reede, 9. oktoober 2020

Kadrinas

 Loobu jõkke on Kadrina kohal tekitatud pais, et sealne rahvas saaks seal ujumas käia. Paisust on moodustunud väike järveke just sellesse paika, kus ma endale umbes kolmkümmend viis aastat tagasi jõemuda sees pudelipõhja jalga astusin. 

Nad otsisid mulle paaniliselt sõpru, et ma pisutki kauem Kadrinas oma suvepäevi suudaksin veeta. Vanaema majas elas küll üks H.-nimeline tüdruk, kellega ma vahel mängisin, aga tema sõber oli omakorda üks K., kes liiga sageli ei tahtnud mind kampa võtta, kuna olin ikkagi kaks aastat noorem. Mäletan, et K. elas vanaema majast kaks maja edasi. Me käisime vahel tema ukse taga koputamas ja mulle on meelde jäänud, et korteris, kus ta elas, olid akende ees ülipaksud kardinad, mistõttu kogu elamine oli kottpime ja tekitas seetõttu mõningast õudu. H. juurde tuppa ma vist ei sattunudki. Mäletan vaid ühte kummalist rattasõitu ta vanaema juurde Lantesse, mõni kilomeeter Kadrinast eemal. H. väntas püsti, mina istusin sadulas ja K. pakiraamil. K. käes lohises veel üks pikkade koibadega ahv.

Ahjaa, vahepeal oli mu sõber ka keegi A. vanaema kõrvalmajast. Mäletan, et mul oli rangelt keelatud minna Hulja metsa, aga A.-ga võtsin ma selle teekonna otsejoones ette. Tegelikult ei ole mul siiani aimu, kus see Hulja mets õigupoolest asub- küll aga mäletan tohutut põnevust ja pisukest hirmu, mis keelatud tegevusega kaasas käis. Kas me sinna metsa üldse jõudsime, seda ma küll ei mäleta. A.-ga sõbrustamise peale ei vaadanud vanaema väga hea pilguga. Olevat kahtlasest perekonnast. Maailma kõige õudsemad inimeseloomad olid vanaema arvates joodikud.

Aga jah, millalgi saabus K.-periood. See on mu Kadrina suvede meeldejäävaim. K. oli mu ema lapsepõlve naabritüdruku tütar. Ükskord kutsuti K. koos emaga meile ja öeldi, et me hakaku nüüd omavahel mängima. Mind võlus K. kohe. Esiteks- kui ta hambad kokku pani, läks ta alumine hambarida ülemisest ettepoole! Ma proovisin päris tükk aega salamisi samamoodi suud sättida, aga lõpuks see siiski ebaõnnestus, kuna minu hambumus oli teistsugune ja üldsegi mitte nii lahe. 

Teine üliäge asi K. juures oli tema operatsiooniarmid. Üle kõhu. Vist mitu pikka. K. kodukaevu juures oli nimelt väetisekoorem ümber läinud ja K. olla seda vett joonud, mistõttu ta sai nii suuri tervisekahjustusi, et veetis vist kogu ühe kooliaasta Moskva arstide hoole all, kus talle tehti mitmeid operatsioone. Kuna mina soovisin lapsepõlves raudselt arstiks saada, avaldas K. haiglalugu tohutut muljet. Nülgisin peale nende vägevate opiarmide nägemist oma nukud päris vaeseomaks. Üks nukk, Triinu on siiani alles. Tema kehalt on raske leida armita paika. Vaat millist mõju võib lapsepõlves avaldada teine laps oma looga!

K. elas jõe lähedal. Õigemini teisel pool jõge. Tema juures käisin ma üliharva, kuna ta isa oli "must junn". Jah, just nõndamoodi oli K. ema minu emale oma meest iseloomustanud. "Ah, üks must junn on," rehmas ta hooletult käega... Minu meelest oli selline iseloomustus pisut ohtlik. Mäletan end ükskord küll K. toas istumas ja ettevaatlikult ringi vaatamas, millal "must junn" nähtavale ilmub. Aga õnneks ta sel korral ei tulnud. K.-l oli hoopis jube äge voodi- selline madala põhja, ent tohutult kõrge peatsi ja jalutsiga. Hästi pehme.

Näh, jälle läks jutt lappama! Ühesõnaga seal jõe ääres, kus nüüd paisutatud on, käisime me K.-ga mängimas. Just sealt läks üle jõe ilus jalakäijate sild. Ühel pool silda oli jõe põhi mudane, teisel kivine. Veidi eemal oli ka üks sügavam koht, kus sai end kuuma ilmaga sisse kasta. Silla juures oli selleks liiga madal.

Sel päeval mängisime mingeid uurijaid või asjadeotsijaid. Sumpasime aeglaselt mööda jõe mudast põhja. Vahepeal  oli mudakiht sügavam, vahepeal mitte niiväga. Ülalkihtides oli muda pruun, allpool päris must. Ja seal ma siis ühtäkki tundsingi, kuidas talla all, suure varba juures oli korraga mingi rebimise tunne. Tõstsin jala üles ja koos mudaga tilkus vette tumepunast verd. Mul tulevad siiani külmavärinad seljale, kui sellele mõtlen. Keegi segane oli pudeli jõkke puruks pildunud ja minu jalg leidis selle sakilise põhja üles. 

Jõekaldal sõi lehmakari. Neid karjatas üks vanem tüdruk, noh, peaaegu neiu. Millegagi me tema tähelepanu köitsime, võibolla ma näiteks nutsin valju häälega, igatahes mingil hetkel tõttas ta appi. Ta talutas mind K. maja juurde ja pani mu jala sealsamas õues külma veega täidetud kaussi. (K. ema ja "musta junni" polnud ilmselt kodus). Mäletan, et kausis ujusid vereklombid. Siis sidus neiu mu jala kinni ja käskis ilmtingimata koju minna ja seda vanaemale näidata. Kui veidike rahunesin, tegin nagu muuseas juttu ka tema lehmakarjast ja ta vastas mulle pisut kaastundliku naeratusega: "Sina oled vist küll linnatüdruk." Selgus, et need olid hoopis pullikesed.

Vanaemale ma oma jalga ei näidanud. Ei samal ega ka järgmisel päeval. Kartsin niiväga, et sellega olnuks K. juures jõe ääres mängimisel kriips peal ja minu suvi jälle igavalt hall, tubane ja sunniviisiliselt raamatutega. Võtsin hoopis salaja ta sahtlist streptotsiidpulbrit (vene ajal oli selline imevärki asi), raputasin iga päev oma haavale ja toppisin plaastririba peale. Olin noor, tugev laps. Haav kasvas ilusti kinni, hoolimata jätkuvatest jõemängudest.

See lugu meenus mulle eile, kui ootamatul põhjusel pikemaks Kadrinasse peatuma jäime, kui esialgu planeeritud ja sealsamas jõe ääres aega parajaks tegime.

Emotsionaalselt olin lapsepõlves Kadrinaga palju tihedamini seotud, kui Muhuga, kus palju meelsamini pikemat aega suvitasin. Kadrinat mäletan läbi kõikide aastaaegade, läbi erinevate elusündmuste, pidude, sünnipäevade, matuste. Kadrinas olid inimesed, kes mind armastasid. Võibolla see paik ise polnudki niivõrd oluline. Muhus oli aga vastupidi. Koht oli ligitõmbav ja eriline, inimesed mitte niivõrd. 

Tohutult oluline on sellistele asjadele vahel mõelda.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar