Plaan c

 

Tee unistuste täitumise poole

Rääkisime täna Jaaniga unistustest. Ühtlasi rääkisime sellest, et kui inimesel on oma unistuste täideviimise tarvis plaan a ja plaan b, võib Jumal omalt poolt lisada ka plaani c. Tuleb olla paidlik, aga mitte ka “tolmurull”, keda koos tema plaanidega erinevates tõmbetuultes edasi-tagasi pillutatakse. 

Mõtlen siia juurde praegu seda, et minu elus ongi vist enamus unistusi täitunud plaan c kaudu. Olen endas kandnud sääraseid hullumeelseid unistusi, mille täitumiseks pole olnud mitte mingit plaani. Vahel vaid kirjapandud read. Mõnikord aga sedagi mitte. Ometi on need kuhjaga täitunud.

Kuid kas ei ole vahel ka nii, et süllesadanud “õnn” võib pöörduda hoopis millekski selliseks, mille kohta hiljem mõtled, et “milleks mulle seda vaja oli”? Minul küll on! Ega asjata öelda, et oma soovidega peab olema ettevaatlik. Lisaksin oma kogemuse pealt juurde, et soovide esitamine on igati okei, aga need peavad olema hästi põhjalikult läbi mõeldud. Siis on kõik hästi. :)

Mulle tundub, et vahel on Jumal lubanud mõne mu unistuse teoks saada otsekui isa, kes annab lapse jonnile järele ja laseb tal enesel selgusele jõuda, et see polnud ehk parim ja sobivam. Nii tekivad elukogemused. Mõne unistuse täitumine on aga vajalik seetõttu, et läbi selle järgmisteni jõuda. Unistused võivad niisiis olla kui trepp päikese poole.

Kui oleme aga siiski millegagi “ämbrisse astunud” või kui me soovid on küll täitunud, aga koos ettenägematute “lisadega”, tuleb küllap mängu seesama ülalmainitud paindlikkus - muuda olukorda, loobu, mine edasi. Minu nõrkuseks on mõnikord see, et ma ei ole liiga pikka aega suuteline saavutatut “käest ära” laskma. Vastupidi, olen seda väga püüdnud hoida või parandada, mõtlemata sellele, et ühest täitunud unistusest, mis ei olnud mulle võibolla kõige sobivam, võibki välja kasvada teine ja meie teekond tohib olla täis erinevaid loobumisi ja lahtilaskmisi - eks ikka selleks, et uute unistuste täitumiseks tekiks hingevalgust ja kasvuruumi. 

Mõni unistus on aga kohemaid õige. Kui see täitub, pakub ta rahuldust kogu eluajaks. Säärane unistus ei varja ega lämmata teisi, hilisemaid soove ja eesmärke. Elu on ju rännak ja meie saavutused, olgu siis isiklikus või töises plaanis, selle nähtavateks või tajutavateks verstapostideks. 

Vahel tuleb olla ka visa. Näiteks siis, kui süda midagi ikka väga kindlalt ütleb. Jumala juhtimise kõrval on südame häälel me elus väga oluline roll. Mõtlen, et äkki nad ongi üks ja seesama? Igatahes tundub südame häälel olevat Jumala hääletoon. Selline sugestiivne, samas kindel, järelejätmatu. 

Oh, kuidas püüdsin kord oma südame häälele “sokutada” teisi, lihtsamaid lahendusi! Kuidas proovisin unistuse täitumiseks kasutada “kõrvalteid”, täiesti legaalseid, aga nii ebakindlaid, et need viinuks mind otsemaid “sohu”. Püüdsin mõtelda Jumala juhtimiseks kohtumisi, mis ei puudutanud ei silma ega kõrva, südamest rääkimata. Õnnetundega polnud nende puhul mingit seost. Oodatav rahulolu asendus ridamisi pettumustega. Mis oligi ju ette määratud! Kõik märgid, mida maailm mulle vastu peegeldas, näisid hüüdvat, et jätaksin. Mina aga pressisin päris tükk aega tupikteedele või kihutasin otse võpsikusse. Kui ajamahukas see kõik oli! Ja kui mõttetu. 

