Tüvi

Ühe suure männi krobeline tüvi sirgub otse akna all määramatusse kõrgusse. Mu piiratud vaateväljast puudub punkt, kus tüvi kohtab maad, samuti ei ole mul võimalust silmata esimese oksa sirgumiskohta kusagil kõrgel. Ainult see jäme, krobeline tüvi.
Tihti küünitan end tüvest mööda vaatama. Ta tundub varjavat akna taga mööduvat elu- autosid, jalgratastega lapsi, kärudega noori emasid. Mul puudub korralik vaade võpsikusse suunduvale tupiktänavale. Ka tänavavalgustus ei kiirga mu tuppa piisavalt eredalt- kõige lähem lamp jääb otse tüve taha.
Miks ma seda kõike kirjutan? Sest alles täna taipasin, et ma ei olegi seda tüve kunagi korralikult vaadelnud. Olen sellest alati kärsitult mööda kiiganud. Kui elujõuline see puu on! Seistes mu akna all stoilises rahus, ta lihtsalt on. Tüvi paistab altpoolt tumedam, hallikas, kõrgemalt muutub aga helepruuniks. Krobeline koor moodustab ilusaid, korrapäraseid mustreid. Ja teate, ta ei kõigu kunagi! Ka kõige rajuma tormi käes mitte.
See tüvi on nagu mõni inimene, kes seisab sulle väga lähedal, kuid keda sa ei pruugi eluaeg märgata. Vaatad tast kogu aeg mööda, otsides kedagi huvitavamat, kedagi ebatäiuslikumat. Võibolla ei märka isegi seda, et ta sind ühel eluhetkel välgutabamusest päästab...
Tunnen end nüüd kuidagi teisiti. Tüvi on uus, kindel vaatenurk.
Ehk ei kõigu ülejäänudki pidepunktid enam mu elus niivõrd palju!

Kaklused

Tihtilugu küsitakse, kas kolmikud omavahel kaklevad ka. Eks nad muidugi kaklevad! Päevad pole ju vennad. Kuid eks siin ole minulgi veidi oma osa.
Mõistan seda iseäranis hästi ajast, kui kolmikud endale koolikoha said ja me direktoriga vestlema sattusime. Nimelt kolib trio koolikene sügisest uuele pinnale.
"Mine tea", ütles direktor, "kas uus avar maja on ikka parem."
Algul ma ei mõistnud.
"Siin oleme me kõik külg külje kõrval," selgitas tema, "puudub isegi õpetajate tuba. Kõik- nii lapsed kui täiskasvanud- teevad kõike koos."
Nüüd taipasin küll. Sealsed õpetajad ei lähe vahetunni saabudes kontsade klõbinal õpetajate tuppa kohvitama. Nad teevad seda otse laste keskel. Kõik teavad kõikide nimesid. Joovad teed, vestlevad, mängivad. Vaikselt kõlab Arvo Pärdi muusika. Sellises kombinatsioonis pole ju kiusamisel ja vägivallal kohta, kõik ebakõlad saavad otsemaid lahendatud.
Ühest küljest on see tohutu õpetajatepoolne eneseohverdus. Kujutan ette, mis tunne võib olla,viibides päev päeva otsa algklassipõngerjate saginas ja lärmis. Tuleviku mõttes on see aga hindamatu panus.
 Aga pöördun nüüd tagasi meie koju. Ega meilgi ju teki ühtki tüli, kui olen lastega. Kui tegelen- või viibin vähemalt samas ruumis. Tülid saavad alguse pikast üksiolemisest. Igavusest. Oskamatusest väikesest asjast mitte välja teha. Millest iganes. Märksõna on omapead olek.
Mina ei ole nii võimekas. Vajan vahel väga ka oma ruumi. Üksiolekut. Et nad mängiksid! Siin on muidugi veel üks väike nüanss. Õpetajad saavad pealelõunast siiski koju. Mina aga vastutan oma kamba eest unetundideni.
Hiljuti kõnelesime teraapiakoolitusel perekonnast, kes saadeti vastuvõtule poja arvutisõltuvuse tõttu. Pere on jõukal järjel, näiliselt omavad kõike. Ainus viga on see, et omavahel ei suhelda. 500 ruutmeetrises majas on eraldumiseks küllalt pinda. Ilusad autod sõidavad kiiresti eri suundadesse. Kakskümmend minutit koolisõitu pole piisav, et saada kinnitust armastavatest vanematest. Nii tekkis lapsele märkamatult uus, virtuaalne perekond. Kogu tema lähedusevajadus otsis korvamist sealt. Algul päeval, siis aga juba ka öösel. Vanemad olid häiritud ja pahased, et klantspilt mõranes. Kurb.
Pigem kakelgu! See on elutervem. Lubab sisemised pinged pinnale. On märgiks ka mulle, et on taas aeg lastele läheneda. Teha üks suur puntra-kalli.
Teate, peale kaklust, kui kõik jälle rõõmsad, tundub õhk kuidagi klaarim- umbes nagu pärast vihma...

