neljapäev, 31. detsember 2020

Kokkuvõte 5

2020. aasta jääb meelde koroona-aastana. Sellest ei saa üle ega ümber. Ometi oli selles aastas ka muud tähelepanuväärset. Jagan siinkohal omalt poolt välja selle aasta tiitlid.

Minu aasta tegu on sel aastal lahutus. See jõustus kohe aasta algul, 15.jaanuaril. Põhjus, miks just selle oma aasta teoks valisin, on lihtne- selleni jõudmiseks läks lihtsalt nii kaua aega! Mulle, ja ilmselt tegelikult meile mõlemale oli juba ammu selge, et meie abielu ei ole enam võimalik päästa.

Mäletan, et kui notari juurest koju jõudsin, istusin pikalt pimedas toas. Lapsed ei olnud veel koolist tulnud. See tunne, mida tundsin, oli kummaline. Otsekui mingist uuest väravast oleks sisse astunud. Kodugi tundus täiesti teistsugune. Seljataha jäänud 22 ühist aastat olid järsku mälestustes mustvalged. Aga uus elu omandas õige pea kirkad värvid. 

Minu aasta sündmus on sõit väikelennukiga ja selle juhtimise proovimine. Ka see leidis aset täiesti aasta algul- 6. jaanuaril. Mulle meeldivad kõrgused üliväga! Olen tänulik, et just selline värvikas kogemus mu teele sattus.

Aasta paiga tiitlit jagavad minu poolt uues valguses avastatud Hiiumaa ja hoopis teistel viisil üliarmas Rõuge-kant.

Aasta kogemus oli sõit purjelaevaga Ruhnu. Jah, jälle midagi mitte-positiivset. Kogemuse mõttes aga hindamatu. Ma ei astu enam meresõidukite peale, mis on väikesed ja liiguvad aeglaselt. Ma ei usu enam väljendit "peegelsile meri".

Aasta pettumus oli tüli mu endise Muhu töömehega. Hindan siiani ta kuldseid käsi, kuid rahaline pettus, mis välja tuli, tegi kõik edasise võimatuks. Suvi möödus pooleldi remonditud köögiga.

Aasta inimesed on mu lapsed, lapselapsed ja vanemad. Mul on ikka imeliselt vedanud. 



laupäev, 19. detsember 2020

Paremaks muutumise kunst

Igal hommikul ärgates
Annan endale lubaduse
Olla täna parem, kui eile
Püüda koristada vähemalt ühe toa
Pesta pesu, kui vaja
Teha ise kasvõi ühe toidukorra jagu süüa
Võtta korrapäraselt organismi tugevdavaid vitamiine
Rääkida lastega vaikselt ja rahulikult
Väljuda aegsasti kodust, et jõuda tööle paraja varuga
Pesta juukseid, enne kui need selleks ehmatavalt märku annavad
Mitte jätta meikimist autorooli 
Hoiduda õhtusest ja öisest söömisest
Vältida internetti
Harjutada orelit ja klaverit
Kirjutada blogi või päevikut
Võimelda
Viibida piisavalt värskes õhus
Kreemitada regulaarselt oma kuiva nahka
Vestelda iga lapsega eraldi teemal, kuidas päev läks
Lugeda raamatut ja piiblit
Minna magama õigel ajal või õige pisut peale seda

Ja mis kõige tähtsam-
Andestada endale, kui pole ära teinud
ülalmainitutest mitte midagi

pühapäev, 13. detsember 2020

Hõõgvein ja valge mantel.

Eile matsime Rootsi-Mihklis Naissaare Petkat. Et Petka oli oma eluajal tohutult karakteerne tüüp, oli ka tema ärasaatmine kuidagi teistsugune, kui tavaline matus, kuigi vormilt paistis ju kõik nii, nagu harilikult. Tõsi, kirikutäis maskides leinajaid mõjus veidike kummituslikult, samas oli õhkkond südamlik ja hingestatud.

Et Petka oli mees, kes klaasi põhja ei sülitanud, (et mitte öelda, et tema juures toimusid tihtilugu säärased koosviibimised, mis läksid sageli minu normaalsuse jaoks kaugelt üle  piiri), olin aastaid sealseid üritusi vältinud. Seoses sellega, et mõni aasta tagasi hakati Naissaarel Jumalateenistusi pidama ka külmal perioodil, pidin aga oma taluvuse piiris põhimõttelise järeleandmise tegema. Ma isegi tean, millal murdepunkt saabus- see oli ühel Kolmekuningapäeva teenistusel. Olin külmast täiesti kange. Tundus, et järgmisel hetkel lihtsalt jäätun. Ja vaat sel hetkel suutsin mõelda vaid Peedo sooja toa peale, mis tundus otsekui tõotatud maa. Võetagu seal viina, samakat või mida tahes, mõtlesin, mina jään vähemalt ellu. Sellest päevast alates võib öelda, et kohanesin olukorraga.

