Rannad

Kui nüüd järele mõelda, siis lapsena olid mu jaoks ihaldusväärseimad just suured mererannad ja ma ei mõistnud sugugi oma vanemaid, kes valisid suvitamiseks mõne toona vaiksema, näiteks Haabneeme ranna rahvarohke Pirita asemel. Veel üsna hiljuti troonis mu kujutluse esikohal milligipärast Pärnu, samas kui teised kuulsused olid hakanud oma väärtust privaatsete ja üksildaste randade ees minetama.
Nüüd on see järjestus muutunud.
Olin võtnud ta jaoks kogu kauni suvepäeva. Õhtul pidime siirduma edasi Ruhnu.
Oi, kuidas mind kõditas mõte kaunistest rannakohvikutest, pikkadest varjulistest promenaadidest, mõnusatest kiigeplatsidest ja nagu mingist eelisseisusest, mis tekib kõike eelmainitut nautides! Seetõttu sattusin lausa segadusse, kui olin autost väljudes ühtäkki kaasa haaratud laulupeo rongkäigu sarnasesse rahvavoogu, mis kandis mind, tõsi küll, hoogsalt ranna suunas (õnneks mitte vastassuunas!), kuid millega ühes sai kaela ka konstantse ärevusseisundi, et mitte öelda põgenemissoovi.
Korraga ei teadnud ma enam, kust algab promenaad ja millises neist kujutluses kenadest kohvikutest võiks leida lõuna paiku nelja vaba tooli. Vool kandis mind otse avamere suunas. Liivaribal toimus siiski mõningane vaibumine. Lapsed kilkasid rõõmust ja sättisid oma rannalinad otse ühe suure mehe varvastele. Sikutasin need vaikselt veidi kaugemale, vastassuunas. Seal praktiseeris üks paarike hoolsalt  viimatisel lingammassaazi koolitusel õpitut. Kolmandale poole nihkudes pidin kolme-nelja noormehega inimese intiimpiirkondade ropud nimetused kõigepealt meelde tuletama, seejärel korralikult üle kordama ning läbikukkununa neljandas suunas roomates kuulsin paikkonna kuumimat klatshi. Seda kõike tundus olevat natuke liiga palju. Maad hakkas võtma ahastus. Kõige rohkem kartsin  kaotada silmist lapsi, kuid õnneks või õnnetuseks andis üks neist kohe kohaotsimise alguses märku üsna kangest pissihädast. Esimene tunnike mööduski niisiis looklevas vetsusabas, närvitsedes kahe randajäänu pärast. Kui rannaliivale tagasi pöördusime ja läbi häda oma kohad elus taastasime, üritas teine mind kohemaid samale teele tagasi meelitada. Nii et mulle siis vetsupäev? Tänan, ei!
Äikesepilv oli tõeline pääsetee.
Jube kihvt oli vaadata, kuidas kõik need päevitajate hordid nagu üks mees üles kargasid, kiiruga oma riideid ja linasid raputasid, ujumisrõngad ja krokodillid kaela ja käevangu riputasid ja jooksu pistsid. Muidu jälle nagu laulupeo rongkäigus, aga seekord kiiremini ja vastassuunas! Palun, oodake ometi- kust saaks üht mõnusat Pavlovat... ?
Tõtt öelda tahtnuks ka mina joosta, kuid kuna Lisann sada meetrit eemal põlvekõrguses vees konutava elevandi turjalt parasjagu vetteliugu sooritas, oli mul aega ümbritsevat jälgida, endal suud-silmad tõusvast tuulest liiva- ja hetk hiljem juba algava saju rammusaid vihmapiisku täis.
Jajah, lühikesevõitu jäi see meie rannaskäik, kuid samas polnud rohkemat vajagi.
Pingerida asetus kiiresti ümber.
Neil päevil siin maakodus olen taibanud, et jalutuskäigud koduküla randa ongi mu kauneim promenaad, täis ritsikate sirinat ja maitsetaimede täidlast aroomi. Et rohke soolavõiga muhu leib- või siis lihtsalt komm põses asendab edukalt noobleimat rannakohvikut. Et õunapuu otsast allatolknev köis asub mõnusaimal kiigeplatsil. Ja et roostikus pissil käimine- ilma igasuguse sabata- omab uskumatult lõõgastavat efekti.
Me otsime elust eiteamida. Endal kullakotid jalge ees.

Pianister

Ruhnu oli tulemas peaminister. Mina ja Lisann olime külarahvaga ootel. Sääsed sõid vastikult. "Mine parem koju", õhutasin Lisanni. Loviisa ja Joss ei pidanud üritust millekski ja mängisid muretult tuttavate juures ööbimispaigas. Aga Lisann küll nii ei arvanud.
"Mina tahan ikka pianistrit näha", teatas ta.

