Lugu

Kas olete kunagi proovinud oma elu jutustada nagu lugu? See algaks teie sünniga- nii nagu teile sellest on räägitud. Järgneksid lapsepõlvemälestused, seigad, mis kirkamalt meeles, inimesed, kes kelle mõju ehk tänagi avaldub, väärtushinnangud, vanemate ning vanavanemate pärand, kallid paigad.
Järgmises alalõigus mõelge kooli ja sõprade peale. Viige mõtted ka õpetajatele. Tunnetage toonaseid tundeid ja lõhnu. Käige läbi koridoride ja klassiruumide. Mõelge, mis teid sel ajal enim kõnetas. Mis põhjustas valu ja meelehärmi.
Nüüd liikuge teismeikka ja vaadake julgelt otsa oma toonastele tunnetele. Protestivaimule, esimesele armumisele, enesehinnangule, kodusele toetusele- või ehk konfliktidele?
Täiskasvanuiga vaadelge nii isikliku elu kui karjääri tasapinnalt. Kuidas on läinud? Millised lootused on täitunud, millised luhtunud? Mida peate suurimaks saavutuseks, millest pigem ei kõneleks? Millised nüanssid mõjutavad teie abielu või selle purunemist? Jutustage ausalt, ärge häbenege oma tundeid, reaktsioone. Kui jõuate tänapäeva, siis mõelge, kas see peatükk, millele tänane õhtu punkti vajutab, on saanud õnneliku lõpu? Või on see ehk alles poolel teel õnne poole? Peaasi teie loos on see, et ükski peatükk ei muutuks painajaks, katastroofiks või lõputa õuduseks. Aastatepikkused lahendamata probleemid ei ole naljaasi- ei jutustajale ega kuulajale. Tehke parem oma elust muinasjutt! Muinasjuttudes on küll rohkelt kriise, hirmsaid seiku ja valesid valikuid. Aga muinasjutt ei muutu kuulajale tüütuks ning see lõppeb alati õnnelikult.
Kas olete jutustamiseks valmis?

Heureka

Heureka! Avastasin, miks ühtede muusikutega on koosmusitseerimine imelihtne, teistega aga üsna vaevarikas. Ma pole sellele kunagi varem nii konkreetselt mõelnud!
Asi on nimelt selles, et mõnedega olen inimtüübilt sarnasem ning meie ootused muusikateose kvaliteetsest esitusestki kattuvad juba esimesel koosmusitseerimise korral. Hea lihtne variant!
Teine tüüpkond on aga kardinaalselt erinev (ja mitut moodi erinev- fraasis, tempos, karakteris jne.). Nende puhul tuleb minul kui saatjal kasutada tehnikat, mida õppisin hiljuti Imago-paariteraapia koolitusel. Nimelt tuleb mul "minna üle silla" nende maailma. Vaid sel juhul suudan tajuda, miks üks või teine just talle omasel viisil musitseerib. Aimates intuitiivselt interpreedi sisemaailma eri nüansse, peegeldan saatjana läbi muusika tagasi ta enda tundeid, hakates ühtlasi mõistma ta valikuid fraseerimisel või tempo osas ning aidates kujundada muusikalist tervikpilti just temale sobival viisil. Tema omakorda tunneb end minuga turvaliselt ning asi toimib. Minu arusaamal muusikast pole sealjuures mingit tähtsust!
Lihtsamalt öeldes on paindlik lavapartner peaaegu sama tähtis, kui paindlik partner elus.

Kas oled sa kunagi mõelnud

Kas oled sa kunagi mõelnud,
et kui ma oleksin asi,
mis sorti või brändi või marki,
kas nukk või ehk hoopiski masin?

Kas oled sa kunagi mõelnud,
et oleks ma odav või kallis?
Kas pakitud kulda ja karda
või kortsund pakendis hallis

ma lebaks? Kas oled sa mõelnud
mis minuga olekski teha?
Ma oleksin asi ja poleks
mul hinge ja südant ja keha...

Vaid kest. Kas siis brändi või marki
või leitud või Humanast toodud.
Kas katki või terve või poolik.
Või siiski ehk... Jumala loodud?

Igatsus

Mul tekkis kange igatsus sõita soojale maale!
Aga ma ei tahaks sugugi randu, mis vallutatud turistide hordide poolt. Ei tahaks vaatamisväärsusi, ekskursioone, aastaarve ning hindade üle kauplemist.
Tahaks inimtühjust ja palju, palju soojust. Lainete tasast loksumist. Kahisevaid palmioksi. Kuuma liiva selja all. Lindude sädistamist.
Inimtühjus on siiski kõige olulisem!
Hmm, pean ilmselt Muhusse sõitma.
Soojuse, palmid ja liiva saab juurde mõelda...

