Mõtteid MuBast 1

 Muusika on lihtsalt nii kaunis kunst ja maailmas on elanud nii palju geniaalseid heliloojaid, et interpreet peaks seda ilu esitama vaid sära silmis ja armastus südames - vaid siis muutub ta kaasloojaks ning tema esitus võidab publiku südame. 

Interpreet on otsekui sild helilooja ja maailma vahel. Interpreedi isikust ja tema interpretatsioonist sõltub uskumatult palju. Välja kujunenud interpreedile peaks olema tema esituslaad kui uus äraõpitud keel. Seega pole vähem oluline ka interpreedi “kasvulava”. Kas teda on õpetatud kuulama selle kauni “keele”, muusika kõla, kas teda on julgustatud “rääkima” ehk mängima. Või on ta “suu” tigeduse, ranguse või halvasti ütlemistega varakult “kinni teibitud”. Imestan, et kunsti on suudetud teha ka väga rangetes tingimustes. Küllap võtab sel viisil heade tulemusteni jõudmine topeltenergia.

Jälgisin huviga, mida sotsiaalmeedias või ajakirjanduses kolme ühendatud kooli, Muusikakeskkooli, Otsa-kooli ja balletikooli kohta jagati. Mul ei ole olnud mingit erilist arvamust nende koolide liitmisest. Küll aga olen kuulnud palju teemakohaseid arvamusi teistelt. Olen mõned korrad käinud MuBa majas, esimest korda ekskursioonil, teised korrad mõnel kontserdil. Maja on jätnud sümpaatse mulje. Ilus ja uus. Aga sisu…

Arvatakse, et muusikakeskkooli ja Otsa-kooli ei oleks tohtinud kokku liita. Et üks on nn kutsekool, teine süvendatud muusikaõpet pakkuv gümnaasium. Ega minagi täpselt aru saa, mismoodi need kaks seal üheskoos toimivad, aga et olen ise õppinud mõlemas, tean natuke, mis koolidega on õigupoolest tegemist. Siiski on mu andmed veidi vananenud, kuna sain keskhariduse taasiseseisvunud Eesti algusaastail, mil valitses veel nõuka-aja mentaliteet.

Muusikakeskkool oli kummaline kool. Ühest küljest oli ta tõesti hästi range ja tulemustele orienteeritud. Mis on ju ühest küljest ka õige. Sellest koolist kasvasid aegade algusest välja tippinterpreedid, kes juba lapsena võitsid (minu mäletamist mööda põhiliselt Tšehhoslovakkias, aga hiljem ka mujal korraldatud) konkursse ja vallutasid hiljem kodu-, kõige paremad ka välismaised lavad. Tähele tuleb panna siiski seda, et päris “tippusid” polnud (siis ega pole ka praegu) palju. Nende kõrval oli klassitäite kaupa “tavalisi” lapsi, kellest kasvasid samuti muusikud. Või siis ei kasvanud. Joondumine käis siiski kõige andekamate järgi. Õpetajalegi oli prestiižne õpetada “üliandekat”, et sellega konkursile sõita. Aga küllap oldi rahul ka keskmise korralikuga.

Üldiselt valitses selles koolis (või äkki ainult meie klassis ja sõpruskonnas?) loominguline õhkkond. Seda ei tekitanud aga mitte õpetajad, vaid me ise. Kahjuks mida aeg edasi, seda rohkem vajus seesama loomingulisus ära. 

Mõned erialaõpetajad, aga ka üldaineõpetajad võisid endale lubada käitumist, mille tõttu tänapäeval vallandataks päevapealt. Küllap enamus olid ikkagi normaalsed ja tasakaalukad, aga eks need tõrvatilgad meepotis jää ikka meelde. Küllap oli sääraseid ka teistes koolides. Nii juhtus, et mõni lõugas, mõni loopis mööblit, mõni sõimas inetute sõnadega. Õnneks mul endal päris “marutõbiseid” pedagooge polnud. Küll aga esines emotsionaalset väärkohtlemist. Selle eest oli end võimatu kaitsta. 

Täiesti legaalne oli õpilaste avalik võrdlemine- andekad ja andetud. Kuna mina tulin muusikakeskkooli hiljem, kuuendasse klassi, olin teistest klaverimängijatest nõrgem. Oma eakaaslaste poolt ei mäleta ma mingit kiusu, aga kuulsin-nägin ise, et nad on minust hulga tublimad. Muidugi vajanuks ma õpetajate toetust. Aga mitte keegi ei osanud seda mulle anda. 

Avaliku võrdlemise hirmu tõttu tekkis mul õige pea paaniline esinemishirm. Mis kõige kurvem- ühel hetkel kadus fookusest ka see, mille pärast ma õigupoolest üldse musisteerin. Muusika ilu ja minu roll selle esiletoomises jäi tahaplaanile, tähtsaks muutus vaid sooritus. Kadus rõõm muusikast. Tihtilugu ei mäletanud ma isegi, mida laval tegin ja kuidas sealt ära sain. Kui õpetajad peale arutelu saalist väljusid, väljus sealt ühtlasi pahvak külmust. 

Üks asi veel. Minu klaveriõpetaja surus mitu aastat mu käsi “õigesse asendisse” ja andis mulle järjest lihtsamaid lugusid, et suudaksin kõike “õigete kätega” mängida. Ma ei saa siiani aru, mis mu käte juures valesti oli, sest ühegi varasema ega hilisema õpetajaga samu “probleeme” ei esinenud. 

Arvan, et sellest ajaperioodist pärinevadki mu alateadvuses ekslevad ja aeg-ajalt silme ette tulevad unenäod, milles ma ei oska mängida ainsatki nooti. Vältisin paaniliselt koolimajas harjutamist, kartes, et äkki keegi kuulab ukse taga, kui halvasti ma mängin. Ometi, kordan veel, ei mäleta ma ainsatki ebameeldivat võrdlemist oma eakaaslaste suunalt. 

Üks asi meenub mulle veel. Keelpilli osakond- sest seal oli õpilaste võrdlemine eriti aktiivne ja seda tegid hoogsalt ka õpilased. Näiteks oli teatud õpetajate juures õppimine suur privileeg, millest tähtsa näoga räägiti. Loomulikult pandi muuhulgas kõva häälega paika ka see, kes üldse oskab mängida ja kes on täielik äpu. Mul, asjasse mittepuutuval, on see siiani meeles!

Aga minagi sain kaasa tohutud kompleksid ja kindla teadmise oma andetusest. Üheksandas klassis peale järjekordset eksami-mäluauku soovitati mul asuda õppima koorijuhtimist, mida peeti vaikimisi interpretatsioonist aste madalamaks leveliks. Kuna olin selleks ajaks täiesti ära peedistatud, tundus eriala vahetus tupikseisust väljapääsuna. 

Peagi aga selgus, et minus ei peitu kübetki koorijuhti. Kõik see “seina vehkimine” (kujutletava koori juhatamine) ja häälepartiide pähetuupimine tegi mind veel õnnetumaks. Lisaks tuli välja, et ka koori saab juhatada ainult “spetsiaalsete” kätega. Minul neid muidugi taas ei olnud. Järk-järgult tekkis vastuseis õpetajaga. Ta sai ju aru, et mind asi ei huvita. 

Otsustasin end ise üles töötada ja jätkata siiski klavermängijana. Mingil ajaperioodil ma enam koolis ei käinud. Ega see kedagi ei huvitanud ka. Aga olen uhke,et tegin meeletu harjutamisega oma otsuse teoks! Mind aitas selle juures üks imeline inimene, mu üldklaveri õpetaja. Tema uskus minusse. 

Võrreldes nende “muusikakeskkooli traumadega”, millest ajalehest ja sotsiaalmeediast lugesin, pääsesin siiski päris hästi. Antud meenutuste juurde ei olnud kahjuks lisatud õpingute aastaarve, aga kahtlustan, et see pidi olema kas “minu aeg” või äärmisel juhul “mu tütre ehk järgmise põlvkonna aeg” (kuigi tema seal koolis ei käinud). Ma ei tahaks uskuda, et tänasel päeval saaks MuBa toimida sel viisil, kui vanasti. Vanemad lihtsalt ei nõustuks sellega! 

Olen vägagi eriliselt andekate noorte toetamise poolt. Ainult et mitte teiste arvelt. Inimest tohiks võrrelda ainult tema endaga. Vana muusikakeskkooli ei peaks küll taga igatsema! Jah, ka sel viisil kasvatati tippe, aga samas ka sandistati inimesi ja nüüd olgu need ajad möödas. 

Arvan, et palju paremad tulemused saab heaga. Motiveerimise ja kiituse kaudu. Tõsi, väikseid lapsi tuleb siiski ka harjutama sundida, sest ega see meeldiv tegevus pole. Selles valdkonnas olema kooli-kodu koostöö eriti tugev. Ilma vanemate toetuseta oleks vist suht keerukas.

 Igatahes ka see, kes lõpuks ei soovigi saada muusikuks või see, kes otsustab mitte käia konkurssidel, väärib head kohtlemist. Õpetust, mis paneks muusikat armastama. Kasvõi teadliku ja tundliku tarbijana. Muusika on nii ilus kunst, et seda lihtsalt ei tohi halvaga ära rikkuda!