Tegelikult ma ju teadsin, mida vajan. Küllap on mul südame hääle osas piisavalt erk kõrv. Võibolla piisake jultumustki. Ma ei lasknud oma õnne silmist. Tajusin küll selle võimatust, kuid ei loobunud. See mäng vääris küünlaid, aga päris lahendus tuli taaskord läbi plaani c. 

Või teine näide. Arvasin üht oma ammust unistust täitumatuks. Seda konkreetset saab nimelt rahas mõõta. Liiga kulukas. Hüpitasin seda mõtet aeg-ajalt peas, aga erilist lootust sellele panna ei söendanud. Tõsisemalt kaalusin hoopis teisi variante. Aga ühtäkki juhtis Jumal olukorra seesuguseks, et mu unistus sai täituda just ja ainult minu soovi kohaselt. Võib öelda, et sain lausa väikese “müksu”, et hakka nüüd tegutsema. Muidugi hakkasin!

Kui me Jumala juhtimist tähele ei pane, kaotame mõttetult aega, õnne nivoo jääb aga endiselt miinukraadide ligi. Sinna kus tõuseb tuul ja kuhu kogunevad tolmurullikesed. Sihitusse ja ebakindlusesse. 

See november

 November on oma vibe’ilt kui hell, haigetsaanud hing. 

Sel aastal tundub ta mulle küll tuttav, aga ometi nii lõpmata kauge. Sel aastal ei tunne ma koos temaga valu ega ängi. Mul on sel aastal võime ta rõõmsamaks mõelda. Kohe päris õnnelikuks! 

Tean küll, mida mineviku-november mulle oma koltunud kõrte ja vihmaspisaraist vetruvate pilvepallidega meenutada soovib. Mõistan suurte puude raagus oksi, mis hirmutavalt - või hoopiski hirmunult - hämarduvasse tühjusse osutavad ning metsaraja pruunikas-kollakane krõbisevat lehevaipa, mis tundub suubuvat hilissügiseste pisarate jõkke. Aga see ei puutu enam kuigivõrd minusse. 

Niipalju siiski puutub, et tean temas peituvat ürgset loometungi ning verevermeis hingesügavust, kui ta kurbuse kohal kummuli oma traagikat sõnasse või muusikasse mässib, juuksesalkudes takerdumas viimased vihmast vettinud pihlakobarad. Selles laulus on haprust ja igatsust, mis puudutab ja paneb kuulama. Kel vaja, sel aitab samastuda. 

Praegune positsioon meeldib mulle siiski kordades rohkem. Olen heameelega rõõmust pakatav publik, kes maailma kunstipärase valupunkti ära tabab, selle eri avaldumisvormide peale käed punaseks plaksutab - või oli täna õues lihtsalt erakordselt külm? - ning õhtul kogetut punase veini klaasi taga koos tähtsa inimesega mõnuga mekutab. 

Nii saab pimedus olla ühtlasi valgus, kurbus olla ühtlasi rõõm ja üle kõige kroonida elukogemus, teadmised, aktsepteerimine. Olemise õnnerikas kergus. Armastuse soojendav foon. 

Novembrikuu lohutamatutest looduspiltidest hoolimata.

Hing

 Ta istus mõtlikult laes.

Meie lebotasime all diivanil ja kuulasime podcastist luulet. Aknalaual väreles küünal. Oli hingedepäeva õhtu. 

Korraga alustas ta laskumist. See toimus üsna kiiresti. Ta lähenes meile sirgjooneliselt ja jäi meie silmadest paarikümne sentimeetri kaugusele rippuma. 

Vaatasime teda vaikides.

Ta alustas tantsu. Kõigepealt vibutas kahe esijalaga. Siis siputas kahe tagumisega. Seejärel tõmbas kõik kaheksa koiba kokku ja temast tekkis lill. Sirutas koivad laiali- ja muutus päikeseks. 

Ja siis sõitis ta tagasi lakke.

Luule jätkus. Toas oli hämar. Küünal võbeles veidi, aga valgus ruumis oli rahustav. Lebasime teineteise kõrval. 

Ta istus mõtlikult laes. 

Siis tuli ta uuesti. Liugles otse meie silmade kohale. Kiikus veidi edasi-tagasi. Lehvitas meile. Tegi uuesti lille ja päikest. Tantsis. Vaatles meid.

