Aeg

Aeg kulgeb siin rahulikult. Päevad on ülipikad. Saan ka aru, miks see nii on. Praegu, kus seda kõike kirjutan, hakkab Eestis lähenema keskpäev, aga siin on alles hommik. Elan korraga kahte rütmi. 

Mul on tõepoolest aega. Seisan pikkade päevade vältel iseenesega silmitsi ja püüan neisse hetkisse mahutada seda, mida igapäevaelus enam tähelegi ei pane. Eriliselt üritan jälgida oma emotsionaalse valu fooni. Sellega on nii, et teistes on see mulle ülihästi märgatav – nojah, töötan ju inimeste hingevaluga päevast päeva – iseeneses oskan selle aga vägagi mänguliselt ära peita, rõhudes naiselikkusele, sensuaalsusele, kirglikkusele, tähendusrikkusele, erilisusele. Ja kui sellest ei piisa, siis murran nõrkemiseni tööd teha, sean endale ebareaalseid eesmärke, üritan olla ülitäiuslik nii andekuse kui füüsise osas, ühesõnaga, põletan end särinal läbi. 

Muide, samu tendetse võib ka siin olles märgata. Ka siin, kus saan enesel koheselt varrukast haarata ja "stopp!" hüüda, katsun esmalt põgeneda. Muidugi ei tahaks ma üldse oma valu tunda, kuid tean, et pean. Pean, et taas kohtuda tõelise iseendaga, sellega, kellel päriselt ongi see piinlikkust tekitav ja ebatäiuslikuna mõjuv valu. Ma pean ennast aktsepteerima hakkama, aga siplen kui kala õnge otsas, üritades pääseda, ise taipamata, et sõõrid, mida ujudes teen, moodustuvad ainult õngenööri pikkuse raadiuses. Näiline vabadus. 

Küsin enesele üha ja üha, kes ma õieti olen ja kas see, millega oma elupäevi sisustan, on ikka see, mida päriselt teha soovin. Kui palju on neis üldse mind ennast, kui palju aga juhuslikke valikuid, sobitumist, naljaks pööramist, leppimatuga leppimist. Kui palju investeerin tühja, fokusseerin oma ressursse valedesse kanalitesse, jään täitmata. On ju nii sügavalt inimlik, et ootame oma lähikondlastelt üht - märka mind. Kas mina märkan neid, kes minusse panustavad, mind päriselt armastavad, minusse usuvad? Kas mind märgatakse – või ma äkki ei märkagi, et märgatakse, oodates märkamist nendelt, kellelt seda ei tulegi?

Matkasin taas mööda kaljusid, ühel käel peagi Vahemereks muutuv Atlandi ookean, teisel aeg-ajalt esilekerkivad merevaatega villad, muidu aga tühi liigivaene maa. Ookeani naalduv, teistest pisut madalam, omaette hoidev ja tuulevaikust pakkuv kaljunukk otsekui kutsus istuma ja päevitama. 

Imelik, seal oli üks haud. Ma ei tea, millised on selle maa matmistavad, ometi tundus täiesti tõene, et tegu polnud lihtsalt mälestusmärgiga, vaid urni matmispaigaga. Igatahes oli sel haual kolm kivi ehk väikest hauaplaati, mis andsid tunnistust, et lahkunu oli keegi Sue. Ta oli surnud 15 aastat tagasi 36-aastasena. Üks plaat oli üldine: lahkunud on Sue, keda jäävad igavesti leinama abikaasa, lapsed ja vanemad. Teisel oli luuletus sellest, kuiväga Sue'st puudust tuntakse ja kuidas ta eal ei unune. Ja kolmas oli graveeritud laste poolt või nimel. Samuti suure armastusega. See kõik puudutas mind väga.

Ma ei tea, kas too naine hüppas alla siitsamast kivikaljult või lahkus ta mingi muu õnnetuse või haiguse tagajärjel, selle paigaga tundus tal igatahes olevat side. Ju käivad lähedased just siin leinamas. 

Me oleme füüsiliselt haavatavad, läheme kergesti katki. Aga sama haavatavad oleme ka hingede poolest. Läheme kergesti katki. Loodan väga, et Sue kuulis ka oma eluajal neidsamu sõnu, mida sain ta mälestusplaatidelt lugeda. 

