Mu laps abiellus eile! Pulmad olid lühikesed, aga emotsioonidest tulvil. Jaan laulatas, tseremoonia ja kõne olid südamlikud ja puudutavad. Pisarateni liigutav üllatus oli see, mida peigmees oli kirjutanud oma kalli pruudi kohta. Ja ka vastupidi. Imeilus!
Pidasin kohvilauas ka ise väikese kõne:
***
14. novembril 2015 blogipostituses jagasin dialoogi enda ja Karl Johanni vahel, kes oli toona 6-aastane:
"Õde Ellu tahab kogu aeg ainult Nilsiga olla", kaebas Joss mulle, "nad teevad igasugu põnevaid asju, käivad poes ja jalutamas, aga mind ei võta kunagi kaasa!"
"Mis sa arvad, miks nad nii teevad," küsisin.
"Nad on vist abielus," arvas poiss.
"Ei, abielus nad veel ei ole," aitasin kaasa mõelda, "aga äkki on armunud?"
"Vist on jah," nõustus väikemees.
"Kas sa tunned natuke kadedust, et nad ainult kahekesi käivad?"
"Tunnen küll," tunnistas poiss...
Lastega on vahva- niipea, kui mure jagatud, hakkavad köitma hoopis teised teemad! Käpuli aknalaual ukerdades päriti hetk hiljem juba järgmist: "Kuule, kas linnud armuvad ainult samasse liiki?"
"Jah, nii see on. Kurg kuldnokka küll ei armu!"
Poiss itsitab mõnuga:"Mõtle, muidu sünniks neil pika nokaga kuldnokapoeg, kes sööks konni!"
Armsad Helis ja Nils! Mul on südamest hea meel, et tänane päev sai viimaks teoks. Siingi on ilmselge, et kurg kuldnokaga paari ei läinud ja teie kaks kuldnokapoega konni ei söö. Otto sööb ainult magusat ja Ruben hea isuga ülejäänut. Ja koonud pesen mina!
Olen olnud teie loo juures peaaegu algusest - sellest ajast, kui ühel hommikul meie esikust ühed võõrad tennised avastasin ja pikalt juurdlesin- sest Helise tuppa ei julgenud ma hoopiski astuda- et oh taevake, kellele need siin ometi kuuluvad!
Nilsi oli kerge omaks võtta. See maailm on mulle muusikute ringkonnast tuttav - parajalt boheemlaslik ja tohutult naljakas. Mul on hea meel, et võtsite mindki oma kampa, … et Nils võttis mind kolmikutega väga ruttu omaks … ja et meil on sestpeale olnud üks päris mõnus tiim.
Kui Otto sündis, ja pisut hiljem ka Rubi, sai minust vanaema. Mõnus roll! Aga teate, mulle meeldib väga vaadata, millisena olete teie vanematena, näiteks mismoodi te palavikke alla ei võta või mismoodi käib meie juurest minemahakkamise protsess - oleksin vaid mina osanud olla pooltki nii rahulik ja chill!
Nils on olnud palju nõuks ja abiks kolmikutele, vahel mullegi - näiteks arvutiasjadega seonduvalt. Kui ta midagi teeb, on ta ülipõhjalik. Usaldan teda väga. Helise abist meie suunal ei hakka ma rääkimagi. Olete meile mõlemad nii omad ja kallid!
Varsti valmib meie Muhu maja kõrvale teie uus maja. Ka siinkohal ei saa ma jätta mainimata, kuiväga ma teid imetlen - olete tubli noor pere, kel ilus kodu Tallinna lähistel ja õige varsti ka kaunis maakodu. Uskumatult tublid!
Kui Jaan luges lugusid, mida olite talle saatnud, (ega ta neid mulle ei näidanud), ütles ta: uskumatu, kui ilusti need kaks teineteisest kirjutavad, juba ainuüksi sellepärast tasub neil abielluda. Nüüd võivad seda kinnitada ka kõik siinviibijad.
Soovin teile lõpmata palju armastust. Nils, hoia oma Helist! Ta on minu esimene ja 14 aastat ainukene laps. Tean, et tema puhul saab vaid heaga. Ja armastusega. Ja rõõmuga. Öelge teineteisele iga raskuse puhul, “me oleme kahekesi ja koos saame kõigest üle.”
Kuulsin paar päeva tagasi raadiost ühe ilusa lause: “Õnne on täpselt nii palju, kui seda osatakse märgata.”
Palju märkamist teile. Palju armastust. Õnnelikku abielu!
Lõpetan ühe luuletusega. Staatusekohasega:
Vanaemaks olemise aegu
tänasega tahaks vesta juttu.
Partneriteks minevik ja praegu,
teemaks- miks nii otsatumalt ruttu?
Homse kohvitassi jätaks võtta,
kui on taas see hetk, mil pole kiire.
Tänasega vesteldes ei tõtta
ükski meist. Sest ajal pole piire.
Lapselaste hingamise saatel
lõunaunest rännak saab, kus eile
omandamas hoopis teise vaate
põlvest põlve hoolivaile meile.
Meile, kes kord väikste plikadena
paljasääri mere poole jooksid.
Minagi seal lippan, oh mis kena!
Eile - kas veel kohvilisa tooksid?
Homsesse meid kellakägu kukub,
tänasise minevikku lisab.
Kõik, mis viimaks vajub ajalukku
olnud algul laps, siis ema-isa.
Põlvnemist ja olemise homset
praegusega rahulolu aitab
hoomata. Ja vanaema kombel
Pehme käega laste põski paitab…