Aga alkoholiga seotud kummaline sündmusteahel hargnes ka Petka matusepäeval. Peielaud oli kaetud õue. Saadaval oli rikkalikult suupisteid ja kolme sorti kuumasid jooke, sealhulgas hõõgvein. Sammusin minagi sirge seljaga peielaua poole. Ja järsku...

Meil olid suvel kirikuaias kanad. Nad olid renditud "linnalaagrisse" ja tõid koguduse liikmeile palju rõõmu. Talve tulles viidi kanad ühes nende puurist majaga päris elukohta tagasi. Kohal, kus see majakene aga suvel ühte nurkapidi seisis, haigutas nüüd madal, kuid järsu servaga auk.

Ühesõnaga, sammusin peielaua poole ja mu saapa konts takerdus ühtäkki millegi taha. Aimate? Kana-aediku auk! Olin hirmsa hooga maha prantsatamas, aga imekombel jäin siiski püsti. Takistuse kõrvaldamisest tekkinud ineŕtsi tõttu pääsesin hoopis tohutu hooga liikuma! Ilmselt nägin selle murdosa sekundi vältel välja nagu Tommy ja Jerry multikas, kus kassi jalad enne jooksma hakkamist kohapeal nn õhuringe teevad. Minu jalad ringitasid aga sellesama inertsi ajel tekkinud megakiirusel peielaua poole, kuni kukkusin või tormasin või lendasin vastu oma armsat kogudusekaaslast, kes asus parasjagu nautima oma punast auravat kruusitäit hõõgveini. Lonksu asemel, mis kõigi eelduste kohaselt pidi kombekalt jooja suhu sattuma, moodustus tassis hiidlaine, mis rullus ühtlase lainena üle minu uue valge mantli. 

Ostsin selle mantli oktoobri lõpus. Minu meelest on see hiigla-šikk riietusese, mis mind ainult kaunistab. Kuni ma ei olnud veel hõõgveini tegelikust laastamistööst teadlik- ma ei näinud, et enamus sellest toredast soojast joogist lendas mulle selga- arvasin end olevat õnnelikult pääsenud. Kohalerutanud inimmass nägi aga muud. Nad ei olnud jagamisega kitsid. Ja siis nägin isegi...

Muidugi oli see juhus, et just sel koosviibimisel alkoholidušši osaliseks sain. Tekkinud ahastustunne sarnaneb suuresti minu reaktsioonile seoses üldise alkoholi tarbimisega. Ülekantud tähenduses võis see äpardus olla muidugi hoopis üks sõbralik müks. Kellelt? No ma ei hakka spekuleerima... Teistele meeldis mõelda, et seda tegi kadunuke isiklikult. Igal juhul võis see olla märguanne: võta vabalt!

Mu mantel oli rikutud. Ma ei suutnud väga chilli nägu teha. Toppisin selle känkrasse auto tagaistmele. Olin tujutu ja närvis. R., kelle hõõgvein üle minu lendas, oli aga hoopis optimistlikumalt meelestatud ja ei jätnud seda asja sugugi nii. Ta käskis mul mantli autost tagasi tuua, et saaksime päästa, mis päästa annab. Et kaotada polnud midagi, võtsingi viimaks hea inimese nõu kuulda, alumine huul reetlikult tõmblemas. Laotasime mantli kiriku köögi töö-tasapinnale. Sobrasime veidi kraanikausi all olevas kapis. Leidsime tuubi sapiseepi, mille sisekorgil oli väike ümmargune harjake. Kaotada pole midagi, raiusin veelkord mõttes. Seesolev silt lubas ainult keemilist puhastust.

Sapiseep kõrvaldab punase veidi plekid. Jätke see meelde!

Mu silmad läksid juba esimeste nühitud sentimeetrite peale suureks. Plekid kadusid täielikult! Varrukatelt, hõlmadelt... Üleni punane selg nõudis küll veidi aega, aga sai samuti veatult puhtaks. Uskumatu!

