Paastuaeg

Tänasest tuhkapäevast algab paastuaeg.

Tuhkapäev sümboliseerib kahetsust, puhastumist ja kurja eemaletõrjumist. See on liikuv püha, paiknedes kolmapäeval, 47 päeva enne ülestõusmispühi- et pühapäevi paastuaega ei arvestata, saame sel viisil kannatusajaks kokku 40 päeva. Algse katoliku kiriku kombestiku kohaselt puistati  patukahetsejatele pähe eelnenud aasta palmipuudepühal põletatud palmide tuhka või tehti õliga segatud tuhaga otsaette ristimärk. 

Ka minul algas paast, sest iga-aastast inventuuri vajavad nii keha kui hing.
Väljaspoole nägemine on meil kaunis terav, kas pole? Näeme huku äärel maailma, sõjajalal rahvaid, viletsuses kodumaad, petistest valitsejaid ja juhmi rahvast. Distantsi pealt päris turvaline vaadata ja pead vangutada. Saada lohutust teadmisest, et minust ei sõltu ju midagi. Hea, kui enesegi probleemidega toime tuleb...
Aga kuidas on lood sisekaemusega? Seda ei saa paraku eemalt praktiseerida. Tuleb minna päris lähedale. Ohtlikult iseenesesse. Päris sügavale sisse. Üsna kaugele tavapärasest mugavustsoonist.

Ehk ajaski veidike rännata. Mõelda, kuidas oli siis. Kuidas oli seal. Need kaks pilti- tänane ja toonane- haakuvad minu meelest päris kenasti. Tee, tõde ja elu olid siis ja on ka tänapäeval oma lihtsuses suhteliselt raskestileitavad valikud. Eriti, kui tavapärases müranivoos peavooluga usinasti kaasa ujuda. 

Rahu ja vaikust!

Hea tunne

Tahaksin täna korrata seda, mida aeg-ajalt ikka olen tänutundega õhanud- mul on lihtsalt suurepärane tütar! Olen seda ehk liiga vähe "tavalistel" päevadel mõelnud, liiga vähe talle innustuseks öelnud.
Kas pole mitte eesti inimest üleüldse aegade jooksul pigem piitsutamise vaimus õpetatud, pigem tema nõrkadele külgedele viidates ning kulunud fraasi "alati saab paremini" rõhutades - et kiitus rikkuvat inimese ära? 
Aga mina julgen küll öelda, et mida aeg edasi, seda enam imetlen oma kallist last!
Lisaks õpingutele Tartu Ülikoolis kahel erialal,  käib ta Elleri Muusikakoolis ning võidab vahel nagu muuseas konkursse. Seda viimast tegi ta nimelt tänagi.
Mind ei ole enam igapäevaselt ta kõrval seismas ja õpetusi jagamas. Täiskasvanud inimene teeb oma valikud ise. Aga teate, kui õnnis tunne kõike kõrvalt jälgida ja rahulolevalt naeratada!
Teada, et seda inimest tiivad kannavad.
Ainult tuult!

Loviisa killud 43

Ma ei teadnudki, et Loviisale tema laitmatu väljanägemine niivõrd oluline on!
Eile öösel lõi köhaviiruse tagajärjel välja kõrvapõletik. Esmaseks raviks asetasin väikese nutsaka peenestatud küüslauguga Loviisakese kõrvale ja ärakukkumise vältimiseks kinnitasin kogu krempli plaastriga.
Hommikul astus tüdruk peegli ette. Tema nägu kiskus virilaks ja suust kostus hale nutujoru.
"Kas jälle valutab?" pärisin osavõtlikult.
"Ei valuta", vastas Loviisa nina löristades.
"Aga miks sa siis nutad?"
Loviisa tegi jõuetu käeviipe peegli suunas, kust vaatas vastu kahvatu plikatirts kahe karvase patsiga, ühe alt piilumas kohmakas valge plaastriga kõrv:
"Lihtsalt nii piinlik on!"

Laste saamisest

Arutasime täna trioga, mitu last ühel või teisel võiks tulevikus olla.
Lisann arvas, et kahest peaks piisama. Tüdrukud muidugi.
Johann viskas hooletult käega- ükskõik! Las naine otsustab, kui palju tahab sünnitada!
Loviisa mõtles veidi ja ladus siis otsustava häälega välja- seitse! Kolm poissi ja kuus tüdrukut! :)

Muljeid lasteasutusest 3.

