neljapäev, 3. aprill 2025

Taaskord paarisuhte teemal

 1Ms 2:18 Ja Issand Jumal ütles: "Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on."

Mõtlesin täna selle kirjakoha peale. Paariterapeudina. Olen viimasel ajal päris palju sattunud lugema erinevaid abielukäsitlusi, enamikku taas kristlikus võtmes ja see kõik on olnud väga põnev. Ometi olen neis kõigis täheldanud ühe nüansi puudumist. Neis kirjatükkides eeldatakse nimelt, et kõik inimesed on ühe mütsiga löödud. Eraldi arutlust ei ole ei elukogemusteta noorte, hariduslikult või majanduslikult ebavõrdsete paaride ega ka erineva taustsüsteemiga inimeste suhete toimimise kohta. Rääkimata sõltuvusainete või vägivallaga suhetest. Neid aspekte isegi mitte ei mainita. Räägitakse mingist “normaalsest” või “tavapärasest” abielust. Jahutakse pikalt teemal, et “abielus tuleks teha nii ja naa”. Millises?

Mis kõige hullem, sellega vaikitakse täiesti maha ülioluline detail, mille see lühike Jumala poolt öeldud lause ilusti esile toob: “ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.”

Olen üha enam hakanud mõtlema, kui palju inimesed üldse juurdlevad selle üle, kas nad on valinud enesele kohase kaaslase. Kes on mõelnud ja kelle vastus on jah, selle jaoks on need arutelud, mida ma viimasel ajal raamatutest lugenud olen, igati huvitavad ja õigustatud. 

Aga kui inimesed lihtsalt ei olegi teineteise jaoks kohased? Tuleb meelde üks padu-loomeinimesest mees, kes näitas küll oma tõelist olemust algusest peale, aga keda ta naine ikkagi ontlikuks pereisaks püüdis “kasvatada”. Muidugi lõppes asi raginal lahkuminekuga. Too mees olnuks kohane vaid sama boheemlaslikule naisele. Või teine näide: haritud naine, kes sidus end vaimse alaarenguga mehega. Kui too “tembutama” hakkas, oli ju selge, et seda asja ei andnud “parandada”. Tulemuseks taas katastroof. 

Aga sellest ei ole sellises võtmes justnagu sünnis rääkida. Tuleb näidata, et pingutatakse, ka siis, kui asjal pole mingit mõtet. “Elage eraldi, aga ärge lahutage,” nagu üks “paduvaga” vaimulik kusagil soovitas. Kamoon!

Minu arvates tuleks alati alustada ülalmainitud küsimusest  - kas inimesed on teineteisele kohased? Olen üha enam kindel selles, et kui ei ole, ei aita ükski ussi- ega püssirohi, nad lihtsalt ei saa teineteisega hakkama. Ega hakkagi saama. Aga äkki kellegi teisega saaksid?

 Tõsi, on neid, kes alistuvad. Aga õnneks on ja jääb olema ka neid, kes (lõpuks) loobuvad ja lahutavad. Inimestena januneme ikka elusama elu poole. Kui vagad ja pühad arvavad, et seda ei tohiks teha, siis mõelgu järele, miks on kirikus üha enam seda “halli ala”, kus lihtsalt enam ei abiellutagi. Elatakse vaikselt koos ja kui vaja, minnakse vaikselt lahku. Püha silmakirjalikkus, kas pole!

Küsin mõnelt paarilt küll üsna otse, miks nad üldse koos on. Mõnelt tuleb seda küsida lausa mitu korda ja mitmel viisil, enne kui nad selle peale mõtlema hakkavad. (Mõtlemine on juba edasiminek.) Tihtilugu on valitud täiesti ebasobiv kaalsane ja seda on juba mõne küsimuse kauguselt paista. Arvate tõesti, et ka kõik mitte kohased on Jumala poolt saadetud?