Järgmises postituses kirjutan Otsa-koolist.

Unenägu

 Näen siiani vahel seda und. Olen laval. Näiteks Estonia kontsertsaalis. Klaveri taga. Või oreli taga, aga mitte varjatult orelirõdul, vaid samuti suurel laval. Saalitäie rahva ees. Mul on soolokontsert, aga ma ei oska mitte midagi mängida. Püüan end iga hinna päästa, mõeldes paaniliselt, et äkki on kuskil mingi noot, millest mõni väga aeglane lugu otse lehest ära mängida, tehes nägu, et nii peabki olema. Õnneks ärkan alati selle koha peal üles. See on õudne ärkamine, hirmuhigi otsa ees, välja arvatud fakt, et kõik juhtus vaid unes. 

Kuulan praegu, mil seda lugu kirjutan, klassikaraadiost Põhjamaade sümfooniaorkestri kontserti. Orkestri ees musitseerivad suurepärased pianistid. Esimese loona kõlas just mu ühe lemmik-klaverikontserdi, Griegi, esimene osa. Nautisin väga. Mõtlesin, milline privileeg on mul seda ilusat muusikat siin, meie Saaremaa kodus kuulata. Ja kuidas ma ei tahaks seda ise seal kontsertsaalis esitada. Sest esiteks, siis peaksin ka päriselt selle tundega vastastikku seisma, mis mind vahel unes kummitab. Ja teiseks tean selle ameti telgitaguseid. Tean, millist tööd enne oodatavat suurepärast ettekannet tehakse. Aastakümnete viisi. Isegi siis pole kindel, et kvalifitseerutakse. Ka siis, kui seda hullult soovitakse. 

Mina pole midagi säärast kunagi tahtnud. Ei taha tänagi. Ometi satun ikka ja jälle “lavale”. 

Kuulasin hiljaaegu ühe psühhoanalüütiku loengut meie ununägude maailmast ja tähendusest. Oleksin väga soovinud saada vastust, miks osad unenäod ikka ja jälle ilmuvad ja mida nendega peale hakata. Analüütik kinnitas küll, et unenäod kannavad mingit kindlat sõnumit ja kui nad sageli ilmuvad, tuleb neid kuulata ja nendega tööd teha- nad tahavad meile midagi öelda, mis on varjul me alateadvuses. Seda ma tean! Olen pikalt kannatanud petturi sündroomi käes ja peljanud, et kohekohe saavad kõik aru, et minu saavutused ja karjäär on vaid õnnelik juhus, millel pole mingit pistmist mu pingutuste ega andega. Aga mida sellega teadmisega peale hakata?

Kuniks ma saan oma mängule tagasisidet, on kõik hästi. Tavaliselt saan. Kui aga mu etteaste läheb igati korda, aga mitte keegi justkui ei märka seda, võin kergesti langeda tagasi sinnasamasse kahtluste auku: et nüüd on see siis juhtunud… Viimati tundsin end petturina ühel hiljutisel ülesastumisel, kus olin küll “illustreeriv element”, aga ootasin siiski mingitki märget või märkamist, et mu olemasolust üritus kenamaks muutus - või kasvõi lihtsalt “aitäh'i”. Aga seda ei tulnud. See oli räbal tunne!

Paralleelselt mõtlen seda lugu kirjutades sellele, kes õigupoolest üldse on professionaalne muusik? Interpreet? Tippmuusik? Sest iga profesionaalne, ütleme magistrikraadiga muusik ei ole ju tippmuusik, ega? Aga see, kes suures kontsertsaalis soolokontserdiga või orkestri ees soleerides esineb, on, eks? Aga kui suure saali ja millise kontsertide arvu pealt tõmmata piir?

Annan samuti kontserte. Minu eriala tähendabki pidevat esinemisolukorda. Lühemaid ülesastumisi on mul igal nädalal. Üks kuni kolm kindlasti. Sageli olen andnud ka umbes tunniseid kontserte kellegagi kahasse, mis tähendab, et osaliselt olen kammeransambli partneri või saatja rollis, osaliselt esitan aga orelisoolosid. Ning lõpuks, olen andnud ka soolokontserte. Tõsi, viimasel ajal ei ole ma soolokontsertide pakkumistele enam “jah” sõna öelnud, sest nendeks valmistumine on väga pikk ja tõsine tööprotsess. Mõtlen siinkohal vähemalt tunniajast oreli soolo-etteastet, mille tarbijaskond on üliväike ja mille raskusastmest arusaajate ring on veelgi ahtakesem. Paljude teoste puhul, mis nõuavad metsikuid harjutustunde, pole võhikul võimalik arugi saada, kas mängitakse hästi või halvasti, pihta või mööda. Möönan, et nii mõnegi heliteose kuulamine on mulle eneselegi piin, liiatigi siis teistele. Seevastu kaunite meloodiatega oreli- või klaveri pooltunde meeldib mulle läbi viia ikka ja jälle. Eelmainitud etteasted ei roni kunagi mu unenägudesse.  