Mis ma siis õigupoolest soovin, kui lasteaias valitsevad vaikus ja kord mulle liialt allasuruvana näivad? Küllap oleksid lärm ja kaos veelgi vastuvõetamatud? Pealegi, minu lapsed ju riidlemise üle ei kurda...
Juurdlen ka ise selle üle.
Ehk on ikkagi põhjus vaid selles, et kohtun nn "tava-lasteaiaga" oma täiskasvanu-eas esimest korda. Mu vanem tütar on külastanud vaid selliseid "ninnu-nännu" asutusi nagu kristlik lasteaed ja erakool. Neis mõlemas käis inimestevaheline suhtlemine veidi teistel alustel ning esimene kirjutamata reegel oli vastastikune sõbralikkus kõikide osapoolte (loe: laps-vanem-õpetaja) vahel.
Võimalik, et peaksin lihtsalt kohanduma, et mind igal päeval naeratades ei teretata, last rõõmsalt rühma ei hõigata ja üldine õhustik pisut õõnsusttekitav tundub? Võimalik, et enamus lapsevanemaid peavadki iga lasteaiapäeva eel lõputuid dialooge teemal "ei taha lasteaeda"- või siis ei kuulu antud teema arutluselegi? Lasteaiakohad on ju defitsiit ning selle nimel ollakse ehk nõus üht-teist allagi neelama...
Ka õpetajad on erinevad. Nii isiksuste kui erialaste teadmiste pooles. Ega asjata öelda, et tähtis pole mitte kooli (lasteaia), vaid õpetaja valik. Ainult, et... paljud meist seda õieti valida saavad?
 Meil igatahes andsid tänased läbirääkimised tulemuse- nad lähevad homme. Niisiis pole siinmail olukord sugugi lootusetu! Kindlasti tehakse üheskoos palju toredaid asju. Kindlasti on õpetajad pühendunud ja tahavad vaid parimat.
Ühe lihtsa tarkuse tahaksin õpetajale tasakesi varrukast sikutades siiski südamele panna- kui üks või teine poiss jälle agressiivseks muutub, tasuks teda häbistamise asemel hoopis kallistada. Karjumise asemel tasuks talle kinnitada, et ta on väga väärtuslik, ja et katsugu nüüd ka sõnadesse panna, mida oma käitumisega tegelikult öelda soovis.
Täiskasvanu vastutab oma tunnetega toimetuleku eest, laps aga seda ei oska.
Karjumine pole lahendus.
Laps vajab vaid üht- armastust.
Kõik muu tuleb iseenesest, öelgu need haridusministeeriumist tulevad ettekirjutused mis tahavad...

Muljeid lasteasutusest 2.

Vaikus on ju tegelikult mõnus. Täiskasvanu normaalseks funktsioneerimiseks lausa hädavajalik eeldus. Kuna ma ennast koduses vaikusehoidmises suht läbikukkununa tunnen, hakkasingi üsna pea uurima, mismoodi nad selle saavutavad. Hea küll, paljudele tüdrukutele on "hea lapse geen" ilmselt juba emapiimaga kaasa antud, seetõttu ei tekita kasvataja (ups!- õpetaja) vaikusenõue ületamatut raskust, tuleb vaid põlleke ära siluda, kenasti toolikesel istet võtta ja suuke kuulekalt kinni pigistada. See, et selline süstemaatiline vaiksekssurumine ka "headel tüdrukutel" hilisemas elus "katuse pealt" võib kergitada, on juba hoopis teine teema. Antud kontekstis tundsin aga ennekõike huvi tugevama soo allutamise nippide vastu. Sest meie poisike on küll hoopis teisest puust kui tüdrukud! Tema vajab liikumist, müramist, näppimist, katsetamist ja kõige selle kõrvale lõputute "miks-ide" abil lakkamatut tõeotsimist , mistõttu lihtne "jää vait!" või "istu paigal" tundub talle ilmselgelt arusaamatu.
 Õige pea selguski, et esimese päeva ärajäänud "tere tulemast!", millele algul läbi sõrmede vaatasin, muutub päev-päevalt üha suuremaks üldiseks probleemiks. Mingil juhul ei sea ma kahtluse alla õpetajate eelkoolipedagoogika-alast professionaalsust. See on aga minu jaoks hetkel sügavalt teisejärguline. Nimelt oleks neile kiiremas korras vaja hoopis elementaarset suhtlemiskoolitust. See puudujääk avaldub esmajärjekorras just suhtlemisel poistega. Iga lapsevanem on vast kuulnud tõsiasjast, et poisid võivad olla vallatud ja krutskeid täis, kuid hingelt on nad tüdrukutest õrnemad.  Ma ei tea ühtegi väikest poissi (muidugi ka tüdrukut mitte), kellega annaks häid tulemusi jõupositsioonilt suhtlemine (loe: karjumine ja/või avalik häbistamine). Kahetsusväärselt olen aga just neid võtteid näinud (ja kuulnud) rakendatavat meie rühma poisikeste taltsutamisel.
Võib-olla olen ma liiga kriitiline? Võib- olla ei olegi teisiti võimalik?