Siit edasi küsiksin, kas tõesti arvatakse, et kõik inimesed suudavad esimesel korral ja pooljuhuslikult (nii me ju tihtilugu noorena tutvume) leida enesele kohane kaaslane, kellega elu lõpuni koos olla? Et selles teemas mingit eksimisvõimalust ei olegi? Ei mingit võimalust, et oled ehk verinoorena valinud vale suhte või on su abielust kujunenud ajapikku kooslus, millest oleks elutervem eemalduda? Kas tõesti saab ka tänapäeval mõelda nii, et kui kord lubaduse andsid, siis täida, nui neljaks! Aga kui ma varem ei osanud? Huvitav, kelle ees me seda näitemängu siis etendame? Silmakirjalikult «pühade» kirikuisade ees, kes lubavad lahutajad põrgusse saata? Või “vagade” vanatädikeste ees, kelle jaoks on arhailised reeglid otsekui rauda raiutud? Tuldagu ometi tänapäeva maailma!

Jumal lubab meil kohtuda igasuguste inimestega. Nii võime me armuda ka neisse, kes meile absoluutselt ei sobi. Omal vastutusel. Muidugi peaksime tegelikult valima enesele kohase. Ainult et - kas inimeselt, ühes kõikide tema isikuomaduste ja taustainfoga, saab kindlalt eeldada sellega hakkamasaamist?

 Muidugi on paare, kes ongi algusest lõpuni koos, olles teineteisele igati kohased. See on suur väärtus ja vedamine. Osalt võib muidugi õnnestumise taga olla ka teadlik valik, suurelt jaolt mängib aga rolli pime juhus. Seda eriti nooremate hulgas, kel veel elukogemust ja analüüsivõimet napib. 

Ja kui mõistus ütleb,  et “partii” on hea, aga tunded sellele ei järgne, mida siis teha? Ilmselt teavad kõik, et kõikidesse inimestesse pole me võimelisedki armuma. 

Minagi olen valinud enesele mitte-kohaseid partnereid. Olen neisse ka armunud. Olin emotsionaalses plaanis üsna hilise arenguga, mistõttu jõudsin ka sellise toreda omaduse nagu eneseväärtustamiseni suhteliselt hilja. Arvasin naiivselt, et minu armastus saab teist inimest muuta, tuleb vaid kannatlik olla. Võimaldasin end kohelda äärmuslikult halvasti. Arvate, et Jumal tahtis, et ma oleksin seda tegema jäänudki? 

 Olin armudes väga noor ja minu teele ei sattunud kahjuks meest, kes oleks mind lubanud oma turvalise kaitse all “küpseda”. Praegu tundub naljakas, aga eks minagi soovinuks nende ülinappide vahenditega, mida toonases koosluses sobivuseks võis nimetada, (kõige selle sobimatu kõrval, millele läbi sõrmede vaatasin,) saavutada elukestev suhe. Õnneks seda ei juhtunud! Aga ometi ei osanud ma koheselt niipidi mõelda, et tegu polnud mulle kohase kaaslasega. Sellega, kelle Jumal saatis. 

Jah, olin elukogemuseta ja naiivne. Aga kas peaksin siinkohal arvama, et Jumalal oleks olnud hirmsasti vaja minu piinasid vales suhtes, ainult seetõttu, et olin kunagi pisut läbimõtlematult andnud lubaduse, mis polnud eriti mõistlik? Pigem arvan, et säärased lubadused on olulised kellelegi, kes ei ole suhetes eriti tugev, küll aga demagoogias. Kes arvab, et kõik on ühe mütsiga löödud. Äkki oleks aeg sellised loosungid seinalt korjata ja hakata väärtustama seda, mis on tõeline? Ka ebaõnnestumised kuuluvad tõe otsimise ja leidmise juurde…

Ühe laulatuse koraali kohta, mis algab “Nüüd Issand oled sidunud kaks kätt, kaks südant ühte”, ütles üks vana tark vaimulik, et tema pole küll kindel, et Jumal isegi altari ees kõikide käsi ja südameid seob. Osad sidumised on küllap inimlikud eksitused, mis teha. 

