Totaalne läbipõlemine

 

Sellesse postitusse soovin rasvases kirjas märkida järgnevad punktid:

1) Maris, palun loobu kõikidest ühiskondlikest ülesannetest. Sa ei vaja neid praegu oma ellu.

2) Maris, palun loobu ülemäärasest suhtlemisest. Palun ütle oma sõpradele, et vajad üksiolemise aega. Palun ütle, et sa ei tule praegu külla, jalutama, kohvikusse, ei kutsu kedagi ka endale külla- sest see on sulle läbipõlemisest taastumiseks vajalik.

3) Maris, palun jäta endale meelde- ei mingeid soolokontserte enam! Milleks Sa raiskad oma PUHKUSE aega niivõrd mõttetule ja niivõrd üüratule pingutusele?

4) Maris, sa ei anna enam ka ühtegi muud kontserti (koos solitstidega) vahemikus jaanipäevast augusti teise pooleni, kuna PUHKAD!

5) Sel aastal puhkad alates 16.07. Sul on Muhusse kirja pandud ühed külalised. Rohkem külalisi sa ei planeeri!

Läbipõlemisel on mitmeid põhjuseid. Kirjutan sellest kunagi pikemalt. 

Vanavanemad 2. Muhu Vassel

Vasslil oli lumivalge kahupea. Kujutage pilti- ta oli samuti imeilus mees, nagu emapoolne vanaisa Edgargi! Millised vanaisad mul ikka olid!

Nii lihtne see asi siiski pole. Vassel oli nimelt kohe, algusest peale ürgvana, lohistas häälekalt sussi ega osanud rääkida. Mu vaene isa, kes oli niigi emata kasvanud, üritas niiväga meile Vasslist adekvaatset isakuju maalida. Kui ta temast igasugu sääraseid lugusid jutustas, mis teda nagu normaalset inimest kujutasid, siis meie küll selle õnge ei läinud, mkmm! Kindlasti rääkis ta mõnest teisest mehest.

Ometi ei arva ma, et Vasslil mingi õeluseuss südame all elanuks, nagu mu ema tavatses kahtlustada. No taevake, temaga polnud inimlik kontaktiloomine võimalikki, ta lihtsalt sattus sihitult siia-sinna tuterdama- aga ema arvas, et teda jälitatakse!

Minu põhi-dilemma oli Muhus see, kas ma peaksin Vasslile “tere” ütlema, kui ta mulle vastu koperdab või mitte. Vaadake, ma pole üldse kindel, kas ta ikka teadis, kes ma täpselt olen. Vassel rääkis minuga (või minust) ainult kolmandas isikus ja ainus tuvastatav sõna oli “tüdrik”, mis kõlas jubedalt- noh, umbes nagu tünder või õllevaat. Õnneks ei paisnud keegi teine ta lausejuppide sisu üle eriti juurdlevat, nii et minu piinlikkustunne võis vaikselt olematusse sumbuda

Vassel sündis eelmise sajandi teisel kümnendil 8-lapselisse perre. Tema ema, minu vanavanaema, keda kutsuti “Mammaks”, olevat olnud üks kange saare naine, kes “vao vahel kitli hõlmade alt ära sünnitas ja siis tuhlist edasi võttis” (mu vanatädi jutustuse järgi). Jään siinkohal arvamuse juurde, et ega naised pole loomad ja liigitan selle sagedasti kasutatava üteluse rahvaloominguks. Kange oli ta kindlasti sellegipoolest.

Igal juhul oli Mammal karakterit ja musikaalsust. Villu Veski käes on salvestused Mamma lauldud regilauludest, mis olla kohati kaunis ropud, aga siiski unikaalne rahvapärand. 

Kui nüüd aga Vassli juurde tagasi tulla, siis temast sai Muhu talu pärija, kuna kolm venda jäi sõtta, neljas vend ja kolm õde leidsid aga oma õnne ja teenistuse pealinnast. 

Esmalt abiellus Vassel minu isa emaga. Kahetsusväärsel kombel suri too noor naine aga juba mõne aasta pärast tiisikusse, jättes mu isa orvuks. Ma ei suuda ära imestada, kuidas ei säilitatud ainsatki kontakti isa emapoolse suguvõsaga! Isa kasvas üles kui ühe tiivaga lind.

