Koroona 2

 Õnneks pole mul siia peaaegu midagi kirjutada. Positiivsel tuli maitsemeel tagasi. Kõik kolm istuvad päevast-päeva äraseletatud nägudega videotundides. Tava-olukorras saadaksin nad pikema jututa kooli. 

Ise käisin samuti täna õhtul PCR-testi tegemas, noh, et kui juhuslikult peaksin asümptomaatiliselt põdema, läheks see ikka kuhugi kirja ja saaksin digilukku läbipõdemise tõendi. Homme ehk saan ka ülejäänud kahele pcr testimise, samadel põhjustel. 

Saaksime reisile.

Koroona 1

 Läänerindel muutusteta, mis tähendab ühte positiivset ja kolme negatiivset.

Sel positiivsel kadus nüüd maitsemeel veidikene ära. Aga muus osas on tal täna veidike paremgi. Näiteks hääl tuli tagasi. 

Koroona

Tänane mardilaupäev on meie pere jaoks märgiline, sest nüüd on see va koroona ka meie maja uksest sisse pääsenud!

Nimelt tegi üks mu lastest, kelle kaks kiirtesti olid juba eile rasvaselt positiivsed, täna pcr testi, mis osutus samuti positiivseks. 

Huvitaval kombel liigub meil peres lisaks selline viirus- ka neil, kel test siiani negatiivne- mis võtab hääle ja paneb veidike köhatama. See laps, kes positiivne, kannab täpselt samu sümptomeid. Ometi on temal lisaks koroona. 

Mida ma tunnen? Ei midagi erilist. Pole mul paanikat, hirmu ega muret. Rahulik tunne. Tõsi, veidi häiriv on olla lähikontaktne. Pean nimelt päeva-paari pärast oma kabineti uude kohta kolima. Kes seda minu eest teeb? 

Muud ei olegi öelda. Proovin siia igapäevaselt jagada, kuidas meil läheb. 

Peitus

Püha Vaim

Palun peida mind 

Elu mängulaua

Sassilöödud malendite sekka

Kuhugi Kuninga kõrvale

Sõimlejad

 Ma ei saa olla sõimlejatega ühes paadis, seetõttu olen mõnes valdkonnas ühe või teise nähtuse poolt või vastuolemises sügavasti kahtlema hakanud. Õigemini öeldes tean ju oma meelsust hästi, kuid sellest kõnelemine tekitaks täieliku väärarusaama, kuna osa inimesi, kes justkui peaksid mingil määral minu meelsust jagama, on osutunud täiesti mõistusevastaselt labasteks ning kui ma varem ei saanud aru terminist “vihakõne”, siis nüüd kirjutan sellele küll alla. Mis on ääretult kurb. 

Miks ei võiks olla konstruktiivset vestlust? Selge on ju see, et nii palju, kui inimesi, on ka arvamusi. Laias laastus ja suurtes asjades jaguneb enamus arvamusi kaheks. Poolt ja vastu. Kui need poolt- ja vastuarvamused tuleks kuidagi seadustada või reglementeerida, peaks sellele eelnema diskussioon. Asjalik ja kaine. Hääletamine, samuti tee rahumeelse tulemuseni. 

Aga mina loen sotsiaalmeediast üha sagedamini vaid roppusi ja sõimu, millesse on kaasatud Taevaisa ise. Olevat justkui Tema tahtmine.

Mis on Jumala tahtmine? Inimlik tahtmine olla Tema tahtmise häälekandja? Õigus pilduda roppusi, kui keegi neid inimlikke tahtmisi kahtluse alla seab? Kuulutada teistele põrgus põlemist, tagudes vastu enda “õiget” rinda? Visata teiste pihta kivirahe, endal silmad palke nii täis, et ei märka, kuhupoole kivi lendabki. 

Minu pihta lendab ka. Sest mul on neist sõimatutest kahju hakanud. Mulle tundub, et see on igati inimlik tunne. Samas, ma ei tea, kas see, et mul on neist kahju, on “õigete” arvates Jumala tahtmine.

Kui palju on inimese silma eest varjul. Kui palju saame vaid oletada. Uskudes ja lootes. Püüeldes puhta armastuse poole. Kes aga iseend Jumala saadikuks peab ning samas teisi sõimab ja alandab, sel ei saa ju olla midagi pistmist armastusega?