Mina olen õnneks neid sõnu kuulnud. Loodan, et ka ise piisavalt jaganud. Alati saab muidugi rohkem...

Faro

Ma natuke luiskasin, kui kirjutasin, et mul peab kõik olema turvaline. Jah, turvaline peab olema küll, aga samas peaks kogu elu olema mitte-tavapärane, vaid tähendusrikas, põnev ja särav. Tavalisus, rutiin, ühetaolisus, siinses kontekstis paketireisid, ärakorraldatud ekskursioonid ja muu, mis mind raamidesse surub, muudab mind närviliseks. Võin öelda küll, et olen ses osas vist üsna äärmuslik. 

Londonis läks hästi. Gatwicki lennujaamas ei olnud väga suuri sabasid ja kuigi ka transiidireisijail oli vaja saabudes läbida passikontroll ja järgmisele lennule pääsemiseks uus turvakontroll, läks kõik  kiirelt ja tõrgeteta.

Sõidan Lõuna-Portugali. See tundub mulle juba ammu põnev sihtkoht, kuid ma polnud sugugi kindel, kas ka kolmikutele. Seal peaks olema üsna soe, kuigi mitte nii soe, kui oleks näiteks Kanaaridel. Tahan vallutada mandri Euroopa kõige edelapoolsema nurga, see on nagu omamoodi maailma lõpp, ümberringi Atlandi ookean...

...Sel lennul oli hoogu. Oli kohe aru saada, et lendame sooja ilma suunas. Inglise härrasmehed, silma järgi nii kuuekümne viie-seitsmekümnesed ei hoidnud end pardal tagasi ei väikese kange napsu ega briti huumoriga. Hästi tore vaadata, kuidas hallipäised mehed vahel otsekui vallatuteks poisikesteks muutuvad. Nende liigutused muutuvad särtsakaks ja kiireks, nad on julged ja loomingulised.  Mõned prouad naersid nende naljade üle pisarateni, lausa kõõksusid. Eks siingi oli oma osa veinikesel. Olen tavaliselt lärmi osas tundlik, kuid seda melu vaatasin kui teatrietendust. Muide, paljudel inglastel on väga ilusad näojooned.

Olen oma reisidega küll spontaanne ja impulsiivne, kuid tegelikult on mul päris keeruline endale või perele reisi korraldada. Alati on mingid kindlad kriteeriumid, mis lihtsalt ei tohi teisiti olla, pigem jätan reisimata. Sel korral oli mu kindlaks sooviks eraldiasuv majake ja ookeanivaade. Kodus, bookingu-taoliste majutusepakkujate seas ringi surfates ma sellist võimalust esialgu ei leidnudki. Ikka olid pakkumisel suured hotelliketid kusagil kuurortides, jah, tõsi, kenade liivarandade kaldal, kuid, oo õudust!, paljude inimeste ja melu läheduses. Mina aga igatsesin üksindust, puutumatust ja rahu. 

Faro lennujaamas juhtus reisi esimene äpardus, mis näitab, et kunagi ei tohiks olla liiga usaldav ja tuulepäine. Vaatasin nimelt, et mu telefoni aku on suhteliselt tühi. Ma ei julgenud nii tühja akuga isegi majutust broneerima hakata, rääkimata autosõidul vajaminevast google maps'i gps'i kasutamisest, mis oleks kindlalt mu aku kohe tühjaks tõmmanud. Õnneks oli lennujaamas avalik laadimispunkt, mida paljud ka usinasti kasutasid. Selle kõrval asus üks väike kohvik. Asetanud oma toreda telefoni laadima, mõtlesin, et mis seal's ikka, võtan seni kohvikust mingi näksi. Ise vaatasin küll kogu aeg laadimisjaama poole. Korraga oli seal mingi sehkendamine, mitu noort toimetas just minu telefoni poolsel küljel. Kui telefoni juurde naasesin, oli kõik näiliselt okei. Siiski- mu laadimine oleks otsekui "seisma" jäänud. Aga minusse ei tulnud siis veel mingit taipamist. Võtsin viimaks oma pool-täis telefoni, broneerisin majutuse, mis hea õnne ja pakkumisena otsekui tellitult mu ette hüppas (märk, et olukordi ei tohi push'ida, asjad lahenevad ise sobival ajal ja sobival moel, soovidel on kombeks täituda!), rentisin auto ja aususin piki ookeani rannikut maailma lõpu poole teele. Autos mõtlesin, et näe, siin ka laadija ei funka... Tõde selgus aga kohale jõudes. Laadimine ei toiminud mitte üheski pistikus. Mu laadija oli mitte-toimiva vastu ümber vahetatud! Seda siis tähendaski see noorte sehkendamine minu telefoni-poolsel laadimisjaama küljel.  