Vassel aga ei pidanudki lesepõlve. Ta abiellus koheselt uuesti  endast 20 aastat noorema naisega, kes sünnitas 18-aastaselt mu onu, kes jäigi nende ainsaks lapseks. Peale võõraspoja, minu isa. 

Kui mu emapoolsete vanavanemate abielu oli täis kirge ja draamat, siis need kaks olid veelgi kummalisem paar. Nad nimelt absoluutselt ei suhelnud omavahel. No okei, Vassel ei osanud rääkida- aga kunagi pidi ta ju paar sõna siiski lausuma, et naine saaks aru, millal on pulmad ja millal tuleb osta uus lehm. Seda viimast ei pruukinud muidugi Vassel enam siis otsustada, kui pulmad peetud said.

Vassel oli alalõpmata kahe tule vahel- naise ja oma suguvõsa. “Siin majas olen mina peremees”, tavatses mu kasuvanaema tema ja kogu me suguvõsa ees öelda. Nii oligi. Samas- keegi pidi ju vastutama. Mina sain ja saan temaga hästi läbi. Eks ülejäänud meenutavad olnut lihtsalt kahetiste tunnetega.

Vassel ei ole mind ainsatki korda süles hoidnud, kallistanud ega mulle midagi toredat öelnud. Ma pole kindel, kas isalegi... Kui ta suri, käis meie perest ainsana matusel mu isa.

Mäletan neid ikka saunamajas istumas- Vassel, isa ja onu. Kõik vaatavad läbi akna kaugusse. Keegi ei lausu sõnagi. Vaikuse kujund ei talu pikki formuleeringuid. Küsimata küsimused nõuavad staatilisust, et mitte tekitada sisemisi purustusi.Tummus võib olla pelgalt elukestev sümptom. 

Rohkem polegi midagi lisada. Istutasin möödunud suvel Vassli hauale isa palvel ühe lille. Otsisin seda hauda kaua, eksisin vaat et ära, sest ma ei käi seal peaaegu kunagi. 

Võib olla tuleks selle teemaga lihtsalt rahu teha. 

Sinine

Olen sinine õhupall

Erk. Silmapaistev.

Täis toredaid mõtteid.

Luulet.

Arutlemist vajavaid teemasid,

kui sul aega oleks,

aga ega ei ole. 

Ega tule.

Õhku.

Hüpitad mind 

paar korda üles alla.

Üles alla. 

Muudan su meele rõõmsaks.

Siis vaatad kella ja

torkad mind nõelaga katki.

Saan aru,

et keegi ei tohi märgata,

et mängisid. 

Õhupalliga!

Jooksen kuulekalt tühjaks.

Mind ei ole enam.

Ei mõtte, luule ega värvina.

On vaid mingi

mõttetu

mõttetu nutsakas.

Teed oma peas restardi. 

Päevakajalisi teemasid,

ilmateadet

pikkadel autosõitudel esile kerkivat

ühiselt veedetud päevadel 

külg külje kõrval toimuvat,

poest vajaminevaid asju

ja voodiriiete vahetust

arutad ikka Päris Inimesega.

Küllap varsti tulen jälle.

Uues värvitoonis. Uues kuues.

Luues.

Sulle rõõmu tuues. 

Vanavanemad 1. Emapoolne vanaisa.

 Minu emapoolsed vanavanemad moodustasid ääretult karakteerse paari. Ühe värvikamatest, keda üldse tean. Nad olid 55 aastat, kuni vanaisa surmani, abielus, mis paistis asjasse puutumatutele ilmselge risti ja viletsusena. Eks ta seda suures osas oligi, kuid mitte ainult...

Olin vanaisa Edgari lemmik-lapselaps. Selle kohta tavatses vanaema valju häälega kommenteerida, et "taat lihtsalt ei salli poisse". Kas see ka tegelikult tõele vastas, ei oska ma täna öelda. Kuid vanaisa ei vaielnud sellele väitele ka kunagi vastu. Vanaema meelest oli poeglaste mitte-sallimise põhjus see, et vanaisa kasvas üles koos nelja õega. No ma ei tea...

