Jossi killud 12

Käisime trioga Kakerdaja rabas.
Algul polnud seal hingelistki. Vaid vaikus, sügavkollased toonid pooleldi raagus puudel ja hilissügise võrratud aroomid...
Kui aga rabajärve ääres piknikku pidasime, tuli samasse paika ühe firma lõbus kollektiiv, grupp kolleege. Korraga otsustasid neist üks mees ja üks naine rabajärve ujuma minna. Võite ette kujutada, millise elamuse nad sellega triole pakkusid! Kui välja arvata tõik, et Loviisa minult kogu tagasitee samuti ujumaminekut nuias, oli too suplus päeva nael! Kui sama grupiga hiljem raja alguse lõkkeplatsil taaskohtusime ja nad meile kooki pakkusid, ei osanud Joss oma tänutunnet teisiti väljendada, kui selge ja valju häälega pidulikult "Tulge kõik meie sünnipäevale!" hõigates.
Seekord läheb me pidu ilmselt õite suureks...

Jossi killud 11

Joss poeb mulle hommikul unesoojana kaissu. Muidugi toimub "tühi lebamine" vaid paar sekundit, siis tuleb ikka hoogsalt päevaga pihta hakata. Niisiis...
"Kas tead", tõuseb poiss küünarnukkidele ja puurib oma pilgu mu unistesse silmadesse, "õde Ellu ütles, et kui munaga kogu öö rääkida, hakkab muna lõpuks vastu rääkima!"
Oot, misasja?
"Kui munaga kogu öö rääkida, hakkab muna sulle lõpuks vastu rääkima!" ei ole väikemees kitsi kordama.
Nüüd jõudis küll kohale ja turtsatan naerma.
"Kuule, õde Ellu ajas sulle vist plärajuttu!" ütlen itsitades.
"Ei ajanud!" saab poiss pahaseks, "ta rääkis täitsa tõsiselt!"
"Oh, küllap see oli ikka plära," julgen siiski oma arvamuse juurde jääda.
Nüüd vihastab poisike tõsiselt.
"Sa ei saa üldse aru," plahvatab ta, "tead ju küll, et igal asjal on hing!"
Mnjah, eks ma siis õde Ellult küsin seda hinge asja ;)

Aga Jossiga tegime päeva peale selle elus- ja elutute asjade süsteemi päris selgeks.
Ega vastu hommikut rääkimahakkav muna mingi eriline ahvatlus ju polekski, tõdesime mõlemad.

Jossi killud 10

Jossil on "kas"-küsimuste moodustamiseks väga omapärane viis. Nagu me kõik teame, küsib eestlane näiteks: "Kas sa piima tahad?" Kõnekeelsemas versioonis kõlaks sama lause ehk "Piima tahad või?"
Jossi küsimus aga kukub välja selline: "Tahad või piima?"
Vahel arvab ta, et olen suutnud sekundi murdosa jooksul lause alguse ära unustada ja sel juhul kõnetab ta mind murelikult nii: "Tahad või piima, tahad?"
Täna nautisime Loviisaga verandal sügispäikest. Mina lugesin ajalehte, Loviisa sirvis pildiraamatut. Äkki ilmus nurga tagant jooksusammul nähtavale Joss. Nähes meid seal istumas, (ei ühinenud ta meiega, sest ühe koha peal istumisest suuremat piina see poiss ei tea, küll aga) hüüdis ta möödudes heleda häälega nii, et kogu küla kajas: "Mida te seal teete? Pidate või piknikku?"

