Valik

Kevadel Brugges

Kallis, kuidas sa ikkagi minu valisid… 

Nii ta küsis.

Ja mina vastasin. Vastasin naisena, kes tunneb seda tunnet juba viiendat aastat. Vastasin naisena, kes eelnevalt tajus selle tunde võimalikkust peaaegu kakskümmend aastat. Vastasin naisena, kellel oli murrangulistel aegadel oidu kuulata oma südant. Vastasin naisena, kes on tänaseks väga hellitatud, naisena, keda kantakse kätel päeval ja ööl. Vastasin armastatud naisena. Lühidalt. Keerutamata. Selles küsimuses pole pikka juttu. Õigupoolest pole küsimustki. 

Aga siis hakkasin mõtlema. Mõtlesin, et kas ma ka tegelikult teadsin seda kõike, mis on avanenud praeguseks, juba siis. Mis viga on inimestel lihtsalt ja loogiliselt paari minna, kui selleks õige tunne peal, mis viga on vaagida kõiki plusse ja miinuseid, kui kõik on avalik ja selge, mis viga on kinkida oma süda inimesele, kes on käeulatuses, puudutuse kaugusel, kellega koos saab eelnevalt kõik olulise läbi rääkida või järele proovida. Meile oli see keelatud. Niisiis on vastus “ei”.

Ma pelgalt armastasin. Mul polnud mingit teadmist ega garantiid, miski ei kehtinud, asjal puudus loogika, plaan ja tulevik, käitusime pööraselt, tegime vigu ja saime haiget, maailm keerles üha kiiremini ja pööras end pahupidi ning lendas viimaks täiesti uppi. See polnud päriselu. See oli justkui elu tuiksoon, pulseeriv, kärestikuline, väljapääsu otsiv. Veripunane. Südamest südamesse. Igasugu käskijad ja keelajad tarduksid kaameks, kui midagi säärast enese kujutlusse lubaksid. Ma armastasin! 

Siis tuli valiku koht. Teineteist valides viskusime otsekui verekoerte hambusse. Ma ei tea, mis sajandil see toimus. Tean vaid seda, et agoonias pole aega ega argipäeva. Rappimise ajal pole mahti uurida, kes teine tegelikult on. Lõhkirebitud elu edasise suuna määrab üksnes armastus. 

Viimaks saabus argipäev. Sellesama mehega, kelle osas ma eelnevalt olin vaid tundnud, et ta mulle sobib. Korjasime oma purukskistud tükid üles, kleepisime kokku ja hakkasime koos elama. Lihtsalt.

Tänaseks on selge, et mu mees ei ole tavaline mees. Nii nagu meie lugugi pole tavaline. Meie armastus oli keelatud ja maksime selle eest väga kõrget hinda. Ma ei tea, kui paljud inimesed oleksid selliseks ohvriks valmis. Samuti ei tea ma, kui paljud oleksid säärasest vaimsest tsentrifuugist vigastusteta väljunud. Mu mees talus täiesti lubamatut. Aga see tegi ta veelgi paremaks.

Hetkest, mil algas argipäev, algas tegelikult muinasjutt. Oma elavamates fantaasiateski ei kujutanud ma ette, et kellegagi koos võib olla nii lihtne ja ilus. Et keegi võib minuga olla nii arvestav ja hea. Et kellegagi võin ise tahta olla nii paindlik ja pehme. Et keegi võib mind nii tohutult armastada. Ja lisaks võtta omaks kogu mu suure pereringi. Neistki hoolida.

Niisiis ei ole küsimustki, miks valisin tema. Kogu me elu on ühislooming, inspireeriv, romantiline kooskulgemine. Igatsesin meest, kes mind kätel kannab. Jaan teeb seda sajaprotsendiliselt ja just sel viisin nagu mina seda igatsen. 

Ise olen aga ära õppinud ühe olulise asja- et mind oleks võimalik kätel kanda, tuleb mul olla kergelt kantav. Ei tohi vormist välja minna- mõtlen vaimses mõttes (aga no füüsilises ikka ka!), mõtteliste rasvavoltidena enda ümber kanda mõttetut prahti, pläma, tühisust ja paigalseisu. Tuleb olla põnev, mänguline ja liikuv. Minuga peab olema lihtne ja hea. Pean tallegi andma oma osa imetluse, tunnustuse ja romantika näol, et ta ikka sooviks ja jaksaks mind kanda. Niisiis- ka minul on meie armastuse säilimisel ja kasvamisel võrdväärne osa. 

Võibolla suutsin nüüd pisutki sellest, miks valisin tema, sõnadesse panna. Lõpetuseks sobiks seda kõike ilmestama üks luuletus, mille kirjutasin ajal, mil ma veel ei teadnud, et ta mu elu ka päriselt maailma kauneimaks muudab:

Rõõmuvitamiinid ja õnnehormoonid

astuvad sinu ja minu käevangus

sätendava valguse poole,

teispool tardumuse

ja paigaltammumise

tumedat piiri.

Võbelev valgusvihk

viimistleb meid tulihingelisteks

taeva poole lõõmavateks 

kaksikleekideks.

Anname ümbritsevale valgust ja sooja.

Lõkendame naerust ja õnnetundest.

Põimume teineteisega ühte,

teineteist kõrvetamata,

painutamata,

sulatamata.

Imestame isegi,

et see kõik on tõesti võimalik!

Rebased

 See rebaste-värk on praegusel ajal väga kummaline. Mulle ei meeldi.

Esiteks kestab see jama liiga kaua. 

