2 x kolmikud

Kolmikud on kohal! Muhu suvi võib nüüd täiel rinnal alata! Kes veel ei tea, siis meie naabersuvitajate kolmikud on 10 kuud meie lastest vanemad, kuid sündinud sama aastanumbri sees ja nende pesakond koosneb 2-st poisist ja 1-st tüdrukust! Meil 2 tüdrukut ja 1 poiss. Kokku kolm ja kolm. Täielik Bullerby küla! Oh, oleks minul omal ajal nii olnud...

Kuiv(astu)

Juba siis, kui olin väike laps, panin tähele, et Muhus ei saja kunagi nii palju, kui mujal. Mäletan end muserdatuna välja vaatamas Tallinna poole vurava bussi aknast, buss hiiglaslikke veelompe üles kaarutamas, mina tundmas vastupandamatut soovi ots ringi pöörata- sest Muhus ei tulnud ju kogu suve jooksul tilkagi... Kaua aega arvasin, et ülaltoodu on lapsepõlve idealiseeritud moonutus. Kui aga mõni aasta tagasi siia suvekodu soetasime, nägin korraga, et asjal on tõsi taga. Aga see ei kehti kogu Muhu suhtes, vaid ehk ainult poole, kuni Liivani. Kuivastu ümbruse hoiab kuiva. Sestap ei kergita ma kulmugi, kui ilmajaam saartelt algavat sadu ennustab. Ei kergita ka siis, kui rünkmustjas kogu taevast kattev moodustis kiiruga näib lähenevat. Teate, nad keeravad mingis teatud kohas lihtsalt ära ja võtavad suuna otse ülemere mandrile, jättes Kuivastu-nuka puutumata. Kusjuures kõik muu vihmale viitav- paisunud tuuleiilid, ilma jahenemine ja pilvkatte tihenemine toimib nagu "korralikus perekonnas". Vaid vihm puudub ja peagi taanduvad muudki "sümptomid". Seda kuiva Kuivastu lugu rääkis isa, kusjuures minu meelest esitas ta seda otsekui mingit legendi. Miks ta siis muidu täna helistades esimese asjana küsis: noh, saite kõvasti vihma? Selgus, et kogu Eestimaa ujub. Meil aga oli jällegi see ärakeerav must pilveke, pool päeva päikest ja sooja, pool tugevat tuult ning laste suplus koduküla rannas. Nagu päris suvel...

Lehmad

Mulle muidu lehmad päris meeldivad. Aga hoopiski pole nad mu esimene valik koduõuel, eriti, kui neid seal oma paarkümend isendit kablutab. Huvitav, neis tundub olevat ühendatud annus graatsiat ja teine kohmakust. Sel hetkel, kui neid robinal mu õuele hakkas vajuma, ma muidugi graatsiat ei märganud, vastupidi, üle kraavi hüppamine oli suureke kerele omaselt rohmakas ja veidi õudnegi, sest pelgasin, et nad ei saa inertsi tõttu enne maasikapeenart pidama ja see tähendanuks kindlat katastroofi! Õnneks olen ka eelnevalt Muhus olnud. Lapsena veetsin seal vaat et terved suved- ja veel talus, kus paar-kolm lehma kindlalt käepärast. Sestap teadsin, et lehmad on vaatamata toekale kerele kole arad. Minu õuepealsed sättisid oma jalakesed sörgiks mu esimese "heledajaalse" hüüatuse peale, teise ajal toimus mingi arusaamatu tõuklemine ja kolmas käivitas täiskäigu, paraku küll järgmise suvalise põlla pääle ja ehk ka kellegi teise aeda. Üks iseloomuga mamma-muuke püüdis küll veel veidi aega minuga harkisjalu tõtt vahtida, protestides sedaviisi seaduse vastu piimaandjaid ükskõik kuhu mitte lubada, kuid kui jalaga vastu maad põrutasin, vajus ta lehmasüda saapasäärde- mine tea, äkki kisub jamaks! Peagi kostsidki kõrvu vaid kaugenevad "muu'd"- millest võiks muidugi lausa omaette kirjatüki sepitseda, niivõrd äge häälematerjal! Ah et aga see graatsia? No äkki nad ikka polegi niiväga graatsilised! Äkki on neil lihtsalt ilusad silmad?