Põhjus, miks ma sel teemal üldse kirjutan, on hiljutine skandaal MuBas, mis jõudis ka ajakirjandusse ja mille lõpptulemusel MuBa direktor lahkumisavalduse kirjutas. Mõtlesin neil päevil palju enda muusikuks kujunemise loole, edusammudele ja raskustele. Ja ülaltoodud unenägudele. Tahaksin veidi arutleda, milline oleks minu jaoks ideaalilähedane muusikuks kujunemise mudel täna. Ja milline oli see kolmkümmend viis aastat tagasi. Küllap kuulub nii mõndagi mu alateadvuses toimuvast just viimatimainitud perioodi.

Ma ei mäleta, kas Jaan jutlustas sellest või kuulsin seda kusagilt mujalt, aga jutustuse mõte oli see, et neile, kes ei oska sind hinnata, ei ole kunagi mõtet hakata oma headust vägisi selgeks tegema. Sellega annad oma ande ja väe ära. Sellisest kohast tuleb vaikselt lahkuda ja otsida enese jaoks parem paik. See, kus sind vajatakse, märgatakse ja hinnatakse. 

Üldjoontes on mul selle asjaga siiski hästi.

Valik

Kevadel Brugges

Kallis, kuidas sa ikkagi minu valisid… 

Nii ta küsis.

Ja mina vastasin. Vastasin naisena, kes tunneb seda tunnet juba viiendat aastat. Vastasin naisena, kes eelnevalt tajus selle tunde võimalikkust peaaegu kakskümmend aastat. Vastasin naisena, kellel oli murrangulistel aegadel oidu kuulata oma südant. Vastasin naisena, kes on tänaseks väga hellitatud, naisena, keda kantakse kätel päeval ja ööl. Vastasin armastatud naisena. Lühidalt. Keerutamata. Selles küsimuses pole pikka juttu. Õigupoolest pole küsimustki. 

Aga siis hakkasin mõtlema. Mõtlesin, et kas ma ka tegelikult teadsin seda kõike, mis on avanenud praeguseks, juba siis. Mis viga on inimestel lihtsalt ja loogiliselt paari minna, kui selleks õige tunne peal, mis viga on vaagida kõiki plusse ja miinuseid, kui kõik on avalik ja selge, mis viga on kinkida oma süda inimesele, kes on käeulatuses, puudutuse kaugusel, kellega koos saab eelnevalt kõik olulise läbi rääkida või järele proovida. Meile oli see keelatud. Niisiis on vastus “ei”.

Ma pelgalt armastasin. Mul polnud mingit teadmist ega garantiid, miski ei kehtinud, asjal puudus loogika, plaan ja tulevik, käitusime pööraselt, tegime vigu ja saime haiget, maailm keerles üha kiiremini ja pööras end pahupidi ning lendas viimaks täiesti uppi. See polnud päriselu. See oli justkui elu tuiksoon, pulseeriv, kärestikuline, väljapääsu otsiv. Veripunane. Südamest südamesse. Igasugu käskijad ja keelajad tarduksid kaameks, kui midagi säärast enese kujutlusse lubaksid. Ma armastasin! 

Siis tuli valiku koht. Teineteist valides viskusime otsekui verekoerte hambusse. Ma ei tea, mis sajandil see toimus. Tean vaid seda, et agoonias pole aega ega argipäeva. Rappimise ajal pole mahti uurida, kes teine tegelikult on. Lõhkirebitud elu edasise suuna määrab üksnes armastus. 

Viimaks saabus argipäev. Sellesama mehega, kelle osas ma eelnevalt olin vaid tundnud, et ta mulle sobib. Korjasime oma purukskistud tükid üles, kleepisime kokku ja hakkasime koos elama. Lihtsalt.

Tänaseks on selge, et mu mees ei ole tavaline mees. Nii nagu meie lugugi pole tavaline. Meie armastus oli keelatud ja maksime selle eest väga kõrget hinda. Ma ei tea, kui paljud inimesed oleksid selliseks ohvriks valmis. Samuti ei tea ma, kui paljud oleksid säärasest vaimsest tsentrifuugist vigastusteta väljunud. Mu mees talus täiesti lubamatut. Aga see tegi ta veelgi paremaks.