Väike kõrvalepõige- käisime mõned päevad tagasi kogu perega vaatamas ühte populaarset ja täiesti väljamüüdud komöödiat, mille kohta oli meil kõigil sama arvamus- etenduses leidus palju vahvat ja naermaajavat, aga lõppkokkuvõttes oli ta ilmselgelt liiga pikk. Kaua sa ikka ühte teemat jahud!

Rebaste-värgiga on sama. Nägin ja kuulsin mitmeid toredaid seiku, noorte fantaasia on väga lennukas. Rebased pandi mitmel naljakal viisil proovile, nad maskeeriti vahel lahedalt ära, vahel kästi teha igasugu koomilisi asju- ühesõnaga, alguses tundus see jant igati meeleolukas. 

Aga siis sai vist fantaasia otsa. Selle koha peal öeldi ühel lastevanemate koosolekul, et kool ei vastuta väljaspool kooli toimuva eest. Ja väljaspool kooli toimus küll. Mis kõige tüütum- toimus liiga pikalt ja liiga palju ja see, mis toimus, muutus järjest vaimuvaesemaks.

Okei, võtsin teadmiseks, et muuhulgas toimub rebasekutsikatega linnarets ja metsarets. Võtsin teadmiseks ka selle, et need retsid venivad retsilt pikaks, nii et mul tuleb mitmel korral oma rebasekutsikatele Bolt tellida ja selge on see, et sellistel öödel jääb ka mu enda uni katkendlikuks ja napiks. Lisaks peab valmis olema, et retsidekäigus rikutakse riideid või saadakse märjaks või süüakse midagi vastikut või ekstreemset, mis pole samuti eriti fantaasiarikas. Aga tahab siis noor teistest erineda ja vastu hakata!

Aga mis kõige arusaamatum - retside täiesti normaalseks osaks on alkohol. Selle kõige vastikumal moel.

Ma pean ennast suhteliselt chilliks emaks. Minuga saab asju ajada, ma ei ole ülemäära range ja pips, olen ka ise noor olnud ja tean, et kõik suureks kasvamise etapid tuleb läbi teha nii ehk naa. Ometi ei mõista ma, kuidas käivad kokku gümnaasiumi täieõiguslikuks liikmeks vastuvõtmine ja alkohol. Haridus ja joomine. 

16-aastased ei tohi teatavasti ise alkoholi osta. Abituriendid, kes on juba täisealised, aga võivad. Ja ostavadki! Ja nende meelest on igati okei 16-aastasi joota. Viid aga metsa, lased poris püherdada ja kui ülesanne täidetud, siis väike shot ja proosit! Okei, see kirjeldus on küllap pisut meelevaldne, aga põhimõtteliselt on asi nii. 

Ilmselt pole imekspandav, kui mõnel peale ohtrate ülesannete täitmist neist shottidest (loe: viinast) ka paha hakkab. Olen kuulnud lausa jubedatest joomingutest! Tean, et need linna- ja metsaretsid on nii eliit- era-, kui riigigümnaasiumides, ühesõnaga igal pool. Ja alkohol on mängus kõikjal. Ning need nõndanimetatud rebaste peod lõppevad ajal, mil 16-aastased ei tohi enam ammu omapäi linnas ringi kakerdada. 

Õnneks minu lapsed pidasid mu soovi, et nad oma retsimistelt igal juhul koju tuleksid heaks nõuks. Ometi varjas kogu see kammajaa vahva traditsiooni ja mõnusa huumori ning nagu juba mainisin, kestis üle mõistuse kaua, segades minu arvates ka õppimist- vähemalt unerežiimi tõsise rikkumise kaudu. 

Lõpuks kordan veel- ma pole mingi eilane! Tean, et noored tahavad proovida ja katsetada. Ka alkoholi. Olen muide ka ise noor olnud.

Selge on see, et olen alkoholi-teema ka meie kodus jutuks võtnud. Asjadest tuleb avameelselt rääkida. Ma küll väga ei soosi mingeid katsetusi, aga olen öelnud, et kui muidu ei saa, siis esimene valik olgu kas siider või õlu või klaas veini. Olen rääkinud absoluutsest alkoholist, mida erinevad joogid erinevas koguses sisaldavad ja sellest, mida alkohol meie kehaga teeb. Ja et ohutut alkoholikogust tegelikult ei olegi. Tean, et paljud noored haaravad esimesena just viina järele, kuna see on odav. Aga viin on ikka väga halb variant. Miks peaks meie keha seda meile ütlema? Pea ja mõistus võiksid olla ikka esimene hoiatajad.

Abituuriumi noortel pole veel eriti elukogemust. Nemad haaravad justnimelt viina järele- hea odav!- ja joodavad seda rebaste ristimisel kaks aastat noorematele sisse. Paljudel noortel pole oskust ja julgust ka “ei” öelda. Minu arvates tuleks see teema koolides jutuks võtta. Sellisel viisil, et noored ka kuulaksid. Praegu on olukord selline, et on vaikiv teadmine. Ja vaikiv nõusolek. “Kool väljapool oma territooriumi ei vastuta”. Muide, ka vanematel on keerukas vastutada, kui nad on oma arvamuse ja kogemuste pagasiga üksi. Kui selline jama on saanud hariduskäigu loomulikuks osaks (omades kindlasti veel “arenguruumi”), ja sellest pole võimalik ja sobiv eemale hoida, on asi üsna hapu. 

Hea küll, oma lastega on mul hea kontakt, räägin nendega nagunii veel ja veel. Aga kõikidel ju pole!

Paraku pole mul seda lugu kellegagi jagada. Eks siis kirjutasin vähemalt välja.