Eesti pidupäeval

 Ma ei annaks mitte päevagi Eestimaa suvest, et olla kusagil võõrsil. Juba sellest ajast alates, kus puudel pungad puhkemas ning õrnrohelised rohututikesed mullusuiste kollaste mätaste vahelt ninad välja pistnud, ei taha ma reisimisele mõeldagi. Õigemini, reisida võib. Aga ainult armsas Eestis. 

Külma aja võiksin seevastu vabalt veeta mujal. Soojem kliima meelitaks mind vägagi libedalt enese rüppe - näiteks novembrist aprillini - kui mu pere ometi samal arvamusel oleks! Kui enamusele inimestest meeldib lumerohke talv - nende jutu järgi on siis valgem ja helgem, siis mina võiksin seda valget tardumust väga vabalt pelgalt piltidelt vaadata, kui sedagi. Mulle sobiks pidevad plusskraadid, soovitavalt üle viie, alates kümnest oleks meie kliimas täiesti suurepärane. Aga teame ju kõik, et nii ei ole. Talv võib olla kohutavalt pikk ja hullult külm. 

Ometi armastan Eestimaad. Suvist, kevadist, sügisest. Talvistki kui oma kodu. Enim meeldib mulle kivine rannik, meri, kadakased aasad, avarus ja liikuv õhk.  Aga sama hästi võin armuda mõnda kaunisse väikelinna, tillukesse kirikusse, müstilisse vaatesse, imeliselt lõhnavasse metsasihti, oma sängis rahulikult voolavatesse jõgedesse, vastupeegeldavatesse järvesilmadesse. Võin lõputult imetleda pilvede värve, kodumetsa turvalisi radu, hilisõhtust hiiglaslikku täiskuud, merre vajunud päikese kuma, sädelevaid kastepiisku hommikusel ämblikuvõrgul, pääsukeste lennuharjutusi päevases leitsakus. Isegi liginevaid äkesepilvi ja tõusvat tuult pean armsaks. 

Ja inimesi. Tähendusrikkaid kohtumisi. Suhete võrgustikke. Eestimaa väiksuse tõttu võib kogeda väga palju toredaid äratundmisi, teadmisi, aimamisi. Üheshingamist. Poolehoidu. Armastust. 

Läheks Eestimaal ometi hästi…

Söögitegemisest ja muust

 Viibisime Jaaniga nädala keskel ühel toredal üritusel ühes Eestimaa keskel asuvas väikelinnas. See päädis suurema seltskonna ühise lõunasöögiga. Mina sain taas uusi tutvusi, kõik inimesed olid lahked ja heatujulised. 

Aga mitte selles ei tahtnud ma kirjutada. Minu mõtteisse jäi hoopis üks teema, mida tänapäeva noorte maailmas hoopis teistsugusena tajutakse, kui nn vanema põlvkonna seas. Nimelt soorollide teema. Kusjuures ma pole kunagi väga valjult julgenud mõelda, et seisan siinkohal noorema põlvkonna poolel.

Üks eakam härrasmees meie lauast hakkas nimelt korraga väga oma prouat kiitma. See oli väga-väga ilus. Inimesed on kaua abielus olnud, aga ikka armastavad teineteist ja soovivad seda teistegagi jagada - kui südantsoojendav! Aga siis ütles härra sellise lause: ”Eks ma ta ikka söögitegemise pärast kunagi võtsin, sest nii hästi kui tema, ei tee süüa ükski kokk! Ma ise ei tea köögiasjadest mitte midagi.” Laudkond noogutas. Mina mitte. Hingasin sügavalt sisse ja välja. 

Kui me Jaaniga “kokku saime”, siis meie esimesel kooselu nädalal, mis ei möödunud üldsegi Eestis, tegi süüa eranditult Jaan. Olin seni arvanud, et kirikuõpetaja Tammsalu ei oska isegi muna praadida. Ta tundus nimelt olevat reaalsest maailmast üsna hoitud. Pealegi tundub selles valdkonnas kehtivat pigem reegel, et naine peab tegema pirukat ja pesema kohvitasse. Minu sees oli sel teemal palju sisemisi vastuolusid. Meie esimene nädal üheskoos kõneles aga hoopis muud. Olin toona Jaani söögitegemise oskusest lausa vaimustuses. Toidud olid lihtsad, kuid maitsvad. Ta üllatas mind.  