Vaikuseliblikas

Ah et mida ma leian vaikuses?
Vaikuses leian enese liblika-mina. Vahel on mul sinise-valgekirjud tiivad, vahel muutuvad valdavaks oranzikad toonid. Harvem kannan rohekaid või lillakaid värve. Ei saa küll öelda, et värvid poleks üldse tähtsad, aga veelgi olulisem on võime ajas lennata.
Vaikuses elustuvad üksikud fragmendid möödunust, sulandudes mõnikord väga lihtsasti olevikuga ühte, mõnikord jällegi jäädes rippuma korraliku distantsi taha, mistõttu tulebki kasutada õiget peibutusvärvi tiibadega liblika-mina. Liblikal ei tundu olevat mingit aru. Ainult ilu. Ta laperdab muretult õhus ning puhkab rahuga värvilistel õitel. Tema jaoks ei ole eilset päeva, homsest pole tal aimugi. Mis peaks minul olema?
Vaikuses ma koorin näiteks kartuleid. (See on väga halb näide, sest ma koorin kartuleid enamasti vastumeelselt ja suure kiiruga. Aga las ma harjun mõttega kartuleid koorides häädmeelt tunda!) Niisiis koorin- ja mingi oluline mälestus on samal ajal ripakil aegade hämaruses, tuletades end pingsalt meelde. Vargsi poen liblika-mina kirevasse kesta, ületan lenneldes ajavahe ning maandudes otse sündmuse keerises, sirutan oma imelised tiivad laiali. Keegi ei märka, et vean enese järel tugeva niidiga kinnitatult tänast päeva ning praegust hetke.
Sama on tulevikuga. Miks peaks ta olema tundmatu vaid seetõttu, et ajaliselt ei ole veel kätte jõudud? Liblika-minana tean ma, kuidas elan ülejärgmise suve samal päeval või viie aasta pärast jõuludel.
Ma rohin peenart (see on märksa parem näide)- ja lihtsalt tean, ja üsna eredalt. Sest mu liblika-mina, see arutlusvõimetu putukas, on oleviku ka tulevikku tarinud, eputades nüüd oma punaste täppidega kusagil imetoredal aiapeol või siis hoopiski mingi tundmatu maa hingematvalt kaunil rannal.
Nii unistama kui mäletama peab suurelt, kas pole tõsi!
Kui mulle öeldakse "katsu kogu aeg elada praeguses hetkes", siis tunnen nagu polekski täiuslik. Sest mulle ju meeldib lennelda. Umbrohu väljajuurimise hetkel ei pruugi olevik pakkuda piisavat- see on lihtsalt vajalik toiming. Aga lenneldes liblikana samal kohal asetsevale tuleviku-terassile, omandab tüütugi tegevus graatsia ja elegantsi.
Ega ma kauaks ühele või teisele poole jäägi. Arutleda meeldib mulle siiski siin ja praegu. Liblikas las lendleb vahel ka omasoodu- siia-sinna. Nagunii tassib olevikku turjal- nii mineviku kui tuleviku poolel...

Pilved

Ikkagi on mul liiga vähe aega pilvi vaadelda!
Eile lõi punetav läänetaevas oma iluga mind vaat et oimetuks, kui värvipurgiga või lihvijaga või millega iganes lõõtsutades majanurga tagant välja tormasin, niisked salgud silmisse takerdumas ning kalosside alt väljaturritamas porised murutuustakud.
Muhus kaotan igasuguse daamilikkuse!
Peaksin oma äsjavärvitud verandalt väärikalt välja astuma, seljas maani lillemustriline suvekleit, jalas sobivas toonis kõrged lahtised kingad ning käes pokaal kerge mulliga roosat veini, mille Keegi just äsja on välja kallanud. Peaksin graatsiliselt päevitustooli langema, silmad sulgema ja sõõmukese rüübet maitsma, seejärel kuulatama... Tuhandepäine linnukoor rõkkab mu enese õues, räästa all sekundeerivad hoolsa ema poolt priskekssöödetud pääsupojad, kel varsti ehk aeg esmaseks tiivasirutuseks. Kuskagil kaugemal kruuksatab sookurg- tema häälest aimdub tundmatut traagikat ning põllult kostab kuue möödaratsutava hobuse summutatud kabjaplaginat.
Nüüd peaksin avama silmad. Aeglaselt ja väärikalt.
Keegi seisaks mu ees ja viipaks taevasse. Pilv puude kohal ripuks kui hiigel-õhupall (samasugune, kui tänasel koduteel märgatu). Selja taga oleksid seevastu vaid mingid õhkõrnad kribalad. Laia joonega purjetaks õhupalli suunas tumedama kõhualusega isend. Ega sa mulle siin vihma kavatse tuua!?
Taamal põlluveerel puulatvade kohal moodustuks aga kaunis rida peenekoelist pilvepitsi.
Vaat see oleks seisund, mida vajaksin.
Koos Kellegagi, keda vajaksin.
Või siis... kasvõi üksipäini.

