 |
| Harju-Madisel Jaani oodates |
Õhus hõljub pühaduse hõngu
Taamal madal meri kõhutab
Varjud õhtupikaks rõhutab
Otse vette veerev päiksepall
Siin all soe
Kesk kadakate süle
Kus vaikus trallib linnuhäälses loos
Kus rist ja rõõm on muutumistes koos
Ja olnu läheb pikkamööda üle
Las siidisilmselt läbi õiteilu
Sind merreuppund päikselaik veel paitab
Sa loojang oma lootusesse silu
Et varjuks muutumise viivul vilul
Öö mahekeelselt unemaale aitaks
 |
| Tibi koduküla rannas |
Varahommikul
Olin otsekui kiiges
Ühel pool magasid sina
Oma sügav-nohisevat und
Teisel pool laulsid linnud
Oma värskeimat ärkvelolekut
Nii kiikusin minagi
une ja ärveloleku piirimail
Libisesin linnulaulu poole
Taandusin su turvalise turja taha
Taas linnulaulul männiladvusse
Sinu hingamisega unemaale
Kiiga-kaaga
Kardinate vahel tantsisklevad õhupahvakud
Lükkasid mu meeltele
üha suuremat hoogu
Kõrgelt kaudu Kõnnumaale
Madallennul Muhumaale
Tasa Tallinna tagasi
Päkkadega päikesesse
Kandadega suikumisse
Kiiga-kaaga
Une ja ärkveloleku piirid
Olid kui habras ämblikuvõrk
Sätendamas hommikupäikeses
Kastepiisad niitidel
Ilusas ilmaruumis
Suunaga suurde päeva
Näita, kus on sinu juurdunud rada
Oskad ehk käies ka naeratada
Suudad ehk silmata tüvede toone
Latvade kohinat all pilvejoone
kuulda. Ja kullata õied kui merre
Kevade südames mesilasperre
Armastustunde kesk päikesekrooni
Tänu ja kerguse lehtede tooni
Ärgates ilusse, kuigi ei maga
Paigus, mis ees ja mis kohal ja taga
Rajal mis juurdunud ammustest aegust
Piiritut rõõmu kesk lummavat praegust
tunda. Jah, kauaks jääb südames kanda
Kevad - tee soojade soovide randa…
Minu jaoks on õige õhusoojuse määr see, mis lubab einestada verandal - ja lõpuks ometi on need päevad kätte jõudnud! Verandal peetav söömaaeg olgu pikk ja rahulik. See sisaldagu endas õidepuhkenud looduse imetlemist ja linnulaulu kuulamist. Tingimata peaks veranda-eine juurde käima ka klaasike punast veini - välja arvatud hommikul - ning sisukad vestlused lauasolijatega.
Eilsel veranda-einel palusin oma targalt abikaasalt, et ta teeks mulle “inimkeeli” selgeks, mida see Püha Vaimu väljavalamise püha ehk Nelipüha õigupoolest ikkagi tähendab ja kas ehk minagi saaksin seda ilma ekstreemsusteta kogeda. Julgesin oma puudulikku teadmist tunnistada, kuna minu arvates on ka paljudel kaaskristlastel sellest vaid hägune aimdus ning jutluste formaadist pole seni täit abi olnud. Muidugi tean hästi nelipühal loetavaid piiblitekste, seda, kuidas Jeesus ilmus oma jüngritele viiskümmend päeva peale oma ülestõusmist ja mis siis kõik juhtus. Ka nelipühi laulud on mul enamalt jaolt peas. Aga selle kõigega tundub siiski väga keeruline üks-ühele suhestuda. Tunnistasin abikaasale muret, et äkki jääb minus siinkohal midagi puudu. Mingeid tulekeeli pole mu peale nimelt kunagi langenud.
Inimeste palveelu on väga erinev. Mina olen alati olnud “vaikset laadi”. Õigupoolest ei ole mulle sobinud isegi “Jumala rahu” soovimine võõrastele inimestele ja nendega kätlemine, mis on mõnes kirikus jumateenistuse osa. Pean tunnistama, et see lausa häirib mind. Tahan pühakojas olla rahulikult, vaikselt ja omaette. Õnneks ei ole kummaski koguduses, kus muusikaga teenin, seda osa jumalateenistusse pressitud.
Hoopiski ei sobi mulle aga karjakaupa käed ülestõstetult ja silmad kinni õõtsumine ega emotsioone üleskütvad enemalt jaolt primitiivse tekstiga laulud, rääkimata paljusõnalistest tunnistustest, ekstaasi minekutest ja pikali kukkumistest. See kõik mõjub mulle võõristavalt ja peletab eemale. Millegipärast seostatakse mõnikord Püha Vaimuga just midagi säärast. Võibolla just see ongi segadust tekitanud? Mulle isiklikult tundub, et sellisel moel näidatakse oma usklikkust pigem väljaspoole, aga päriselt saab Jumala Vaimuga kohtuda vaid rahu- ja sisemise tunnetuse seisundis.
Viimati nähtud etendus “Fundamentalist” aitas mul siiski mõista, et teatud olukorras inimesed võivad vajada ka radikaalsemaid ususekte, karismaatilisi juhte, keda järgida, teatud kontekstis isegi hirmu. Nii et eelolev ei ole mitte niivõrd kriitika, vaid pigem arutlus Püha Vaimu olemuse üle tänapäeva materiaalses ja ratsionaalses maailmas, kuhu mahub samas üha enam “uhhuu-d”, kas siis kummaliste sektide või mitme usundi kokkusegatud kastme näol või padu-uuendusliku moevooluna, peaasi, et inimesel hakkaks kergem. Aga kas hakkab?
“See kohutav tühjuse tunne, mis mu sees oli… “, ütles etenduses ususektiga liitunud neiu. Tal võis olla õigus. Pigem andnud kuulumine kiriku rüppe, kui psüühika- või sõltuvushäire. Paraku kipuvad ülalmainitud sektidesse või usulahkudesse kuulujad olema veendunud oma suuremast või õigemast lähedusest Jumalaga, mis võib riivata teistsuguse Jumala tunnetusega inimeste usuvabadust. Ka seda olen tegelikult isiklikult kogenud.
Mu mehe vastus rahustas mind. Sellega on nii, vastas ta, et kui sa teed midagi, mille jaoks oled kutsutud ja seatud, suure pühendumise ja kirega, tekib su tegevusele mingi kummaline sisemine sära. Saad jõudu ja inspiratsiooni, su tegevus kannab vilja, seda märgatakse, tunnustatakse. See sära ja kergus tähendabki, et sulle on osaks saanud Püha Vaimu puudutus. Jumal kiidab su tegevuse heaks, Ta suunab seda ja lisab sinna oma väge.
Sellest seletusest sain ma hästi aru. Mulle meenus mitu Püha Vaimu puudutust mu enese elust. Sära, ilma igasuguse ekstaasita. Kergus, ilma maailmale kuulutamata. Rahutunne õigete valikute üle.
Inimesed on erinevad ja küllap mõned vajavadki usus tugevamaid väljendusvorme. Mina mitte. Ometi võin ka seesuguses seisundis olla Vaimust kantud.
Selle üle, kas ka seesinane kirjatükk valmib Püha Vaimu puudutuse abil, ma ei juurdle. Tunnen, et see võib vabalt olla ka soe tuuleõhk, mis mind kirjutades rahustab ja paitab. Jah, ka tuul on täna nii pehme ja hää…
