Trio esimene KuMu külastus möödus igati positiivselt.
Lisanni huvitas ka kunst. Kõige eredama mulje jätsid talle maalidel kujutatud peenete daamide satsilised kleidid.
Loviisat köitis rohkem maja arhitektuur. Ta imestas siiralt ja valjuhäälselt toredate ehituslike lahenduste üle, näiteks selle üle, et ühe maalisaali suurest siseaknast avanes vaade otse fuajee hiiglaslikele autokummidest valmistatud tugitoolidele, teisest nägi aga suurepäraselt välikohvikut.
Karl Johannile avaldas muljet muuseumi avarus. Saalist saali tormamine oli tema meelest kõige vahvam. (Jalg on niisiis nüüdseks jälle tormamiskindel!) Üks lahke giid Eesti kunstiklassika varamu saalides suutis väikemehe tähelepanu väga oskuslikult ohjata! Koos vaadati skulptuure ning tädi seletas just nii kaua, kui poisil püsi. Hakkas laps nihelema, mindi edasi.
Lift oli samuti tore.
Ja see, et pärast sai kohvikusse!
Teema lõpetuseks ka mõned "pärlid".
* Loviisa vaatab teraselt all fuajees seisvat valvuritädi. Lõpuks astub ta naise juurde, öeldes kindlalt ja julgelt: " Ma tean küll, kes sa oled! Sa oled turrrrrvanaine!"
* Ühes saalis asuvad "rääkivad pead". Lapsed käivad veidi aega ringi, sätivad kõrva lähemale, kuulavad ühe ja teise kuju juttu. Lõpuks ütleb Loviisa: "Lähme nüüd minema! Siin võib ju hulluks minna!"
*Lisann lükkab KuMu kohvikus kogemata klaasi põrandale kildudeks. Palun töötajal killud kokku korjata. Karl Johann on juba sünnist saati suur koristus-spets. Kui kohvikutöötaja sündmuspaigale jõuab ja pühkima hakkab, viskab poiss end tema kõrvale neljakäpukile ja õpetab: "Kas sa tahad selle puhtaks saada? Näe, siin on üks kild! Ja siin veel üks! Ja pühi siit ka, siin on üks suur!"
Igav nendega ei hakka!
pühapäev, 15. september 2013
reede, 13. september 2013
Lisanni killud 6.
Lisann on hea joonistaja.
(Ma ei tea, kust see anne on tulnud. Minu joonistatud pilte on küll kohe väga valus vaadata!)
Loviisa on samuti hea joonistaja. Täna joonistas ta printsessi. Kõik oli hiigelkaunis- kui poleks vaid olnud seda va nina! Nimelt tegi tüdruk printsessile väga julge ümmarguse nina. Ninaaukudega ja puha.
Lisann vaatas huviga pealt.
"See on nagu siga," ütles ta lõpuks hindavalt.
Hetkeks tekkis toas vaikus. Seejärel nõudis Loviisa täpsustust: "Kas ta pole siis ilus?"
Lisann naeratas. Temal pole tunnustamisest kunagi kahju.
"On küll, väga ilus siga!" lausus ta lahkelt.
(Ma ei tea, kust see anne on tulnud. Minu joonistatud pilte on küll kohe väga valus vaadata!)
Loviisa on samuti hea joonistaja. Täna joonistas ta printsessi. Kõik oli hiigelkaunis- kui poleks vaid olnud seda va nina! Nimelt tegi tüdruk printsessile väga julge ümmarguse nina. Ninaaukudega ja puha.
Lisann vaatas huviga pealt.
"See on nagu siga," ütles ta lõpuks hindavalt.
Hetkeks tekkis toas vaikus. Seejärel nõudis Loviisa täpsustust: "Kas ta pole siis ilus?"
Lisann naeratas. Temal pole tunnustamisest kunagi kahju.
"On küll, väga ilus siga!" lausus ta lahkelt.
Loviisa killud 30.
Olen täheldanud, et lapsed kipuvad just õhtuti hirmsasti lähedust otsima. Nad turnivad seljas, kisuvad käsist-jalust, ripuvad seelikusabas- ühesõnaga teevad kõik enesest oleneva, et ema mingil juhul diivanile mõnusasse õhturammestusse ei vajuks.
Mul on selle kohta oma teooria, mida ühel õhtul ka V.-le ja Helisele tutvustasin. Nimelt on ka lastel õhtuti vähem energiat. Kehalist kontakti tekitades püüavad nad seda täiskasvanutelt ammutada. Mina aga ei taha anda- sest mu enda energiavarud on õhtuti päris nullilähedased. Nii ma siis peletan neid õhtud läbi eemale. Ükshaaval ja karjakaupa. Päris väsitav!