Puugid

Puugid armastavad meie perest vaid mind ja Lisanni. Teiste peal nad lihtsalt jalutavad, külge ei hakka. Millest selline eelistus, ei oska aimatagi! Igatahes olid need verejanulised elukad mõne päeva eest end taaskord me kintsu külge kinnitanud. Ja täna haukasid ainult Lisanni. Õnneks avastasime kõik need juhtumid ruttu.
Tänasest hakkasime võtma b-vitamiini. Räägitakse, et pidavat aitama. Määrin Lisanni iga päev ka ühe loodusliku puugitõrjega, kuid tänaseks on teada, et vastik putukas haarab seepeale määrimata pala, näiteks rinnapealse ja asi vask.
Üldiselt ei ole ma eriline paanitseja, kuid just praegusel hetkel on minuni jõudnud lausa kolme lapse puugitõppe haigestumise uudis. See muudab veidi rahutuks.
Siiski- mis mul muud üle jääb, kui mure kõrgemale poole üle anda! Lapsi ju suvel toas ei hoia. Nende ja naaberkolmikute lemmik-mängupaik on meie põllu heinapallidel.
Puukide oma ilmselt ka.

Täiskuu

Täiskuu on kummaline. Täna valgustab ta taevast otsekui hiiglaslik taskulambivihk. Taevast, mis pole  veel omandanud süsimusta värvi, mille põhitooniks loeksin sel hetkel sinise,  jah, selle uinutava sinise, mille saabudes üksikud puud sünkjateks figuurideks muutuvad ja taamal paistev metsaviirg ühtlasse tumedusse taandub.
Aga kuu on konkreetne.
Ta puurib mulle selga ja sunnib end vaatama. Algul vaatan üksisilmi läbi akna. Sellest ei piisa. Poetan end läbi paokil aidaukse jahedasse öhe. Tundub nagu oleks ta veelgi kasvanud. Kahvatu valgus langeb mu näole ja katab kogu mu keha. Külm.
Ma ei tea, kas ta meeldib mulle. Ometi külmetan ta nimel keset pimedat õue. Korraga tundub kõik nii tuttav, nii haledalt tuttav. Ilus, aga külm. Sõbralik, aga kauge...
Raputan end ta lummusest. Taandun tuppa ning toetan selja soojale ahjule. Täiskuu aknaruudu taga näib sest vähe hoolivat.
Oled, oled ilus, voolivad mu huuled sosinal sōnu.
Süda aga rõõmusteleb ahju kuumas embuses.

Ööbimine

Huvitav, et laste jaoks tekitab juba ainuüksi mõte väljaspool kodu ööbimisest ülivōimsa tunde. Kui sel mõttel on veel oht teostuda, võib rääkida lausa pidupäevast (õigemini piduööst). Mäletan tegelikult isegi seda närvekõditavat tunnet, mida võõras koht ööbimise eel tekitas ning kujutlust, kus meil, lastel, olnuks omiks asjuks otsekui täiesti vaba voli. Ühesõnaga- paradiis! Nii on küllap ka trio jaoks. Miks nad muidu peale minu lubavat noogutust otsekui aru kaotasid?
Asi oli nii- Joss ja Loviisa pidid ööbima E.juures, M. aga tulema meile Lisanniga pidzaamapidu pidama. Kõik läkski plaanipäraselt. Kuni ma Jossile ja Loviisale hambaharju läksin viima. Siis aga... tuli Loviisale järsku nutt peale. Ko-hu-tav koduigatsus!
Mõelda vaid, nad on ju kõigest 8. Muidugi võib hakata koju tahtma- see on täiesti normaalne.
"Sul tuleb ju neid ööbimisi veel ridamisi," lohutasin.
Loviisa aga nii ei arvanud.
"See oli suurepärane võimalus," luksus ta koduteel lohutamatult nutta, "aga mina ei suutnud seda ära kasutada..."
Peagi selgus aga, et ka tüdrukute pidu oli ülitore.
Nad olid ju peaaegu öö läbi üleval!
Kaheteistkümneni :)