1Ms 2:18 Ja Issand Jumal ütles: "Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on."
Mõtlesin täna selle kirjakoha peale. Paariterapeudina. Olen viimasel ajal päris palju sattunud lugema erinevaid abielukäsitlusi, enamikku taas kristlikus võtmes ja see kõik on olnud väga põnev. Ometi olen neis kõigis täheldanud ühe nüansi puudumist. Neis kirjatükkides eeldatakse nimelt, et kõik inimesed on ühe mütsiga löödud. Eraldi arutlust ei ole ei elukogemusteta noorte, hariduslikult või majanduslikult ebavõrdsete paaride ega ka erineva taustsüsteemiga inimeste suhete toimimise kohta. Rääkimata sõltuvusainete või vägivallaga suhetest. Neid aspekte isegi mitte ei mainita. Räägitakse mingist “normaalsest” või “tavapärasest” abielust. Jahutakse pikalt teemal, et “abielus tuleks teha nii ja naa”. Millises?
Mis kõige hullem, sellega vaikitakse täiesti maha ülioluline detail, mille see lühike Jumala poolt öeldud lause ilusti esile toob: “ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.”
Olen üha enam hakanud mõtlema, kui palju inimesed üldse juurdlevad selle üle, kas nad on valinud enesele kohase kaaslase. Kes on mõelnud ja kelle vastus on jah, selle jaoks on need arutelud, mida ma viimasel ajal raamatutest lugenud olen, igati huvitavad ja õigustatud.
Aga kui inimesed lihtsalt ei olegi teineteise jaoks kohased? Tuleb meelde üks padu-loomeinimesest mees, kes näitas küll oma tõelist olemust algusest peale, aga keda ta naine ikkagi ontlikuks pereisaks püüdis “kasvatada”. Muidugi lõppes asi raginal lahkuminekuga. Too mees olnuks kohane vaid sama boheemlaslikule naisele. Või teine näide: haritud naine, kes sidus end vaimse alaarenguga mehega. Kui too “tembutama” hakkas, oli ju selge, et seda asja ei andnud “parandada”. Tulemuseks taas katastroof.
Aga sellest ei ole sellises võtmes justnagu sünnis rääkida. Tuleb näidata, et pingutatakse, ka siis, kui asjal pole mingit mõtet. “Elage eraldi, aga ärge lahutage,” nagu üks “paduvaga” vaimulik kusagil soovitas. Kamoon!
Minu arvates tuleks alati alustada ülalmainitud küsimusest - kas inimesed on teineteisele kohased? Olen üha enam kindel selles, et kui ei ole, ei aita ükski ussi- ega püssirohi, nad lihtsalt ei saa teineteisega hakkama. Ega hakkagi saama. Aga äkki kellegi teisega saaksid?
Tõsi, on neid, kes alistuvad. Aga õnneks on ja jääb olema ka neid, kes (lõpuks) loobuvad ja lahutavad. Inimestena januneme ikka elusama elu poole. Kui vagad ja pühad arvavad, et seda ei tohiks teha, siis mõelgu järele, miks on kirikus üha enam seda “halli ala”, kus lihtsalt enam ei abiellutagi. Elatakse vaikselt koos ja kui vaja, minnakse vaikselt lahku. Püha silmakirjalikkus, kas pole!
Küsin mõnelt paarilt küll üsna otse, miks nad üldse koos on. Mõnelt tuleb seda küsida lausa mitu korda ja mitmel viisil, enne kui nad selle peale mõtlema hakkavad. (Mõtlemine on juba edasiminek.) Tihtilugu on valitud täiesti ebasobiv kaalsane ja seda on juba mõne küsimuse kauguselt paista. Arvate tõesti, et ka kõik mitte kohased on Jumala poolt saadetud?