Inimesed

Õppisin nõustamiskoolitusel, et igas sekundis hõljub meie ümber 200 miljardit bitti infot, millest aju mitteteadvustatud infotöötluse tasand haarab endasse sekundis 9 miljardit bitti.
Ma ei tea, miks mulle see fakt hetkel meenus- õigupoolest hakkasin hoopis oma tänast päeva meenutama, püüdes seda teha eelkõige inimeste tasandil. Proovige teiegi korra mõelda kõigile neile tuttavaile, kellega täna kasvõi korraks ja kasvõi telefonis kõnelesite. Mis oleks esimene, mis ühe või teise kohta tänase päeva taustal meenub? Minu mälupildid on siin:
Ta oli õnnetu, et vastas kaks küsimust valesti.
Ta soovis mulle õhtul sada kaitseinglit.
Ta rääkis köögis midagi nii pinevalt ja valjult, et lõpuks läks hääl ära.
Ta nuttis, kuna tädi on suremas.
Ta naeris, kui ma lõõtsutades uksest sisse tulin.
Ta lehvitas.
Nad kallistasid mind koos.
Ta ütles, et mul tuleb siiski see laulatus ise mängida.
Ta mainis, et see mees surigi ära.
Ta ütles, et kõigepealt tahaks küll midagi süüa.
Ta ei olnud ju üldse lühike!
Ta tahtis teada, kas ikka tegin selle ülekande ära.
Ta teatas, et kõik kolm tegid tegid täna eripedagoogile koolivalmiduse testi.
Tal oli punane jope.
Ta ütles, et mängigu nad õues, ärgu tuppa tulgu.
Ta arvas, et ehk ta paraneb.
Ta küsis, kuidas tänane kava oli.
Ta avaldas imestust, et olen juba valmis.
Ta tundis huvi, millised kombinatsioonid on vabad.
Mõelda vaid, kui palju erinevaid elusid ning kui huvitav on juurelda, mida mina neist täna endasse haarasin! On seda palju või vähe, on see vaid taustamüra või mõjutab kuidagi ka mind? Kas ma homme mäletaksin neid fakte, kui täna poleks üles kirjutanud? Ei tea.
Igatahes said kõik need inimesed mulle praegu kuidagi omaks ja armsaks.
Ehk see polegi nii tähtsusetu?

Hüpped

Loviisa hüppab hüppenööriga. Õigetpidi hüppamine tuleb ideaalselt välja. Lausa kakskümmend hüpet! Aga vaat tagurpidi hüpped, need ei taha hästi edeneda. Kaks-kolm hüpet, ei enam.
"Ah pole viga," lohutan mina.
"Pole viga jah,"on ka Loviisa päri,"kui mitte enne, siis pulmadeks saab ikka selgeks!"

Veel ühest raamatust

Trio loeb ka palju. Õigemini loen mina neile ette.
Viimane laste lugemiselamus väärib samuti äramärkimist. See on Ketlin Priilinna "Roosi ja Liisu seiklused", kus lihtsal ja põneval viisil, jänkutüdrukute kaotamise ja leidmise taustal seletatakse lastele ära elu tähtsad väärtused- sõprus, julgus ja abivalmidus, heidetakse pilk erinevate laste erinevatesse kodudesse, kõneldakse rikkusest ja vaesusest, üksindusest ja kiusamisest, vanemate suhetest ja (vähesest) ajast lastega, usaldusest- ühesõnaga paljudest lapsele selgitamistvajavatest asjadest.
Minu kallikesed olid sellest raamatust väga põnevil ning ootasid lugemisõhtuid väga. Mul oli ääretult hea meel tõdeda, et nendes on palju empaatiat, nii peitis näiteks Karl Johann pea teki alla, kui raamatu Jan ja Helen astusid sõpradega üheskoos kiusajate vastu, Lisann imestas siiralt, kas last saab tõesti tõesti narrida ainult sellepärast, et ta on paks (saab, saab, noogutasin mina, ja kuidas veel, mäletan kõiki kooliajal narritatud paksukesi ülihästi!), Loviisal oli aga hea meel, et Gertrud, kes esialgu oli üks ülbe ja ennasttäis tüdruk, muutus ja teistega heaks sõbraks sai. "Tal polnud ju ühtegi sõpra," leidis Loviisa," ta ei teadnudki, kuidas sõpradega käituda! Ta ju istus seni ainult arvutis, isegi vanematel polnud aega temaga tegeleda!" Väga õiged tähelepanekud!
Hindan meie lugemisõhtuid väga! See on tõeline kvaliteetaeg!