Mulle meeldis kirikus kella lööv korralik Petka kordades rohkem, kui see suviti oma õuel lällav. Ka veinipritsmeteta mantel on mantli parem variant, kuigi mõned viskasid nalja, et see on sedaviisi "niivõrd originaalne". Ilmselt tuleb siis selliste tõdemusteni jõudmiseks vahel ka teine pool ära näha. Ja suutagi võtta vabalt... 

Samas- äkki mul lihtsalt vedas ja selle üle ei peakski filosofeerima?




reede, 11. detsember 2020

Kokkuvõte 4



 Ah, ilu...

Ilu tõstab mu õnnepügala kohe mitu kraadi ülespoole. Ja mitte ainult sel aastal! Vajan ilu kui ōhku.

Ilu on orelivilede korrapäraselt kasvavas-kahanevas reas, mis peegeldavad läbi aknaklaasi loojuvat päikest.

Ilu on kirikuõpetaja mõtiskluses, kelle südamesse minevad sõnad oleksid lausutud otsekui ainult mulle, just õigel ajahetkel ja otsekui eelnevalt lahtiräägitud hingevalu raviks.

Ilu on vitraažaknas, läbi mille peegeldub kunstniku hing, mis põimunud sellel kujutletud piiblilooga.

Ilu on naljatlevas päikesevalguses, mis joonistab päris-võlvakende kõrvale nende sama suured kollakad koopiad. 

Ilu on muusikapalas, mida olen sadu kordi mänginud, kuid mis järsku ühes esituses toob ihule külmavärinad.

Ilu on andeka muusiku vokaalis või poognatõmbes või sillerdavas õhuvoos ja aukartuse-tundes, et just mina võin temaga koos musitseerida. 

Ilu on inimeste elulugudes ja usalduses avada mulle oma hing- ka siis kui tahaksin nutta, et kui palju on seal valu, aga kui tublid nad sellest hoolimata on!

Ilu on Helise armastavas näos ja rahulikus olemises, kui ta toimetab otsekui hea haldjas oma väikeste poegadega. Või kui me istume köögilaua ääres, auravad teetassid ees. 

Ilu on Loviisa armsas hääletoonis ja ettesirutatud kätes, kui ta õhtul voodist “veel üks kalli!” nurub. 

Ilu on Lisanni asjalikes suurtes silmades, kui ta mulle oma põnevast unenäost pajatab. 

Ilu on Karl Johannis, kui ta hetkeks oma rahmeldava teismelise oleku unustab, mulle müraki! sülle prantsatab ja mulle rutaka põsemusi kingib.

Ilu on Otto näoilmes ja tema vapustas kaheaastase jutuvadas kui me koos rongiaknast välja kiikame.

Ilu on Rubeni silmades ja tema väljendusrikkas suujoones just hetk enne nutmahakkamist.

Ilu on muusikas.

Ilu on pikas fraasis, mis lõpuks veatult õnnestus. 

Ilu on andeka inimese seatud sõnades.

Ilu on kaunis ja sügavamõttelises luules.

Ilu on pooleldi jääkaane all olevas lombis.

Ilu on heade inimeste suurtes tegudes.

Ilu on kuumas suudluses. 

Ilu on augustikuises tähistaevas.

Ilu on peegelsiledas meres.

Ilu on pilvedes, millest kumab läbi punakas päike. 

Ilu on tammes, mis Muhus keset põldu ja tammes, mis mu magamistoa akna all. 

Ilu on õitsevas ohakas.

Ilu on naerus, mida naerame koos sõpradega, lausa hingetuks...

Ilu on punastes geellakitud küüntes.

Ilu on imeilusates kõpskingades.

Isegi hingevalu võib olla ilus, kui seda on vähesel määral. 

Ilu on meis kõigis. Kui palju me seda igapäevaselt näeme? Kui palju lubame enesel seisatada ja märgata, kui õnnelikud me oleme? 

Mine nüüd peegli ette ja vaata, kui ilusad silmad sul on!

pühapäev, 6. detsember 2020

Kokkuvõte 3

 Tähendusrikkad vestlused. 