Millegipärast olin arvamusel, et just söögitegemisest saab meie paarisuhte “nõrgim lüli”. Nimelt, kuigi ka mina teen süüa hästi ja mis põhiline, kiiresti ning võin seda teha järjepanu nagu mingi kombain, sest pere on suur, siis peetagu meeles - see ei ole tihtilugu sugugi mu esimene valik. Samas, eks mullegi meeldib, kui Jaan kiidab ja lapsed ütlevad, et emme toit on maailma parim. Ja rõõmu teha mulle ju meeldib. Aga kui Jaan väidaks, et ta võttis mu naiseks pelgalt söögitegemise oskuse pärast, oleksin ikka väga pettumud. 

Hoolimata meie esimese nädala üllatusesinemisest ei jäänud Jaan meie pere söögitegijaks. Mkmm. See olen endiselt mina. Nimelt õige pea, kui meil toidu-teema jutuks tuli, tunnistas ka tema üles, et tegelikult talle see absoluutselt ei meeldi. Samas tabasin ära, et see ei tähenda sugugi, et see mees köögis ei suudaks viibida ja et tal asjad käest kukuks - ei! Selgus, et talle meeldivad köögis risti vastupidised toimetused kui mulle ning seega sai paika pandud, et võin vabalt võtta söögitegemise protsessi enda kanda, ilma igasuguse pingeta. Tema teeb lihtsalt neid teisi asju. Tihti toimetamegi kahekesi. Või kasutame muid toiduhankimise variante. Igatahes võib öelda, et sööme tervislikult ja hästi.

Naised ei pea olema kudujad ja küpstajad, kui nad on hingelt hoopis maalrid või restauraatorid. Uute põlvkondade jaoks on selline suhtumine elementaarne. Isad hoiavad lapsi emadega võrdselt, karjääri võivad teha mõlemad - kui nad seda soovivad ja teistmoodi ei otsusta. Naise rollile on hoopis vähem eeldusi. 

Muide, meie peres on enamus asju siiski soorollide-põhised, aga mitte meie vanuse pärast, vaid seepärast, et meile sobib nii. Jaani jaoks polnud mingi probleem, kui soovisin Muhus mõnel päeval tõrvaõlitada ja saagida ning lõunasöögi termopotiga mujalt lauale tõin. Ilmselgelt armastab ta mind hoopis muude asjade pärast. Jumal tänatud!

See paar, kellest eelnevalt kõnelesin, oli ikkagi imearmas. Nad on lihtsalt teistsugused, oma ajastu lapsed. Maailm muutub koos ajaga. Mõned võtavad uued arengud koheselt omaks, osad aga ei soovi muutusi oma elupäevade lõpuni. Usun, et valesid variante polegi. Peaasi, et kõik osapooled oleksid rahul ja õnnelikud. 

Ahjaa, üks asi veel. Minu vanaisa tuli alati söögilauda hõikamise peale, kui laud oli kaetud. Vahel pöördus ta aga sõnatult oma tuppa tagasi. Kui vanaema küsis, mis siis nüüd, vastas ta: “Ma ei saa sea kombel sööma hakata. Võid pole laual!” Ja vanaema tõigi või lauale. Heh…

Üle pika aja

 August on sel aastal kuidagi noor. Eelnevail aastail olen tajunud suve vananemist ühes ta kärbuv-kollakate juuksetuttide ja lopsakate roheleheliste kehavormidega ning üha varasematel õhtutundidel pealetikkuva ööunega märksa varem, juba kuu algul. Aga kuna aeg soosib nooruslikkust ja head vormi, küllap siis püüab me suvigi oma “parim enne” möödumist iga hinna eest varjata. Või mine tea, ehk ongi sel aastal kauem noor…

Kuna on soe, on ka mugav ja mõnus. See ei ole parim loomeaeg, kuna mõtted hüplevad pidevalt kusagil mujal, üha uutel ärategemist nõudvatel radadel, küll õues, küll sees. Süda nõuab küll oma pärisosa, vaba eneseväljendust, aga tunnike hüplemist siin ja teine seal vormivad enne, kui sõnagi oma tahet vahele saan pista, tähtsate tegude saiapätsiks tänase, homse ning ülehomsegi päeva. Õhk on tulvil pidulikku sõtkumist, kuid meeled suurtest ideedest puha puutumata.

