tema plaanidega erinevates tõmbetuultes edasi-tagasi pillutatakse. 

Mõtlen siia juurde praegu seda, et minu elus ongi vist enamus unistusi täitunud plaan c kaudu. Olen endas kandnud sääraseid hullumeelseid unistusi, mille täitumiseks pole olnud mitte mingit plaani. Vahel vaid kirjapandud read. Mõnikord aga sedagi mitte. Ometi on need kuhjaga täitunud.

Kuid kas ei ole vahel ka nii, et süllesadanud “õnn” võib pöörduda hoopis millekski selliseks, mille kohta hiljem mõtled, et “milleks mulle seda vaja oli”? Minul küll on! Ega asjata öelda, et oma soovidega peab olema ettevaatlik. Lisaksin omalt poolt, et soovide esitamine peab olema hästi põhjalikult läbi mõeldud. Siis on kõik hästi. :)

Kui oleme aga siiski millegagi “ämbrisse astunud” või kui me soovid on küll täitunud, aga koos ettenägematute “lisadega”, tuleb küllap mängu seesama ülalmainitud paindlikkus - muuda olukorda, loobu, mine edasi. Minu nõrkuseks on mõnikord see, et ma ei ole liiga pikka aega suuteline saavutatut “käest ära” laskma. Vastupidi, olen seda väga püüdnud hoida või parandada, mõtlemata sellele, et ühest täitunud unistusest, mis ei olnud mulle võibolla kõige sobivam, võibki välja kasvada teine ja meie teekond tohib olla täis erinevaid loobumisi ja lahtilaskmisi - eks ikka selleks, et uute unistuste täitumiseks tekiks hingevalgust ja kasvuruumi. 

Mõni unistus on aga kohemaid õige. Kui see täitub, pakub ta rahuldust kogu eluajaks. Säärane unistus ei varja ega lämmata teisi, hilisemaid soove ja eesmärke. Elu on ju rännak ja meie saavutused, olgu siis isiklikus või töises plaanis, selle nähtavateks või tajutavateks verstapostideks. 

Vahel tuleb olla ka visa. Näiteks siis, kui süda midagi ikka väga kindlalt ütleb. Jumala juhtimise kõrval on südame häälel me elus väga oluline roll. Mõtlen, et äkki nad ongi üks ja seesama? Igatahes tundub südame häälel olevat Jumala hääletoon. Selline sugestiivne, samas kindel, järelejätmatu. 

Oh, kuidas püüdsin kord oma südame häälele “sokutada” teisi, lihtsamaid lahendusi! Kuidas proovisin unistuse täitumiseks kasutada “kõrvalteid”, esmapilgul küll täiesti legaalseid, aga nii ebakindlaid, et need viinuks mind otsemaid “sohu”. Püüdsin mõtelda Jumala juhtimiseks kohtumisi, mis ei puudutanud ei silma ega kõrva, südamest rääkimata. Õnnetundega polnud nende puhul mingit seost. Oodatav rahulolu asendus ridamisi pettumustega. Mis oligi ju ette määratud! Kõik märgid, mida maailm mulle vastu peegeldas, näisid hüüdvat, et jätaksin. Mina aga pressisin päris tükk aega tupikteedele või kihutasin otse võpsikusse. Kui ajamahukas see kõik oli! Ja kui mõttetu. 

Tegelikult ma ju teadsin, mida vajan. Küllap on mul südame hääle osas piisavalt erk kõrv. Võibolla piisake jultumustki. Ma ei lasknud oma õnne silmist. Tajusin küll selle võimatust, kuid ei loobunud. See mäng vääris küünlaid, aga päris lahendus tuli taaskord läbi plaani c. 

Kui me Jumala juhtimist tähele ei pane, kaotame mõttetult aega, õnne nivoo jääb aga endiselt miinukraadide ligi. Sinna kus tõuseb tuul ja kuhu kogunevad tolmurullikesed. Sihitusse ja ebakindlusesse.