Neiud omavahel

Sõitsime Loviisaga linna. Üks õppeauto tuias me ees- mitte kuidagi ei õnnestunud mööduda! (Kui on kiire, ajab ikka närvi küll!) Mustamäel tekkis aga kaks sõidurida ja ühel hetkel seisime eelnevalt kirutud autoga valgusfoori taga kõrvuti. Küünitasime Loviisaga mõlemad vaatama, kes on roolis. "Mina küll aru ei saa, kas see on naine või mees," arutles Loviisa.
"Kindlalt mees," ei olnud minul kahtlust.
"Aga tal on nii pikkade ripsmetega silmad!" tundus mu enesekindlus Loviisale pisut ebausutav.
Nüüd vaatasin minagi. Ossa poiss! Tõepoolest, olid need vast silmad!
Õpipoiss tabas teda jälgivad pilgud. Vajutasin gaasi.
"See lihtsalt oligi üks erakordselt ilusate silmadega mees," kinnitasin veelkord.
"Nagu meie Joss!" nõustus Loviisa nüüd. Hakkasime mõlemad naerma. Päikesekiired piilusid esiaknast sisse ja kuulutasid peatselt saabuvat kevadet.
Korraga polnudki enam kiire. Pigem tahtnuks seda õppeautot lausa järele oodata... ;)

Napoleoni kook

Vanaema tehtud Napoleoni kook oli midagi nii erilist, et sellesarnast ei leidunud kogu maailmas. See "miski", mis tolle koogi jumalikustas, ei ole sõnadega kirjeldatav. See kas oli vanaema kook- või ei olnud. Ja "ei olnud" tähendas minu silmis tihtilugu täielikku hävingut. Või vähemalt osalist. Muidugi olen maitsnud ka üsna normaalseid Napoleone- mõni võiks kanda lausa hinnangut "täitsa hea". Siinkohal ei mõtle ma muidugi moosi või vale kreemiga küpsetisi. Ei, ikka päris Napoleoni! Aga need ei olnud ikkagi vanaema omad.

Kandsin seda maitset mälestustes... kuni Helis tegi oma esimese Napoleoni koogi.

Teate, algul kahtlesin päris südamest tema tegevuse otstarbekuses. Jah, Helis on kõva küpsetaja- aga et võtta menüüsse selline "pähkel"- seda pidasin pehmelt öeldes ogaruseks. Jätsin ta tookord üksi kööki pusserdama ning keerasin magama, ise ehk veidi pahaseltki mõtiskledes, miks ta ometi peab!

Tulemus vapustas aga hingepõhjani. Head inimesed, see on nüüd see nähtamatu niit, mis seob meid oma esiemadega põlvest põlve, millele me ei oska tihti nime leida, mis aga elab meie valikutes, liigutustes, mõtetes ja tegudes- tihti me enese teadmatagi. Kui sa hammustad vaiksel hommikul tassitäie tee kõrvale kooki, mis otsekui elustab kõik selle, mis kuulus tookord Kadrina pisikesse kööki- kõik need lõhnad ja hääled, kõik need puudutused ja tunded, selle elu ja saatuse, mis Jumal just sulle on kinkinud, võib hetkega muutuda kogu maailm. Suutäis suutäie järel tunned, kuidas meis kõigis lööb tegelikult üks ja sama süda ning kuidas aeg ei oma mingitki tähtsust. Me kõik oleme siin ja praegu.

Sellistel hetkedel tajud, kui imeline on elu siin maamuna külmas nurgakeses.
Ajalik- ja täiesti ajatu...