Mu vanaisa oli joodik. Kirjutan meelega nii. Võiksin ju ilustada, et ta ei talunud alkoholi, ei osanud juua, läks tihtilugu üle piiri- või mida iganes. Aga kuna sõna "joodik" sai mulle vanaema poolt selgeks õpetatud juba päris varajases lapseeas, (koos kõikide iseäralike nüanssidega, mida tajuvad küllap vaid pereliikmed, kes reaalselt kuude, aastate ning aastakümnete kaupa kogu mängu jälgisid), suudan nende kooseksisteerimist vaadelda vaid läbi vanaema, vanaisa ja pudeli kolmnurga.

Ma ei tea, kas vanaema ja vanaisa ka muidu, tavaelus, sama konfliktsed olid, kui meie, st. külaliste saabudes. Ükskõik, millise peo käima minnes, olid need siis jõulud või sünnipäev, keris end haripunkti ka vanaema ja vanaisa tüli ja sõnelemine.

See algas alati ühtemoodi. Vanaisa tõmbas oma toas nina täis ja kui ta end viimaks meie juurde ehk söögilaua äärde hakkas sättima (ta tuli alati hiljem), pistis vanaema karjuma, et "mine minema, ma ei salli joodikuid". Seejärel hakkas mõni sugulastest vanaema vaigistama, et "las ta nüüd olla", millest ei olnud aga kasu, sest vanaisa sai samuti hoobilt oma vihadoosi kätte ning karjus vastu. Tema sõnumit ma täpselt ei mäleta. 

Vanaisa oli nooruses ilus mees. Selle fakti küljes rippus vanaema minu meelest natuke liiga palju. 

Nende lugu algas romantilis-traagiliselt. Vanaisa oli olnud sõja algusaastatel “soomepoiss”. Kui aga soomlased eesti mehed välja andsid, sattus ta millegipärast Pärnu kanti sakslaste vangilaagrisse, kust põgenes, misjärel sai temast metsavend. Ta rändas läbi Pärnu metsade kodukandi, Lääne-Virumaa poole, kuni sattus mu vanaema kodu, Kõnnu lähistele. 

Vanaisa hakkas vanaema juures “ehal käima”. Päeva ajal läks ta kaaslaste juurde metsa tagasi. Neid oli vist seitse meest. 

Ühel hommikul avanes vanaisale kohutav vaatepilt. Venelased olid nende asukoha avastanud ja kõik vanaisa kaaslased elusalt põlema pannud. Mõni olla veel veidike liigutanud. Vanaisa rääkis seda lugu elu jooksul ehk paar korda. Mina kuulsin seda oma isalt. Ka mu isal olid jutustades silmad veekalkvel. “Mul oleks võinud diktofon kaasas olla,” lisas ta vaikselt...

Üks lugu oli veel. Vanaisa oli jälle vanaema pool külas, kui tuldi kontrollima, ega keegi juhuslikult metsas redutajaid peida. Vanaisa ronis kribinal keldrisse. Kontrollija oli venelaste poolele üle läinud omaküla mees. Kelder ei jäänud talle märkamata. Ta ronis samuti alla. Märganud vanaisa, surus ta talle püssi meelekohta. Hoidnud seda seal hetke, ronis ta üles tagasi ja hüüdis kaaspatrullile “pole siin kedagi”. Ikkagi inimene...

Ime siis, et vanaisa jooma hakkas. 

Kui ma pioneeriks astusin, ütles vanaisa mulle imeliku lause: “Ära sina nüüd enam meie majja tule.” Vanaema ruttas muidugi asja pehmendama, öeldes, et vanaisa teeb nalja. Minu meelest peegeldus aga nende sõnade taga sügav traagika. Ta poleks tõesti soovinud, et ma pioneeriks astun- viha selle hävitava võimu vastu oli nii suur. 

Üks nõrk koht oli vanaisal veel. Kodu-teema. Nad läksid õdedega päranduse pärast tülli. Üks õdedest müüs vanaisa sünnikodu teistega konsulteerimata maha. Vanaisal oli sellest tohutult kahju. Kui ta oli purjus, laulis ta “Üks kask meil kasvas õues” ja nuttis ise suure häälega. 

