esmaspäev, 29. juuni 2020

This is a man's world...


This is a man's world... watch

Esimene, kellega reaalselt kohtama läksin, tundus eemalt vaadates tubli ja ettevõtlik mees.
Nimetagem teda Kaatriks. Kaater oli rikas nagu troll ja muidugi üritas ta seda igal võimalusel ka rõhutada, kuigi andsin oma arust piisavalt selgelt mõista, et kõik asjad, mida ma eluks vajan, on mul juba olemas või ei ole need hetkel primaarsed. Ütlesin selgelt välja, et ei vaja kaatrit, mille üle ta eriti uhke oli, vaid partnerit. "Lisad" kuluvad muidugi kuhjaga ära, miks mitte- aga hilisemas faasis.
Kaatrist kujunes esmalt mu hea ja ustav kirjasõber.  Kusjuures just siin ilmneb esimene minupoolne viga- unustasin eneselt küsida, kas õigupoolest üldse vajan kirjasõpra! Vastus on ei. Ma ei vaja ei kirja- ega tavalist sõpra, sest mul on neid täiesti piisavalt. Vajan kirjutamist ainult esmaseks tutvumiseks.  Kus ma siis olin, kui oli vaja suu lahti teha?
Igatahes vahetasime Kaatriga kirja teel pikki oopuseid ja algul tundsin, nagu ta oleks mind vägagi kõnetanud. Kuigi Kaater tegi äri tehnika valdkonnas, ühendas meid muusika ja oskus maailma asjade üle filosofeerida. Kaater oli kirjas haritud ja viisakas, kirjutades Sina suure tähega ning avaldades austust esivanemaile. Kui õige, noogutasin üksi kodus istudes mõistvalt pead...
Loomulikult andis pikaaegne kirja- ning hiljem ka messengeri teel suhtlemine peagi esimesi ohumärke. Et ta oma tütart jumaldas, on arusaadav. Et ta ka ise iga hinna eest temavanune sooovis olla, tundus veidi imelik. Et ta aga mulle oma tütre seksikates poosides ja napis riietuses pilte saatis, on tagantjärele mõeldes lausa kummastav. Aga las ta jääda...
Lõpuks jõudis siiski kätte ka kohtumise päev. Ah, ma pidin äärepealt krabajase saama- esimestel sekunditel silm silma vastu seistes selgus, et ta oli mulle kogu meie suhtlemise aja saatnud oma paarkümne aasta taguseid fotosid! Või kas osadel oligi tema ise? Kui oli, siis ilmselt oli tast vahepeal mõni ränk haigus üle käinud. Tõeliselt skisoidne olukord!
Rohkem pole mul Kaatrist midagi kirjutada.
Lubasin end jätta nädalateks üksi ja kirjutasin kujutelmaga, keda polnud tegelikult olemaski. Ilus algus!

You see
Man made the car
To take us over the road
And man made the train
To carry the heavy load
And man made the electric light
To take us out of the dark
And man made the boat for the water
Like Noah made the ark

Teine kohtumine oli suisa vastupidine. Saarlane oli rõõmus ja väge täis. Ta tahtis mind vägisi kinno Terminaatorit vaatama meelitada ja kui ma sellest ikka sugugi ei vaimustunud, siis- oh ei, ärge arvake, et Saarlane mõne muu filmi välja pakkus või minu arvamust küsis- tema läks hoopis üksipäini! Minuga kohtus Saarlane lihtsalt peale filmi. Iseloomuga mees, eks, kui Terminaator ei sobi, jäägu naine filmist ilma.
Saarlane oli hariduselt insener. Ta oli ilmselgelt harjunud naisi vallutama. Ta krabas mul kohe kätest kinni. Jah, ikka mõlemast- et ma ei saaks plehku panna. Ja rabas otsekohesusega.
Muide, mul klappis Saarlasega, hoolimata ebaviisakast Terminaatori vahejuhtumist, esmalt päris hästi. Ta ei olnud küll emotsionaalse intelligentsi osas kõige teravam pliiats, kuid tema elujanu ja kirg olid lausa muljetavaldavad. Lendleva kergusega kutsus Saarlane mind peale esimest (!) põgusat kohviku-kohtumist Saaremaale, oma mereäärsesse tallu külla. Arvasin esmases õhetamapanevas tutvumistuules, et miks ka mitte. Koju jõudes ja asja üle järele mõeldes muidugi lausa tardusin ettepaneku kohatusele mõeldes.
Hakkasin taipama, et Saarlane on tegelikult puhtalt ühe asja peal väljas. Minusugused aastaid üksi olnud naised võivad olla temasugusele ülikerge saak. Õnneks suutis mu ratsionaalne ajupoolkera juhtimise üsna kiirelt tagasi võita ja ütlesin kohtumisvariandi viisakalt ära, viidates omapoolsele vajadusele eelnevalt veidi rohkem tuttavaks saada. Saarlane ei varjanud absoluutselt oma pettumust saaklooma põgenemisest. Temapoolne reaktsioon oli oodatust kordades hullem ja välistas igasugused edasised suhted. Õnneks.