Ja sõitis taas tagasi lakke.

Vaatasime teineteisele otsa. Vaatasime talle järele. Ta istus mõtlikult laes. Õhus hõljus õdusust. Küünal kumas. 

Ja siis tuli ta kolmandat korda. Libistas end otse me silmade kohale. Tantsis taas oma graatsilist tantsu. Suhtles meiega. Viipas meile.

Lõpuks laskus tasakesi mu pleedile. Seisatas. Mõtles veidi. Ja kõndis rahulikult kusagile ära. Tema etteaste oli lõppenud. 

Selline kohtumine ühe hingega. 

Saade

Anu Saagim küsis mu abikaasalt oma saates "Puuduta mind", mis eile veebis avanes, et kuidas ikkagi olla kindel, et meie kaks kokku jääme - alguses on ju kõik suhted ilusad. See on igati õigustatud küsimus ja mu mees vastas sellele targalt ja armsalt. Sooviksin aga lisada mõned omapoolsed mõtted. 

Garantiikirja ei anta kaasa ühelegi suhtele. Küll aga annab aeg ja elukogemus oskuse tajuda teatud tendentse ja oma otsustes nende järgi talitada. Noorena kipume armuma rohkem ülepeakaela ja meil ei pruugi olla oskust märgata, kas üks või teine inimene meile ka päriselt sobib. 

Põhjus, miks mina arvan, et me jäämegi kokku, peitub tegelikult juba väga ammuses ajas. Küllap olete juba lugenud sellest mõttevälgatusest, mis läbi mu pea käis, kui Jaan Jaani kirikusse tööle tuli ja end töötegijaile tutvustas - see mees sobiks mulle. Tema mõtteviis oli nii arusaadav ja turvaline. Aga ega sellest ei piisa veel armumiseks! 

Meie koostöö ajal oli sageli hetki, mil miski tema kõnes või jutus või palves niiväga puudutas, et hakkasin intuitiivselt sellele muusikalist vastust otsima. Tihtilugu läks see minu arvates ka korda. Sinnapaika oleks see võinud jäädagi, kui tema ei oleks mind vastu tajunud. Eks ole ju nii, et kui ka ise oma töö- või loomepanuse heaks hindad, siis juhul, kui keegi seda ei märka ega hinda, loobud käega lüües "pärlite loopimisest sigade ette", nagu  üks mu kolleeg tabavalt ütles ja hakkad tegutsema "ülejala".

Temaga nii ei saanud. Ega tahtnudki. Sest ta märkas. Teate, kui hea tunne on, kui peale mängu, mis on esinemisolukord, interpreedile püha aeg, öeldakse, et wow, seda sa tegid küll imeliselt! Ja kui vahel öeldakse seda lausa kantslist, teiste ees. Või kui peale esinemist tullakse rahvahulga ees kätt suruma - kuigi talituse formaat seda ei nõua. Need on väikesed asjad, aga omavad tohutut väärtust, sest nad tõstavad inimese enesehinnangut ja tõstetud inimene tahab oma tööd veelgi paremini teha. Tõstetuna pääsevad meie anded tõeliselt valla. 

Nii et tööalane suhe selle mehega oli sobiv. Me tajusime teineteist imehästi. Meie vahel oli nähtamatu dialoogi vormis sünergia, mis tekitas tohutult ägeda tunde. 

Teine asi, mis mulle tema juures korda läks, on inimlikkus. Küllap aimate isegi, et kirikutöö ei tee miljonäriks. Kaugel sellest! Mina pidin ja pean normaalse keskmise töötasu väljateenimiseks töötama mitmes koguduses. Toona ei olnud mul omandatud ka veel teist eriala. Pühapäeviti jooksen tegelikult siiani ühest kirikust teise, ühelt teenistuselt teisele. Jube lihtne olnuks mind võtta pelgalt alluva, naisinimese ja nõrgemana ning oma tähtsust vastu rinda tagudes nõudma, et teeksin valiku, kas Jaani või see teine kirik. Tal oli nimelt kohutavalt palju ametitalitusi ja tihtilugu olnuks mugav panna näiteks lapseristimise aeg teenistuse otsa. Aga ta ei teinud seda, kuna arvestas minuga!