Sügisene

 Kui tollel päikeselisel pealelõunal rabaveerele jõudsime, oli vaher pool tukka punaseks, pool kollaseks värvinud, mets mühistas tuulehäälselt naerda ning õhus hõljus kõdu magushaput aroomi. Sügise sünnipäev oli parasjagu täies hoos. Pressisime end vaevu peente piduliste vahelt õigele rajale.
Taamal siugles pisut lombakas laudtee kutsuvalt jändrike mändide vahele, kus põhjatud rabajärved oma peegelsiledas tardumuses neisse kummardujate silmadest hingepõhjagi ära näitavad. Vaid jõhvikate punavad põsed ja päikese pisut kahvatum pärlendus hommikustes kastepiiskades, vaid mingi eriskummaline väärikas ajatajutus, mida inimlaps esmalt sookailu intensiivse lõhnabuketi kaasnähuks võib arvata, kuid mis ka kõigele muule elavale üle näib kanduvat, vaid see vähene reedab kaduvuse jaheda hinguse peatset lähenemist.
Novembrikuu esimestel päevadel tõmmatakse lihtsalt ja tasahilju õrn lumetekk kõige siinse, otsekui magava lapse üle ning kuni kevadeni jätkub tardumus valges unekuues.
Eks elu olegi kui unenägu. Möödanik moodustab üksikuid kokkusulavaid värvilaike mälestuste kangas. Kanäe, see kõver tamm all kirikumõisas, mille rohekashallikat sammalt oli hää küüntega katkuda. Vanaema ja taat istumas kõrvuti majaesisel pingil. Ja mina ülal mäel mõtlemas, et ühel hetkel neid enam ei ole.
Enam ei ole...
Ei ole ei maja, tamme ega inimesi. Seda kohtagi ei tunne enam ära. Vaid mälestuste muster jääb. Sügiskirju. Õunalõhnaline. Üksikute vihmapiiskade ja sookurgede kaugelt kaiguvate kruugetega.
Mina olen endiselt olemas. Seal rabaveerel kohtan end taas. Esmalt piidlen silmanurgast. Siis astun vargsi lähemale. Tõmban juuksesalgud silmadelt. Asetan käe tasakesi lõua alla ja tõstan langetatud pea. Vaatan otse silma. Näen end läbi mitmete inimpõlvede. Läbi sündide ja surmade. Läbi valu ja hirmu. Läbi üleelatud häbitunnete. Läbi teeskluse. Läbi arguse. Läbi haigetsaamise.
Klirrrr! Viimane kiht mu kaitsekilbis puruneb omaenese pilgu ees tuhandeks killuks. "Kas ma olen piisvalt hea? Kas ma olen piisavalt hea? Kas ma olen piisavalt... hea... hea..."
Hea... hea... kruu... kruu... Sookured.

Lapsed mõõdavad puuroikaga lauka sügavust.
Vajub, vajub...
Oh, mis kell juba on! Hakkame nüüd minema!
Kuhu see aeg küll lendab?

Loviisa killud 35, Lisanni killud 8

"Rootsi kirikus on mängutuba...", arutab Loviisa endamisi, "Jaani kirikus on ka... Aga kas Sugulaste kirikus on mängutuba?"
Küsivad silmad vaatavad minu poole.
Kuskohas??? Kortsutan arusaamatult kulmu.
"Noh, Sugulaste kirikus, sa tead küll!"
No tõesti ei tea ju...
"Ei-ei!" katkestab Lisann juba pinevaks muutuva vaikusehetke, "see on ju hoopis Nugiliste kirik!"
Aaa! Jaa-jaa! Nüüd ma saan aru!
Ei, Niguliste kirikus küll mängutuba pole! :)

Lisanni killud 7.

Johann tahab Lisannile musi teha.
Lisann pole musist vaimustunud. Algul itsitab ta venna mängule kaasa ja jookseb eest ära. Kui väikemees aga musijahti ei lõpeta, muutub tüdruk tigedaks.
Ühel hetkel näen raevunud Lisanni Johanni juuste küljes rippumas, poisikese pead täiest jõust edasi-tagasi tuuseldamas ja ennastunustavas raevus röökimas: "Kas ma olen sinu arust mingi ilus või???"

Loviisa killud 34

Telekast tulevad spordiuudised.
Parasjagu näidatakse intervjuud sumo-karjäärist vastloobunud Barutoga. Taustaks jookseb filmilint rammumehe hiilgava karjääri eredamatest hetkedest.
Loviisagi pilk tardub ekraanile. Vaadates tõmbub ta kulm üha rohkem kortsu. Pilgust kumab siirast arusaamatust.
"Pontšakad mehed... paelad ümber pepu..." pomiseb ta viimaks ja seab end minekule. Loogilisemate asjade manu.