Minu arvates on aeg igati küps kirikliku lahutuse seadustatud sisseviimiseks. Kui kaua me ikka keskaja kombel seda teemat käsitleme! Olen kahe käega abielu ja truuduse poolt - aga ikka sellega, kes kohane.



reede, 28. märts 2025

Tuul 2

 


Näe, puhang klopib tuimalt

Tundelukku

Iil iili haaval lõikab

Valu veritsevat äärt


Väärt mõte unustatult tuules tukub


Ent suu on lukus

Suu on päris lukus

Et tormiks ei saaks enam tõusta

Haigetsaamismäär

Märts

Nartsissipark Brugge vanalinnas


Ootan, ootan, et märts, kevadkuu, annaks end ometi kätte! Igal hommikul piilun kardina vahelt, kas nüüd… aga ei. Ikka see nörritav pilvisus. Ikka see külm. 

Nädalavahetusel Brüsselis käies nuhutasime ehtsat kevadet, päikest ja lõpmatusse laiuvaid nartsissivälju. Astusime hotellist sumedasse õhtusse, pöörlesime õnnelikena vaaterattal, hommikul tõmbasime sõõrmetesse uue kevadpäeva lõhnavat värskust, tundsime end reipana, rõõmsana, teotahtelisena. Meil olid seljas kevadesse sobivad riided, me polnud kurguni sisse pakitud. Me liikusime, lendlesime!

Aga siin… Päike ei tähenda sugugi sooja. Pigem vastupidi. Päikeselise ilmaga võib olla eriti karge. Sompus ja porine vaatepilt räägib kordades pehmemast õueõhust, aga ega seegi välja meelita. Tuleb veel akna all oodata. 

Nojaa, lähemal vaatlusel on pungad muidugi pakatamas, anna vaid veidi sooja ja enam ei peataks neid miski. Seni tundub aga kõik olevat otsekui sordiini all. Õnneks on vähemalt lumi läinud. 

Lapsed lõpetavad peagi 9.klassi. Praegu on eksamite-eelne periood. Trio päevad on täis toimetusi ja ettevalmistusi. Kõikidel tuleb teha emakeele ja matemaatika eksam, kolmandaks valis Joss inglise keele, tüdrukud aga bioloogia. Neid kutsuvad nimelt bioteadused või arstiteadus. Põnev valik. 

Pean praegu olema eriti rahulik ja toetav. Kas olen?

Poiss käis meiega Brüsselis kaasas, arvan, et see oli talle enne “lõpuspurti” vahva lõõgastus. Meile oli see küll eeskätt tööreisiks, kuid aega jäi muukski põnevaks. Külastasime muuhulgas imekaunist lõputute sildade ja kanalitega Brugge linna ja Brüsselis käisid nad koos Jaaniga hiiglaslikus automuuseumis, millest mõlemad vaimustusid - mina patseerisin seni omapead. Meil kõigil oli tore. 

Tüdrukud lähevad aga järgmisel pühapäeval oma lennu väikese grupiga nädalaks Itaaliasse kohtuma sealsete noortega. Nad tutvusid nendega sügisel Inglismaal ja mõelda vaid, said kohe sõpradeks ning nüüd siis säärane vahva üritus mingi noortenädala raames. Tänapäeva noorte jaoks pole maailmal mingeid piire!

Lisann on hea näide. Ta oli möödunud suvel kolm nädalat Saksamaal, sai sealt hea suhtlejana hulga toredaid sõpru ning mõnega suhtleb absoluutselt iga päev! Minu käest lunib ta ühtlugu, kas võiks ühele Türki või teisele Kreekasse külla sõita. Mina ei oleks üheksandikuna sellisest asjast osanud undki näha! No vaatame seda asja!

Vaja on tellida lõpukleidid, ülikond on õnneks juba ootel. Samuti tuleks kõikidele ära broneerida juuksuriajad ja tegeleda muude korralduslike küsimustega. Õnneks on mul endal praegu tööalaselt suhteliselt rahulik ja jagub aega ja mõtteid. Mis seal salata - põnevus tükib endalegi põue!