This is a man's world
This, this is a man's world
But it wouldn't mean nothing
No, it wouldn't mean nothing
Without a woman...

Kolmanda kohtumise peategelane on Lendur. Elupõline poissmees. Hariduselt itimees.
Lendurist kirjutan kõige rahulikumalt, isegi pisut heldinult, kuna tal on aspergeri sündroom. Aspergeritel on nimelt raskusi tunnete tundmisega ja see takistab väga suurel määrel lähisuhete loomist.
 Lenduri tutvumismotiividest ei saanud ma seetõttu esialgu mõhkugi aru! Ka tema kirjutas mulle pikki ja sisukaid kirju, millest nähtus, et tegu on targa ja laia silmaringiga inimesega. Ometi oli meil otsekui mingi nähtamatu "sein" vahel, kuni esimesel kohtumisel sai pilt selgeks. Päris lahku me teed siiski koheselt ei läinud, sest Lendur kutsus mind lennukiga sõitma. Lennundus on nimelt ta suur hobi ja sellisele omapärasele seiklusele ei suutnud ma vastu panna. Tohutult lahe, sest ma ju jumaldan kõrgusi! Kindel teadmine, et Lenduriga ei tule romantilistest suhtest midagi välja, välistas ka pettumuse täielikult. Vastupidi, suhtun Lendurisse siiani siira poolehoiuga. Tahaksin tõsiselt loota, et ta leiab kellegi omasuguse, kellega leivad ühte kappi panna.
Mina pean aga paraku tundeid tundma ja soovin, et mu partner seda samuti teeks.

This is a man's, man's, man's, man's world
But it wouldn't mean nothing, nothing
Without a woman or a girl...

Aga nüüd tuleb Krõnks! Krõnksuga kohtusin ühel korral tegelikult juba mitu aastat tagasi ja see oli üks kentsakas pimekohting ajal, mil ma tegelikult veel uue kaaslase leidmise peale ei mõelnudki. Krõnksuga kohtumise lugu vääriks eraldi kirjatükki.
Igatahes kuulub ka Krõnks sellesse isasloomade sugukonda, kes oma vanusega hästi hakkama ei saa. Ta on muidugi korralikult ära tuunitud ja oma arust vastupandamatu. Kui ta mulle oma vanuse ca 15 aastat nooremaks valetamisega vahele jäi, nägin temas pigem 60-aastast (ja mitte aastatki nooremat!) kõrendit, kes mitmeid tunde päevas jõusaalis orjab, arvates, et see teda maailma seksikaimaks muudab. Muide, Krõnks on algupäraselt samuti tark mees, kel ilmselt keskeakriis katuse kõvasti sõitma on pannud. Ta imetles oma tarka juttu kvantfüüsikast sedavõrd, et minu halvastivarjatud haigutus talle põrmugi korda ei läinud.
Ühtlasi selgus tõsiasi, et Krõnks jälestas "rippuvate kõhtudega" ja "end paksuks õginud" naisi. Temavanused olevat sajaprotsendiliselt säärased. Enamus minuvanuseid ilmselt ka. Mine tea, äkki ma isegi? Ta ütles, et kuna ta ise näeb nii noor välja(!), peaks temale sobiv naine olema heas vormis isend, kes oleks vähemalt 15-20 aastat noorem. Kaalunumbrit Krõnks ei täpsustanud. Mul läks Krõnksu jutust süda pahaks ja põgenesin sündmuspaigalt kandade välkudes.
Aga loo püänt alles tuleb! Nimelt kirjutas mulle mõned kuud tagasi üks mees, kes soovis koheselt kohtuda. Tema kirjaviisis oli midagi tuttavlikku. Mees arvas, et võiksime korraldada pimekohtingu. Mina vastasin, et never-ever ei lähe ma pimekohtingule, et ükskord läksin, aga kohtusin mingi jõleda Krõnksuga, kes end mitukümmend aastat nooremaks valetas, saada parem heaga pilt.
Mispeale ta saatiski. Ja mis te arvate, kes pildilt vastu vaatas? Krõnks! Veel rohkem ära tuunitud, seega veel palju-palju vanem! Vanuseks oli märgitud 45. :D

