Mängisin arsti

Iga kord, kui ma mõnele arstile kurtsin, et kahtlustan Lisannil allergiat, rehmas see käega. Allergiat on väga raske tuvastada, kinnitas ta. Testid ei pruugi midagi näidata.
Mina uskusin.
Möödus terve aasta. Võibolla poolteist.
Nohule lisandus sügelemine. Põlveõndlad kratsiti katki.
Iga kord, kui mõnele arstile kurtsin, et kahtlustan allergiat, rehmas see käega. Hormoonsalv, ütles ta ja kirjutas retsepti. Võite ju testi ka teha, lisas ta, aga see ei näita niikuinii midagi.
Pead tõstis kahtluseuss.
Salviga surun vaid sümptomid maha. Aga põhjus ju jääb!
Teadsin kogu aeg, et see ei ole niisama-nohu. See ei ole ka krooniline, väljaravimata nohu. See tekib ainult teatud puhkudel. Alati toas... Tihti õhtuti... Kõige sagedamini voodis...
 Ühel päeval sattusin lugema Self Diagnostics testidest. Neidsamu kasutavad ka arstid, kinnitati nende kodulehel. Saadaval olid ka allergiatestid.
Kaotada ei olnud midagi.
Valisin intuitiivselt kassi-tolmulestade-õietolmu kolmiktesti. Selle sümptomikirjeldused langesid kõige enam kokku Lisanni vaevustega.
Nüüd algas kõige närvesöövam osa. Pidin ise lapsele vereproovi tegema. Näpuotsast oli nimelt vaja tilgakest verd. Juhendil oli küll kõik selgelt kirjas- aga heldeke, ma pole ju medõde!
Lisann on leplik laps. Ta ei kahelnud minus hetkegi. Kui vaja, siis vaja.
Käte värinal eemaldasin nõelahoidlalt korgi. Vajutasin valge otsaga tugevalt vastu väikest näpukest. Plõks!
Ja oligi käes!
Lisann ei teinud teist nägugi.
Edasi tegutsesin juba nagu "vana kala". Veretilk testile, lahus samuti. Näpuke puhtaks, plaaster peale.
Ja jäi üle vaid oodata.
Tulemus, mida arstid tuvastamatuks pidasid, võttis aega kolmkümmend minutit.
Siis näitas T2 testiaknale ilmunud selge kriips mu lapsel tolmulestade allergiat. Kassi ja õietolmu ava jäid puhtaks.
Niisiis- see oli täiesti tuvastatav!
Mis siis nüüd edasi?
Ega midagi.
Vahetasin padja, klopin iga päev tekke ja pesen põrandat.
Selle info pärast pole ju mõtet arsti aega kulutada, ega ju?
Mis ta ikka lisada oskab?
Ei oska minagi...

Loviisa killud 26

"Isadele meeldivad rohkem tähtsad asjad," arutas Loviisa vannitoas õhtuse pesemise ajal.
"Missugused need tähtsad asjad siis on?" tundsin huvi.
"Noh, töö... ja ära suremine ja muud sellised..."

Superstaar

"Minu nimi on Robbie "f***ing" Williams! Teie olete Eesti! Ja järgmised kaks tundi on teie p***ed minu omad!" kuulutas Williams pärast lavale laskumist.


"Mul on suur noku!" veeris ta kohmakas eesti keeles lavale kaasa võetud paberilipikult maha sõnumi eesti rahvale.


Loo "Strong" ajal toodi lavale suur punane vertikaalvoodi, kuhu staar publikust ühe Leedu naise kaasa kutsus. Jurgita nimelise naise ristis Williams laval Jane'iks ja kiitis häbitundeta tema rindu.
(Allikas: Delfi)


Kuuskümmend tuhat inimest, kes selle kõige tunnistajateks ja takkakiitjateks olid, elavad ilmselgelt mingis muus maailmas.

Kips

Ärge sõidutage lapsi jalgratta pakiraamil!
Jah, vene ajal sõitsid kõik lapsed nõndaviisi, aga praegu on teine aeg. Pakiraamil kõlkumine ei ole tänapäeva lastele emapiimaga kaasa antud.
Nad tunnevad end ebakindlalt. Isegi, kui väidavad, et ei tunne. Nad ei tea täpselt, kustkohast kinni hoida. Isegi kui väidavad, et teavad.
Ja lõpuks topivad nad jala kodaratesse.
See jalg nägi kohutav välja.
V. nägu, kui ta seda jalga nägi, oli veel kümme korda kohutavam.
Teadsin hetkega, et Lastehaigla on ainus variant.
V. hüüdis mulle sedasama, lisaks pani ta sellesama hetkega kolm-neli erinevat diagnoosi, üks hullem kui teine.
(Tahad täpsemalt teada inimese isikuomadusi- jälgi tema käitumist kriisiolukorras...)
V. diagnoosid ei pidanud õnneks paika.
Minu oma kahjuks samuti mitte.
Pindluu mõra. Muljumiskahjustused.
Kips.
Ärge sõidutage lapsi jalgratta pakiraamil! Mingil juhul.
Sest lapse vaev on emale kõige piinavam karistus...

Ülekorraldamise sündroom

Üha enam võib inimeste seas täheldada ülekorraldamise sündroomi.
See tähendab, et pidulik elusündmus tahetakse muuta niivõrd tavapärasest erinevaks, et heal juhul paneb lihtsalt hämmelduma...
Ma ei võta enam väga tõsiselt noorikuid, kes "kunagi klaverit õppinult" oma laulatuse eel mulle tähtsa näoga soovilisti ulatavad. Ma ei muutu näost valgeks, kui seal midagi eriti iseäralikku seisab. Ei hakka vastu vaidlema.

Nii soovis näiteks üks noor daam oma tulevase käevangus kirikusse sisenenda Händeli "Laschia´chio pianga" saatel. Ilus laul, teadlik maitse. Sõnum on küll "las ma nutan oma julma saatuse üle..."- aga no kes sellest ikka aru saab!
(Üks nüanss on tollel laulul veel. Ehk mõni mäletab Farinelli filmi. See laul oli linateose kulminatsioon, mil ta kastraadiks muudeti...)

Omaette kategooria moodustavad popi-mutid.
-Kule, ütlevad nad, näts suunurgas, kas sa seda laulu tead? Ei teagi vä? Oot, ma otsin... (tümps, tümps , tümps)
Ma ei tea seda ega tahagi teada, vastaksin neil puhkudel meeleldi. Muide, kas oled kindel, et tahad oma pulmad just kirikus korraldada, täpsustaksin veel. Mitte baaris, pubis ega diskoteegis?
Aga ma... ei ütle midagi. Mängin taaskord midagi poppi ja noortepärast.
Sest see on nende päev. Ja nad on õnnelikud.

 Kolmas kategooria ülekorraldamise sündroomi all kannatajaid on kontserdikorraldajad.
Kontsedikorraldajad unustavad suures korraldustuhinas sootuks, mis üritusega tegu. Nad paluvad oma tähtsat päeva kaunistama koori, kandlememmed, kohaliku popstaari, pasunamehed, kitarritrio, ooperilaulja ja rahvatantsurühma. Programm võib olla igati kirikusse sobilik. Nad unustavad vaid ühe tähtsa nüanssi- et see üritus ei lõpe eales! Nii langeb tüüpiline kontserdikorraldaja tihtilugu altari ees minestusse enne, kui asi "jah" sõnani jõuab- ajal, mil laulatuse algusest möödub umbes poolteist tundi ning koloratuursopran orelirõdul parasjagu järjekordset Ave Mariat alustab. Külaliste tagumikele hakkab noil hetkil kirikupink tunduma vaenlasena number üks. Roosid vajuvad aegamööda longu...

Olen tänaseks mänginud sadu laulatusi.
Ülalmainitud jäävad küll hästi meelde, aga kauneimad on siiski lihtsad ja traditsioonilised. Need, kus muusika ja sõna saavad moodustada ühtse jumaliku terviku.
Nagu Mees ja Naine...

Tillukesi kilde

Teatavasti on Loviisal erakordselt peen lõhnataju.
"Kuule," ütleb ta mulle ühel pärastlõunal, ise mind tähelepanelikult, võiks öelda isegi pisut üllatunult silmitsedes, "sul tuleb suust sipelga lõhna!"

Telekast tuleb "Eesti mäng".
"... ja teemaks on ajalugu!" ütleb saatejuht.
Joss pöördub tüdrukute poole.
"Teemaks on "maja kukub"", seletab ta asja korralikult üle.

Lisann hõõrub silmi. Mõnuga.
"Tule nüüd!" hüüab Loviisa õde, "kui kaua sa seal kratsid!"
"Ma püüan enne silmadest muinasjutud kinni," ei jäta Lisann tegevust uisapäisa pooleli.

Lambad

Üks suur hall pilv kõhutas täna üleval taevas.
Allpool, silmapiiri juures siblisid aga kümned väikesed vahused pilvelambad, otsekui otsides kaitset suure avarast hõlmast.
Suur lebas igati väärikal moel. Paistis aumehe moodi.
Neile, kes teda tähelepanelikult ei jälginud.
Aga mina jälgisin.
Tegelikult sõi ta lambukesi. Valgeid ja vahuseid. Vaguraid, häid.
Tõmbas ükshaaval oma koletu kuue mustjasse varrukasse. Võidis pääd porikarva.
Ning kugistas alla.
Kui kõik lambad otsas olid, hakkas vihma sadama...