Selline märts. Akna taga hall ja sombune. Südames aga päikest täis. 


Vaateratas on Brüsseli uus atraktsioon




neljapäev, 27. märts 2025

Tuul




 Ma laskusin su hinge taevatuulil

Su kohmetuse põrgatasin õhku

Mul kaunid sõnad värelesid huulil

Mis ehteks andsid riimidele rõhku


Ja puhangute puudutuse väega

Mis punetama pani sinu pale

Õhkõrnalt õlga silitava käega

Ja pilguga, mis tungis sügavale


Su rinnale veel jahendavat briisi

Ma puhusin kesk mere laintemüha

Mu huulilt kuuldus vaikset tuuleviisi

Kui hällilaulu uinutavat, püha


Siis keerutused võtsin enda kanda

Ja iiliti meid tõukasin ma lendu

Mu pika kleidi äär lõi laineid randa

Ja piisad helkisid kesk ajarändu


Kui kirglikumad tormituule ohked

Ei andnud enam rannikulgi rahu

Said kandvaks meie lennutunnid rohked

Kesk tundeid, enam hinge mis ei mahu


Me lennusulis tiivad laineid peksid

Nii vahuharjadelt meid üles kandsid

Koos mäslevasse marru me ei eksind

Meil paksud pilvepadjad puhkust andsid


Ma tulin sinu ellu tuuletiivul

Su kohmetuse kiindumusse peitsin

Ja tormituule vaibumise viivul

Su põuest sooja päikseketta leidsin




neljapäev, 20. märts 2025

Vanaema 100

15 aastat tagasi


Täna saaks mu vanaema 100 aastaseks. Milline vedamine, et sain nii vahva inimesega üheaegselt elada tervelt 36 aastat!

74-ndal, kui mina sündisin, oli tema 48, saamas 49. Mu esimesed mälestused temast pärinevad niisiis ajast, mil ta oli umbes minuvanune.

Ma ise olen juba seitse aastat vanaema, aga tema oli oma olemuselt kohe kindlasti kordades vanaemam. 

Kui ta veel elus oleks, sätiksime täna ta sünnipäevale. Vanaemal oleks juba hommikul kella seitsmest laud kaetud. Ta oleks tähtsa päeva puhul ilusti ära “setitud”, lained peas ja puha. Ilusa kleidi peal oleks siiski ka põll, igaks juhuks. Tänase päeva puhul satsidega.

Sõidaksime linnast mitme autoga, sest meid on ju palju. 

Kes kohal, lükkaks oma üleriided suurde esikusse sisseehitatud kappi. Ma ei mäleta hetkel, kas see kapp oli paksu värviga roheliseks või kollaseks võõbatud, aga selle üle poleks niikuinii aega juurelda. Kiirelt tuleks tervitada taati, kes suitsetaks muidugi oma toas “Vana Toomast” ja oleks veel suhteliselt napisõnaline. Ja siis kohe lauda! 

Juba ta tulekski aurava kartulipotiga. Seejärel saabuksid seaprae lõigud, kapsapott ja kastmekann. Sünnipäev võiks rõõmsalt alata. 

Muidugi ei ole seapraad veel kõik, sellega tuleb arvestada. Kindlasti tuleks ära maitsta ka kartulisalat, rosolje, keel tarretises, marineeritud kala, hapukoore ja sibulaga heeringas, täidetud muna, singirullid ja lõhelõigud, mille juurde käivad omamarineeritud kurk, peet või kõrvits. Õige pisut võib laual olla ka toorsalatit. Ja muidugi morss!