eristumine

Tegudes nagu puuduks teravus.
Tore, kiidavad pereterapeudid käsi hõõrudes.
Järelikult on eristumisprotsess
jõudsalt käima läinud!
Eristun peaaegu kõigest.
Orelist eristumise juures
on esmatähtis käte eristumine klahvidest
ja jalgade eristumine pedaalist.
(Viimatimainitu on tähtis ka
autoistmel eristumisel.)
Muusika, mida ma mängin,
ei läbi enam mu keha,
vaid ripub pulbitsedes
üle klaviatuuri puidust ääre,
kust kuulajad selle endale napsavad.
Vaatan seda protsessi otsekui kõrvalt.
Ei tunne ärevust.
Varem ma küll nii lahke polnud!

Aga las ma räägin nüüd
pliidist eristumisest!
Kui ma varem arvasin,
et sööki harva ja lihtsalt valmistades
olengi saavutanud
piisava pliidist eristumise taseme,
siis nüüd taipan, et sel moel
ma lihtsalt cut off'in end
ning tegelikult on see üleseotus peeglis,
mis teeb endiselt haiget.
Lähenemist pole toimunud
kummagipoolsete hirmude tõttu
totaalselt läbi kukkuda.
Homme teen nii:
Pean pliidi esmalt
emotsionaalselt lähedale saama.
Pean ausalt tunnistama,
mida olen temalt oodanud
ja mida ta pole
mulle osanud anda.
Jah, ta võib seda mitte vastu võtta.
Võib lausa kõrvetada.
Aga minu protsess on igal juhul alanud.
Valust hoolimata.

Maasikapeenraga olen hetkel liiga sulandunud.
Temast eristumise lükkan edasi
2018.aasta suvesse.
Hiljuti valasin ta hobusesõnnikuga üle.
Eks näis, kuidas reageerib.
Suur saak näitab ilmekalt klammerdumist.
Seda kardan enim...
Kuigi meelitav on ka,
kuigi keegi sust niimoodi sõltub :)

Noh, edasijõudnuna plaanin kunagi ka
maapinnalt eristumist.
Aga see läks nüüd rohkem nagu kelkimiseks...

üleväsimus

Midagi on sellel hetkel elus liiga palju,

miski tuleb liiga jõhkralt Päris Elu arvelt.

Hingamise ruumi Vaim ja Keha nõudvad valjult,

meeled aga väiksemagi muutuse ees valvel.

Olen igal pool, kuid nii, et mitte siin ja praegu,

otse haardekaugusel, kuid siiski väljas, mitte sees,

mõte maalib irreaalseid lõõgastavaid aegu

kui vaid sada kümme asja enne ära teen...

Huvitav, et olen tahtnud näida hiigla tugev,

imeliselt suutlik, naerulsui kes kõike teeb...

Armastuse Aeg on mõõdupuu, mis ainsalt lugev,

Mitte Ohver, aga And meist Inimese teeb.

Õnneks on mul tugi, kes on Meie Isa taevas,
õnneks on mul Lootus, mis ei jäta häbisse,
õnneks on mul Vaim, kes kannab siis, kui hing on vaevas,
õnneks olen päästet' läbi ristimisevee.

Puugi pea

Koukisin täna kõiki valu- ja muid aistinguid trotsides oma põlveõndlast nõelaga välja puugi pead, mis tänu ebaõnnestunud pintsetikäsitlusele sinna jonnakalt kinni oli jäänud.
Vaatamata sellele, et väänasin end peaaegu kringliks ning äestasin vaevumärgatava musta täpikese konkreetseks veritsevaks lärakaks, võisin viimaks kujutletavasse haiguslugude raamatusse rasvaste tähtedega lakoonilise "pea eemaldatud" märkida.
Aga lihtsam oleks end alati peale õueskäiku hoolikalt kontrollida...

Ressurss

Ülemistele ehitatakse mingit mega-giga kaubanduskeskust. Poetasin triole, kui täna sest hiigelkolossist möödusime, et selle katusele pidavat paigaldatama isegi vaateratas. Uudis tekitas elevust. "Laheee!", kilkas esmalt  ka Loviisa. Siis aga ta ilme tõsines  ning aegalselt pead raputades oma uskumatust demonstreerides lisas ta: "Teisest küljest ikkagi... täielik ressurssi raiskamine!"

(V. ülisage repliik)