Siit edasi küsiksin, kas tõesti arvatakse, et kõik inimesed suudavad esimesel korral ja pooljuhuslikult (nii me ju tihtilugu noorena tutvume) leida enesele kohane kaaslane, kellega elu lõpuni koos olla? Et selles teemas mingit eksimisvõimalust ei olegi? Ei mingit võimalust, et oled ehk verinoorena valinud vale suhte või on su abielust kujunenud ajapikku kooslus, millest oleks elutervem eemalduda? Kas tõesti saab ka tänapäeval mõelda nii, et kui kord lubaduse andsid, siis täida, nui neljaks! Aga kui ma varem ei osanud? Huvitav, kelle ees me seda näitemängu siis etendame? Silmakirjalikult «pühade» kirikuisade ees, kes lubavad lahutajad põrgusse saata? Või “vagade” vanatädikeste ees, kelle jaoks on arhailised reeglid otsekui rauda raiutud? Tuldagu ometi tänapäeva maailma!
Jumal lubab meil kohtuda igasuguste inimestega. Nii võime me armuda ka neisse, kes meile absoluutselt ei sobi. Omal vastutusel. Muidugi peaksime tegelikult valima enesele kohase. Ainult et - kas inimeselt, ühes kõikide tema isikuomaduste ja taustainfoga, saab kindlalt eeldada sellega hakkamasaamist?
Muidugi on paare, kes ongi algusest lõpuni koos, olles teineteisele igati kohased. See on suur väärtus ja vedamine. Osalt võib muidugi õnnestumise taga olla ka teadlik valik, suurelt jaolt mängib aga rolli pime juhus. Seda eriti nooremate hulgas, kel veel elukogemust ja analüüsivõimet napib.
Ja kui mõistus ütleb, et “partii” on hea, aga tunded sellele ei järgne, mida siis teha? Ilmselt teavad kõik, et kõikidesse inimestesse pole me võimelisedki armuma.
Minagi olen valinud enesele mitte-kohaseid partnereid. Olen neisse ka armunud. Olin emotsionaalses plaanis üsna hilise arenguga, mistõttu jõudsin ka sellise toreda omaduse nagu eneseväärtustamiseni suhteliselt hilja. Arvasin naiivselt, et minu armastus saab teist inimest muuta, tuleb vaid kannatlik olla. Võimaldasin end kohelda äärmuslikult halvasti. Arvate, et Jumal tahtis, et ma oleksin seda tegema jäänudki?
Olin armudes väga noor ja minu teele ei sattunud kahjuks meest, kes oleks mind lubanud oma turvalise kaitse all “küpseda”. Praegu tundub naljakas, aga eks minagi soovinuks nende ülinappide vahenditega, mida toonases koosluses sobivuseks võis nimetada, (kõige selle sobimatu kõrval, millele läbi sõrmede vaatasin,) saavutada elukestev suhe. Õnneks seda ei juhtunud! Aga ometi ei osanud ma koheselt niipidi mõelda, et tegu polnud mulle kohase kaaslasega. Sellega, kelle Jumal saatis.
Jah, olin elukogemuseta ja naiivne. Aga kas peaksin siinkohal arvama, et Jumalal oleks olnud hirmsasti vaja minu piinasid vales suhtes, ainult seetõttu, et olin kunagi pisut läbimõtlematult andnud lubaduse, mis polnud eriti mõistlik? Pigem arvan, et säärased lubadused on olulised kellelegi, kes ei ole suhetes eriti tugev, küll aga demagoogias. Kes arvab, et kõik on ühe mütsiga löödud. Äkki oleks aeg sellised loosungid seinalt korjata ja hakata väärtustama seda, mis on tõeline? Ka ebaõnnestumised kuuluvad tõe otsimise ja leidmise juurde…
Ühe laulatuse koraali kohta, mis algab “Nüüd Issand oled sidunud kaks kätt, kaks südant ühte”, ütles üks vana tark vaimulik, et tema pole küll kindel, et Jumal isegi altari ees kõikide käsi ja südameid seob. Osad sidumised on küllap inimlikud eksitused, mis teha.
Minu arvates on aeg igati küps kirikliku lahutuse seadustatud sisseviimiseks. Kui kaua me ikka keskaja kombel seda teemat käsitleme! Olen kahe käega abielu ja truuduse poolt - aga ikka sellega, kes kohane.