Kuna keegi sugulastest pole ammu kohtunud, räägiksime kõik üksteise võidu ja see moodustaks vanaema elutuppa mõnusa sumina. Meestele antaks küllap söögi alla ka pits viina, kuigi vanaema mainiks valjuhäälselt, et ta ei salli joodikuid. Sellest poleks lugu, sest tervisenapsu tuleb ju ikka võtta. Naised mekiksid midagi magusamat. Pikapeale muutuksid kõikide hääled üha valjemaks ja rõõmsamaks.

Mingil hetkel, kui kõikide kõhud juba pilgeni täis ja vanaema imestaks, et “te ei söögi midagi”, otsustaksime teha väikese jalutuskäigu. See oleks hädavajalik, sest muidu jääks magusalaud päris puutumata. 

Vanaema trepikoja lõhn on mul siiani meeles. Läheksime teiselt korruselt alla õue ja võtaksime suuna jaama poole. Tuletõrje mäe kandis on kena eramajade piirkond, kus on mõnus jalutada. Seal otsustasin juba lapsena ära, et suurena elan ka mina oma majas. Kuigi vanaema kodu oli armas, oli mul alati veidi kahju, et see oli korter. 

Kindlasti käiksime ka jaamas ja imestaksime, miks nii ilus ja unikaalne jaamahoone on lastud hukka minna. Seejärel näitaksin teistele, kus asus tööstuskaupade pood. Nad teaksid seda muidugi isegi. Sellest poest ostis vanaema põhiliselt purgikaasi, kui sissetegemiseks läks. Meie jõlkusime niisama kaasa, et aega parajaks teha. 

Tagasi läheksime ringiga - kunagise tärklisevabriku juurest. Kui tuju, põikaksime korra ka lauluväljakule. Viimaks jõuaksime poe ja rahvamaja juurde. Kirikumõisa ja surnuaeda ei hakkaks sel jalutuskäigul plaani võtma, sest vanaema oleks vahepeal juba “riistad ära pesnud” ja ootaks meid kohvilauda. 

Tagasi vanaema juurde läheksime läbi kooliaia, kus õpilastel suviti oma katsepeenrad.

Kojujäänud mehed oleksid vahepeal veel mõne pitsi viina hinge alla visanud ning naiste sovetskoje sladkoje oleks samuti lõpukorral. Sestap hakkaksid hääled veelgi rohkem paisuma. Arutaksime elavalt nii poliitika kui muusikalise maitse üle. Vahepeal läheksime vaidlema ja oleksime teineteise peale natukene pahasedki. Vahepeal saaks üks mees-sugulane oma naise käest võtta ja naine võibolla isegi nuuksuks veidi oma vale valiku üle. 

Aga siis võtaks keegi laulu üles ja kõik oleks jälle hästi. Muuhulgas laulaksime näiteks, et “täna me liigume küladesse, korteritesse, kus või ja munaroog ja värskelt lüpstud piim, kus või ja munaroog ja värskelt lüpstud piim, ja üks väikene vii-ii-iin ja üks väikene viin!”, lõpus läheks mitmehäälseks. Või siis “kott hakkas nurgas liikuma, tsimmai-ruudi-ralla”, mille kõiki sõnu teaks ainult vanaema. Tal oleks endiselt selge ja ilus lauluhääl. 

Mingil hetkel sobraksin natuke vanaema kappi. Ta elutoas oleks nimelt endiselt kõrgläikega seinapikkune sektsioon, millel lugematul arvul riiuleid ja sahtleid. Telekaalune kapp oleks kõige huvitavam. Seal asuks, nagu tavaliselt ka vanaema rikkalik nööbikollektsioon. Ja mõnad huvitavad raamatud. Näiteks suur “Meie meeled ja maailm”, millel ilusad värvilised pildid. 

Raamaturiiulist võiksin taas sikutada “Tervise ABC”, et seda mõningaste õudusjudinatega tudeerida. 

Või äkki läheksin hoopis magamistuppa? Seal seisab ju lainelise esiküljega suur riidekapp, mille otsa saaks vanaema voodiriiete kummuti pealt hüpata. Mingil hetkel kupataks vanaema meid sealt alla, sest üks vineer kapilael juba loksub sest trampimisest. 