Ma kartsin teda, kui ta oli purjus. Vahel ütles ta näiteks teistele, et “meie Marisega läheme nüüd kelgutama”. Ja mina tundsin lausa paanikat, et kuhu me sedaviisi läheme...

Vanaisa suitsetas oma toas peaaegu lakkamatult sigarette “Vana Toomas”. Kogu mu vanavanemate korter haises ühtlugu suitsu järele. Pidude ajal kogunesid kõik mu suitsetajatest sugulased tema tuppa kimuma. Ma ei suuda mõista, kuidas sai seal pärast magada!

Aga see nende suhe vanaemaga... Oh taevake!

Kui te arvate, et vanaema hoidis asja kontrolli all, siis eksite. Võib-olla see lihtsalt tundus nii, sest ta pragas ühtlugu ja samas tegi kõik tööd ise ära. 

Õiendas, aga teenindas. 

Üks näide. Söök sai valmis, vanaisa tuli laua äärde, takseeris korra ja läks sõnatult oma tuppa tagasi. Tavaliselt tähendas see seda, et laual puudus või...

Kadrina koosneb kahest osast-  kortermajade piirkonnast ja eramajade tänavaist. Lapsena olin tohutult kurb, et minu vanaema ja vanaisa elavad korteris, mitte ühes neist kaunitest korrastatud aiakestega majakestest, mis Kadrina armastusväärseks muutsid. Korter oli olnud vanaisa soov. Ikkagi keskküte, vann ja muud mugavused. 

Muidugi oli neil ka kirikumõis ja aiamaa selle taga, aga see polnud siiski “päris”. Maa kuulus kogudusele ja too ehku-peal püstiseisev majalogu seal peal võis mõisa nime kanda vaid väga suurte mööndustega. 

Vanaisa elas siiski suviti mõisas. Oli aeg, kus vanaema pidas seal ka sigu ning ühel aastal oli tal kogunisti neliteist hane, üks tigedam kui teine. 

Ütlen meelega, et vanaema pidas neid. Minu meelest meeldis vanaisale vaikne mõtisklemine ja mitte midagi tegemine kõige enam. Siis oli ta rahulik. Kui vanaema temalt milleski, näiteks tiigist kastekannuga vee tassimises, abi palus, tuli esmalt kindel “ei”. Vahel ta siiski üht-teist aitas. Kirudes ja suht ülejala. Aga no ega vanaema vastu-õiendamises alla jäänud! Enamus asju tegi ta selle saatel muidugi ise ära. 

Kui sead ühel ja haned teisel aastal loojakarja saadeti ning nende liha me toidulauale jõudis, ei võtnud vanaisa kummastki suutäitki. Tema oli nende loomade ja lindudega kogu suve mõisas veetnud. Küllap kasvasid need talle miskitviisi südame külge. 

Aga samakat ajas vanaisa küll heameelega. Muidugi salaja. Ma ei tea, siiani, kuidas ja kus. Eks see peibutas teisigi “maiasmokkasid” ligi astuma, aga sama kiiresti peletati need vanaema poolt luua ja valju sõitlemisega minema. Meie vanaema kartsid kõik joodikud ja mõis polnud ealeski mingi

jooma-urgas. 

Kui vanaisa oli 77-aastane, avastati tal eesnäärmevähk. Hoobilt lõpetas ta nii suitsetamise kui viinajoomise. Kahjuks oli juba hilja. Vanaema hoolitses ta eest lakkamatult kogu aasta. Andis rohtu, vahetas voolikuid, hiljem ka pesi ja puhastas. Vanaisast sai lõpuks kuulekas mees- selline, nagu vanaema oli eluaeg igatsenud. Ta ei olnud valmis sellisest vanaisast nii ruttu lahti laskma. Lein kestis päris kaua.

Minu jaoks jääb õigeks vanaisaks siiski see keerukas, allumatu ja kuskilt otsast ääretult stiilipuhas “vaba hing”. 

Ööl, mil ta lahkus, andis ta sellest mulle teada. Olin ju tema lemmik-lapselaps, poisse ta väidetavalt ei talunud, mu õde aga puutus temaga vähem kokku. 