Hetkest, mil algas argipäev, algas tegelikult muinasjutt. Oma elavamates fantaasiateski ei kujutanud ma ette, et kellegagi koos võib olla nii lihtne ja ilus. Et keegi võib minuga olla nii arvestav ja hea. Et kellegagi võin ise tahta olla nii paindlik ja pehme. Et keegi võib mind nii tohutult armastada. Ja lisaks võtta omaks kogu mu suure pereringi. Neistki hoolida.

Niisiis ei ole küsimustki, miks valisin tema. Kogu me elu on ühislooming, inspireeriv, romantiline kooskulgemine. Igatsesin meest, kes mind kätel kannab. Jaan teeb seda sajaprotsendiliselt ja just sel viisin nagu mina seda igatsen. 

Ise olen aga ära õppinud ühe olulise asja- et mind oleks võimalik kätel kanda, tuleb mul olla kergelt kantav. Ei tohi vormist välja minna- mõtlen vaimses mõttes (aga no füüsilises ikka ka!), mõtteliste rasvavoltidena enda ümber kanda mõttetut prahti, pläma, tühisust ja paigalseisu. Tuleb olla põnev, mänguline ja liikuv. Minuga peab olema lihtne ja hea. Pean tallegi andma oma osa imetluse, tunnustuse ja romantika näol, et ta ikka sooviks ja jaksaks mind kanda. Niisiis- ka minul on meie armastuse säilimisel ja kasvamisel võrdväärne osa. 

Võibolla suutsin nüüd pisutki sellest, miks valisin tema, sõnadesse panna. Lõpetuseks sobiks seda kõike ilmestama üks luuletus, mille kirjutasin ajal, mil ma veel ei teadnud, et ta mu elu ka päriselt maailma kauneimaks muudab:

Rõõmuvitamiinid ja õnnehormoonid

astuvad sinu ja minu käevangus

sätendava valguse poole,

teispool tardumuse

ja paigaltammumise

tumedat piiri.

Võbelev valgusvihk

viimistleb meid tulihingelisteks

taeva poole lõõmavateks 

kaksikleekideks.

Anname ümbritsevale valgust ja sooja.

Lõkendame naerust ja õnnetundest.

Põimume teineteisega ühte,

teineteist kõrvetamata,

painutamata,

sulatamata.

Imestame isegi,

et see kõik on tõesti võimalik!

Rebased

 See rebaste-värk on praegusel ajal väga kummaline. Mulle ei meeldi.

Esiteks kestab see jama liiga kaua. 

Väike kõrvalepõige- käisime mõned päevad tagasi kogu perega vaatamas ühte populaarset ja täiesti väljamüüdud komöödiat, mille kohta oli meil kõigil sama arvamus- etenduses leidus palju vahvat ja naermaajavat, aga lõppkokkuvõttes oli ta ilmselgelt liiga pikk. Kaua sa ikka ühte teemat jahud!

Rebaste-värgiga on sama. Nägin ja kuulsin mitmeid toredaid seiku, noorte fantaasia on väga lennukas. Rebased pandi mitmel naljakal viisil proovile, nad maskeeriti vahel lahedalt ära, vahel kästi teha igasugu koomilisi asju- ühesõnaga, alguses tundus see jant igati meeleolukas. 

Aga siis sai vist fantaasia otsa. Selle koha peal öeldi ühel lastevanemate koosolekul, et kool ei vastuta väljaspool kooli toimuva eest. Ja väljaspool kooli toimus küll. Mis kõige tüütum- toimus liiga pikalt ja liiga palju ja see, mis toimus, muutus järjest vaimuvaesemaks.

Okei, võtsin teadmiseks, et muuhulgas toimub rebasekutsikatega linnarets ja metsarets. Võtsin teadmiseks ka selle, et need retsid venivad retsilt pikaks, nii et mul tuleb mitmel korral oma rebasekutsikatele Bolt tellida ja selge on see, et sellistel öödel jääb ka mu enda uni katkendlikuks ja napiks. Lisaks peab valmis olema, et retsidekäigus rikutakse riideid või saadakse märjaks või süüakse midagi vastikut või ekstreemset, mis pole samuti eriti fantaasiarikas. Aga tahab siis noor teistest erineda ja vastu hakata!

Aga mis kõige arusaamatum - retside täiesti normaalseks osaks on alkohol. Selle kõige vastikumal moel.