Õhtul, kui kõik enam-vähem kõik on juba läinud, istuksime vanaemaga elutoas. Ajaksime niisama juttu. Vanaema oleks endiselt mu eluga kursis. Ta ei kuulaks lihtsalt moe pärast, vaid elaks mu juhtumistele igati kaasa. Mõned ta kommentaarid võiksid olla sama krehvtised nagu ikka.

Aga ega siis käed rüpes räägita! Ta varraste vahelt oleks valmimas jälle üks imeilus kampsun. Silitaksin vargsi ta soonilist, õhukese nahaga kätt. Pärast, möödaminnes ka ta juukseid, mis oleksid uskumatult pehmed. 

Ja olekski aeg magama minna. Temal siis. Aga sel korral jääksin ka mina ööseks. Loeksin poole ööni köögilaua taga mingit riiulist leitud romaani. Magaksin suure toa diivanil ja ei pahandaks sugugi, kui ta juba hommikul kella kaheksa aegu valjul häälel rääkima hakkaks. Ma ei pirtsutaks seekord sugugi ka pannkookide üle, mis mind paksuks võiksid teha. Vastupidi, leiaksin, et need on imehead. 

Lubaksin endale koduteele kaasa panna suure kotitäie ta imelist toitu - mida loomulikult jäi sünnipäevalaualt tublisti üle, sest inimvõimetel on piirid. Küll me kodus ära sööme!

Ja olekski aeg. Vaataksin veel üles, seal ta seisaks oma elutoa aknal ja lehvitaks. Teaksin, et kohe, kui koju jõuan, helistaksin talle ja ütleksin, et kõik on hästi. Ta on ju kole muretseja. Teisel pool maja viipaksin veel oma aknal vaatavale taadile. 

Kõik ongi hästi. Aastad ja ajastud tulevad ja lähevad, põlv järgneb põlvele lennates. Mälestusi ei saa meilt keegi võtta. 

Tänu Sulle, armas vanaema, et olid just selline nagu olid. Kallis, armas, hiigelsuure südamega. Olgu Sul imeline aeg seal teisel pool vikerkaart! Kunagi kohtume taas - küll siis saab jälle arutada!





esmaspäev, 17. märts 2025

Pingevaba rutiin

 Lugesin just Tõnu Õnnepalu uut raamatut ja mõtlesin, et huvitav, neis ei juhtu peaaegu kunagi peaaegu mitte midagi, ometi suudavad nad mind millegagi köita. Siis taipasin - need raamatud on mulle nagu maharahunemise teraapia seansid. Nendesse on tohutult mõnus vajuda, võttes aega, et mõelda olemas olemise eri tahkudele. Sama üksildast elu ei suudaks ma muidugi ise ealeski elada ja ka elufilosoofia poolest olen veidike erinev. Aga paljud ta mõtterännakud ning märkamised on väga nauditavad. Ja see ausus! 

 Ega kogu aeg taha minagi neid eelmises postituses kirjeldatud “värvilaike”. Ekstreemsust, adrenaliini. Ei, üldsegi mitte! Need meeldivad mulle vaid aeg-ajalt. Üha enam olen hakanud hindama hoopis pingevaba rutiini. Teate, mis asi see on? Pingevaba rutiin on tavapärane elu koos ärkamiste-märkamiste, pikkade hommikusöökide, koduste toimetuste, poes- ja kõndimaskäikude, laste ja abikaasaga vestlemise ja muu väga perekesksega. Pingevaba rutiin tähendab mõõdukalt töökohustusi, nii paar tükki päevas. Nendeks peaks jaguma küllaldaselt aega, mistõttu jõuab näiteks kõnnisammude täitumiseks mõnusasti rongile lipata, sutsti linna sõita ja sama kiiresti koju tagasi jõuda.