Või olen millestki totaalselt valesti aru saanud…

Milda

 Milda-tädi on teenimatult unustuses. 

Oma eluajal jäi ta oma õe, katakteerse Liidi-tädi varju. Iseloomuomaduste poolest oli ta teisest märksa vaiksem ja vaoshoitum, mistõttu pole temast meeles just ülearu palju lugusid. 

Igatahes oli Milda ehk Armilda mu isapoolse vanaisa õde ja selle Muhu saare suure, 8-lapselise pere noorim. 

Milda-tädi oli kogu elu üksik ja elas Pelgulinna imetillukeses korteris oma õe Liidiga, oli samuti üksik. (Liidist loe siit: https://maris74.blogspot.com/2020/04/liidi-tadi.html?m=1). Nendest paar-kolm tänavat eemal elas kolmaski õde, Naadi, kes, oh imet, oli samuti üksik. Kui aga Liidil ja Naadil õnnestus eluajal üks lapski sünnitada, (kahjuks Liidi pojal polnud määratud täiskasvanueani elada), siis Milda oli ja jäi lastetuks. Isa on küll paar korda maininud mingit Vasalemma peikat, kes tavatses õeste juures kärakat panemas käia, kuid püsisuhet sellest ei tekkinud. 

Milda käis kokku Liidiga ja pääses isiksusena mõjule alles peale viimase surma. 

Siiski- meie, lapsed, usaldasime Mildat. Ta oli leplik ja lastesõbralik, omamoodi nagu kambajõmmgi, minemata siiski üle piiri. Mäletan, kui saabusime millalgi teismeeas vastu hommikut mingilt Orisaare diskolt. Olime viimasest bussist maha jäänud ja tulime esimese hommikusega. Muidugi ei saanud me sellest kellelegi teada anda, sidevahendid olid ju ajastule omaselt algupärased. Lisaks olime väsinud ja padunäljased. 

Meeli, mu isa kasuema, valmistus just hommikuseks lüpsiks ja oli meid, roidunud ilmarändureid nähes maruvihane. Ainus, kelle poole julgesime oma tapva näljatundega pöörduda, oli Milda. Too ärkas nurisemata ja vorpis meile ülearuseid küsimusi esitamata võileibu. Miks me neid ise ei teinud, ei tea! Äkki oli tegu vajadusega hoituse ja mõistmise järele? 

Milda mõistis.

Milda ei olnud absoluutselt konfliktne. Ta ei öelnud vist kunagi ühegi inimese kohta halvasti. 

Hiljem aitas Milda mul Helist hoida. Ta mängis lapsega ja oli temaga ülisõbralik. Ainus asi, mida ta teha ei osanud, oli mähkmevahetus. Tol ajal olid Pampersid luksuskaup. Ostsin neid vahel mingist Keskturu juures asuvast keldripoest ühekaupa. Milda tulles panin lapsele alla. Kui koju jõudsin, oli mähe vahel põlvini, laps ja Milda aga rõõmsad. Ei olnud siis minulgi ütlemist. 

Mildasugused rahulikud ja mittekurtjad inimesed muudavad vist maailma paremaks. 

Elu lõpul liitus ta ka õe Naadi kogudusega, adventistidega. Olen kindel, et ta on nüüd paremas paigas.

Pühamu

Ole mu pühamu.

Luba oma silmist märgata 

hinge ja universumit,

sügavuse sütitavat jõudu.

Tee, et su otsaesine 

oleks kui altar.

Oma laupa ta vastu surudes

tunneksin meeldivat jahedust,

väärikuse suursugust hõngu.

Su õlad olgu kui ristipuu

kus tajun rippumas Päästjat. 

Kannad ehk mindki vahel…

Süda olgu sul Piibli asupaik

Tee, et avaksin selle

alati

armastuse käsu kohalt.

Tänupalves.

Puusaluust

las olla voolitud

naiselikkus ja ilu.

Maarja lapsega külglöövi maalil.

Väärikas alandlikkus

põimumuna

armastuse kõikvõimsusega.

Su tugevad jalad 

olgu kandmas

keha, hinge ja vaimu

otsekui kirikuhoone.

Seisku nad alustaladena

vastandlike jõudude,

mees- ja naisenergia,

positiivse ja negatiivse,

maa ja taeva,

sinu ja minu ristumiskohal…