Loviisa oli samuti juures, kui seda teooriat tutvustasin.
Ta võttis selle otsemaid teadmiseks, et ei peaks edaspidi sihipäratult tegutsema. Samal õhtul tuli ta joonelt minu juurde, liibus tihedasti mu vastu ja teatas: "Nii, nüüd võtan ma natuke su alergiat..."
Mul on selle kohta oma teooria, mida ühel õhtul ka V.-le ja Helisele tutvustasin. Nimelt on ka lastel õhtuti vähem energiat. Kehalist kontakti tekitades püüavad nad seda täiskasvanutelt ammutada. Mina aga ei taha anda- sest mu enda energiavarud on õhtuti päris nullilähedased. Nii ma siis peletan neid õhtud läbi eemale. Ükshaaval ja karjakaupa. Päris väsitav!
Loviisa oli samuti juures, kui seda teooriat tutvustasin.
Ta võttis selle otsemaid teadmiseks, et ei peaks edaspidi sihipäratult tegutsema. Samal õhtul tuli ta joonelt minu juurde, liibus tihedasti mu vastu ja teatas: "Nii, nüüd võtan ma natuke su alergiat..."
esmaspäev, 9. september 2013
Loviisa killud 29
Õde Ellu kolis eelmisel nädalal Tartusse. Tema elus algas uus etapp- üliõpilasaastad.
Trio polnud sugugi rõõmus.
Iseäranis torssis oli Loviisa.
"Mulle kohe üldse ei meeldi, et õde Ellu sinna Tartusse läks," alustas ta tänagi teemat, "Kas siis, kui tal lapsed tulevad, kolib ta ikka Eestisse tagasi?"
Trio polnud sugugi rõõmus.
Iseäranis torssis oli Loviisa.
"Mulle kohe üldse ei meeldi, et õde Ellu sinna Tartusse läks," alustas ta tänagi teemat, "Kas siis, kui tal lapsed tulevad, kolib ta ikka Eestisse tagasi?"
neljapäev, 5. september 2013
Loviisa killud 28
Häälte järgi tundub vannitoas toimuv olevat väljunud igasuguse kontrolli alt. Issi tormab olukorda kaema. Kuulen, kuidas ta lapsi korrale kutsub.
Otsemaid kuulen ka Loviisa noomivat vastulauset: "Sina, suitsetaja! Ise lubasid, et suvel enam ei suitseta! Aga ikka suitsetad!"
Niisiis, parim kaitse on rünnak- ja seda teab isegi 4-aastane :)
Otsemaid kuulen ka Loviisa noomivat vastulauset: "Sina, suitsetaja! Ise lubasid, et suvel enam ei suitseta! Aga ikka suitsetad!"
Niisiis, parim kaitse on rünnak- ja seda teab isegi 4-aastane :)
kolmapäev, 4. september 2013
Loviisa killud 27
Teen kabinetis tööd.
Loviisa tuleb tusase näoga minu juurde: "Emme, mul on praegu peas kõik nii sassis!" (Tal on nii armas s! Selline s-i ja š-i vahepealne...)
"Mis asi sul siis sassis on?"
"Mul on nii sassis... kus on vasak käsi ja kus on parem käsi," pahvatab tüdrukuke mure välja.
Loviisa tuleb tusase näoga minu juurde: "Emme, mul on praegu peas kõik nii sassis!" (Tal on nii armas s! Selline s-i ja š-i vahepealne...)
"Mis asi sul siis sassis on?"
"Mul on nii sassis... kus on vasak käsi ja kus on parem käsi," pahvatab tüdrukuke mure välja.
reede, 30. august 2013
Mängisin arsti
Iga kord, kui ma mõnele arstile kurtsin, et kahtlustan Lisannil allergiat, rehmas see käega. Allergiat on väga raske tuvastada, kinnitas ta. Testid ei pruugi midagi näidata.
Mina uskusin.
Möödus terve aasta. Võibolla poolteist.
Nohule lisandus sügelemine. Põlveõndlad kratsiti katki.
Iga kord, kui mõnele arstile kurtsin, et kahtlustan allergiat, rehmas see käega. Hormoonsalv, ütles ta ja kirjutas retsepti. Võite ju testi ka teha, lisas ta, aga see ei näita niikuinii midagi.
Pead tõstis kahtluseuss.
Salviga surun vaid sümptomid maha. Aga põhjus ju jääb!