 Selline talumatu olukord nagu kohtumisi täispikitud märkmik ja autoga ummikutes istumine ei käi pingevaba rutiiniga üldse kokku. Aga samas auto ka ei välista pingevabas rutiinis elamist. Pigem ikka toetab. Tänase läbilõikava tuulega valiksin ta juba mugavuse mõttes. 

Pingevaba rutiin tundub pealtnäha pisut igav. Kusjuures vahel võib mõeldagi, et huvitav, millega ma siis täna hakkama sain - ning mitte midagi erilist ei tulegi meelde. See-eest pakub aga pingevaba rutiin rahulikku olemist, pikka meelt, tavaliste hetkede eriliseks mõtlemise aega. Või kas pakub?

Mul on olnud tükk tegemist, et end normaalse pingevaba rutiiniga ära harjutada. Aastatepikkune rööprähklemine on minust kujundanud paraja hüpiknuku. Sel ajal ei juurdelnud ma hetkegi, kas see sobib mulle või mitte. Töö oli õnnistus, sest siis said kõik arved ilusti makstud, alles jäi piisavalt toiduraha ning üht-teist sai kõrvalegi pandud. Samas hiilis minul, kui pere ainuvastutajal kuklas pidev hirm, mis siis saab, kui … Tegin üüratult tööd, kindlustades seeläbi tagalat. Lastega veedetud aega ja kvaliteetseid vestlusi nappis - kui me just üheskoos kuhugi soojale maale ei sõitnud. Ei, see ei olnud kõige toredam aeg, kuigi ka selles leidus piisavalt vahvaid hetki, kasvõi nendesamade reiside näol, mis tunduvad ka tagantjärgi meenutades lausa imelised.

 Ka mu lapsepõlve nõuka-aeg tähendas minu mäletamist mööda tohutut töörabamist, eriti maaelus. Linnainimestel kindlasti vähem. Need ikka reisisid ka, Krimmi ja Leningradi ja kuhu keegi sai. Aga maal tehti vaid ränka tööd. Õnneks meid, lapsi, eriti tööle ei sunnitud, küll aga jäi külge arusaam, et fredjüssilik molutamine on täielik patt. Ikka päev päeva järel sama rutiin. Töö, töö, töö. Nii kahju!

 Mõtlen, et selles valguses polnud toonane 55-, meestel 60-aastaselt algav pensioniiga mingi ime. Siis olevat hakanud elu ilusaim aeg, tööl ei pidnud enam käima, sai ainult oma aia- ja põllumaadel toimetada ja loomi talitada.

 Ma ei usu hoopiski, et nad seetõttu kuidagi õnnetud oleksid olnud. Küllap olid neilgi aja mahavõtmiseks omad moodused. Läbi erinevate lausekatkete olen siiski kuulnud, et vahel oli vägagi raske ja väsitav, aga nad lihtsalt ei saanud ega osanud teisiti. See oligi elu. Lihtsalt, me ei saa seda tänapäeva tuua. Tänapäeva inimesed poleks sellega nõus!

Samas, mõned põlvkonnad enne neid oli olukord kordades pöörasem. Lugesin, et talumajadele hakati korstnaid ehitama alles 19. sajandi alguses, enne seda lasti suits välja ukse kaudu. Aknadki olid neil majadel tibatillukesed, järelikult võitlesid meie eelkäijad oma kodudes pimeduse, külma ja vinguga ning sooja tugitooli kerratõmbumisest, mida mina hirmsasti armastan, ei osanud nad undki näha. Varavalgest rabati sakste heaks tööd teha ning ülejäänud aja küürutati perede elushoidmiseks oma kehvadel maalappidel. Keegi ei juurelnud õigete või valede kiindumusmustrite, lapsepõlvetraumade ega valede valikute üle. Aga küllap olid neilgi oma rõõmud. Tundlikumad ja nõrgemad surid lihtsalt varem ära. 