Man thinks about a little bitty baby girl
And a baby boy
Man makes them happy
'Cause a man makes some toys
And after man
And after man's makes everything
Everything he can
You know that man makes

Ja viimaks kirjutan Isast. Isa pani mind algul tõeliselt heldima. Mõelda vaid, ta naine oli teise mehega jalga lasknud, jättes Isa üksi kolme last kasvatama. Isa tegi seda täieliku pühendumisega. Isa oli erialalt teadlane. Tehnika valdkonnas, nagu kõik eelnevadki.
Kui me Isaga kohtusime, hakkas ta mulle paari tunniga üha rohkem meenutama Ema. Lausa Kanaema. Appi, ta hakkas mulle meenutama mind ennast! Küllap lootis Isa südamest, et leiab minus hea koduse haldja, kes ta lastele tema asemel hakkaks frikadellisuppi keetma, tema aga pääseks turvaliselt kuuri alla. Isa lihtsalt ei adunud, et kui inimesel on kolmikud, on viimane asi, mida ta soovib kuulda, frikadellisupp. Kolmikute ema soovib nimelt ainult üht- et keegi näeks temas taaskord Naist. Vaene Isa, ma lihtsalt ei suutnud talle seda öelda, kadusin lihtsalt ja vaikselt ta vaateväljast...

This is a man's world
This, this is a man's world
But it wouldn't mean nothing
No, it wouldn't mean nothing
Without a woman...

Selline see meeste maailma kord on. Minu kirjatükist jäid praegu põhjendamatult välja Mees, Kellel Oli Kohutavalt Halb Rüht, Juristist Joodik ja Suur Juht Ja Õpetaja. Mõni veel. Erinevatel põhjustel. Ja tegelikult polegi ju vahet...

This is a man's world...

(Laulu kuulasin kirjutamise taustaks)

