Jossi killud 14

Loviisa vaatab "Pealtnägijat", kus näidatakse parasjagu opereerivaid arste.
"Mulle meeldivad arstid," tähendab ta, "ma tahaksin ka arstiks saada."
Joss muutub hetkega valvsaks. Operatsioon pole ju naljaasi!
"Siis sa pead palju õppima!" manitseb ta, "see ei ole nii, et lõikad kõhu ära ja pärast enam tagasi ei pane!"

Nov.

Kui kätte jõuab see aeg, mil mu Igapäevase Olemuse ja Tegeliku Sisemaalima vahel lösutab Hall November, silmalaud pisaraist pundunud ning südame all kõhedusttekitav jahedus, aeg, mil ma end aeg-ajalt kui tundmatut piidlen ja Nagu Kedagi Teist oma elu näen elamas ja ei lähegi selle peale närvi, sest milleks lähedasi lisamuredega koormata, jah, kui see aeg tõepoolest käes, tunnen, et olen lõpuks ometi jälle õnnelik.
Sest ma ju ei saa enesele mingeid lisakohustusi anda.
Kõik on just nii nagu parasjagu on.

PS! Raagus vaarikad ei ole muide trepihalli aknast vaadates üldse vaarikate moodi...
Aga muidu olevat ühe inimese sõnul igati hea ja karge ilm.

Jossi killud 13

Käisime perearsti juures.
Joss hoidis teadlikult tagaplaanile- mine tea, mida hullu arstionule pähe võib karata! (Tegelikult oli vaid Lisannile ühte tõendit vaja ;)
Visiidi lõppedes vallandus kergendusohe üle poisikese huulte ning igapäevane krutskivend ilmus hetkega nähtavale.
"Ja kuidas siis sinu süda ka lööb?" küsis ta arstilt "head-aega" asemel kelmika silmapilgutusega, ise juba pooleldi koridoris...

                                                     """""
Koridoris oli poiss juba päris väge täis. Vaprusest kummis rind nõudis uusi julgeid tegusid.
Registraatori-tädi ajas parasjagu oma leti taga protseduuriõega juttu, kui Joss jooksujalu kohale tõttas, kikivarvukile tõusis ning üle leti valju ja selge häälega: "Noh, mida teie siin lobisete?" hõikas.
Kahe ülihämmeldunud näo peale tuli minulegi, häbematule, naeruturtsatus peale...

Loviisa killud 37

Õde Ellu helistab
Karl Johann räägib temaga.
Lisann räägib temaga.
Tädi Helin räägib temaga.
Ainult Loviisa ei jõua õigel ajal jaole.
"Mina ei saanudki õde Elluga rääkida," kurdab ta hiljem, "ja see oli ausalt öeldes päris piinav..."

Õmbleja

Põrnitsesime teineteist altkulmu. Tema silmadest peegeldus sulaselget hirmu, minu omadest aga pimedat viha. Nägin välja kui karjapoiss- kukekad viigipüksid hoidsid eestpoolt eriti uljalt püsti ning ihuvärvi põlvikuid, mida pükste alt kümne liigse sentimeetri võrra näha oli, võis vabalt ka paljasteks jalgadeks pidada.
"Sobib," pressisin viimaks läbi hammaste.
"Soobib?" ei uskunud ta oma kõrvu.
"Jah," kordasin lihtsalt.
Sobib.
Ta ei olnud ju mitte kunagi elus õmmelnud.
Ta nimi on Vera, pärit Narvast. Sel nädalavahetusel sattus ta pool- kogemata Tallinna. Endine pinginaaber FB kaudu kutsus. Polnud ju kooliajal erilist sõprustki, kuid sellistest kutsetest ei öelda kunagi ära. Aastate jooksul võib see olla ainus võimalus tõelist linnaõhku nuusutada. Kuuldavasti oli klassiõde pealinnas järje peale saanud. Tal oli oma tilluke õmblusäri. Mitte just paljudel nende kandist ei vea nõndaviisi...
Kutse tõeline põhjus selgus hiljem. Aljonal oli nimelt hädasti vaja tööjuurest päevaks- paariks eemale saada. Viimasel ööklubi-tretil oli ta kohtunud Vovaga, kes oli pärit Peterburist. Vova viis ta vastu hommikut  koju. Mersuga. See oli kallis masin, seetõttu ei tahtnud Aljona Vovat käest lasta. Suurilmadaami elu oli käegakatsutav. Aljona otsustas sõita asja uurima.
Vera ajas algul sõrad vastu.
"Nu kak?" oli ta õnnetu.
"Vot tak," ütles Aljona- ja läinud ta oligi.
Ja siis tulin mina. Sooviga oma vastostetud püksid lühemaks teha.
Mulle meeldib nii mõelda!
Mu pähe ei mahuks variant, et too näitsik "õmblebki" päevast päeva sealsamas! Ja et müüjad just teda soovitavadki, kui meeldivad püksid juhuslikult liig pikaks osutuvad!
Oo ei!
Sõitku parem kiiresti tagasi Narva!
Ega Vova seda Aljonat nagunii päriselt ei taha!