Teadsin täpselt, mil ta läks. Sain ta eest paluda ja arvan, et ta jõudis kohale. 

Ühel korral, mõni aasta peale surma käis ta mind mu kodu juures vaatamas. Paistis rahulolev.

Kes ta siis oli? Ei tea. Ta näitas ju oma tundeid vaid purjuspäi.

Seal ta nõjatub aknale, vaikselt ja väärikalt. Suurte mahlakaskede rivi kohiseb akna ees. Paar viibutust käega. Pisaraläige silmis. Ja koheselt sulguv aken. 

Ehk jõudis see vintsutustest läbikäinud mees lõpuks ka päriskoju...

Kontaktiloomine

 Lastega, eriti teismelistega, on kontakt hästi kiire kaduma, kui täiskasvanu selle eest hoolt ei kanna. Olen juba maininud, et need kuud, mil mu trioke on olnud koduõppel, asetasid mu õlgadele liiga suure füüsilise ja psüühilise koormuse, mistõttu tunnen end tihtilugu lihtsalt läbipõlenuna. 

Töötava üksikvanemana ongi endas raskem ressurssi leida. Ometi oleks see hea ajaplaneerimise korral enam-vähem võimalik, kuid siin asuvad juba mängu ka muud varjatud nüansid- näiteks põhjused, miks olen praegu enam hajevil, närviline ja kohati ükskõiknegi ning sellest tulenevalt vajadus teha iseendaga tööd, mis raskendab ülalmainitud kontaktiloomisvõimet veelgi. 

Eile see siiski õnnestus. Neil on nimelt vaheaeg. Jah, praegu. Olen selle kohta kuulnud ka palju arvustavaid kommentaare, sest kui teismelistel on talve- ja kevadvaheaeg sõpradega nihkes, tekitab see tahes tahtmata viha ja mõistmatust ning kuigi olen neile sadu kordi kinnitanud, minu prioriteedid nende koolivalikul olid hoopis teised ja vaheaegade positsioneerimust võrreldes tavakoolidega taipasin vaadelda alles koolivaliku viimases järgus, läheb mu jutt otsekui kurtidele kõrvadele.  Igatahes pole mina kooli õigeusu kalendri järgi funktsioneerimises vähimalgi määral süüdi! 

Aga jah, vaheaeg. Tobedal, külmal ja vihmasel nädalal. Keset distantsõpet, mille lõppu ei oska veel aimatagi. Minul nagu ikka, tuhat tegemist kuklas, nemad harjumuspäraselt nutiseadmeid ründamas- kuna sõbrad käivad ju koolis. Nutune seis. 

Võtsin selle aja jõuga, käristasin sobivaks auguks kesk oma lõppematut the must-do listi. Et Muhusse praegu ei saa, mis valmistas esmalt ka suuremat sorti pettumuse (köögi remont on lõpetamata!), otsustasin neile näidata Loode-Eesti kaunist rannikuala. Vihterpalu, Alliklepa, Nõva. Ma polnud märganudki, et puud on juba hiirekõrvus ja õhk heliseb linnulaulust. Arvasin, et õues on vastikult külm ja et kuidagi tuleb see väljasõit üle elada. Tegelikkus raputas mind. 

Me rääkisime! Meri, männimetsad ja liivarand oli vaid kaunis kujundus meie koosolemisele ja tõdemusele, et mind, täiskasvanut, teisest põlvkonnast inimest tõesti vajatakse. Päriselt. Nii palju, kui sel matkal, pole nad ammu minu käest küsinud. Nii palju lugusid, kui sel matkal, pole ma oma elust ammu jutustanud. 

Meie, täiskasvanud, pealtnäha tegusad inimesed, ripume oma tohutute kohustuste ja plaanidega otsekui õhus. Sahmimine ja pealiskaudsus võtab kindla pinna ja usutavuse. Kui keegi meie poole küünitab, põrkame juba näpuotste puudutusegi peale kõrvale, kergelt, nagu õhupallid ja liigume tuuleõhuga ohutusse kaugusse taastegutsema. Meid saab eristada värvi, suuruse ja kuju järgi. Aga meile lähenemine pruugi tuua tegelikku lähedust. Haardepinda on vaid põrkamisi. Liiga järsk press võib pauguga lõppeda. 

