Teatud inimestele meeldib tohutult rääkida toidust. Näiteks takerdus meie pere naisliini vanem põlvkond minu mäletamist mööda peaaegu igal koosviibimisel mingi rosolje või marineeritud heeringa teemasse, mis oli minu arvates teiste juttude kõrval lausa surmigav! Ka mõned mu sõbrad-tuttavad võivad toidu teemaga kergesti tüütuks muutuda, ometi peaksid nad hästi teadma, et ma tõesti ei viitsi peaaegu kunagi süveneda perfektse pasteedi saladustesse. Toidust tuleks minu arvates rääkida muude põnevate söögilaua vestluste kõrvale vaid niipalju, et tegijale selguks, kas roog on ülihea, väga hea või … mmm, huvitav. Hautiste tekstuurist, salatite omapärast või suppide eksootilistest koostisosadest poleks vaja väga pikalt plärada. Alati saab ju vahetada retsepte ja asi ants.
Täna aga kirjutan tõepoolest toidust, sest kuigi söögitegemine ei kuulu mu meeldimiste esiviisikusse, olles pigem suure pere ema vältimatu kohustus ja kuigi palkaksin enne koka kui koristaja (eeldusel, et kokk koristaks ka söögitegemisel tekkiva laga), ei pea ma oma söögitegemise oskusi sugugi häbenema. Nii Jaan kui trio eelistavad iga kell minu tehtud roogasid ning pole kunagi kiitusega kitsid. Minu tehtud toidud on ka tervislikud ning värske ja rohelise arvelt ma kokkuhoidu ei tee.
Minu talvise perioodi põhiline ampluaa on supid ja pajaroad. Viimased podisevad ise valmis, mulle jääb vaid hakkimise ja maitsestamise töö ning untsuminek on pea võimatu. Pajaroogadest on mu hittideks saanud põrsapada õlle ja kadakamarjadega (laste sõnul “armastuse toit”), lõhehautis, tšilline veisepada salsaga, sisefilee õunte ja sinepiga, broileri-riisipada ananassisalsaga ning uudsena, kuna Jaan tõi sügisel ühelt Saaremaa lähistelt asuvalt laiult pool lammast, mitu lamba pajarooga.
Mu asendamatuks abimeheks on aurupott, kuna aurutatud köögivilijad - brokoli, lillkapsas, sibul, küüslauk, paprika ja muu - säilitavad oma kasulikud ained kõige paremini just sel moel. Ka lõhe või forelli asetan tihtilugu ahju asemel aurupotile. Jääb ahjus tehtust kordi mahlasem.
Lisaks valmistan tihti toorsalatit, mis mulle isiklikult meeldib väga näiteks rukolaga ning rikkalike seemnetega. Nuikapsast sööme heameelega lihtsalt kangikesteks lõigatuna toorelt.
Suppidest on minu ja mu pere lemmik üks riisine lihasupp, mille leem koosneb suurelt jaolt piimast ja sojakastmest, selge kanasupp köögiviljadega, koostisosadeks muulgas porru ja suvikõrvits ning köögiviljane läätsesupp. Teen ka tavapärast kana-klimbisuppi, keetes kollase leeme saamiseks sibula koos koorega ja veiselihaga hapukapsasuppi. Kala- ja värskekapsasuppi roheliste hernestega armastame meie Jaaniga, lapsed vähem.
Kastmetest meeldib mu perele tavaline hakklihakaste (ohtra küüslauguga), mida ma ise väga ei söö, kuna tarbin vaid puhast kvaliteetset liha, broileri maksakaste köögiviljadega ning porgandine kanakaste. Kõrvale sobib kartulipuder või riis.
Üks mu hittidest on krevetipirukas, mida küpsetasin viimati üle pika aja paar päeva tagasi. See söödi kohe ära. Teine hitt on lihapallid (kvaliteetsest veise hakklihast). No need on tõesti maitsvad!
Magustoite ma pigem väldin. Inimesed, eriti minu teismelised, tarbivad niigi liiga palju suhkrut. Siiski saan nimetada oma lemmikud, mis tulevad alati imehead - rootsi kringel, mida tegi juba mu vanaema ja kirju koer. Viimane käib kindlasti hapu marmelaadiga! Väga maitsev on magustoiduna lihtsalt kreeka jogurt meega või smuuti peotäie külmutatud marjade ning pähklite-seemnetega.
Laste, nende sõprade ning Otto ja Rubeni meelest on maailma parimad minu soolased või magusad pannkoogid, olgu siis suured õhukesed või väiksed paksud. Ma ise pannikatest suurt ei hooli. Küll aga armastan hommikuks muna, kas siis omletina koos köögiviljadega või näiteks avokaado-kodujuustu mäârde koostisosana - hulga maitsvam ja tervislikum kui tavaline munavõi!
No näete, jäin nüüd ka ise toidust lobisema! Täitsa huvitav…