Olin täna päris mossis. Näen ju, et mõned teised jõuavad, aga mina mitte. Mõtlen siinkohal eelkõige neile andekaile, kes oma kaunite kunstide, kas siis sõnaseadmise, pintslitõmmete või helide maailma ilu ja võluga mu hinge võbelema panevad. Nende hetkede järgselt ei suuda ma muud, kui oma mõtteis ja meeltes pool-laulva, pool-nutva “tahan ka”-igatsuse kuuldavale lasta. Mis on muidugi loomingust kaugel.

Hall pilvkate ja niiske soe õhk soosisid mu halavat meelelaadi. Aga mu abikaasa mitte. Teate, kui hea, kui üks pool suudab sedaaegu, kui teine oma emotsioone pinnale puistab, asjalikuks jääda. Kui ta sealjuures veel hüva nõu oskab anda, on tegu täieliku lotovõiduga. 

Mu mees ütles, et kui tahan tegeleda loominguga, pean selle jaoks võtma eraldi tööaja, mille lülitan oma päevaplaani samamoodi nagu teraapiad või orelimängud. Muide, ta oskas mulle öelda isegi ajad mu päevaplaanis, kuhu hõlpsasti kogu loomemajanduse paigutada saaksin, ilma et keegi mind segama hakkaks. See kõlas nii lihtsana, olles seejuures täiesti geniaalne! Miks ma ise selle peale ei tulnud?

Maalisin hiljuti Muhu köögi laetaladele lillemustreid. See tegevus rõõmustas mind väga. Ometi meenus mulle just sel päeval pidevalt lause: “mingi Puškin sa muidugi pole…” Pikapeale muutus see lausa häirivaks. Arvasin, et olen selle lausega juba ammu rahu teinud ja ütlejale sama rabeda ja ebaviisaka pallipõrgatusena tagasi saatnud - aga kanäe, sellises kentsakas kohas, päris lae all, suutis ta mu tegutsemist ühtäkki siiski takistada. 

Kõige suuremaks komistukiviks osutus sel päeval karikakra maalimine. Esialgu nägi mu maaling välja nagu saialill, edasiste pintslitõmmete abil muundus mingiks iseäralikuks väekaks õistaimeks, mis mind vägisi lae alt alla diivanile häbenema suruda üritas. Olin päris hädas. Siis aga otsustasin, et meie lae all olgu eluõigus igasugustel lilledel. Ühtlasi otsustasin, et ma ei taha olla ei Puškin ega Šiškin. See lause ei kuulu minu maailma! Tahan olla mina ise, tundes rõõmu sellest, mis mind kõnetab, tunnistades ühtlasi ka oma haavatavust. Ollagi tundlik naine! Seepeale tuli karakakar enam-vähem tõetruult välja. 

Nüüd siis kavatsen tegeleda loominguga iga tööpäeva hommikul umbes üheksast kuni poole üheteistkümneni. Sel ajal ei vaata ma sotsiaalmeediat ega võta vastu telefonikõnesid. Ühtlasi hoian inimeste poole, kes mind inspireerivad ja innustavad. Me kõik vajame teineteise toetust ja tunnustust. 

Õhus ei ole veel sügise märke. Isegi vihm nutab täiesti sooje pisaraid. Õigupoolest tunduvad need tilgad hoopis õnnepisarad, läbi naeru, läbi rõõmu, läbi heldimuse. Olla tohtimise tee võib olla küll käänuline, kuna on juba lapseeas selliseks astutud, aga peaasi, et me ei laseks sellel rohtu kasvada. Mina enam ei lase.