Õnneks sain turvaliselt kohale. Õnneks pole palju vaja. Õnneks on vaja majakest mere või ookeani ääres, veidi päikest ja õisi. Õnneks olen hoitud. Kuigi vahel on see kõik vaid teoorias nii.

London

 Sõidan praegu Riiast Londonisse. Pealpool pilvi paistab alati päike ja see muudab tuju kohemaid paremaks. Võin end ausalt ja rahumeelselt tituleerida päikesest sõltuvaks inimeseks ja mõningase kibestumisega nentida, et näiteks jaaniaris oli vaid üks (!) lühiajaliselt päikest näitav päev. Veebruargi oli udune ja pilves. Ei, loomulikult ei sõltu vaid sellest kellegi heaolu ja positiivne mõtteviis, kuid mingi mõju on sel lõputul hallusel siiski. 

Tõsi, kui elus ja suhetes oleksid asjad rahulikud, oleks ilm täiesti tühine. Minu elus ja suhetes ei ole aga kunagi asjad rahulikult kulgenud. 

Kõige hullemad on nädalavahetused. Nädalavahetused on olnud eluaeg tohutud valukohad, muidugi erinevatel põhjustel. See on kujunenud ajaks, mil olen eriliselt haavatav. On tüütu, kui nädalavahetustel on palju tööd. Nädala sees on mul niigi nõustamised ja kiriklikud talitused. Kui ka nädalavahetustele satub mitmeid mänge ning nädalate viisi pole ühtki vaba päeva, ajab see hulluks. Aga veelgi kohutavam on, kui olen täiesti vaba. Just see niidab jalust. 

Jajaa, see on absoluutselt kindlasti suhteteema, täpsemalt minu olematu paarisuhte valupunkt. Sest vaadake, kui midagi nagu oleks, mille üle rõõmu tunda, aga selle midagiga ei saa kunagi arvestada, mitte midagi arutada, rääkimata mingistki toest ja kui see miski nädalavahetuseks täiesti vaateväljalt ja kuuldeulatusest ja tundeilmast ära kaob, on tegu täieliku katastroofiga. Inimesed on loodud selleks, et teineteist toetada. Ma oskasin küll ka ise endale pai teha, aga näe, enam ei oska. 

Needsamad emotsionaalse üksinduse hetked, millesse end reisi jooksul ülepea uputada kavatsen, on niisiis igapäevaelus üha talumatumad. Ent reisil on selle nimi palverännak. 

London on liiga suur. Anonüümne. Osadele ta meeldib, mulle eriti mitte. Meeldib vaid Hyde park. See on suur, korrastatud ja kena. Ime, et säärases suurlinnas on suudetud midagi nii rahulikku säilitada. Viimati, kui Londonis käisin, istusin aega parajaks tehes Central Stationis ja vaatasin möödatõttavaid inimmasse. Neid oli meeletult. Tuhanded erinevad saatused ühes minutis. Näoilmed, riietusstiil, kõnnak... 

Olin toona ühe noortekoori klaverisaatjaks ja pidin olude sunnil elama peremajutuses. See mõte ei sobinud mulle algusest peale karvavõrdki. Püüdsin endale ise sinnakanti mingit tasulist majutust organiseerida, kuid tulutult. Pidin alluma. 

Edaspidi olen selliseid sund-külaskäike vältinud iga hinna eest.

Lennuk on pooltühi. Mehi on ses pooltühjuses kordades rohkem kui naisi. Huvitav, kuhu nad kõik sõidavad? Ootamatult reisile? 