Kui tihti püüan endale rahuolevalt selgitada, et teen seda kõike ju selleks, et ... Aga milleks? 

Meri rullus sama rahulikult, kui ikka. Kaldaeelsete vahuste lainete loks vallandas ka kehas pingetmaandava rütmilisuse. See sidus ühte me südamete tuksed, ajaliku põlv-põlve järel eksistentsi ja igaviku. Eks juured olegi igavesed, katkematult looklevad jooned, hea Jumala loovatest kätest, inimene inimese haaval, kuni tänase päevani. Sinu ja minuni. 

Kontakt on aga ikka me eneste luua. 

Mis toimub, Maris?

 Kui ma Kosmose ristmikul minu ees pidurdanud autole otsa sõitsin, ei tundnud ma korraga iseennast ära. Olin nagu võõras naine enese kehas. Mu reaktsioon kiljatusest ja paugust kuni asja teadvustamiseni käis otsekui kellegi teise meelte läbi. Mina ise vaatasin end justkui kõrvalt ja vangutasin pead. 

Kui pauk ära käis, ronis see minu kehas naine autost välja. Vähe jäi puudu möödasõitva trammi täiendusest niigi silmaga nähtavatele kahjudele. Järsult avanenud autoukse mahasõitmine oli nimelt sekundi murdosa küsimus. Aga see minu kehas naine ei teinud säärast pisiasja õieti märkamagi.

Mis aga järgnes, ei jäänud tallegi tähele panemata. Nimelt oli ta unustanud, et juhul, kui auto käigukang asetseb D ehk drive-asendis, tunneb auto vastupandamatut soovi hakata liikuma, hoolimata sellest, kas driver ehk juht ka ise esiistmel eksisteerib. Nagu mainisin, väljus minu kehas naine masinast, riskides küll ukse mahasõiduga trammi poolt, mis jäi õnneks toimumata, kuid mitte arvestades iseliikuva sõiduvahendiga. Ja vaat see enam õnneks ei läinud. 

Nii mina, kui minu kehas naine vaatasime õudusega pealt, kuidas drive-asendis iseliikur ühe korra veel tollele kaubikule otsa põrutab. Iseteadliku elegantsiga. Aeglaselt, kuid otsustavalt. 

Seejärel haarasin ohjad. Meil pole siin mingi robotite ajastu! Sisenesin iseendasse, too otsustusvõimetu daam haihtus mu teadvusest hetkega. Vajutasin pidurit, haarasin rooli ja lükkasin käigukangi jõuliselt P ehk parking-asendisse. 

Seejärel väljusin väärikalt autost, heitsime kannatada saanud väikekaubiku juhiga tolle minu kehas olnud blondiini üle veidike nalja, jõudsime mu süüs kokkuleppele, vahetasime edasiseks suhtlemiseks telefoninumbrid ning läksime laiali. Seda, et oleksin enne oma autosse jõudmist äärepealt trammi alla jäänud, mainin vaid mokaotsast. Eks minagi ole inimene ja sündmusest raputatud. 

Hoia kindlalt rooli, vajuta õigeaegselt pidurit ja säti käigukang vajadusel parking-asendisse- see peaks olema lausa elu moto! Mingid otsustusvõimetud daamid kusagilt pseudomina ajusfääridest on aga nagu kanad, ma ütlen. Sebivad tühja ja purustavad tõsiste tööinimeste autosid. Selliseid ei saa rooli lasta. Mis toimub, Maris? 

Kreemilugu

 Minu ajaplaneerimise oskusega on nii nagu on. Liiga tihtilugu olen õigeaegse kodust väljumisega hädas ning seega tuleb lükata mitmed elutähtsad toimingud autorooli taga tegemiseks, mis ei ole muidugi mingi normaalne variant, kuid kas keegi pakuks parema?