esmaspäev, 22. juuni 2020

Otto ööelu

See on lõppkokkuvõttes lihtsalt nii naljakas lugu, et kuigi selle kirjapanek jäi mul siin ükskord pooleli, otsustasin ta täna ikkagi lõpetada.
Niisiis Otto, kel vanuseks 2 aastat ja 3 kuud, jäi ööseks meile.
Kõik oli hiilgav. Otto käis vannis- nagu alati minu juures olles. Seejärel käis Otto saunas- koos minu ja trioga. Seejärel Otto sõi, kreeka jogurtit meega- nagu alati minu juures.
Ja seejärel, kell pool kümme hakkasime Ottoga magama sättima. Otto voodikene asub me mängutoas. Mängutoas on ka lahtikäiv diivan, kus Helis meie juures ööbides magab ja kuhu sel korral endale aseme valmistasin.
Selgus, et Ottol on enne magamajäämist pikad rituaalid. Mina muidugi ei jaganud neist ööd ega mütsi. Ühel hetkel tõmbas Otto endale ühe Barbie nuku juukseidpidi voodisse. See olla emme! No hea küll, las olla pealegi. Seejärel luges Otto ette kõik, kes on kallid. Ta luges seda mitu korda. Mul hakkas silm hirmsasti kinni vajuma. Otto oli aga valvas. "Mannela!" käratas ta karmilt, kui unekesele järgi hakkasin andma. Jätkasime vapralt loetelu.
Mingi hetk hakkas Otto ära vajuma. Tundsin juba võidurõõmu- noh, et minu juures pole sugugi kehvem. See oli aga ennatlik. Kohati ta ju nagu magaski, aga samas tuli magaja huulilt vaikne hala. Mu mõistus ei võtnud kuidagi säärast omapärast unestiili. Ma ei saanud aru, kas peaksin sekkuma või tegema, nagu ei kuulekski või veel miskit kolmandat. Ühesõnaga täielik jama.
Helis arvas, et võiksin pool-unes haliseva Otto potile panna. See aitavat kohe kindlasti. Tegingi nii. Ja aitaski! Kahekümneks minutiks. Kui minu silmas taaskord kinni hakkasid vajuma, oli Otto korraga püsti nagu jonnipunn, eirates kõiki mu katseid teda uuesti pikali suruda.
"Otto ta'b kooki", teatas ta tähtsalt. No tere hommikust!
"Otto ta'b alla minna!" korrati kangekaelselt nõudmist. Kell oli kaksteist läbi. Piilusin vargsi läbi pool-suletud silmade. Taevake, see laps ju on täiesti ärvel!
"Otto ta'b kooki!" läks hääleke veel pinevamaks. Tundsin, et pääsu pole. Kõrvaltubades magasid kolmikud, kel olid järgmiseks päevaks omad toimekad plaanid. Kujutasin juba ette, kuidas unine Loviisa "jubeda titekisa" üle valjuhäälselt nurisema pistab. Unine Loviisa pole nimelt samuti kerge variant. Mõtlesin, et nui neljaks, pean Otto vait hoidma.
Läksime alla. Otto ei ilmutanud mingeid väsimuse märke. "Otto ta'b kooki!" tõi ta oma soovi kolmandat korda kuuldavale. No kust ma võtan sulle keset ööd seda kooki, mõtlesin ahastusega. Leidsin potist ühe koorega keedetud kartuli. "No võta siis kooki," meelitasin Ottot. Otto sõigi veidi aega koogi pähe lusikaga külma keedukartulit. Siis aga võttis asi uue pöörde.
"Otto ei ta'a kooki!" teatas ta, "Otto ta'b emme 'uude." Mis mõttes!?
Nüüd kiskus asi pinevaks. Otto tahtis väga emme juurde. Ükski minu poolt pakutud asendustegevus ei aidanud. Poisi hääleke läks järjest nutusemaks. Minu nõutus kasvas minut-minutilt. Tundsin, et hoiaksin ülakorrusel magava trio ikkagi une hõlmas- kui see vähegi võimalik oleks.
Aga ega enam eriti polnud. Otto läks närvi. Ja mina läksin ka närvi. Ma üldiselt väldin lapselastega hakkamasaamatuse korral Helise kaasamist- ma pole ju ise ka mingi algaja ema! Aga sel ööl olin selle ärkvel poisiga täiesti nõutu ja otsustasin siiski läbi messengeri Heliselt abi paluda. Imekombel juhtus ta täiesti ärkvel olema. Muidugi imestas ta kõigepealt, et kuidas on selline asi üldse võimalik, et kaheaastane poisike ühel ööl magamisest lihtsalt loobub. Mina ka ju ei teadnud.
Jumal tänatud, et Helis mulle nii lähedal elab! Otsustasime, et Otto suur soov emme juurde pääseda on sel korral täitmiseks.
Aga sellega põhinali alles algab. Keerasin Otto ööriietega ühe paksu teki sisse. Ahjaa, enne koperdasin veel pimedas esikus seisva tolmuimeja otsa, mille eest Otto mind hetk varem isegi hoiatas, aga kuna ma ei saanud temakeelsest sõnast aru, lendasin ikkagi pool-ninali ning Otto hakkas nutma. Loviisa une katkemisoht oli muutumas käegakatsutavaks reaalsuseks.
Mul polnud aega ümber riietuda. Öösärk seljas ja crocsid jala otsas tundus sobiv öine rõivavalik. Või mis tundus, mul oli vaja karjuv Otto ruttu uksest välja saada! Loviisa, noh!
Öö oli meeldivalt jahe. Panin auto termomeetri kahekümne seitsme kraadi peale, et laps ei külmetaks ja asusime teele. See seitse minutit mis minu kodu Helise omast lahutab, on tavaliselt rahulik teekond. Nüüd aga, kae nalja, keeras üks tore sini-valge politseimasin mulle järsult sappa. Tekkis eiteakust. Siin ma nüüd olen, mõtlesin õudusega- laps tekki mähitult tagaistmel, ise öösärgi ja kalossidega roolis. Kell pool kaks...
Õnneks on mu auto ilusti üle vaadatud ja ka tuled näitavad vist korralikult. Igatahes loobus politsei üks ristmik enne Helise kodu jälitamast. Sain Otto emme turvalistesse kätesse üle anda.
Aga tagasiteel asus ta taaskord sappa! No mida!?
Muidugi oli mu ärevus uuesti silmapilkselt laes. Endiselt ei olnud vähimatki huvi öösärgis ütlusi anda. Sõitsin väga-väga korralikult. Tema muudkui järel. Kuni... häh, selgus, et see oli nende jaoks lihtsalt üks naljakas mäng- ta keeras jälle kõrvalteele!
Jõudsin koju. Trio magas, laps oli saanud emme juurde. Seal ma siis olin, pool-proff lapsevaigistaja ja politsei jälitamismängu-kaaslane. Lihtsalt jabur!
Hommikul leidsin esimese asjana diivanilt pooleldi ärasöödud keedukartuli...