Ma pean ennast suhteliselt chilliks emaks. Minuga saab asju ajada, ma ei ole ülemäära range ja pips, olen ka ise noor olnud ja tean, et kõik suureks kasvamise etapid tuleb läbi teha nii ehk naa. Ometi ei mõista ma, kuidas käivad kokku gümnaasiumi täieõiguslikuks liikmeks vastuvõtmine ja alkohol. Haridus ja joomine. 

16-aastased ei tohi teatavasti ise alkoholi osta. Abituriendid, kes on juba täisealised, aga võivad. Ja ostavadki! Ja nende meelest on igati okei 16-aastasi joota. Viid aga metsa, lased poris püherdada ja kui ülesanne täidetud, siis väike shot ja proosit! Okei, see kirjeldus on küllap pisut meelevaldne, aga põhimõtteliselt on asi nii. 

Ilmselt pole imekspandav, kui mõnel peale ohtrate ülesannete täitmist neist shottidest (loe: viinast) ka paha hakkab. Olen kuulnud lausa jubedatest joomingutest! Tean, et need linna- ja metsaretsid on nii eliit- era-, kui riigigümnaasiumides, ühesõnaga igal pool. Ja alkohol on mängus kõikjal. Ning need nõndanimetatud rebaste peod lõppevad ajal, mil 16-aastased ei tohi enam ammu omapäi linnas ringi kakerdada. 

Õnneks minu lapsed pidasid mu soovi, et nad oma retsimistelt igal juhul koju tuleksid heaks nõuks. Ometi varjas kogu see kammajaa vahva traditsiooni ja mõnusa huumori ning nagu juba mainisin, kestis üle mõistuse kaua, segades minu arvates ka õppimist- vähemalt unerežiimi tõsise rikkumise kaudu. 

Lõpuks kordan veel- ma pole mingi eilane! Tean, et noored tahavad proovida ja katsetada. Ka alkoholi. Olen muide ka ise noor olnud.

Selge on see, et olen alkoholi-teema ka meie kodus jutuks võtnud. Asjadest tuleb avameelselt rääkida. Ma küll väga ei soosi mingeid katsetusi, aga olen öelnud, et kui muidu ei saa, siis esimene valik olgu kas siider või õlu või klaas veini. Olen rääkinud absoluutsest alkoholist, mida erinevad joogid erinevas koguses sisaldavad ja sellest, mida alkohol meie kehaga teeb. Ja et ohutut alkoholikogust tegelikult ei olegi. Tean, et paljud noored haaravad esimesena just viina järele, kuna see on odav. Aga viin on ikka väga halb variant. Miks peaks meie keha seda meile ütlema? Pea ja mõistus võiksid olla ikka esimene hoiatajad.

Abituuriumi noortel pole veel eriti elukogemust. Nemad haaravad justnimelt viina järele- hea odav!- ja joodavad seda rebaste ristimisel kaks aastat noorematele sisse. Paljudel noortel pole oskust ja julgust ka “ei” öelda. Minu arvates tuleks see teema koolides jutuks võtta. Sellisel viisil, et noored ka kuulaksid. Praegu on olukord selline, et on vaikiv teadmine. Ja vaikiv nõusolek. “Kool väljapool oma territooriumi ei vastuta”. Muide, ka vanematel on keerukas vastutada, kui nad on oma arvamuse ja kogemuste pagasiga üksi. Kui selline jama on saanud hariduskäigu loomulikuks osaks (omades kindlasti veel “arenguruumi”), ja sellest pole võimalik ja sobiv eemale hoida, on asi üsna hapu. 

Hea küll, oma lastega on mul hea kontakt, räägin nendega nagunii veel ja veel. Aga kõikidel ju pole!

Paraku pole mul seda lugu kellegagi jagada. Eks siis kirjutasin vähemalt välja. 

Vanaema Mannela

 

Lapselastega Rootsis Paradoks-muuseumis

Meil Jaaniga on kummalgi kanda üks vahva roll, mis haakub hästi tänase päevaga- vanavanema roll. Kahepeale kokku on meil seitse lapselast.

Naljakas, aga tegelikult mõtlen ma vanavanemaist alati ülespoole- eelnevate põlvkondadega seonduvalt. Vanavanemad on vanad ja elukogenud inimesed, kes meid väga armastavad ja meie eest tohutult hästi hoolitsevad. Vanaema- see võrdub hea toit ja pehme voodi. 

Vanavanemad on mu mõttes kas mu vanaema ja vanaisa või mu ema ja isa. Aga mina? Iga kord kui mind vanaemaks hüütakse, ma otsekui põrkun vastu seda nimetust. Ei, mitte seetõttu, et see mind kuidagi vanemaks teeks, mkmm. Lihtsalt seetõttu, et vanaema rollile on ühiskonnas teatud ootused, mida ma ei tea, kas oskan välja kanda. Ja kas tahan.