Sel aastal on neid olnud üksjagu. Ma ei saa öelda, et kõik tähendusrikkad vestlused mu õnnenivood kergitaksid, tähendusrikkus ei pruugi nimelt alati kanda ilmtingimata üdini positiivset sõnumit. Vestlus koosneb ju suurelt jaolt kahe inimese info- ja energiavahetusest, sisaldades lisaks verbaalsele eneseväljendusele ka hulganisti mitteverbaalseid nüansse. Nii võib vestlusest tulenev "laiendatud vaatenurk" vestlevaile osapooltele kas sobida või kaugeks jääda. Ometigi võib pidada tähendusrikkaks kõike, mis hiljem sügavamalt järele mõtlema paneb. Isegi siis, kui mõni inimene satub me ellu ajutiselt, otsekui riivamisi, võib tema vaimsus või eluvaade jääda kauaks meelde ning anda üha uut ja uut mõtteainet.

Kõige tähendusrikkamad vestlused olen maha pidanud siiski oma kõige lähedasematega- pereringis või sõpruskonnas. Kas pole huvitav, et iga inimesega kerkib esile erinev nüanss. Ei, ma ei mõtle seda, et osadega ei saa teatud teemadel üldse vestelda. Pigem pean silmas loomuomast jäikust või paindlikkust, vastuvõtlikkust, teemas püsimise oskust, argumentatasiooni- kõike seda, mis teeb meist kordumatud inimesed. 

Mul on väga erinevad sõbrad. Mõni neist kingib mulle aeg-ajalt muuhulgas tähendusrikkaid vestlusi. Õigupoolest ma lausa vajan vahel mõningast "inventuuri". Mu sõnum on aga siinkohal see, et ma tean, mis teeb nad minu jaoks turvaliseks- see on just see saladuslik isikupära, mida pole sõnadesse võimalik panna! Teadmine, et vestlusega kaasneb nauding ja rahulolu, et vestlus on emotsionaalselt ja intellektuaalselt võrdsel tasemel, et saab naerda ja et saab midagi jälle paika panna.

Inimeste kordumatust meeles hoides on lihtsam anda tähendus ka neile vestlustele, mis küll soovitud rahulolutunnet ei andnud, kuid mingil määral märgilisteks siiski said. Näiteks vestlused vastas-sugupoolega. Tooksin esile kahte, mis mõlemad lõppkokkuvõttes valmistasid pettumuse, kuid algusjärgus pakkusid siiski ka mõningast "mängu ilu". 

Üks neist kerkis esile suve algul mitme nädala jooksul, kätkedes endas sügavat dilemmat, kumb oleks õigem, kas vaidlemist vajavad asjad ruttu sirgeks vaielda või esimese vaidlemist vajava teema korral jäädavalt põgeneda. Olin sest intellektuaalsest "tolmu üleskeerutamisest" nii väsinud, et ütlesingi viimaks meelega "vale lause", vaadates pika pilguga põgenejale järele. Ta ei tea siiani, et piltlikult öeldes lavastasin end süüdi. Vaid üks lausumata lause- ja kõik läinuks teisiti.  Aga mina olin end eelnevalt juba liialt palju alla surunud. Kommunikatsioon, mille vajalikkust kõikides jutuajamistes rõhutasime, ei pääsenud tegelikult kordagi võidule. 

Teine vestlus vältas küll lühemat aega, kogudes enesele sisu kõigest ühe näruse nädala jooksul, kui oli see-eest valla pääsedes seda põletavam. Teemaks meeldimine, armumine ja armastus. Selles vestluses rääkis vastaspool end kahetsusväärselt sirgjooneliselt iseenese püstitatud lõksu ja sel korral olin mina see, kes põgenes. Ükski endast lugupidav daam ei saa leppida sõnade ja tegude vastukäivuse ja vähese emotsionaalse intelligentsiga, millest andsid tunnistust nn "proovilepanekud" ja teised manipulatiivsed võtted, mis olid härra seljakotti sattunud minevikust. Ma ei saa öelda, et meie vahel ei olnud "mängu ilu". Esialgu vägagi. Kahjuks tahtis see vägisi "mängu valuks" ära väänduda. Mõtteainet jagub siiani. 

Olgugi, et kaks ülalmainitud vestlust valmistasid mulle lõppkokkuvõttes pettumuse, pean neid siiski tähendusrikkaiks. Need õpetasid ka mind. Just need vestlused tõid mulle teadmise, et eneseväärtustamine ei pea olema enda väärtuse jõuline esiletoomine. Seda kas märgatakse või mitte. Kui tekkinud kontakt on teise jaoks väärtuslik, ei soovi ta seda kaotada, ei kasuta sobimatuid võtteid, ei jäta teisega arvestamata. Enesekesksed inimesed aga ei märka enda kõrval kedagi. Nad ei tunne teise poole soojust, ega anna seda ka vastu. Nad on hõivatud valvelolekuga, et headuse taga võib olla mingi lõks. Ja vaat seda ei saa muuta. Need dialoogid ei vii kuhugi ja tuleb otsemaid lõpetada. 