teisipäev, 16. juuni 2020

Kallis kontsert

Mul on soolokontsert.
Kuulajad on saalis. Nad on oma eelmüügist soetatud väga kallite piletitega aegsasti kohale tulnud, sest teavad, et minu virtuoossus on muljetavaldav. Kava lubab romantilist muusikat. Suuremaid täpsustusi pole siiski lisatud.
Prožektorite süttides vaibub kahin saalis hiirvaikuseks.
Istun enesekindlalt orelipingile. Mängin täna Liszti. Muidugi teab kõrgesti haritud publik Liszti, kui efektset, jõulist ja ülimat virtuoossust nõudvat heliloojat. Vähem aga teatakse Liszti hilisloomingu sukeldumisest religiooni, meditatiivsusesse ja läbi pauside nõudlikku ootusse. Mängin väga aeglaselt ja keskendun kõlavärvidele. Las kuulavad!
Kontsert kestab täpselt viis minutit. Rohkem oleks publikule liiast. Lõpetan kergelt nasaalses registris kolmkõlaga, mis haihtub loetud sekundite jooksul igavikku.
Kummardan.
Publikust käib läbi kahin. Paar-kolm käteplaksu on justkui lindude tiivaplagin kõrge ruumi tohutu kajaga akustikas. Seejärel kostub pettunud hüüatus: "Nii lühike kontsert!" Hüüdjaks on punase kübaraga daam, algusest peale veidike ebameeldiv- kui nüüd järele mõelda. Talle sekundeerib teine, rangesse musta riietatud proua, kelle kriiskav hääl meenutab viiulikeelt, millele pooganaga liiga tugevasti peale vajutada:"Sada eurot ühe loo eest! Ennekuulmatu!"
Heidan pea rõhutatult upsakalt selga. Miks nad ei peaks maksma? Viskasin praegu pärleid sigade ette, antagu mulle see pisuke iroonia andeks. Minu interpretatsioon oli ja on eriliselt väärtuslik. Ja ma ei pea kunagi ütlema, mida ja kui kaua suvatsen mängida. Väärin jäägitut jumaldamist ja pikka aplausi. Ka siis, kui valiksin vaikuse.
Saalist kostub üha valjemaid hüüatusi. Vaatan neid õnnetuid vaidi kaastundliku pilgiga, ise rihtides mõttes otse rõdu all istuva pool-kiilaka vanahärra läikivat pealage... siis löön aga märkamatult käega ja kaon väärikalt oreli sisemusse. Mida nad õigupoolest sellise käitumisega taotlevad? Mina ei teinud midagi valesti.

See lugu illustreerib minu erialasse ümberpandult hiljuti läbielatut, kus mu muidu igati tubli töömees mul rahaga nii jõhkralt naha üle kõrvade tõmbas, et olen siiani uskumatusest veidi oimetu. Õigust jäi ülegi.
See kirjatükk aidaku aga sellele teemale joon alla tõmmata!