Ükskord venis Jaani kiriku jumalateenistus taaskord liiga pikaks ja Jaan ütles altarist läbi mikrofoni, et organist võib nüüd ära minna. Ta oli viiesaja inimese kõrvalt minu vajadust märganud! Mäletan, et see tõi mulle lausa pisarad silma. Ja sel ajal ei vaadanud me teineteist veel sugugi "sellise" pilguga. Aga teadsin, et mees, kes märkab teist inimest töösuhtes, teeb seda tõenäolisemalt ka perekonnas.

Kolmandaks, Jaan on eluline. Ta on lihast ja luust inimene, kes ei pea end oma ameti tõttu Jumala asemikuks maa peal. (Need "asemikud" on tõtt-öeldes üsna tüütud.) Ma ei julgenud tükk aega tema poole pöörduda, et rääkida oma kavatsusest lahutada. Kui ma seda viimaks tegin ja sain vastuseks siira mõistmise ja toetuse, oli see nii tohutu kergendus, et ma ei oska seda sõnadesse pannagi. 

Olin nimelt sõnumiga, et lahutus on üks suurimaid pattusid üldse, korralikult ära töödeldud. Täna saan väita, et just lahutus aitas mul normaliseerida kehvad suhted oma eks-abikaasaga ja taastada korralik vanemlik suhe. Paarisuhe ei ole tingimata vajalik, aga vanemlik suhe, kui on lapsed, on lausa hädavajalik! Lapsed peavad nägema toimivaid vanemaid, kas siis koos või eraldi. Oleksin kohe pidanud ütlema kõikidele, kes soovitasid purunenut väevõimuga ja vaid nendele teadaoleva piinava Jumala nimel koos hoida, et minge te õige metsa! Nii et jah, elulisus, inimlik soojus... Aga ka siis ei vaadanud me teineteist "sellise" pilguga.

Pikapeale sai Jaanist minu jaoks ikkagi eriline inimene. Ma ei tea kedagi "võõrastest meestest", kes oleks näiteks hinnanud seda, et sünnitasin kolmikud. Jaani silmis olin ma aga selle teoga kangelane ja ta nimetas mind lausa koguduse aasta tegijaks. Et ühel mehel on silma ja südant säärast asja märgata, on väga märkimisväärne.

Alateadlikult unistasin, et mul oleks just selline mees nagu Jaan. Lugesin tema kirjutisi, kuulasin jutlusi ja mõistsin, et see on mees, kes julgeb elada, mees, kes mõistab mind, kes tuleb mu pööraste ideedega kaasa, kellega on põnev rääkida, kes on kõigis oma tegudes kirglik. Ka armastuses. Ja kes kingib samas turvatunde. Aga see kõik oli pelgalt mõtte ja tajumise tasandil, päriselt otsisin ikkagi kedagi teist. Tema osas oli "rong" juba läinud. 

Siiski läks teisiti. Mõistsime päev-päevalt üha enam, kui sarnased me oleme. Nii hingesugulaste kui armastajatena. Nii mõtlejate kui kirjutajatena. Hakkasime teineteist tohutult vajama, et teineteisele puuduolevat jagada. Meil oli valus, aga kleepusime nagu magnetid kokku. Viimaks tuli teha otsus. Sinna polnud midagi parata. 

Ka meie sõbrad saavad praeguseks ideaalselt aru, miks just meie kaks. Nad on seda ka öelnud. Me oleme oma loome-elult sarnased. Meil on, mida teineteise ja maailmaga jagada.

Aga kõige kaalukam põhjus, miks arvan, et me jääme kokku, on kannatused. See, millest me üheskoos läbi oleme tulnud, panustades oma vaimse ja füüsilise tervisega. Peale nii jõhkraid katsumusi ei minda lahku. See oleks lausa eriskummaline. 

Me oleme tõesti väga lähedased. Avaldame teineteisele lugematutel kordadel päevas armastust ja imetlust. Isegi öösel, kui vetsus käime, musitame ja paitame teineteist uuesti uinudes, ise naerdes, et nii teeme. Jaan on täitnud kõik mu ootused tuhandekordselt. Ta on mu rahusadam.

