"No vaata ometi, kui ilus", õhkas mu kallis abikaasa, kui täna õhtul üheskoos kodu poole sõitsime. Tee oli lumine, meie küla vahel näitas sõidusuunda vaid üks looklev roopapaar, mis kadus eespool valendavasse eikuhugi. Männid hoidsid oma hiiglaslikel oksakämmaldel kõrgeid kauneid lume-pulmatorte, kuuskede härmatanud oksad olid aga lumekuhilatesse lausa uppumas. Lakkamatult ja samas nii lõbus-muretult sadas aga juurde ja juurde.
Ma ei ole eriline talve-inimene. Ometi pidin tunnistama, et mingi ilu sel kõigel siiski on. Kui midagi antakse nii heldelt ja rikkalikult, nagu praegust novembrikuu lumekest, ei saa seda päris ükskõikselt võtta. Pealegi ei pea ma enam katkemiseni rookima ning muretsema kinnikiilunud värava või murtud okstega kuusepuude eest. Minult on vaikselt, kuid kindla käega võetud vastutus kohati ülejõu käivate ülesannete eest.
Jah, kallis, mulle meeldib talv! Kui sirutan tugitoolis istudes oma jalatallad vastu sinu poolt äsjaköetud kamina kuuma külge, tunnetades seejuures üle keha, lausa pealaeni levivat mõnusat soojusjuga, ja kui uneke mind vaikselt oma hõlma alla meelitab ning kõik jäsemed nii tinaraskeks muutuvad, et otsekui tugitooliga üheks vajuvad, ja kui kööginurgast õhkub veel veidike üheskoos, kogu perega söödud õhtusöögi küüslaugu ja köömnesegust aroomi ja kui rooside ja liiliate lõhnanüanss tuletab une ja ärkveloleku piirimail meelde armastuse kõikvõimsust, on kõik korraga nii turvaline ja hea, et väljaslaiuvaile hangedelegi jätkub küllaga imetlusruumi - mis sest, et siin toas, mis sest et magusas unes...
Hommikupoolikul oli kodus piisavalt üksiolekut ja askeldusaega, mis annab alati piisavalt ruumi ka mõtete mõlgutamisele. Tajusin esmakordselt iseäranis selgelt, et olen enda kõrvale saanud mehe, kes julgeb ka päriselt päriselu elada, mis teeb tema armastamise erakordselt lihtsaks. Selgitan kohe, mida sellega mõtlen.
Vaadake, väga vabalt on võimalik olla koos inimesega, kellest ei saa ealeski osakest sinu maailmast. Olen säärastega päris palju kohtunud. Neist enamikus olen pettunud, asjatult. Mõnda olen püüdnud ka nende enda kammitsaist päästa, asjatult. See kõik on eneseraiskamine. Täna tajusin esmakordselt õõvastusega seda tardumust, milles seesugused inimesed elavad. See on paraku muutumatu.
Nad ei julge olla head, sest kardavad saada haiget. Nad ei julge olla fantaasiarikkad, sest pelgavad jääda teise silmis klouniks. Nad ei tule kunagi lähedale. Nad on kauged ja jäävad kaugeks, sest ei julge eksida. Neil on peas oma tähtis maailm, mida tegelikult pole olemas. Nad jutustavad endale ja teistele lugusid, mis kõlavad sügavalt ja mõtestatult, mis otsekui selgitaks nende teekonna suunda ja kavatsust, kuid millel pole ühtki kandvat tõepõhja, sest tegelikult ei tee nad mitte midagi, kuna nad ei ela ega jaga seda elu kellegagi. Süütundest võivad nad mängida mingeid väljamõeldud ja eriliselt rõhutatud rolle, aga tegelikult nad seisavad ja hoiavad hinge kinni. Ainuski muutus nende maailmapildis eeldaks mingitki fragmenti päris elust, seega ka eksimisvõimalust. Seda nad aga enesele ei luba, sest kord või paar on nad juba läbi kukkunud. Nad ei tea, et ka läbikukkumised on täiusliku elu osa. Nende kõrval painutaks teine end ribadeks, kui sooviks näidata päris elu lihtsust ja ilu, tõmmata neid kaasa. Nad ei märkakski seda. Asjatu vaev.
Päris hirmutav, kui palju sääraseid elusaid elutuid emotsionaalselt ihuüksi vanaduse poole liigub. Aga mis see minu asi on.
Vaatan oma meest, kes parasjagu roose lõikab, et need vaasides kauem kaunina püsiksid. Vaatan teda vaikides ja varjatud imetlusega. Ta tuli, võttis minuga koos mu pere, ei küsinud asjatuid küsimusi, ei vuristanud iseenesest keerukaid versioone. Kui hakkasime elama, siis hakkasimegi lihtsalt elama ja otsustasime olla õnnelikud. Ta on nii päris!
Ühtlasi ei võrdle ta kunagi, kas ehk tema teeb rohkem kui mina ja et ega ma teda juhuslikult ära ei kasuta, ega mul mingeid varjatud kavatsusi pole. Ta ei tao endale oma tublidust rinnale, ei võistle toimekuses või sellest timgitud õhtuses väsimuses, ei teeskle eksimatut ega mängi märtrit, vaid laseb ka minul olla ja särada. Ta võtab ausalt ja siiralt omaks minu elu, mu lapsed, meie kodu, avab oma südame, kannab kartmatult kätel. Ta räägib asjadest ausalt, nii nagu need on. Ta märkab ja kiidab. Nagu minagi, sest temaga on see nii loomulik. Mul on hea ja kerge, sest saan sellest keelest aru.
Loomulikult on päris elu elavatel inimestel ka rohkem võimalusi eksida. Eks ole temalgi olnud. Aga siinkohal lasub ju üheskoos kulgejail võrdne vastutus. Sellest ei hakka ma aga täna kirjutama. Mõni teine kord.
Teate, mulle meeldib see päris elu! Mulle meeldib, et me kogu selle talvise teekonna rääkisime. Et meil on teineteisega soe, hell ja hea. Ja kui ma sellele koduteel üheskoos kulgemisele tagasi mõtlen, tundub see tõesti ilus. Aga eelkõige seetõttu, et tema oli minuga. Ja alles siis need valendavad niidud ja lumised puud. Päriselt.