Süsteemid

Ühte asja oskab ta suurepäraselt.
Süsteeme luua.
Näiteks lõi ta inglise keele õppimise süsteemi. Otse voodi parempoolse esijala kõrvale. See süsteem on väga vajalik, sest kes tänapäeval inglise keelt ei oska, seda pole peaaegu et olemas. Või on ta liiga vana. Muld.
Mõni päev tagasi sai käidud ühes kohalikus pirukapoes. Leti taga seisis müüja, kes esmapilgul ei tundunudki väga vana. Tema vahetut seost nõukogude aja kannatustega reetis vaid tülpinud nägu, mis anus iga sisseastujat otsemaid ringi pöörama. Mitte täna, kisendasid ahastavad silmad. Mitte täna ega homme! Mitte kunagi!
Ja kui siis üks inglise keelt kõnelev meesterahvas puhtalt välismaalasele omasest märkamatusest siiski sisenes ning enesele kaks ekleeri ja kaks kohupiimataskut viipas ning too esmapilgul mitte väga vana müüja leti tagant korrektses eesti keeles "ka-he-ksa eurot" rõhutas, mõistsid ka ümbritsevad neli seina ülihästi, et selles vanuses enam võõrkeelseid numbreid ära ei õpi. Selles vanuses õpi enam üldse midagi ära.
Too ingliskeelne mees üritas seepeale iseennast kaheksaks väänates ning välismaalasele omaselt õiget vastust märkamata kassaaparaadilt piiluda, kui palju see "ka-he-ksa" in english teeb. Esmapilgul mitte väga vana müüja hindas aga toimingu privaatsooni tungimiseks, läks pahameelest lõkendama ning otsis laua alt värisevate kätega paanikanuppu.
Antud situatsioon panigi asjad paika.
Süsteem ise on selline. Grammatika õpikud asuvad kõige all. Nende peal lebab neljakümne aasta saak erinevate firmade eri tasemetega õpikutest. Mõnedele on lisatud ka töövihikud. Paar õpikut eeldavad kassetimängija olemasolu, et tagasi kerides ja üha uuesti korrates kostaks ka kõige nõudlikumale kõrvale "kus asub lähim hüdroelektrijaam" või "meie kolhoosis käivad hoogsad sügistööd" täiesti perfektselt. Enamus õppematerjale on siiski uuemad ning eeldavad vaid CD- mängija olemasolu.
Kuhja pealmine raamat kannab pealkirja Inglise keel taasalustajatele. Selle vahele peidetud õhuke Slängi sõnavara annab küll aimu vaid äärmiselt ebatsensuursetest väljenditest, kuid eks muutunud aeg nõua ehk sedagi.
Hästi loodud süsteem toob hinge rahulolu.
Selle voodijala juurest tolmuimejaga tõmmates on kohe iseäranis uhke tunne.

Loviisa killud 36

Punun Loviisale patsi.
Loviisale see toiming ilmselgelt ei meeldi, aga ta on diplomaat.
"Õde Ellu oskab hästi patsi teha, tädi Helin ka", kiidab ta.
Pilku kõrvale pöörates lisab ta hetke pärast nagu mokaotsast, "emmel on selle oskusega... nagu on..."