Ma pole mitte kunagi olnud nii õnnelik, kui praegu. 

Lõikustänupüha

Meie käime 

Rõõmuga lõikamas ja tänamas

Jaani

Viskasime endi hulgast

Välja

Sest nii on õige ja 

Kohus

Halleluuja! 

Rännak

Paldiski pankrannikul loojangu eel

Kõige raskem on mul raske üle saada faktist, et Jaan ei tööta enam Jaani kirikus. Tunnen temast nii tohutut puudust, sest need olid uskumatult toredad ja loomingulised ajad. Meil oli äge tiim, innustasime ja tunnustasime teineteist ja teisi töötegijaid, jagasime konstruktiivset kriitikat, soovisime olla üha paremad. Kõik toimis. 

Ma ei lepi nende põhjendustega, mis meile anti. Miks peaksin? See on tänapäevases kontekstis täiesti ebanormaalne. 

Ometi kogub sügis taas värve ja Jaanil on tööelus uued tuuled. Eks veidi ka minul, sest soovin teda, nii palju kui saan, aidata. Selles kõiges on tajuda tohutut Jumala ligiolu ja poolehoidu. Meie ümber on uued, rõõmsad ja tänulikud inimesed. Vanad sõbradki on tulnud uutele radadele kaasa. Jaani hoitakse ja armastatakse. Andeka ja tundliku kirikuõpetajana väärib ta seda igati. Hävitamine ei saa kunagi olla lõplik ja selle läbiviijad on viimaks kindlas kaotusseisus. 

Eile tegime oma kihluse esimese aastapäeva tähistamiseks pika jalgsimatka Paldiski pankrannikul. Majaka ja vaateplatvormini, mis oli me sihtpunktiks, kõndisime mööda kergliiklusteed, tagasi rändasime aga matkarajal täiesti pankranniku äärel. Taevas kogunes pilvi, mille vahele vajus lõõskavpunane loojangupäike. Tuul tuuseldas meid üha tugevamini, ōnneks mitte sügaviku, vaid maismaa poole. Merel rulluvad valge vahuäärega lained laulsid lakkamatul kohinal tuulega duot. Tegin mitmel korral tasakaalu kaotanu siksak-samme, siis aga jooksin taas seeliku lehvides tuulega võidu, ühel pool mäslev meri, teisel paepealne ühes sügiseselt viljakate õuna- ja pihlapuudega. Olin omas elemendis, vaba ja õnnelik - ja ometi õnnelikus abielus. Ometi koos oma imelise mehega, kes mind mitte kunagi ei piira, küll aga tasakaalustab, hoiab ja armastab.

See tee, ütles Jaan, on otsekui meie elu enne abiellumist. Pikk teekond järsaku serval, kesk tormi-iile ja marus merd. Ohtlik - ja ometi meeletult ilus. Teekond, mida ei saanud käia kõrvuti, kuid millel saime ometi haarata vajadusel teineteisel küünarnukist. Kuni enam ei suutnudki lahti lasta. 

Ma tean, et varsti tegutseme me taas lahutamatu tiimina. Veelgi võimsamalt. Läbi Jaani mõtiskluste, minu muusika ja luule ning Jumala õnnistuse. Tähed tõusevad selgesse sügistaevasse seda tunnistama, ajal, mil udutekk katab all maa kohal armastuse ja kunsti salapärast vaipa. Sügislehtede karva. 

Sõprusest ja inventuurist

 Enne kui kirjutan armastusest, panen kirja mõned mõtted sõprusest. 

Mulle väga meeldib Jaani sõbra Mårteni ütlus: õige sõber tuleb sõbrale ka paadi alla järele. Ja kui sõbral pole paatigi, võtab paadi kaasa. 

Tegelikult ongi hea, kui sõpru pole liiga palju. Olgu vähe, aga need, kes on, olgu ustavad. Keerulised eluperioodid on ses osas head, et läbi nende selgub üsna kindlalt ja koheselt, kes on su sõbrad, kes mitte. Saab teha korraliku inventuuri. 

Võlts-sõbrad otsivad su seltskonda eri põhjustel. Kas ise selle foonil pildile saamiseks, põnevuse või uudishimu pärast või tont teab, milleks. Igatahes mitte sinu enda pärast. Huvitad neid vaid vahendina. Tegelikult on üsna kerge aru saada, kas üks või teine tutvus on jätkusuutlik ja saab kasvada sõpruseks või mitte. Aga jõuad sa alati neid inimkatseid teha…

Armastasin kunagi väga pidusid korraldada. Põhjusi leiab ju alati. Küll oli selleks kukeseene, lesta või grilli hooaeg, küll erinevad tähtpäevad. Pingutasin, möllasin - ja inimesed tulid. Seltskond kasvas aastatega üha suuremaks. Oli meeleolukas, sai nalja, sai süüa-juua. Eks mõnele oli pidu ka põhjus kodust välja tulemiseks. Mulle, tollal lahkuläinud naisele, andsid need koosviibimised elurõõmu, võimalust ilutsemiseks ja olmemuredest vabanemiseks.

Lubasin sel perioodil mõne inimese endale päris lähedale. Ma ei ole küll eriti lihtsalt avanev tüüp, aga ometi tekitavad sellised koosviibimised mingi iseäraliku meie-tunde ja neil hetkil sa lihtsalt ei hooma, kes neist võiks sinust keerulisel hetkel ära pöörata. Ilmselgelt rääkisin mõne võlts-sõbraga liiga palju ja liiga südamest südamesse. 

Vaadake, sellest ei oleks midagi, kui olukord ei keeraks võlts-sõpruse puhul ühel hetkel su enda vastu. Õige sõber on usaldusväärne. Talle ei pruugi hoopiski su kõik otsused või elukäänakud meeldida, õigupoolest ei pruugi ta mõnda su käiku üldse mõista - eriti kui oled olnud mõnes asjas meelekindluseta, kõikuv, otsustanud kord nii, kord naa. Saa siis sellisest aru!

Tean seda omast käest. Olen näinud palju mulle kummastavaid suhteid, otsustamatust, muutlikkust, talumatu talumist. Aga on suur vahe, kas näen neid terapeudi või sõbrana. Sõbrana on mulle mingil põhjusel tähtis ja kallis kindel inimene, mitte see, mis valikuid ta teeb, kellega elab või kellest lahutas või kuidas oma lapsi kasvatab või milline on tema kodu. Loomulikult olen ma ta kõrval ka tema elutormides, heitlustes, kahetsustes, ümbermõtlemistes, kõhklemistes ja muus, mida üks inimelu sisaldab. Võin ju soovida talle mõnel hetkel nõu anda või loota, et ta ühel või teisel viisil otsustaks või käituks, aga kui ta seda ei tee, ei hülga ma teda selle eest. Jään tema kõrvale. Sest mu sõber on tähtis just selle inimesena, nagu ta on, koos oma veidruste, nõrkuste ja vigadega. Kes olen mina, et tema eluteed juhtida?

Paistab, et osadele mu võlts-sõpradest ei meeldinud minu aastatagused skandaalsed valikud kohe sugugi. Nad pole kordagi küsinud, kuidas mul nüüd läheb, kuidas end tunnen, mis on praegu teisiti. Kui päris sõbrad on teinud komplimente, et tundun olevat nii õnnelik, et lausa säran - mida ma ju tegelikult olengi - siis seda kohta võlts-sõbrad ei kuule ega näe. Nad väljenduvad südamerahuga nii, nagu poleks mind enam üldse olemas. 

Uhh, see ei ole sugugi tore tõdemus! Kuigi neid endisi võlts-sõpru on vaid mõni ja nad kuuluvad eranditult ühte ja samasse ringkonda, on ikkagi jube mõelda, et ma nad toona enesele nii lähedale lubasin. Nüüd on sellega muidugi kriips peal. Olen halastamatult kõik säärased oma suhtlusringkonnast kõrvaldanud. Nad ei soovi head, kindel see. 

Päris sõbrad on aga kõik alles, sajaprotsediliselt! Imelised minu inimesed! Ja see ongi kõige olulisem. Inventuurid on aeg-ajalt väga vajalikud. Peab olema hoopis tänulik, et elu nad ette kannab.