Pingevaba rutiin ei tähenda muide mingit laisklemist. Ei, see tähendab päeva meeldiva ja kasulikuga ära sisustamist, sisaldades seejuures ka teiste jaoks olemas olemist. Pingevaba rutiin vormib meist rahulikud inimesed, kes magavad öösiti pikalt ja sügavalt, on rõõmsameelsed ja suudavad isegi iseenda apsakate peale südamest naerda. 

Pingevaba rutiin peaks tänapäeva maailmas olema inimõigus. Kuid kas väga paljud selle poole üldse püüdlevadki? Muide, kuna ma ei tarbi praegu, paastuajal sotsiaalmeediat ega loe uudiseid, on mul seda kõike hulga kergem kirjutada. Meedia ja sotsiaalmeedia tekitavad tohutult ärevust. Praegu on ilulemist kordades rohkem! Just täna ütles mu nutitelefon, et võrreldes eelmise nädalaga olin internetis 89 protsenti vähem. 89 protsenti! Pean olema väga tähelepanelik, kuidas edasi…



pühapäev, 16. märts 2025

Kingitus

Hästi pikad ja jämedad roosid sai ta ka!


 Kas teie mõtlete ka nii, et mida rohkem me oma ellu rutiinivälist lubame, mida rohkem teeme neid asju, mis meie elumustritesse särtsakaid värvilaike moodustavad, seda mõnusamalt säbrulisem tuleb meie eluvaip? Kas poleks vahva oma minevikku kootud ridade iga julgema värvigamma juures mõelda, et oo, kolmekümne kolmeselt tegin seda ning neljakümne viieselt toda ning viiekümne üheselt jätkus julgust ka see asi ära proovida!

Minul on küll nii. Eks ma ole muidugi ka keskmisest suurema adrenaliinivajadusega naine. Kuid mitte ainult. Jah, lõbustusparkide ameerika mägede ja katapultide ja vabalangemiste ning muude närvikõdi pakkuvate atraktsioonide külastamine, seiklusparkides jõu- ja ilunumbrite tegemine, kiriku- ja vaatetornidesse ronimine, aga ka jõekärestikes seiklemine, paraplaaniga lendamine ja muud kõhu alt õõnsaks muutvad tegevused on üks asi, ilu nautlemine ja ise sellele kaasa aitamine aga sootuks teine. Elamusi pakuvad mõlemad.

Viimatine ere laik mu elukaare värviküllasel vaibal oli mulle Jaani poolt sünnipäevaks kingitud kolmikute maal. Küll ma juurdlesin, mida samaväärset või vähemasti leidlikku või intrigeerivat võiksin tema sünnipäeva puhul korraldada. See, et ta mingeid mõttetuid asju juurde ei vaja, oli igatahes kindel. 

Välja mõtlesin! Kui me abikaasade või partneritena teineteist piisavalt hästi tunneme, teame intuitiivselt ka seda, millise elamusttekitava “atraktsiooni”, happeningi või väljakutsega ta suhestub, mis pakub talle rõõmu või närvikõdi, mis tekitab meeldiva mälestuse. Ja mis ei tuleks kõne allagi. 

See, mida mina välja mõtlesin, ilmselgelt kõikidele ei sobi. Enamus ei tule ilmselt selle pealegi. Või on liialt kammitsetud. 

Ei, see polnud langevarjuhüpe, sest Jaan ei tule sedasorti ekstreemsustega kaasa. Siiski on see kingitus samaväärselt ere värvilaik me kummagi elukangas. 

See kingitus eeldab väga suurt lähedust, jäägitut usaldust, enese ja teise proovilepanekut, katsetamisjulgust, sisemist vabadust ja loomingulisust. Selle kingituse tegijad ja saajad peaksid iseendaga (ja loomulikult ka oma partneriga) rahul olema. 

Ei, ma ei seleta, milles see kingitus täpsemalt seisnes. Olge parem ise fantaasiarikkad! Mulle piisab täielikult vaid ühest lausest, mis Jaan peale seda senikogemata ja võibolla ainsat selletaolist sündmust ütles: “Ma armastan sind nüüd veelgi rohkem!”