reede, 12. juuni 2020

Unetus

Vahel ma lihtsalt ei maga.
 Kujutlen, et mu voodi on parv ja ma õõtsun sellega varahommikusel järvel. Mu silmad on pool-suletud, aga meeled täiesti ärkvel. Üle minu voogab mõnus jahedus. Olen ümbrusest kostvate metsahäälte lummuses. Kui te tea, milline mitmehäälne ja paljuviisiline linnukoor on laulmas kella kolme varajasel tunnil, kui te kuulute nende õnnelike hulka, kel pole kunagi unetuid öid, tuleks teil selleks kellaajaks lausa äratuskell sättida. Mis see üks katkendliku unega öö ikka teeb!
 Aga mina seilan oma vaikselt loksuva parvega eilsesse päeva. Tõusen ettevaatlikult istuli ja lasen jalad kargesse järvevette rippu. Sõitsin eile ligi kuuskümmend kilomeetrit jalgrattaga. Praegu olen oma mõtetes poolel teel ja puhkan, jalad maaliliselt kaunis Harju- ja Lääne-Virumaa piiril asuvas järves. Selge vesi kubiseb konnakullestest. Mõelda vaid, nad tulevad mu jalgadele! Tean, et mõningates spaades on Garra Rufa kalateraapia- eksootiline nahahooldusprotseduur, peale mida on jalad pehmed ja lõõgastunud. Aga et sedasama teevad ka kullesed, kogen täiesti esimest korda. Istun kohe kaua-kaua. Mu jalad muutuvad aina ilusamaks ja kergemaks...
 Siis heidan tasakesi uuesti parvele pikali ja liuglen üleeilsesse. Puud kohisevad tasakesi ja piilun ripsmete vahel nende latvadesse. Seal ma ronin, ühes kahekümne eelteismelise poisi, paari tüdruku ja noore õpetajaga. Iga järgnev rada on eelmisest pisut kõrgemal ja pisut raskem. Mul ei ole seda tunnet peal, et peaksin tingimata "ema" olema. Allolijad on niigi. Midagi ei jää seetõttu ütlemata, trossil üle järve tuhiseda on piisavalt kõnekas.
 Tuhisen otse parvele ja langen taas poolunne. Esmaspäev. Üle-üleeilne supervisioon. Endasse sissevaatamise aeg. Oma hirmude tunnistamise aeg. Oma igatsuste tajumine. Erinevate lugude seos minu eluga. Ma tahan olla aus. Aga samas tahan mitte tegeleda. Tahan magada.
 Nojah, just nüüd hakkab mu parv suurenevate lainete rütmis tugevamini õõtsuma. Ma tean küll, mis mind praegu käivitab, ma tean, mis ei lase magada! Ah, ma olen nüüd hoopis merel ja siin on päris torm! Juba kerkivadki parvele ääred ja keskele moodustub tugev purjemast. Tuiskan otse Muhu saare suunas. Ah, et arvate, et ma ei saa lubada kukkumist, sest kardan, et keegi ei püüa mind kinni? Tõsi, võibolla ei püüagi, aga eks kukun siis põlved veriseks! Igal juhul lähen kohale ja löön korra majja. Ärge küsige, mis juhtus. Rahaasjad. Usalduskriis. Vastik. Appikene, kuidas ma vajaksin praegu kedagi, kes teeks kõva ja jämedat häält! Oleks minu eest väljas. Aga ma ei ütle seda mõtet välja. Saan. Hakkama.
 Hingan sügavalt sisse ja välja. Vajun tagasi rahulikul veepinnal hulpivale parvele. Linnud lausa rõkkavad laulust. Tunnetan kohalolu ja oma keha raskust. Mu hingamine muutub taas rahulikuks. Olemine tundub jälle talutav. Hea.
 Eks nii olegi. Päevad pole vennad. Ööd hoopiski mitte. Paistab, et mu parv on randunud tagasi magamistuppa. Ehk õnnestub viimaks uinuda...

laupäev, 6. juuni 2020

Kotkas, kes ei julge lennata

 Eelmise loo jätkuks jutustan videost, mille keegi oli FB riputanud. Selles oli filmitud kaks aastat puuris istunud kotkast, keda hakati kõrge mäe harjal vabadusse laskma. Suursugune lind oli puurist välja pääsedes sügavas hämmingus. Mitmeid kordi sirutas ta oma tohutuid tiibu- aga lendu ei tõusnud. Mitmeid kordi algatas ta mäeharjal kiire hoojooksu- aga peatus taas. Taevalaotuse kutse oli küll tohutu, kuid lind ei uskunud enam, et see tema jaoks taas valla on pääsenud. Jälle tiibade sirutus, jälle hoojooks- ja taaskord seisak.
 See video meenub mulle peaaegu iga kord, kui kellegi umbes omavanuse vastassoost isikuga romantilise eesmärgiga tutvuda püüan. Sest nali naljaks mu eelmises, soovisedeli kirjatükis, natuke tuleb ikka oma unistuse täitumiseks ka ise kaasa aidata. Niisiis, olen käinud kohtamas (ei, minu pilti pole rippumas üheski portaalis).
 Kahjuks tuleb tõdeda, et paljude "tugevate ja osavate isaslindude" sisemine jõud on keskeas juba nii palju raugenud, et nad oma "vägevate tiibade sirutusulatuse demonstreerimisest ja paarist kiirest hoojooksust" kaugemale ei jõuagi. Ja see tendents tundub aina kasvavat, kui ka teiste kogemused enda omadega kõrvutada.
Mina tahaksin küll lennata. Eks kehitan siis taaskord õlgu ja teen seda üksi. Maailm on õnneks sama kaunis ka läbi üheainsa silmapaari.