Eestlaste imelikud uskumused

Vahel imestan ikka päris tõsiselt uskmatu eestlase imelike uskumuste üle.
Võtame kasvõi tähemärgid.
Tuleb su juurde kõrgesti haritud inimene, räägib nii tarka juttu, et lausa aukartusvärinad mööda käsivarsi ülespoole jooksevad - ja siis korraga lipsab teksti näiteks säärane põnev fraas, et "...Sõnn nagu ma olen..."
Ja ongi kogu imetlus, nätaki, koos austusjudinatega aia taga!
Olen ka ise lugenud Linda Goodmani "Päikesemärke". Lahe raamat! Võrratult hea huumori ja nauditava lauseehitusega...
Niikaua kui end vaid Veevalaja märki mõistsin asetada, tunduski just Veevalaja üllatavalt täpne ja minu-kohane. Hakates aga ennast sama raamatu järgi mõne teise tähemärgi esindajana kujutlema- noh, niisama, naljaviluks- jõudis minuni korraga arusaam, et tegelikult võiksin olla kes tahes. Kas pole nii, et valime enesele intuitiivselt omadused, mis meid huvitavamaks ja mis peamine- teistest erilisemaks teeksid ja levitame neid siis püha tõe pähe? Kasvõi tähtkujudele viidates, kui targemat pähe ei karga.
Et hilinemine ei olegi mu enese laiskus ega korraldamatus, vaid lihtsalt Veevalajale tähtede poolt külgepoogitud omadus, mida muuta pole võimalik?
Et Skorpion on pika vihaga, kuna tähed tahtsid nii?
Ja Kaksik teeb samal sunnil sadat asja korraga?
Ning Neitsi on korralikkuses ületamatu?
Ja kõrgesti haritud inimesed  noogutavad mõistvalt, küsides oma vestluspartnerilt ikka ja jälle "ega te juhuslikult Ambur ei ole?" - et peale seda akadeemilises toonis vestlust jätkata?
Kuulge, see on ju nonsenss!
Mul on kolm täpselt üheealist last. Nad on sündinud üliväikeste vahedega- tüdrukud lausa ühes minutis. Loomulikult sündisid kõik ühes kohas- mul polnud alakeha tuimestuse tõttu võimalust ega tahtmist vahepeal kohta muuta. (Arstid poleks vast seda otsust tervitanud kah.)
Tähemärkide ekspert ütleb, et nad kõik on Kaljukitsed.
Eks kitsede hulgas leidu samuti erinevaid isendeid. Aga nii erinevaid nagu see trio, sarvekandjate seas küll pole! Küllap kepsutavad nood ikka künkaid mööda ja ahmivad rohututte, kuis loodus ette näinud...
 Alljärgnevalt esitlen meie sünnikaardilt identset Kaljukitse-triot tänases rannas. Palun väga!
Loviisa vett ei pelga. Tema soovib otsemaid sukelduda. Vesi võib olla jääkülm. Või parajalt soe. Või jahe. Laineharjadega. Sile. Ükskõik. Välja tuleb ronida alles siis, kui lõdisevad lõuad rinnakorvi ohustavad.
Eile sundis Loviisa mind poini ujuma. Temaga koos muidugi. Nägu, mis tehti peale minupoolset selgitust ("emme ei oska nii hästi ujuda, et üle pea vette minna"), väljendas ülimat põlgust.
Lisann tunneb siirast rõõmu kaldaäärsest "supist". Vahel leidub liivakihi all mõnusat muda. Tuleb vaid veidike kaevata. Ja siis veel veidi. Ja ongi Lisann kaelani mudas! Mõnus!
Lisanni võib vabalt ning muretult kalda äärde mängima jätta ja ise ujumas käia. Tema fantaasial ei ole piire. Lõbustamist ta ei vaja.
Johann on ärevil. Ühest küljest tahaks nagu ujuma. Aga nii kaugele kui Loviisa... hästi ei julge. Kaldamudas mõnulev Lisann tundub poisikese rahutule hingele hulluksajavalt staatiline.
Või siiski? Oh ei! Oodake!
Närviliselt sõelub väike poiss kaldale ja vette, edasi-tagasi. Teda tuleb jälgida! Sest vahel laseb ta närvide rahustuseks rannaliival sellist traavi, et ümbruskaudsete päevitajate punakaks kõrbenud silmnägu ja priske toidukott ühtlaselt peenliivaseks tuiskub- ning siis võib ta ühtäkki avastada, et on eksinud...
Niisiis- Kaljukitsed? Nagu ühe vitsaga löödud?
Käisin kunagi ühe kuulsa eesti tähetarga juures. Pidin sealt kellegi sünnikaardi ära tooma.
Vanamees vaatas mind pingsalt, lausa hüpnootiliselt. Pakkusin talle ilmselget mitte-erialast huvi. "Oled haruldane eksemplar", lausus ta viimaks, "sul on kõik tõusumärgid Veevalajas...".
"Aga Veenus", lisas ta hetk hiljem erutusest õlgu võdistades, "on sul Jääras!"
Mnjah, eks see olegi rohkem vaatenurga küsimus...

Jossi killud IX

"Kuule emme," meenus Jossile täna peale öö-musisid üks tähtis küsimus, "kui sina meid sünnitasid, kas sa siis pidid sünnitusmajas väga vaikselt olema?"
"Ei, miks," imestasin mina.
"Aga kas sa siis tohtisid seal karjuda, kui mõned parajasti abiellusid?"

(Vastasin naerdes, et ega siis sünnitusmajades ei abielluta.
"Häh," ütles Loviisa omalt poolt, "abiellumiseks on meil kirikud."
"Kõigepealt tuleb tantsida ja musitada," ladus nüüd Lisanngi teki alt oma teadmised ette, "alles siis saab abielluda!")

Loviisa killud 25

Tulime eile Saare- ja Muhumaalt puhkamast.
"Kas teile meeldis?" küsisin kolmikutelt täna üle.
"Jaa!" tuli üksmeelne vastus.
"Mis sulle kõige rohkem meeldis?" pärisin Loviisalt.
Loviisa jäi, kulm kortsus, mõttesse.
"Kas seal karusselle oli?" nõudis ta hetke pärast täpsustust.
"Saaremaal? Minu teada küll polnud," vastasin mõneti hämmeldunult.
"Siis mulle ei meeldinud midagi," teatas tüdruk seepeale.