Mul peab kõik olema turvaline. Sõitsin esmalt autoga Riiga. Hotelli asukohast oli olulisem auto parkimise võimalus. Minu auto ööbis täpselt mu akna all. Hommikul sõitsime üheskoos lennujaama. Seal jäi ta tasulisse parklasse. Jah, muidugi oleks Riiga saanud ka bussi või lennukiga, aga kumbki variant oleks jätnud mind mingiks ajaks tundmatusse. Lennuki variant oleks olnud ka kulukas- Tallinna lennujaam tõstis kuuldavasti mingeid makse. Ja kas nii vara lennukit Riiga läkski...

Pealegi poleks ma saanud paksemaid riideid kuhugi jätta, vaid oleksin pidanud need lennukile kaasa vedama. Jälle pingutus.

Nüüd on hea. Kui tagasi tulen, võtan esmalt autost oma talveriided ja siis otsustan, kas ööbin taas Riias või alustan kohe hilisõhtul kojusõitu. Oleneb väsimuse astmest. 

Muide, mul pole sihtkohta veel majutust broneeritud. Autogi tellisin alles Riia lennujaamas pardaleminekut oodates. Kui auto on ootamas, võtab see pinge maha. Päris seljakoti-rändurit minust küll ei saa. 

Tundub, et Londonisse sõit läheb kiiremini, kui piletil märgitud. Alustame maandumist. Londoni lähistel paistavad pruunid põllud ja rohelised murulapid. Ei mingit lund, Jumal tänatud. 

Ära

 See kuhugi “ära tahtmine” ei ole tegelikult üldse midagi uut. Õigupoolest esineb see mul igal aastal, sel aastal ilmnes see lihtsalt kordades intensiivsemalt, kui varem. Mul polnud õrna aimugi, kuhu “ära” peaksin suunduma ja millised on mu reaalsed võimalused. Tegelikult reisime tavaliselt lastega koos, kuid sel aastal selgus kurb tõsiasi, et kõik need lennud, mis vähegi soodsad, algavad Riiast ja läbivad hiljuti brexiti läbiteinud Ühendkuningriiki, mis omakorda nõuab passi olemasolu, mida triol aga millegipärast pole (nojah, nüüd on tegemisel, aga mis sest enam). Ühesõnaga, fakt, et triol olid ainult ID kaardid, muutis meie väljavaated praegusel koolivaheajal reisile sõitmiseks nullilähedaseks ja me kurvastasime selle üle väga. 

See sügis ja talv on olnud vaimselt väga rasked. Olen end alati enam-vähem toimivaks pidanud, nüüd aga kukkusin mitmel korral täiesti kokku. Minu lapsed pidid mitmel korral nägema ema, kes lebab kogu päeva voodis ja jätab kõik olulised asjad tegemata. Vaimne rusutus on teatavasti nakkav ja nii sai me kodu mõnelgi korral kurvaks vaikivaks paigaks. Muidugi tean ka kaudset põhjust, mis mind selle seisundini viis, aga imekspandav on hoopis see, et varasemad toimetuleku mehhanismid ühtäkki enam ei toiminud. Eks see paneb mind tõsiselt oma elu üle järele mõtlema ja seda nüüd tegema suundungi. 

Otsus päris üksinda “ära” sõita sündis tegelikult alles kaks päeva tagasi. Ma ei tea, kas olen hulljulge, spontaanne, impulsiivne või liigitun osade lähikondlaste jaoks lausa ebastabiilseks või “päris soodaks”, igatahes küsimusele “millal sa sõidad”, tekitas vastus “homme” üsna vastakaid emotsioone. 

Pere on minuga õnneks harjunud. Helis teeks võimalusel samasuguseid kiireid otsuseid ning kolmikudki ei kergitanud kulmugi. Välja arvatud kahetsus, et nendega koos reisimine hetkel edasi lükkub. Vaid mu ema jaoks oli nii kiire asjade käik müstika, ta küsis mitmel korral üle, kas tõesti tahan nii kaugele päris üksinda minna. Lubasin teda ühtlugu informeerida, kus parasjagu viibin. Praegu olen Riias lennukis, mis stardib loetud minutite pärast Londoni poole…

Sünnipäev

 Sel aastal oli mu elu kõige sürrealistlikum sünnipäevapidu. Eks see olnud tähtis number ka. Ikkagi viimane neli. 

