Küsimus

Seisan viimasel ajal tihtilugu küsimuse ees, kas igale inimesele ikka antakse nii palju, kui ta kanda jaksab? Või üritatakse talle aeg-ajalt salamisi turjale sokutada pisut rohkem? Ning kui ta selle "pisut rohkemaga" ära hakkab harjuma, siis ehk pisut rohkemgi veel? Et mis nägu ta nüüd teeb?
Kas mulle ainult tundub, et säärases olukorras mitte-kuuletumine hakkab paradoksaalsel kombel mängima su enda vastu? Siinkohal võiks kujutlusse manada eest, tagant ja külgedelt rünnatava, enesekaitseks tasakaalulatti viibutava köielkõndija, kelle tegevus küll pealtvaatajate kulmud imestusest pealaele kergitab (et ei kukugi maha!), kuid kellele hinnangu andmiseks hoopis sääraseid maadligi tembeldavaid fraase nagu "sinust ei oleks küll seda arvanud", "ise veel kristlane" või "teiste tunded ei lähe sulle küll korda" üle huulte libistatakse.
Süda võib ju kinnitada küll, et teen õigesti. Ometi hiilib kusagilt hingesopist pinnale kahtlus, et äkki olengi isekas, ärahellitatud ja mõistmatu? Äkki olengi kahepalgeline, kes räägib üht, kuid kelle teod näitavad teist?
Mis minuga sel juhul üldse peale hakata?

Kell

Mulle kellakeeramine sobib. Teine vastuvõetav variant oleks elada pidevas suveajas. Sest märtsis tõuseb päike ilmselgelt liiga vara ning triogi uneke lipsab uksest välja juba tublisti enne poolt kaheksat, vaat et seitsme ajal. Keeramine sätib asja ilusti paika ning hommikud on taas pikad ja vaiksed.
Kui katuseharjalt kostev ühtlane toksimine välja arvata. Lind ehitab sinna taaskord pesa.
Tihane vist.

Maikrahv

"Kus on need maikrahvi paberid, mis ma sinu kätte andsin", kostab ukse tagant Loviisa nõudlik hääl.
Mähh? Küürin parasjagu vannituba.
"Maikrahvi paberid! Mäletad, ma andsin need sinu kätte!"
Ee... Paberid? No mitte ei mäleta!
"Sa ei tea, kuhu sa need panid?" Hääleke muutub järjest nõudlikumaks.
Ega ei tea küll. Karta on, et võisin nad lihtsalt... minema visata.
"Kuidas sa küll võid nii lohakas olla?"
Ohkan. Küürin edasi.
Loviisa uurib mu nägu.
"Kas sa oled kurb?"
Noogutan hajameelselt.
"Ära ole! See, et sa lohakas oled, ei tähenda veel, et sa hea ei oleks!"

*Mul pole õrna aimugi, mis see maikrahv on. Pidavat mingi arvutimäng olema. Konkreetsemat seletust mulle ei antud.

Kuldsed sõnad

Loviisa kuldsed sõnad mulle täna, kahekümne seitsmendal märtsil: "Emme, kui sul on veel võimalus võita, siis ära mõtle endast, kui kaotajast!"
Kas ka teised saavad aru, et see tüdruk on eriline?

Duššigeel

Viisin Loviisa õhtusesse pessu.
"Tahaksin seda duššigeeli", viipas plikake ühele haldjapildiga pudelile, mille külg reetlikult teiste omataoliste varjust välja küünitas. Just need kellegi "heategija" poolt kingitud shampoonid-geelid olin hiljuti meelega laste vaateväljast ära tõstnud, sest peale ahvatlevate piltide esikülgedel puudusid neil igasugused kasulikud omadused ning kuna vähemalt idee kohaselt peaks me vannitoas valitsema parabeeni ning kõiksugu värv- ja mürkainete vabadus, ei õigustanud nad oma olemasolu õigupoolest mitte millegagi.
Aga Loviisa märkas!
Samas märkas ta ka minu pilku. Ning ilmselt ütles see kõik, ilma et pidanuksin suudki lahti tegema. Aga kuna Loviisa on minu laps, mängib ta mu "kiiksudega" kartmatult kaasa.
"See on jah kohutavalt sünteetiline", lausus ta teadjal ning õudusest veidi võbiseval häälel. Hetk hiljem Loviisaks tagasi muutudes lisas ta aga kelmikalt silma pilgutades: "kuid see-eest lõhnab kohutavalt hästi!"

Poiste mõistus

Eile, kui kõhuviiruses Lisann ja Karl Johann olid juba magama heitnud, lebasime Loviisaga kõrvuti minu voodil, nautisime vaikust ja lugesime kumbki oma raamatut.
Korraga ütles Loviisa: "Kuule, mulle tundub, et poiste mõistus pole ikka päris seesama, mis tüdrukute oma."
"Miks sa nii arvad?" kergitasin kulme.
"No vaata...", seletas mu kõrval lebav patsiplika targal toonil, "see nende sõnavara, kui nad millestki räägivad, on kuidagi väike. Minu oma on palju suurem! Nad ei kasuta näiteks üldse oma jutus sellist sõna nagu "hale"."
"Ahsoo", ei osanudki ma nagu kuidagi reageerida, "ja kas on veel midagi, peale "haleda", mida nad tüdrukutest kehvemini teevad?"
"Muidugi!" teatas tüdruk võidurõõmsalt, "Joss näiteks nõustub üheosalise kombe selga panema, kuigi see pole üldse nii lahe, kui kaheosaline. Aga ta ei saa sellest aru!"
Einoh, mis sa oskad kosta!? Argumendid missugused...

Kevadine suusajutt

Nii vara ei ole mu tulbid veel ühelgi aastal oma ninasid mullast välja pistnud! Mulle nii meeldib see! Mulle meeldib üldse tänavune talveta olemine, st. vähene lumi ja suhteliselt soojad temperatuurid. Mulle meeldib, et kordagi ei tekkinud süütunnet seoses garaazis seisvate suuskadega- et äkki peaks ikka mõne korra Harku ringi üle mõõtma. Mkmm! Pole ju lund. Juhuu!
Sest- teen nüüd tähtsa avalduse- murdmaasõidust ei tunne ma tegelikult mingit rõõmu. Mõtlesin välja, miks seda möödunud talvedel üldse nii usinasti üritasin harrastada (ja miks see ikka ja jälle haledasti läbi kukkus)- ma tahtsin maratonile! Aga mitte selleks, et  armastan suusatamist, vaid selleks, et näha ennast maratonil. Sellistel kaalutlustel sportida on küllaltki piinarikas. Mõttetu pealekauba. Nagu armastuseta abielu...
Aga sellest on küll jube kahju, et sel talvel mägedele ei jõudnud.
Vaat mäest allalaskmist ma küll armastan! Kohe väga.
Kõrgelt.