Teadsin kogu aeg, et see ei ole niisama-nohu. See ei ole ka krooniline, väljaravimata nohu. See tekib ainult teatud puhkudel. Alati toas... Tihti õhtuti... Kõige sagedamini voodis...
Ühel päeval sattusin lugema Self Diagnostics testidest. Neidsamu kasutavad ka arstid, kinnitati nende kodulehel. Saadaval olid ka allergiatestid.
Kaotada ei olnud midagi.
Valisin intuitiivselt kassi-tolmulestade-õietolmu kolmiktesti. Selle sümptomikirjeldused langesid kõige enam kokku Lisanni vaevustega.
Nüüd algas kõige närvesöövam osa. Pidin ise lapsele vereproovi tegema. Näpuotsast oli nimelt vaja tilgakest verd. Juhendil oli küll kõik selgelt kirjas- aga heldeke, ma pole ju medõde!
Lisann on leplik laps. Ta ei kahelnud minus hetkegi. Kui vaja, siis vaja.
Käte värinal eemaldasin nõelahoidlalt korgi. Vajutasin valge otsaga tugevalt vastu väikest näpukest. Plõks!
Ja oligi käes!
Lisann ei teinud teist nägugi.
Edasi tegutsesin juba nagu "vana kala". Veretilk testile, lahus samuti. Näpuke puhtaks, plaaster peale.
Ja jäi üle vaid oodata.
Tulemus, mida arstid tuvastamatuks pidasid, võttis aega kolmkümmend minutit.
Siis näitas T2 testiaknale ilmunud selge kriips mu lapsel tolmulestade allergiat. Kassi ja õietolmu ava jäid puhtaks.
Niisiis- see oli täiesti tuvastatav!
Mis siis nüüd edasi?
Ega midagi.
Vahetasin padja, klopin iga päev tekke ja pesen põrandat.
Selle info pärast pole ju mõtet arsti aega kulutada, ega ju?
Mis ta ikka lisada oskab?
Ei oska minagi...
Mina uskusin.
Möödus terve aasta. Võibolla poolteist.
Nohule lisandus sügelemine. Põlveõndlad kratsiti katki.
Iga kord, kui mõnele arstile kurtsin, et kahtlustan allergiat, rehmas see käega. Hormoonsalv, ütles ta ja kirjutas retsepti. Võite ju testi ka teha, lisas ta, aga see ei näita niikuinii midagi.
Pead tõstis kahtluseuss.
Salviga surun vaid sümptomid maha. Aga põhjus ju jääb!
Teadsin kogu aeg, et see ei ole niisama-nohu. See ei ole ka krooniline, väljaravimata nohu. See tekib ainult teatud puhkudel. Alati toas... Tihti õhtuti... Kõige sagedamini voodis...
Ühel päeval sattusin lugema Self Diagnostics testidest. Neidsamu kasutavad ka arstid, kinnitati nende kodulehel. Saadaval olid ka allergiatestid.
Kaotada ei olnud midagi.
Valisin intuitiivselt kassi-tolmulestade-õietolmu kolmiktesti. Selle sümptomikirjeldused langesid kõige enam kokku Lisanni vaevustega.
Nüüd algas kõige närvesöövam osa. Pidin ise lapsele vereproovi tegema. Näpuotsast oli nimelt vaja tilgakest verd. Juhendil oli küll kõik selgelt kirjas- aga heldeke, ma pole ju medõde!
Lisann on leplik laps. Ta ei kahelnud minus hetkegi. Kui vaja, siis vaja.
Käte värinal eemaldasin nõelahoidlalt korgi. Vajutasin valge otsaga tugevalt vastu väikest näpukest. Plõks!
Ja oligi käes!
Lisann ei teinud teist nägugi.
Edasi tegutsesin juba nagu "vana kala". Veretilk testile, lahus samuti. Näpuke puhtaks, plaaster peale.
Ja jäi üle vaid oodata.
Tulemus, mida arstid tuvastamatuks pidasid, võttis aega kolmkümmend minutit.
Siis näitas T2 testiaknale ilmunud selge kriips mu lapsel tolmulestade allergiat. Kassi ja õietolmu ava jäid puhtaks.
Niisiis- see oli täiesti tuvastatav!
Mis siis nüüd edasi?
Ega midagi.
Vahetasin padja, klopin iga päev tekke ja pesen põrandat.
Selle info pärast pole ju mõtet arsti aega kulutada, ega ju?
Mis ta ikka lisada oskab?
Ei oska minagi...
Tellimine:
Postitused (Atom)