Te ju teate, et nad hüüavad mind Mannelaks. Novot, ja Mannela on selline eriskummaline mitte-klassikaline vanaema. Mannela on see, kes tahtis viimati Rootsis lõbustuspargis kõikide õudukate peale minna- oleks lõbustuspark vaid avatud olnud! Mannela võib vabalt batuudil hüpata ja trikke teha- ja muide, päris pikalt! Ma ei kujuta ette, et minu vanaema oleks batuudil hüpanud. Või ema… 

Ja Mannela ronib heameelega näiteks puu otsa! Ta oskab soovitada parimaid ronimispuid. Mannela ei arva, et laps võib puu otsast alla sadada. Nad hoiavad ju kinni! Murutraktoril võib ka Mannela süles sõita, see on täiesti okei. 

Mannela tahab kiigel metsiku hoo teha. Külakiigel palub ta hästi kõvasti kinni hoida, et saaks hoo võllika lähedale. Muidu poleks kiikumisel mingit mõtet! 

Mannela sõidab vahel jalgrattaga käed lahti. Mõelda vaid, kui minu vanaema oleks ka käed lahti sõitnud! Või ema… Mäletan, et minu vanaema lükkas oma maja juurest algaval kiviplaatidest jalgrajal alati ratast käekõrval ja sadulasse istus alles siis, kui alsfaldile jõudis. Vanaema oli tasakaalukas inimene, mitte mingi ekstreemimutt. 

Aga Mannela lubab lapsed ülepea vette, ujudes muidugi igaks juhuks ise kaasa. Minu vanaema ei ujunud kunagi. Aga ta tuli vähemalt meiega Loobu jõe äärde kaasa ja hoidis seni rätikut, kuni me ujusime. 

Iga kord ei viitsi Mannela küll lapselastega mängida, aga kui ta mängida otsustab, peab tal ka endal põnev olema! Viimati mängis Mannela Ottoga peitust ja peitis end garderoobi kleitide vahele. Mannela nägi välja nagu rippuv kleit ja Ottol läks kaua aega, enne kui Mannela leitud sai. Pärast Mannela õpetas, et voodi alla pole end kunagi mõtet peita, see on täiesti jama, tuleb leida selline peidukas, kus mööbli või seinaga ühte sulad. Peab olema kaval!

Aga Mannela ei kasvata juur- ja köögivilju! Mannelat ei huvita aiandus karvavõrdki! Tegelikult ei meeldi Mannelale eriti ka süüa teha, aga kuna talle meeldib, et lastele ja lastelastele ta söögid maitsevad, laseb ta end tihtilugu siiski ära rääkida. Kõige sagedamini teeb Mannela lastelastele pannkooke. See on kindla peale minek. 

Paistab, et Mannela vahvad kriimud poisikraaded tahavad küll Mannelale külla tulla. Mannelale tundub, et nad tuleksid isegi sagedamini, kui see võimalik on. Järelikult võib olla ka pisut ekstreemsem vanaema. Ja muide, Mannela on küürija vanaema. Ta küürib oma porised poisid alati laitmatult puhtaks! 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Mannela erineb iseenda vanavanematest ja vanematest vanaema rollis üsna palju, aga õnneks annab see roll piisavalt vabadust ja loomingulisust. Nii et kõik on hästi! 

Ja see metsik armastustunne ja tohutu igatsus, kui pole oma lärmakaid poisipõnne tükk aega näinud- no see on küll korralikule vanaemale kohaselt üüratu! 

Siiski mõtleb Mannela, kas peaks ikka Otto kooli vanavanemate päeva tähistamisele minema. Või sobiks see ontlik üritus vanaemamatele vanaemadele? 

Ma vist ikka lähen…

Tunded ja tajud

Kas pole nii, et teatud asjade või tegevustega seoses, mida parasjagu teeme, kangastuvad minevikust mälupildid, mis on vahel nii võimsad, et isegi lõhnad, tunded ja aistingud, mis selle mälestuse juurde kuulusid, taasaktiveeruvad.

Nii juhtus minugagi. Esiteks siis, kui ma üht Karl Johanni kapist väljapraagitud noodihunnikut sorteerisin ja üllataval kombel leidsin noodi ühe klaveripalaga. Ma ei tea, kes on selle autor ja kust kogumikust on too koopia pärit. Aga ma tean, et see oli meie koolis tõeline hitt. Ta on ilus, katkematult voolav, samas rahustav, lausa teraapiline, mõningaste džässi elementidega, selles esineb variatsioonilisust, improvisatsioonilisust, ta püsib ühes helistikus, olemata seejuures igav, ta on keskmise raskusastmega, nii et päris lehest seda ära ei mängi, aga klaverimängu valdajad saavad selle üsna vähese harjutamisega selgeks. Aga kõik eelnev loetelu ei tegelikult üldse oluline. 