Noh, tänagi. Olin just lõpetanud kümne ülepannikoogi küpsetamise viiele lapsele- oh, ärge küsige, miks viiele, ohake hoopis kergendatult, et kas tõesti sel korral ainult viiele, sest hoopis sagedasemad on korrad, mil teen ülepannikooke kas kaheksale või üheksale teismelisele, ja vaat see on juba tegemine, samas milleks lastele sõpru keelata, nii ma siis vihungi tihtilugu ennastohverdavalt, nagu homset poleks- aga niisiis, olin tänase tagasihoidliku küpsetamise edukalt sooritanud, kell oli saja peale liikunud ja tuli taaskord tormata. 

Roolis on täitsa hea. Ülal, päikesevarju teisel küljel asetseb tore valgustusega peegel, kustkaudu saab rahumeeli oma magamata näole hindavaid pilke heita ning seejärel võtta vastu otsus. Minu tänane otsus oli: päevakreemi- ja palju! Päevakreemiga on selline rumal lugu, et ta kipub mu kotis alatasa ära kaduma. Kõik muud asjad- rahakott, päikese- ja tavaprillide toos, kosmeetikakott, silmatilgad, peegel ja muu ebavajalik- annavad ennast tõrkumata kätte. Aga see va kreemituub libiseb kogu aeg kuhugi olematusse. 

Ega ma ka allaandja tüüp pole. Tõstsin ülalloetletud kotist välja. Ääremärkusena lisan, et see kõik toimus ikka endiselt sõidu pealt. Eiei, ma polnud ohtlik, ausõna! Tõstsin käsikaudu, pilk kenasti tee peale suunatud. Peeglisse ka rohkem ei vahtinud. 

Sättisin kõik varanduse, mida on ühe väikese koti kohta aukartust äratav hulk, kenasti oma sülle ritta. Või siis äkki hoopis riita? Kui kott tühi, leidsin põhjast ka peitupugenud kreemituubi, häbemata ilutarbe. Vajutasin kohe mõnuga sutsukese otsaette, täpikese lõuale, triibukesed põskedele, pallikese nina otsa... ja siis tuli kurv. 

Kreemiga maskeerunud mina võtsin kurvi välja nigu niuhti. No kuulge, ega ma siis mingi kihutaja pole. Asjalood, miks ma seda lugu üldse jutustan, olid hoopis teised. Nimelt oli otse kurvi taga politseiauto, mis mind peatuma viipas. Ah, see on ju nii tavapärane, et nad pühapäeva hommikuti kontrollivad, ega keegi pole viinasena rooli istunud!

Siiski põhjustas politseiga kohtumine mõningase ebamugavustunde, jah, muuhulgas ka süllelaotusd asjaderiida tõttu, mis nüüd enamalt jaolt klobinal pedaalidesse veeresid, kuid see polnud peamine. Asi oli ju mu indiaanlase moodi välimuses, paksud kreemijutid näos! Muidugi ei suutnud ma seda sekundiga sisse hõõruda. 

Avasin akna. Politseinikke oli kaks- mees ja naine. Naine teadis absoluutselt kohe, milles asi. Ta purskas lõbustatult naerma ja viipas oma kaaslasele: “No vaata, selliste asjadega tegelevadki naised roolis!” Mul tekkis tema vastu koheselt poolehoid- mõistis! Ikkagi naine, daam! Äkki libistab ka oma vilkuritega masinas vahel salamisi ilutooteid näkku? Igatahes ühinesin naeruga, ise kiirelt ja püüdlikult kreemi laiali hõõrudes. Sel korral oli seda läinud ilmselgelt liiga palju... “Eiei, selle toiminguga ei saa te veel niipea ühele poole!”arvas too naispolitseinik mu teguviisi üheselt mõttetuks. Tõsi, reetlikud jutid jooksid endiselt mööda nägu siia-sinna.

“Teeme siis vähemalt selle puhumise kiirelt ära,” panin omalt poolt ette. Mõeldu-tehtud! Naerdes sooviti mulle head päeva jätku ja võisin sõita edasi. Näiteks järgmise ettejuhtuva punast tuld näitava valgusfoori suunas, kus ootas ees silmalaineriga ülalaugudele udupeene joone tõmbamine- juhul, kui kreemijäägid õnnestub selleks ajaks edukalt likvideerida...

On ikka raske see naisterahva elu!