Aga number numbriks, mul on tavaks “avatud uste” päev, nii et kõik, kes soovivad õnnitlema tulla, on oodatud. Ja neid tuli! Lisaks teada-tuntud sõpradele olid esindatud ka üllatuskülalised, kes tekitasid päris tugevalt furoori. Aga peo tõmbasid nad käima küll. 

Nii pikalt, kui sel korral, ei ole mu sünnipäev mitte kunagi kestnud. Sain magama kell 5! Ja viimased tunnid me lihtsalt tantsisime! 

Meenutan seda sünnipäeva väga suure rõõmu ja naeratusega. Kes siis teine, kui mitte ise, ei pea elu lõbusaks ja põnevaks tegema!

Huvitav, mis veel järgmisel aastal toimuma hakkab!

Märjad miksid

 Riputan oma miksid

Nagu märja pesu

Männiokstele nõrguma

Need julged puud kõrguvad

Ülalpool mu mõtteid

Ja edasitõtteid

Sihvakad rühid

Jutustamas enesekindlusest

Ja pesemiskindlusest

Heites meelekindluse pool-kuivana

Kohevaks klopituna

Kokku lapituna

Kottitopituna

Jämedale oksale kõikuma

Põiklevaid vastuseid hõikuma

Mäng

 Millegipärast läheb pall alati minu väravasse. Eks seda peksta ka halastamatult just siiapoole ja et ma mingil ajal seda enam ära blokeerida ei jaksa, et ma ära väsin, et ma sinnasamasse värava ette pikali langen ja enam ei kaitse, saabki vastane jälle punkti. Küllap tabab teda ka sellise punkti korral joovastav võidurõõm. Kuigi minuga on lihtne mängida, kuigi ma olen oma meeskonnas ainus, toob võit ikkagi üleva tunde. 

Pikapeale hakkab kõigest muidugi ükskõik. Mäletan, kui teravalt reageerisin oma esimestele ebaõiglastele kaotustele. Lamasin väljakumurul ja otse vappusin nutust. Tirisin oma võistlussärgi kõikide nähes ribadeks, et anda märku, et mina sellist ebaõiglast mängu enam kaasa ei mängi. Mu võistusnumber oli seitseteist, selline ilus ja paljutõotav number. Aga jah, juba hommikuhämaruses surfasin netis ja tellisin uue samasuguse. Ja mängisin taas.

Eks nemadki harjusid minu jalgade trampimisega ära. Emotsionaalse ebastabiilsusega, nagu tänapäeval armastatakse öelda. Nad harjusid, et sellele kirgede möllule ei järgne õigupoolest midagi, varsti saaab meeskonna taas väljakule rivistada, nemad ühele, minu teisele poole ja mäng saab taas alata. 

Vahel harva läks minu pall ka nende väravasse, see juhtus siiski pool-kogemata, mingi riivakana ja paljudel juhtudel vaidlustati. Ma ei saanud aru, oli siis raske silma kinni pigistada, no las ma oleks saanud selle paganama punkti. Aga ei. Nende maailmas pidi valitsema õigus. Minu omas oli sellega alati nii nagu oli.

Noh, eks ma olin tundlik. Tundlikkus on mõneti selline, mida tuleks nagu varjata, see teeb mõnede arvates lisaks nagu otuks, selliseks, keda peaks kohtlema nagu last. Kui nad mu väravasse palle tagusid ja pärast heatahtlikult imestasid, kuidas ma küll kaotada ei oska, see on ju kõigest mäng, oli mul endal ka pisut piinlik. Ma ei osanud kohe võtta sellest faktist kinni, et neid on palju, mind aga ainult üks. Inimene ei oska vahel, kui temaga manipuleeritakse, kõige lihtsamaidki vasturelvi käiku lasta. On nagu kohtlane kohtupingis. Naeratav. Aga seesmiselt võib nutta. Mina küll nutsin. Olin kohe väga tundlik, eks ole. 

Nad teevad hästi hooliva näo. Seda nad oskavad. Ma tahaksin noil hetkil, et nad ka päriselt hooliksid, et tuleksid mulle lähedale, paitaksid, puudutaksid, ütleksid, et ma olen neile oluline. Aga ei, see kõik jääb väga pinnapealseks, kiirustavaks žestiks. Siis on pärast hea teha imestav nägu, et kas sa siis tõesti ei pannud tähele, me ju lohutasime, me tegime seda lausa mitu korda, oi, kui enesekeskne sa ikka võid olla. Kusjuures hakkabki natuke piinlik, et äkki tõesti. Et äkki ma reageerin üle. 

Mäletan, kuidas mind vihastas, kui üks mees, kellega olin äsja romantilisel eesmärgil tutvunud, mind nunnuks nimetas. Nunnu on selline lapsik, abitu olevus, kellele pole mõtet eriti ligidale minna, pistab veel töinama. Kelle tegevust tuleb naeratades kaugemalt vaadelda. Mina, kes ma alateadlikult rõhutan ikka oma naiselikkust ja sensuaalsust, ei saanud arugi, miks ma ühtäkki nunnuks osutusin. Aga siis taipasin, see on turvaline viis tõelisest lähedusest hoidumiseks. Sama mees lubas mulle teha pannkooke jäätisega, kui olin haige. Ma vihkan pannkooke, oleksin tahtnud käratada, et valagu üks sorts konjakit tee sisse, aga vaikisin, sest küllap kõik nunnud tahavad just pannkooke. Ja ta küsis õhtul sõnumi teel, kas ma juba tudun. Tudun? Sel hetkel kangastus mulle ka karudega pidžaama, tõemeeli, et mingilgi määral see roll välja mängida. 

Teine võimalus oli vihastada. Valisin teise.

Eks ma seal murul olin ka nunnu. Ei osanud näha oma lõpututes kaotustes head. Ei osanud tunda rõõmu enda kahest punktist, üks selline mööndusega, et ah, las jääb, nende kaheksateistkümne vastu. Särke ma muidugi enam ammu lõhki ei rebinud, rahast hakkas kahju. Ja üldse olin muutunud kuidagi tuimaks. 

Teadsin, et mul tuleb sellest mängust välja astuda. Et kaotajaks jään nii ehk naa mina, seal pole muud võimalust. Aga liikumine iseenesest polnud ju halb. Seda ütlesin enesele ka. Korduvalt. Mine tea, kas muidu end üldse liigutaksin. Nüüd saavad vähemalt trennitunnid tehtud ja… no mis sest, et iseenese emotsionaalse heaolu arvelt, milleks asja kogu aeg halvast küljest vaadata. 

Vaadake, kui osavalt astusin ise vastasmeeskonna poolele! Et mind saaks veelgi kindlamalt võita ja tümitada. Pallid muudkui lendasid ja lendasid. Mina muudkui lidusin ja lidusin. Vahel pillisin, vahel töinasin lausa suure häälega, märja nina tõmbasin käsivarrega kuivemaks. Ja ikkagi ei jäänid ma enne seima, kui väsimusest kokku kukkusin. Mitte keegi ei püüdnud mind kinni. Korraga ei olnud ma enam kellegi asi. See on ju kõigest sport. Mäng.

Skoor helendas halastamatult tablool. Mängu võis lugeda lõppenuks, olgugi, et teisest poolajast oli tublisti üle kolmandiku järel. Mul oli tohutu janu. Aga nad olid juba väljakult lahkunud. Küllap sauna. Peale liikumist on hea väsinud lihaseid soojendada. Mõistsin, et vahel ongi inimestel kiire. Ega nad kogu aeg ei peagi minu lohutamisega tegelema. Alles lohutasid, kaua võib.

Ma ei taha enam seda mängu mängida. See on ebaaus. Seal kasutatakse lubamatuid võtteid. Ma olen juba algusest peale kaotajaks määratud. Ma ei jaksa nii palju endast anda, midagi vastu saamata, või kui saangi, siis pool-vägisi. Teen homme ühe mängu veel, aga olgu see siis tõepoolest viimane. Jah, sel korral on see tõesti ja päriselt ka viimane. Mis te naerate?