Oluline on see, et minu jaoks elustus korraga kogu toonane kooli elu-olu. Nägin vaimusilmas koridore, mida mööda käisime, inimesi, kes seal liikusid, harjutasid, töötasid. Tundsin selle maja lõhna, kergelt kopitanud olekut, nägin trepi käsipuudelt ja seintelt kooruvat värvi ja kuulsin sedasama lugu. See kostis peaaegu kõikidest harjutusklassidest (tõsi, mõnes kääksus siiski viiul või pasundas mõni puhkpill). See pala oli uskumatult populaarne. Kõik soovisid selle selgeks saada. See oli vist otsekui uks uude, vabasse maailma. Sest aeg oli just sealmail, kus ajaloos toimus suur pööre. Mina olin siis umbes 16. Õpin selle loo nüüd uuesti selgeks!

Teine äratundmine leidis aset täna ja meie enda koduhoovis. Sõelusin veranda ja kuuri vahet, sest istutasin veel mõned toalilled ümber, (tean, et täiesti vale aeg!) selleks oli mul vaja mulda ja lillepotte. Ja aiakäru. Ja järsku olin tagasi minevikus. Mu käed lükkasid punast lapsevankrit, mille sees olid tillukesed kolmikud. Tegin ringe ümber muruplatsi, tegin lõputult ringe, muru oli sile, polnud ohtu, et nad rappudes ärkaksid. Aga nad ei maganud, nad ei tahtnud üldse uinuda, keegi neist oli ikka veel ärkvel, ja ma muudkui kõndisin ja kõndisin. Püüdsin mõelda, et mul on mugav, et kui hea, et meil on oma aed. Hingel lasus aga raskus, mure, et nad on veel nii väikesed, et nende suurekskasvamiseni on veel nii palju aega, et ma peaksin jõudma ka muid asju teha, miks nad ometi ei maga… 

Siin ma siis olin. Raputasin selle raskuse oma õlult, nuhutasin sügiseseks muutuvat õhku, krõbistasin taldade all lebavaid männiokkaid ja mõtlesin, et mnjah, kõik möödub. Ja kõik läheb mälestustes ilusamaks, rahulikumaks, voolujoonelisemaks. Isegi see kool, isegi see laste imikuaeg. Aga mingitel hetkedel lubatakse meieni siiski ka kõik see, mis meid ühel või teisel ajal hirmutas, nukraks tegi, ärevust tekitas. Kõik need tunded ja lõhnad ja konarused. Siiski on hea, et mäletad. Ilu ei peitu ju ainult meeldivates asjades. Ilu peaks olema elu ise. Kõikide lisadega. 

Viiruk

 

Üks maailmaimedest, Meteora kloostritest. Matkasime seal mõni aasta tagasi.

Appikene, viiruk! Kui hea!

Jumalaema sündimise väikesest kirikust tuli täna see imeline lõhn, kui sellest tööle minnes möödusin ja ma ei teadnud, et see mind niivõrd raputab! Äratavalt, hingeavavalt!

Hetkega lendlesin Jeruusalemma, Rooma, Lõuna-Kreeka kloostreisse ja kuhu kõik veel, olin korraga ja igal pool, mind valdas tohutu rahu, tajusin ühtaegu igavikku ja rännukihku. Tundsin ürgset tungi siseneda sellesse tillukesse pühakotta ja langeda sealsamas pikka palvesse, aga mul ei olnud aega, pidin end lausa jõuga eemale kiskuma. Jooksin edasi, viirukilõhn sõõrmetes, armastus ja igatsus südames. Olin otsekui uuesti ärganud, virgunud oma tundlikku olemusse, südames tohutu tänulikkus, hinges tuline teadlikkus, et olen hoitud ja armastatud. See sõnum kajas ühtaegu nii olevikust, minevikust kui tulevikust. Mõistsin, et see vist ongi see taevaliste koor, mille õiget tähendust ma polnud siiani taibanud ja mis, oh üllatust, saab kaikuda ka siinsamas Liivalaia tänaval, viies täiesti eemale kesklinna tipptunni saginast, inimeste tormamisest, pidurikriginast, pinnapealsusest. Ühe jutiga tõelisusse. 

Andke ainult viirukit!