Kord seisis üks poisike pikalt koos meiega esikus, silmad veekalkvel. Küsisin viimaks, mis mureks, ta vastas, et püksid on märjad. Mis sest, ütlesin mina, need saab ju ära vahetada, kas õpetaja teab. Eiei!, vastas ta, ma ei julge õpetajale öelda, ta hakkab hirmsasti riidlema. Aga see äpardus pole ju midagi hullu, lohutasin, tule, vahetame püksid ära... Vaene laps!

(järgneb)

Muljeid lasteasutusest 1.

Trio on nüüdseks käinud lasteaias poolteist kuud. Selles ajas seisavad esimese nädala uudsus ja põnevus kõrvuti järgnevate pettumuse ning trotsiga. Etteruttavalt mainin siiski, et kardetud hingelist traumat ei saanud neist keegi, seega võib ürituse põhimõtteliselt kordaläinuks ja jätkusuutlikuks lugeda.
Mõningad mõtted tahaksin aga siiski kirja panna.
 Nagu kartsin, on tegemist "korraliku riikliku lasteaiaga". See tähendab, et kõik on väga korralik ja reglementeeritud. Päevaplaan näeb välja laitmatu, õppekavas ei leia parimagi tahtmise juures ainsatki viga (sest ma lihtsalt ei kujuta ette, milline peaks olema 4-5 aastase mitte-täiuslik õppekava, õigupoolest pean punastades tunnistama, et ma vaid eeldan, et olemasolev on täiuslik, sest oma pikkuse tõttu osutus selle läbilugemine ületamatuks probleemiks, mistõttu jätsin asja sinnapaika).
 Lapsed istuvad enne hommikusööki perfektses ringis, puhtad käed korralikult põlvedel. Nad ei tohi liigutada, sest see võib kasvatajat segada. Vahel korratakse hommikusöögi ootuses vaiksel häälel üle mõni tähtis luuletus või eelnevatel päevadel omandatud õppetükk. Kutsuva noogutuse peale istutakse lauda. "Head isu!" tähendab õigust tõsta lusikas. Toit tuleb manustada kiiresti ja valutult. Ringivaatamine ja vestlemine on rangelt keelatud. Tänapäeval ei sunnita kedagi vägisi taldrikut tühjaks sööma, kuid aeglane söömine, nihverdamine ning sonkimine ei ole soovitatav, sest õppetöö peab algama täpselt kell üheksa.
 Kui meie lustlik kolmik esimesel hommikul kohale jõudis, tundus mulle, et siseneme haiglasse, muuseumisse, raamatukokku või mõnesse muusse tähtsasse ametiasutusse, mille ukselasetseval kleepsul mobiiltelefon rasvase punase joonega läbi tõmmatud, mis tähendab täielikku vaikusenõuet. Loomulikult korraldasid minu lapsed esikus tavapärase tramburai, mistõttu (ilmselt seepärast) jäime ka ilma oodatavast "tere tulemast!" rõõmuhõikest ning pälvisime vaid kaugeid kõõrdpilke.
 Õnneks oskan ise "härjal sarvist" haarata ning "kes on kasvataja?" pärida. (See oli peale meie olemist-tulemist teine andestamatu viga, sest tänapäeval loetakse õpetajat kasvatajaks kutsumist vähemalt sama alandavaks, kui mustanahalise neegriks hüüdmist). Siiski näidati lastele nende kapid kätte ja suunati nagu määrused ette näevad otsejoones käsi pesema.
 Viisakusreeglid saadi muidugi üsna pea selgeks. Siiani ei tea aga lapsed oma kaaslaste nimesid...
(järgneb)