 Kuna olin väga pikalt abielus, ei ole mul väga suurt kogemust inimestega romantilisel tasandil tuttavaks saamisega. Ka terapeudina tegelen paaridega, kes on juba väga ammu tuttavad. Kohtumislugu puudutame vaid põgusalt. Niisiis tunnen end sellel alal suhteliselt rohelisena.
 Mul ei ole väga lihtne võõra inimesega kohtuda. Eriti sel eesmärgil. Võib öelda, et lausa pelgan seda. Seetõttu olen ka reaalsete kohtumiste osas üsna valiv. Loomulikult soovin, et mu tulevane kaaslane oleks haritud, tark, hea huumorisoonega ja enesega hakkamasaav- nagu ma isegi. Paraku tõi üks soome mees, kellega ma tema kõrge ea tõttu küll kohtama ei läinud, paar sisukat kirja aga vahetasin ometigi, välja mõtlemapaneva fakti, et minu vanuses ja haridustasemega naistel ongi kõige suurem oht jääda üksikuks. Meestel mitte. Küllap tal on õigus. Mul pole tõepoolest olnud jaksu ega tahtmist kohtuda kõikide eksnaisi kiruvate, kirjavigadega kirjutavate, ebastabiilisete või lihtsalt eemaletõukavate tutvumiskandidaatidega. Võimalik, et olen välja praakinud ka mõne lihtsa, aga hea inimese.
 Need, kes on aga minu silmis algselt võrdväärseks partneriks sobivad sümpaatsed mehed, on mõne aja pärast osutunud just nendeks "kotkasteks, kes ei julge lennata"...

 Sõbranna andis mulle lugemiseks raamatu "Veenus ja Marss kohtuvad". Seal on põhjalikult kirjeldatud viit romantilise tutvumise staadiumit, millest viimane oleks kihlus.
 Esimeses, veetluse staadiumis, on kõik kirjasolev arusaadav. Probleemid ilmnevad aga juba teise, kõhkluse staadiumi osas. Olen küll üsna hea tajuga inimeste omavahelise sobivuse osas, ent kõhklused esinevad minulgi, liiatigi, et enam naljalt kohest "puuga pähe" armumistunnet ei koge. Kordan endale siiski mantrana "anna talle võimalus".
See, mis aga juhtub keskealiste meestega kõhkluse staadiumis (osadel ka varem), on kurb ja mõtlemapanev. On see hirm või mugavus, mis "mängu ilu" tahaplaanile lubab jätta, ei oska öelda.
 Üks teine sõbranna teadis oma mehe lahkuläinud sõbra sõnade järgi öelda, et tänapäeva naised olla ise oma agressiivsuse ja pealetükkivusega "mängu ilu" täielikult hävitanud. Võib olla ma lihtsalt ei teagi, et on olemas teine reaalsus, kus mees istub jalg üle põlve, oodates, et naine tuleks ja ta maha murraks? Mind selline väljavaade küll ei ahvatle. Pigem jätkan üksinda. Tahaksin ikka ise ihaldatud olla!
 Kolmandal sõbrannal on tore ütlus- kui tahad teada, kas sul on partner või mitte, siis vaata õhtul voodisse. Tutvumise ja vastastikuse veetluse faasis täiendaksin seda nii- kui tahad teada, kas sinust ollakse huvitatud või mitte, vaata õhtul sõnumeid või kirjakasti. Kui sa ikka kordagi pole vastaspoolele meenunud, on pilt selge. Tiivasirutus on tehtud, huvi on äratatud- nüüd võib "ilus isane" vanale heale roikale kobida ja pea tiiva alla pista...

Mis siis saab?
Filmiklipis hakkas kotkas lõpuks siiski lendama. Tõsi, algul oli lend madal ja ebakindel. Mitmel korral tuli maanduda, et veidi julgust koguda ja uuesti tõusta. Klipi lõpus paistis aga taevasinas vaid kaks mustavat täppi. Ma ei tea, kust see teine tekkis, aga mulle tundub, et see lihtne motiiv võiks olla omamoodi võti ka minu tänasele loole.
Armastus aitab alati. Ma pole seda lihtsalt veel leidnud.