Teate, millised vestlused mulle kohe üldse ei istu? Üldiselt ei nimeta ma end feministiks, aga mind teevad vihaseks, kurvaks või nõutuks vestlused inimestega, kes mind minu naiseks olemise tõttu ära kuulata ei läbe, mu juttu sisse sõidavad või me vestluse ühepoolse monoloogiga lämmatavad. Ka selliseid tuleb vahel ette. Mulle tohutult meeldivad targad mehed. Aga mitte ainult. Kui tarkusega ei kaasne mingis osas alandlikkust, lugupidamist, austust ja avatud olekut, ei ole vast kellelgi erilist tahtmist kehastuda seaks, kelle ette pärleid visatakse... 

Vaat nii on nende tähendusrikaste vestlustega. Närvekõditavate ja tavaliselt tohutult inspireerivatega...




laupäev, 5. detsember 2020

Kokkuvõte 2

Järgmine oluline punkt, mille enda jaoks kirja panin, on rahuseisund.

Rahuseisund on õnnetundeks lausa hädavajalik. Et lõppev aasta oli rahuseisundi kogemiseks mitmel põhjusel äärmiselt ebasoodne, tundsin end selle järele lausa janunevat. Koroona ajal, mil olime lastega päevade viisi ninapidi koos, ei olnud iseendasse süvenemiseks, oma mõtete kuulamiseks ja seeläbi rahuseisundi saavutamiseks üldse mahti. Jah, mäletan üksikuid hetki kamina ees, tugitoolis, saunalaval või aias, kuid praegu tunduvad need mulle pigem kui varastatud hetked, ajatilgad, mida võidi igal järgneval sekundil minu aegruumi sisenedes pihuks ja põrmuks muuta, mistõttu tundsin juba neisse sisenedes pisukest süütunnet ja ärevust, mis muutis tekkiva rahuseisundi juba eos peaaegu rahuseisundiks ja tekitas veelgi suurema igatsuse päris rahuseisundi järele. 

Süütunne, selgitan, on seotud sellega, et ma tean, et mul tuleks alati oma kolme teismelise jaoks olemas olla, kui nad mind vajavad, aga vahel, kui mind valdab toosama rahu-igatsuse tunne, on just reaalne kohalolek kõige raskem. Ma ei poolda lahutuse korral laste jagamise osas kahe kodu varianti, aga juhul, kui üks vanem panustab oma aega juba pelgalt isikuomaduste tõttu kordades vähem, kui oleks vajalik vanema-lapse väärtusliku suhte kujunemiseks ja alalhoidmiseks, tuleks teisel vanemal oma mõningane päris oma aeg siiski välja võidelda. Paraku ei ole ma seda siiani ära õppinud. Löön käega ja mõtlen, et mu niiväga oodatud lapsed on ju lapsed vaid korra. 

Muide, vahel olen tundnud rahuseisundit ka koos lastega. See juhtub kõige sagedamini hommikuti kooli sõites. On veel veidi hämar, aga algava päeva valguskuma lubab end juba aimata. Liiklus on tipptunnile omaselt närviline. Autost on moodustunud justkui meie oma tilluke vaikne ruum, kus saame segamatult mõtiskleda oma hommikusi mõtteid, lubamata ligi väljastpoolt tulevaid ärevaid mõjutusi. Tunnen noil hommikuil, et me ühine sõit võiks kesta veel ja veel...

Imeline rahuseisund võib vabalt tekkida kahe teineteisele tähendusrikka inimese vahel. Näiteks usalduslikus ja lähedases paarisuhtes. Kui hea on armsa inimesega lihtsalt kõndida ja vaikida! Leida üles teise soe pihk ja enda sõrmed selle ümber põimida. Või siis seisatada ja kallistada, kohe kaua-kaua. Või lebada teineteise kõrval voodil ja lihtsalt kuulata, kuis sekundeist moodustavad minutid. Kuidas südamed löövad. Kuidas soontes voolab armastus...

Ja lõpuks palve. Vaikuses. Iseendas. Palve, mis ühendab tänu ja igatsuse. Palve, mis lendab, kui puurist väljalastud lind taevalaotuse poole. Palve, peale mida tunned, et süda on kerge. Et seda on kuuldud.

Jah, see igatsetud rahuseisund...

(järgneb)