Uttusõit

Kui ma tänast päeva meenutan, ei seostu see sel aastal esmalt Neitsi Maarja sündimise pühaga, erilise päevaga, mis on minu jaoks aastaid tähendanud suvega hüvastijätu merereisi Naissaarele ja jalgsimatka sealses looduses. Päevaga, millele annavad värvi okkalistel põõsastel punavad kibuvitsad ja rohekates samblatuttides kükitavad seened. Päevaga, mil mu mõtted koonduvad justkui üheks pikaks looks, mille algus on küllap hoopis mai esimeste soojemate päevade ja rikkaliku õiteilu juures, keskpaik kusagil juulikuises leitsakus, murdepunkt augustiöös lõputu tähistaeva all ning lõpp selsamal suvelõpu kaunil Naissaare rannal. Ei, sel aastal oli kõik teisiti.

Omaette märkimisväärne on muidugi fakt, et minu armas abikaasa oli täna esimest korda elus Naissaarel ja koges koos minuga seda, millest tahan nüüd kirjutada.

Sel aastal oli niisiis kõik teisiti, kui eelnevail. Nimelt pole eelmistel aastatel merereis ise omanud mingit erilist tähendust. On olnud sõit ja kohalejõudmine. Ning ärasõit. Tähendusrikkus on alati tekkinud saarel kohapeal, läbi sammude, nägemise, lõhna ja taju. Jah, alati on olnud ka teadmine meid ja suurt maad eraldavast veteväljast, on olnud minutid ja tunnid mererannas, kuulates laintemüha ja vaadeldes teisel kaldal välja joonistuvaid linnatorne, aga see kõik on olnud ajaliselt määratletav, käega katsutav, kogetav läbi tuule puudutuse, sahisevate kõrte, vahel ka läbi tormleva liiva ning valgete vahuharjade. Kuidas kunagi. 

Aga täna olime merel. Ja aeg seisis. Ruum seisis ka. Meist, sealolijaist moodustus otsekui tuba väljaspool aegruumi. Kõik oli otsekui tardunud, meie kõnekatked ja liigutused toimusid justnagu sordiini all. Aegluubis. Ümber meie oli paks udu. 

Väljaspool seda tuba ei olnud mitte midagi. Oli olematus. Inimesi, kes selles mõõtmatuses ei viibinud, ei olnud olemas. Need, kes olid selles ruumis, olidki maailma ainukesed inimesed. Laev küll sõitis, aga tema liikumine polnud tajutav. Kui kohta, kuhu kohale jõuda, pole olemas, ei ole ka liikumisel omaette kaalu. Ega mõtet. Aega pole nagunii olemas. 

Aga udu oli. Oi, kuidas oli! Kus oli ta algus ja ots, ei tea. Me vist isegi vestlesime omavahel- meie, uttu jäänud üksiklased- aga sel jutul ei olnud ajalist kaalu. Ruumilist veel vähem. Me rääkimine imendus olematusesse. Muutus hetkeliseks nutsakuks. Ajas mõõtmatuks tombuks. Oleksime tahtnud oma sõnad ümbritsevast uduvatist tagasi tõmmata, et neile ruumi teha ning sekundeid peale lugeda. Aga isegi meie tahtel polnud kaalu. Jätsime kõik sinnapaika. 

See uduretk ongi selle aasta Neitsi Maarja sündimise püha märksõna. Olematus keset olemist ja müürid, millest ei saa kinni hakata. Ega ei tahagi. Rahulik määramatus ja kõikidele elumärkidele vaatamata tohutu vaikus…