neljapäev, 4. juuni 2020

Soovidest

Öeldakse, et soovidega tuleb olla ettevaatlik, kuna need võivad täide minna. Vahel ka omal viisil.
Minu kaks suurimat elusoovi on küll täitunud lausa sõna-sõnalt. Kuigi olen neist siin ka varem kirjutanud, pole ehk väike meenutus enne põhiteema juurde jõudmist liiast...
 Esimese soovi kirjutasin teismelisena Jaani kirikus toimunud vespril märkmikku. Mäletan, et istusin kusagil parempoolsetes pinguridades ja orel mängis.
Olin pianist ning polnud peaaegu midagi, mis mind ja orelit ühendanuks. Kirjutasin märkmikku lause: “minust peab saama orelikunstnik”.
Mõne aasta pärast sai Jumala juhtimisel teoks oreli eriala taasavamine Muusikaakadeemias täpselt sel aastal, kui mina sinna astuma pidin ning täiesti müstilisel kombel toimus kohtumine legendaarse professor Hugo Lepnurmega, kes mind, null-orelioskusega tudengihakatist, ekstra sellele erialale õppima kutsumas käis. 
Ja kui veel lisada, et nüüdseks olen sealsamas Jaani kirikus, kus toona need saatuslikud sõnad märkmikku kritseldasin, inimeste elukaare olulisi sündmusi orelimuusikaga kaunistanud juba üle kahekümne aasta, siis selle soovi täideminekuks võib ju küll südamerahus lugeda 100%. 
 Teine päevikusse üleskirjutatud soov oli: “mul saab olema neli last”. Jah, muidugi olid mul kõik eeldused, st pealtnäha ontlik abielu, kodu ja normaalne majanduslik seis, lisaks ka sünnitusvõimest tunnistust andev tubli esimene laps, ette näidata, aga et triol tulekuga kiiret ei paistnud olevat, andis mu bioloogiline kell veidi tugevamat sireeni, mille ajel need sõnad paberile seatud saidki. Miks just neli, ei mäleta. Mäletan küll, et ahastuses sai mõnel korral ohatud, et “tuleks ükski lisaks...”, aga veel tükk aega ei juhtunud midagi. 
Kuni kätte jõudis taaskord soovide täitumise päev, mil mu maja täitus lastega korrapealt. Neli- nagu soovisin.
Aga eelnev oli vaid sissejuhatus, kaunis viide sellele, kuidas meid hoitakse ja juhitakse ning kuidas meile ei keelata midagi, mida armastame ja millega toime tuleme. "Paluge- ja teile antakse, otsige- ja te leiate, koputage- ja teile avatakse..." (Lk 11) Nii lihtne see ongi... Peaaegu...
 Ainult... mul on veel üks hästi tähtis soov, mille olen juba mõnda aega tagasi kirja pannud, aga mis pole tahtnud kuidagi täide minna. Ah et mis? Kuidas seda nüüd öeldagi...
 Lugesin ühe veidi endasarnase naise pihtimuslugu sellest, kuidas tema oma ellu partneri "tõmbas", kui oli tüdinenud üksiku staatusest. Ta olevat nimelt kirjutanud seinale suure sildi "Mees- ja ruttu!" Mõelda vaid, loetud päevade jooksul olevatki tema "prints valgel hobusel" õuele ratsutanud, sinna jäänudki ja kui nad ära pole surnud... ah, ühesõnaga, lugesin seda lugu, silmad pärani peas ja mõtlesin, et ohoo, kui see asi nii lihtsalt käib, miks siis mina siin aastaid üksikuna konutan- proovin ka!
Vaadake, asi on selles, et minu tegevusvaldkondades ei ole eriti meesterahvaid. Okei, mõni ikka on ka. Aga ütleme nii, et see mõni kipub liiga tihtilugu olema abielus, paadunud vanapoiss või lihtsalt ullikene. Ühesõnaga, printse igapäevaselt ringi ei kappa. No ja ega ma isegi töörutiinis mingis muinasjutus ei ela. Olen ikkagi erialaliselt pühendunud ja kompetentne naine.
 Tegin hoopis sildi. Kirjutasin sellele samuti sarnase sõnumi, nagu too naine, kellest lugesin. Rõhutasin ka üle, et asjaga on kiire. Kaksipidi mõistmist ei saanud olla.
 Minu heledal magamistoa seinal tundus too sinise pastakaga kribatud paberilipakas nagu sadul sea seljas, aga surusin hambad risti ja asusin ootama. Asi lõppes suhteliselt kiirelt ja piinlikult, kui trio, eesotsas Loviisaga järgmisel või ülejärgmisel päeval mu magamistuppa marssis, arusaamatu näoga Maagilist Universumi Märguannet jõllitas ning otsesõnu "Mis tobedus see on?" küsis. Muidugi rapsasin oma võlupaberi koheselt karmide pilkude eest garderoobi kaitsvasse rüppe, kuid sellegipoolest piidlesid lapsed mind imelikult veel mitu päeva. Püüdsin küll mõelda, et ehk sai see soovikene siiski kiirelt edastatud. Kahtluse tekkides kaalusin varianti see öö hõlmas igaks juhuks näiteks katusele kleepida, kus mõistmatuid isikuid igapäevaselt ringi ei tammu ja kus ta Saajale veelgi lähemal asetseks, aga pelgalt mõtteks jäi seegi. Mingi arunatuke peab ikka inimesel säilima!
Too kokkukäkerdatud paber on nüüd veidi varjulisemas kohas. Kabjaplaginat pole nii vähese panustamise peale muidugi järgnenud.
On vaikne.
Vaid orel mängib tasakesi taustaks ja lapsed lärmavad õues batuudil...