Klassikokkutulek

See, et meie põhikooliaegne klass kokkutuleku otsustas korraldada, on minu jaoks ime. Tegelikult ei olekski too üritus vähemalt sellisel kujul päris kindlasti teoks saanud, kui möödunud aasta lõpul poleks traagilisel moel elu jätnud üks meie toonane klassivend.
Niisiis, tulime reedel kokku. Meid oli üllatavalt palju- viis tüdrukut ja kümmekond poissi ning isegi klassijuhataja oli kohal. Tunne oli... hästi kummaline. Ma ei saaks öelda, et miski oleks taaselustunud. Toonased rollid, suhted, grupid- seda ei olnud enam. Kuidas saanukski- mõnega neist tänaseks välja kujunenud isiksustest kohtusime viimati pea kolmkümmend aastat tagasi!
Aga see kõik oli kuidagi sürr! Nagu mingi unenägu, mida oleme üheskoos näinud ja millest igaühele on jäänud mingid tunded, aistingud, pidepunktid... Millest õhtu jooksul ilmuvad tänasesse üksikud fragmendid- otsekui tuttava viisiga igivanast laulust, mille enamus sõnu on juba meelest läinud, kuid kui keegi mõnelt realt arglikult otsa lahti teeb, tahaks kohe kaasa ümiseda. Mingi magusvalus ühenduse tunne... mõnes mõttes tahaks nagu lahti rabeleda, hüüda "vaadake, olen nüüd täiesti teistsugune, mul on oma elu, omad valikud"... teisest küljest, kas olen ikka teine- või oli see ainuvõimalik rada, mida mööda pidin just nende inimestega käime, et tänasesse jõuda?
Huvitav, kuidas kõik kooslused, milles elu jooksul viibime, jäävad omamoodi tundmustena mälusoppi- ja kui oluliseks need aeg-ajalt osutuvad! Me ei saanud ju seltskonda valida- lihtsalt pidime koos eksisteerima. Ega tänapäevagi koolisüsteem paku teistsugust lahendust. On see hea või halb, mine võta kinni! Enne seda kokkusaamist oleksin muide üsna kindlalt "halba" pakkunud. Mul oli selles koolis nimelt üpris raske. Nüüd aga vaatasin oma kaaslasi hoopis teistmoodi pilguga. Mul oli hea ja uhke tunne, kui kuulsin, et kellelgi on läinud hästi. Tundsin kurbust silmnähtava ebaõnne üle. Kui palju me üldse saame eluteed valida- ja kui palju on juhus? Ka see, mis oli meie kokkusaamine ajendiks, võis olla nii üks kui teine...
Jõudsin koju kell 4 hommikul. Sellest on vist üsna lihtne järeldada, et oli tore ja südamlik õhtu.
Aga seda, kas kunagi kordame, näitab vast aeg...

Saabas

Karl Johanni elus on ainult väga tähtsad asjad. Vähetähtsatega ta ennast lihtsalt ei koorma! Tähtsaid asju koguneb Karl Johanni ellu nii riburadapidi, et rabele või hulluks! Aga täna sokutas end vahele ka üks äärmiselt ebaoluline asi- nimelt pidi Karl Johann ruttama eelkooli. Aga mitte eelkool ei olnud ebaoluline, vaid hoopis see, et enne tuli ka kiiresti riietuda. Riietumine on Karli elus äärmiselt tüütu ja täiesti ebaoluline protseduur! Seetõttu tegeleb Karl Johann riietumisega "üle jala". Täna lausa otseses mõttes. Vaatasin juba aknast, et kuidagi suur jalg sel poisikesel... aga täit tähelepanu pälvis too "ülejala" protsess juba eelkoolis, kus selgus, et üks jalg ongi tohutult suur, teine kusjuures harjumuspäraselt normaalmõõdus! Lähemal uurimisel tuli välja, et Karl Johanni hooletult jalga astutud Kuoma talvesaapad kannavad numbrit 37 parem, ja 32 vasak jalg. 37 number talvesaabas kuulub muidu igapäevaselt mulle.
Aga nagu ma ütlesin, on see äärmiselt ebaoluline. Mõtlen siin isekeskis, et milleks seda üldse oli vaja praegu kirjutada!?

Killukesi

Õde Ellu leiab sahtlist hunniku kudumisvardaid ja teeb kolmikutele ettepaneku kuduma õppida. Tüdrukud on rõõmuga nõus, Joss aga poriseb omaette: "Ma pole mingi vanaeit, kes koob..."
Kuidas on asjalood nüüd, paar päeva hiljem?
Tüdrukud on ammu loobunud.
Jossil on aga valmis kootud kümme ilusat tumesinist rida!

                                                      ***

Laulatuseks paluti klaveril esitada Michael Jacksoni lugu "I just can´t stop loving you". Vaatasin originaalesitust youtube´ist. Loviisa seisis mu kõrval. Juba loo avaakordide ajal läks ta suu kõveraks ja kulm kortsu. Veidi aja pärast sikutas ta mind varrukast ja ütles väriseval häälel: "See naine näeb lihtsalt kohutav välja! Ta näeb välja nagu... mees!"